Eesti probleem on väikesed mitteriiklikud ülikoolid

Küsinud Aire Vaher, TÜ eetikakeskuse referent

 

Ilkka Niiniluoto.

Ülemöödunud nädalal Tartus toimunud Eesti esimese filosoofia aastakonverentsi ?Filosoofia võimus ja võimutus? raames külastas Tartu ülikooli Helsingi ülikooli rektor professor Ilkka Niiniluoto.

Kuidas te ennast iseloomustaksite,  härra Niiniluoto?

Ma olen soomlane, sündinud ning kogu oma elu olen elanud Helsingis. Arvan, et olen väga tüüpiline soomlane: nad on natuke häbelikud, melanhoolsed, ausad ja töökad. Samuti olen ülikoolis teoreetilise filosoofia professor. Minu eriala on väga rahvusvaheline. Olen külastanud praktiliselt kõiki Euroopa maid, nii et tunnen end rahvusvahelise persoonina. Järgmised kaks aastat olen ka Helsingi ülikooli rektor. Mul on kolm täiskasvanud last ning kaks väikest lapselast. Ja nagu tüüpiline soomlane, veedan oma suved suvilas ujudes, joostes ning filosofeerides. Praegu tundub filosoofia tõesti justkui hobi olevat. Rektorina on mul palju administratiivseid kohustusi, kuid olen õnnelik, kui leian filosoofia jaoks aega.

Lugesin soome ajalehest, et olete rongi- ja metroomees?

Kommenteerisin ühes intervjuus Helsingi ühiskondlikku transporti. Ma tunnistasin, et mul pole autojuhilube, mis tänapäeval on pisut ebaharilik. Eelistan kasutada ühiskondlikku transporti: rongi, metrood, busse. Minu arvates on väga rumal, et paljud inimesed sõidavad isikliku autoga ülerahvastatud linnades, saastates õhku ja oodates kaua pikkades liiklusummikutes. Kuid pean tunnistama, et mu abikaasal ja pojal on auto ning kui lähme oma suvekodusse, on auto väga kasulik ja mugav.

Ma arvan, et peaksime nii-öelda rohelisi tõsiselt võtma ning avalik liiklemine on üks olulisi aspekte. Tartu meeldib mulle seepärast, et see on aedlinn ning liiklust on vähem, Helsingi kesklinnas on liiga palju autosid. Olin hiljuti Tokyos ning see on hämmastav paik. Parim ning kiireim edasiliikumise viis oli seal metroo. Neil on väga tihe metroovõrk, see on päris hea lahendus.

Vahel juhtub nii, et praktiseeritav eluala on vastuolus praktiseerija enda elustiiliga. Näiteks inimesed, kes tegelevad keskkonnafilosoofiaga, ei arvesta keskkonnaga oma igapäevaelus. Kuidas saaksime keskkonnafilosoofias välja töötatud ideed praktikas ellu viia?

See on väga oluline küsimus. Loomulikult on keskkonnaeetikaga tegelemine avalik: esitatakse argumente mingi positsiooni kaitseks, kuidas käituda nii, et meie tegevus oleks loodusega kooskõlas. Enamik selle ala filosoofe on valmis andma ka soovitusi teistele inimestele, kuidas käituda. Kuid siis on veel isiklik ehk personaalne osa ? kuidas sina käitud? see on iga inimese oma vastutuse asi. Keskkonnafilosoofiaga tegelemine peaks kanduma üle ka isiklikku ellu ning keskkonnaeetikud peaksid sellele vastavalt ka käituma.

Aga kuidas jõuda teiste inimesteni? Paljud inimesed, kes ei hooli keskkonnaeetikute soovitustest, on siiski huvitatud omaenda heaolust. Näiteks, kui neil on suvekodu ning nad märkavad, et nende järv on saastatud ning seal ei saa enam ujuda või kala püüda, siis see mõjutab inimesi. Negatiivne isiklik kogemus võib olla veenvam kui filosoofide argumendid, kes peavad alati toetuma mingitele kindlatele  eeldustele või printsiipidele.

Oleme harjunud teadusest mõtlema kui väga rangest distsipliinist, filosoofiat nähakse sageli vastupidiselt. Kuidas sai teist mõlema ala esindaja?

Minu kodu oli väga humanitaarse kallakuga, mõlemad mu vanemad olid Soome päevalehtedes ajakirjanikud. Seega sain humanitaarse hariduse. Kuid mu lemmikaine koolis oli matemaatika ning läksin seda ka ülikooli õppima. Mul on matemaatikas magistrikraad. Mulle meeldib matemaatika argumenteerimise viis, s.o teoreemide tõestamine ning selle tõestamise lõplikkus. Kuid samal ajal tundus mulle, et matemaatikas pole erilist sisu, et see on formaalne diskussioon väga abstraktsetel teemadel, ning ma hakkasingi huvi tundma filosoofia vastu. Oma rolli mängib siin kindlasti humanitaarse taustaga kodu.

Ma arvan, et filosoofia seob erinevad aspektid väga olulisel moel. Mina püüan olla filosoofias ka range ja kindel ning argumenteerida erinevate positsioonide kasuks. Seega on teatud sarnasus matemaatikaga: mõisted peavad olema täpselt määratletud, minu argumendid peavad olema hästi põhjendatud. Selles mõttes on matemaatiline taust mulle väga kasulik.

Kuid filosoofia puhul on väga huvitav see, et igas tõelises filosoofilises teesis on nii poolt- kui vastuargumendid. Peab olema palju kujutlusvõimet ning loovust, et neid välja mõelda. See pole ainult millegi range tõestamine või kummutamine, tuleb mõttes tasakaalustada argumendid ning see on hämmastav. Mõningaid inimesi filosoofia frustreerib, sest pole võimalik leida lõplikku tõde, kõik jääb lahtiseks, homme võib keegi sinu vaateid rünnata. Kuid mina leian, et see on huvitav.

Mil määral on ülikooli rektor teadlane ning mil määral poliitik?

Loomulikult on rektor poliitik, ta peab juhtima ülikooli, tegema otsuseid ülikooli kasuks, suhtlema valitsusega ning teiste partneritega. See on poliitiline tegevus. Mul on väga vähe aega olla teadlane või filosoof, kuid olen alati õnnelik, kui saan filosoofiaga tegeleda või näiteks tulla Tartusse filosoofialoenguid pidama.

Huvitav on ka see, et rektorina pean palju kõnesid pidama, argumenteerima erinevate positsioonide kasuks, kaitsma ideid ning mõnele ideele vastu seisma. Seega võib rektori ametit filosoofiliseks pidada.

Kui vaadata Soome ning Eesti haridussüsteemi, nende erinevusi ning sarnasusi, siis millised meetmed teeks meie hariduse võrreldavaks teie omaga?

Ma pole Eesti haridussüsteemi osas ekspert, kuid olen siiski mõningate asjadega kursis. Eesti ja Soome haridussüsteemis on suur erinevus: Soomes on kõik ülikoolid riiklikud. Meil on 20 ülikooli, 28 polütehnikumi ehk kutsekooli ning kõik need on riigi finantseeritud. Teil aga on umbkaudu 50 ülikooli ning enamik neist on väikesed erakoolid ning mitte ehk tõelised ülikoolid, nagu mina seda näen, see on institutsioonid, mis annavad uurimustel põhineva hariduse ning doktorikraadi. Suur seotus teaduslike uuringutega on ülikoolide puhul kesksel kohal. Soomes on kõigil ülikoolidel teaduslik iseloom ning ma arvan, et nende väikeste ülikoolide eksisteerimine Eestis on ehk probleemiks. Üks viis Eesti ja Soome süsteemi lähendada oleks mõelda nende väikeste ülikoolide peale ? kas need on ikka tõelised ülikoolid?

Teiselt poolt arutatakse Soomes palju selle üle, et ülikoolid on sunnitud Euroopa keskkonnas võistlema. Meil peaks olema rohkem majanduslikku sõltumatust selles konkurentsis. Selles mõttes on Eesti ülikoolid vähem seotud riikliku kontrolliga. See on üks aspekt, kus Soome ülikoolid võiksid õppust võtta Eesti omadest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming