Eesti paigake nõukogude praktikas ja lääne teoorias

Johanna Ross

Frontovik’ud. Tagumises reas vasakult kolmandana seisab näitleja Juri Nikulin.

Frontovik’ud. Tagumises reas vasakult kolmandana seisab näitleja Juri Nikulin.

Википедиа

24. kuni 31. juulini toimus Tallinna ülikooli juures värske ajaloodoktori Uku Lemberi juhtimisel suvekool „Hilissotsialism (1956–1985): unustatud aastad pärast stalinismi ja enne perestroika’t“. Hilissotsialismi (late socialism) all peetakse silmas Nõukogude Liidu ja selle satelliitriikide ühiskonnakorra seisundit nimetatud ajavahemikul. Viimasel kümnel aastal on lääne akadeemilises ringkonnas hakatud küsima, kuidas ikkagi seda perioodi mõtestada ning kuidas jõuti stalinlikust terrorist liidu lagunemiseni. Suvekoolis arutati riivamisi võimalust, et huvi soodustab praegune poliitiline olukord, kuid igatahes on ka aeg sealmaal, et neid aastaid tajutakse ajaloo ning järelikult sobiva ajaloolise uurimisobjektina.

Hilissotsialismi uurimine paigutub varasemate lääne nõukogude-uuringute taustale ning seda suunavad selles distsipliinis peetud vaidlused, ennekõike kahe ingliskeelsest kultuuriruumist pärit koolkonna, nn totalitaristide ja revisionistide vastasseis. Totalitaristid pooldavad külma sõja kõrgajal välja kujunenud käsitlust Nõukogude Liidust kui üheselt totalitaarsest ühiskonnast, kus ei olnud ruumi mitte mingisugusele kirevusele ega arvamuste paljususele. 1970ndatel juhtisid revisionistid vastukaaluks tähelepanu sellele, et valitsev poliitiline režiim ei määra üheselt kõike riigis toimuvat ning režiimi alamaid ei tasu näha täiesti passiivsena. Ajal, mil Nõukogude Liit veel koos püsis, oli kogu arutelu muidugi päevapoliitiliselt tugevasti laetud.1 Sheila Fitzpatricku hinnangul võib 1990. aastatest rääkida postrevisionismist, kuigi selle loomus on ebaselgem: postrevisionistlikud käsitlused ei lähegi varasemaga õieti sisuliselt vastuollu, kuid huvitutakse vähem poliit- ja rohkem kultuuriajaloost.2

Niisiis seisab nüüdne uurija justkui dilemma ees: kas tuleks rõhutada pigem nõukogude korra perversset iseloomu või, vastupidi, normaalse toimimise võimalusi selle piiravates tingimustes? Stalinistliku perioodi käsitlemise juures on nende kahe võimaluse ühendamisel tekkinud skeem, kus joonistuvad välja kaks poolust: (ebaloomulik) võim ja (loomulik) vastupanu, (võlts) ametlik ja (siiras) isiklik sfäär. Hilissotsialismi puhul on pooluste eristamine keerulisem, neil on arvukalt kokkupuutepunkte ja lõpuks segunevad nad peaaegu lahutamatuks tervikuks. Üks olulisemaid sellele tähelepanu juhtijaid on olnud antropoloog Alexei Yurchak, kes raamatus „Kõik oli igavene, kuni lakkas olemast“3 väidab, et hilissotsialismi perioodi ei ole mõttekas analüüsida binaarsete tähendusvastanduste abil. Toonase ühiskonna juures on tema meelest hoopis olulisem see, et tähendussisust tähtsamaks sai täpsete vorminõuete järgimine: teatavate rituaalide täitmine ja etteantud vormelite kordamine. Kuna kõige tähtsam oli teo toimumise fakt, ei olegi mõtet küsida (ega võimalik vastata), kas neid vormeleid lausuti „siiralt“ või „teeseldes“.

Yurchaki sõnul võimaldas see aga tegelikult ootamatult suurt vabadust ja koguni ettearvamatust: kui tähendus oli tähistaja küljest lahti haagitud, võis selle asendada millega tahes, nii nagu kontekst seda võimaldas ja tõlgendaja soovis. Lähiajaloo uurimise puhul suurendab „vabadust ja ettearvamatust“ veelgi tõsiasi, et seda uuritakse paljuski suulise ajaloo, s.t inimeste meenutuste kaudu, aga viimased ei taha sugugi alati alluda lihtsatele skeemidele ega klappida peavoolunarratiiviga. See, mis uurijale on nii- või teistsuguse ideoloogilise laenguga hilissotsialism, on informandile tema eluperiood, mille hoovused ei pruugi ühiskondlike hoovustega kaugeltki ühte langeda, kuigi on neist paratamatult mõjutatud.

Ametlikust põlustamisest hoolimata oli NLis hipi olla märksa lihtsam kui 1990ndatel.

Ametlikust põlustamisest hoolimata oli NLis hipi olla märksa lihtsam kui 1990ndatel.

Internet

Seesugusesse raamistikku paigutus selgelt suvekooli kolm plenaarettekannet. Oxfordi ülikooli professor Catriona Kelly kõneles ettekandes „Kuidas mäletatakse hilissotsialismi? Tagasivaade ilma nostalgiata“ sellest, kui mitmekesised ja koguni vastuolulised on olnud tema informantide meenutused: olmeraskuste kirjeldused käivad sageli koos üldistavate väidetega, et toona oli kõik siiski väga hästi. Seda võib Kelly sõnul pidada topeltmõtlemiseks või kognitiivseks dissonantsiks, seletada eri mälurežiimidega või ühiskonnagruppide erinevustega, kuid igal juhul ei tohiks inimeste kogemusi tembeldada valeks. Juliane Fürst Bristoli ülikoolist tutvustas nõukogude hipiliikumist, mida võim algul sallis, ent mis kiiresti ebasoosingusse sattus. Fürsti peamine tees on, et stagnatsiooniaegne riigisüsteem ja hipiliikumine moodustasid omalaadse sümbioosi: ametlikust põlustamisest hoolimata oli Nõukogude Liidus hipi olla märksa lihtsam ja mugavam kui stiihilistel 1990ndatel, mil liikumine sisuliselt välja suri. Muide, ka hipid nimetasid oma võrgustikku süsteemiks (система). Polly Jones Oxfordi ülikoolist andis ülevaate Moskvas aastatel 1968–1990 ilmunud elulooraamatute sarjast „Tulihingelised revolutsionäärid“ („Пламенные революционеры“). Sarja käsitles ta kui „hämarala konformismi ja dissidentluse vahel“. Raamatuid andis välja poliitilisele kirjandusele spetsialiseerunud kirjastus ning need tutvustasid nõukogude ajalookäsitluses plussmärgiga revolutsionääre. Niisiis oli tegu justkui äärmiselt konformistliku nähtusega, kuid toimetajad leidsid just sedakaudu võimaluse tuua – sageli isiklikke tutvusi pidi – kirjandusse tagasi represseeritud kirjanikke ja pakkuda neile äraelamisvõimalust.

Nii on hilissotsialismi uuringute tulemusel jõutud veendumusele, et sel perioodil on ametlik ja isiklik, teesklus ja siirus, dissidentlus ja konformism tihedasti läbi põimunud ning tihti lausa eristamatud. Samast eeldusest näis lähtuvat ka suur osa seminaripidajaid ja üliõpilasettekandjaid, kes vaatlesid ametlikul heakskiidul loodud kirjandust, ajakirjandust, visuaalkunsti, sümboolikat, linnakeskkonda jms ning selle loomise käigus tekkinud uusi tähendusi.

Tekib küsimus: kui palju on kirjeldatud lähenemisest kasu eesti ajaloo uurimisel? Ühelt poolt ei tule nõukogude kogemuse või ka lihtsalt teadmisega inimestele ehk erilise üllatusena, et kuigi kultuur ja kontrakultuur olid sel ajal eriti selges sümboolses vastanduses, ei jooksnud nende vahel praktikas alati ühest piiri. Teiselt poolt on Eestis seni domineerinud uurimisparadigma, kus ollakse harjunud nõukogudeaegset kultuuri käsitlema kas vastupanu või nõukoguliku tegevusena, mitte nende kahe hübriidina. Ja Eesti materjali puhul võibki n-ö binaarsetest vastandustest loobumine osutuda keerukamaks, kui Vene allikate põhjal kujunenud käsitlustes, mis moodustavad nõukogude-uuringutest lõviosa. Duaalset käsitlusskeemi toetab siin väga jõuliselt reaalne rahvuslik dualism ja sellest ei saa mööda vaadata isegi siis, kui muidu mitte olla rahvuskeskse ajalookirjutuse tulihingeline poolehoidja.

Pealegi keskendutakse (praegu dominantses) kultuuriajaloos paljuski inimeste ajalookogemusele ja suhtumistele. Neid kogemusi liigendatakse sageli põlvkondade järgi: Venemaa puhul on üldtuntud terminid näiteks frontovik’e ehk rindemeeste ja šestidesjatnik’ute ehk kuuekümnendail küpseks saanute põlvkond. Lisaks on raamatupealkirjades kasutatud fraase „Stalini viimane põlvkond“ (Fürst) ja „viimane nõukogude põlvkond“ (Yurchak). Samade sünniaastatega eestlasi on vorminud aga hoopis teistsugune kogemus. Rindemeeste puhul tuleb siin esimese asjana küsida: kummal pool võideldi? Ning kuigi järgmiste aastakäikude kogemused võiksid olla juba ühised, tuletab näiteks Mati Undi debüütromaan „Hüvasti, kollane kass“ (1963) meelde, et potentsiaalsete eesti šestidesjatnik’ute selja taga seisavad alati tädi Idad, kelle elust suurem jagu on möödunud veel ühes hoopis teises riigis ning kelle raamaturiiulid on täis eesti ajal välja antud teoseid. Olgugi tädi Ida noore Undi käsitluses pigem miinusmärgiga tegelane, tungivad tema mälestused ka kuuekümnendatesse ja tema olemasolust mööda ei saa.

Suvekoolis oligi püütud arutlusruumi leida ka niisugustele nüanssidele, seda ennekõike kahes arutelus. Ühes võeti uurimise alla just Nõukogude Liidu osade eripära, kasutades keskuse ja perifeeria mudelit, kus keskusena nähakse Moskvat ning järelikult kõike muud (nii ülejäänud Venemaad, teisi liiduvabariike kui ka sõbralikke sotsialismimaid) selle suhtes äärealana. Karsten Brüggemann kõneles Baltikumist kui alul Vene, hiljem Nõukogude impeeriumi piirimail paiknenud perifeeriast, mida saab mõtestada nii pluss- kui miinusmärgiliselt. Samast lähtepunktist käsitles David Ilmar Beecher Tartu ülikooli kui kahekordselt perifeerset institutsiooni, mis asub Baltikumis ehk äärealal ja veel ka kohalike, eestlaste silmis mitte-Tallinnas. Beecheri järgi võimaldas just niisugune positsioon Tartus tekkida n-ö euroopalikul oaasil. Violeta Davoliūtė rääkis keskusest ja perifeeriast Leedu-siseses mastaabis, nimelt nõukogudeaegsest linnastumisest ja selle kogemisest. Kuna igal pool perifeerias ei valitse ühesugused tingimused, peaks huvi pakkuma võrdlus: Vilius Ivanauskas tutvustas projekti, kus vaadeldi intelligentsi tegevust perifeerias Leedu, Gruusia ja Kõrgõzstani näitel. Zbigniew Wojnowski kirjeldas oma uurimistööd, kus ta analüüsib „lähivälismaal“ toimunud pöördeliste sündmuste, näiteks Praha kevade mõju Nõukogude Liidu sisepoliitikale. Tuginedes aga pigem õpetamiskogemusele Kasahstanis Nazarbajevi ülikoolis, leidis ta muu hulgas, et Nõukogude Liidu läänepiiri maad peaaegu et ei olegi idapiiri maade kõrval mingi „õige“ perifeeria. Tiina Kirss jällegi kirjeldas Kanadas väliseestlasena kasvamise kogemust, mille kohaselt oli maailma (kujuteldav) keskus hoopis Eesti ja perifeeria kõik muu selle ümber.

Teises vestlusringis arutati hilissotsialismi kronoloogiat ja selle kirjeldamiseks kasutatavaid mõisteid. Needki ei pea kõigis regioonides paika: näiteks Rumeenia puhul on kogu hilissotsialismi mõistest silmatorkavalt vähe kasu, kuna tol perioodil valitses seal diktaatorina Ceaușescu. Samamoodi võib küsida, mida ütleb see mõiste Eesti-suguse riigi puhul, millest de facto sai Nõukogude Liidu osa alles pärast Teist maailmasõda. Nagu sõnastas Beecher: kui mõnikord räägitakse 1940. aastatest veel kui järel-Eesti ajast, siis kas järel-Eesti ajale järgnebki otsekohe hilis-sotsialism? Määratluse „stagnatsioon“ seadsid mitu kõnelejat aga kahtluse alla ka Venemaa puhul, igal juhul ei saavat seda kasutada ühtmoodi kõigis valdkondades aset leidnu iseloomustamiseks. Meedia­uurija Christine Evans väitis, et nõukogude televisioonis toimus 1950ndatest kuni 1980ndateni hoopiski uue meediumi võimaluste hoogne katsetamine ning igasugusest paigalseisust oldi väga kaugel. Ühtlasi pakkus Evans välja, et stagnatsiooni tuleks mõista pigem afektiuuringute vaimus teatava meeleolu või hoiakuna, mitte konkreetse asjade toimimise viisina. Simon Huxtable kinnitas, et ka kirjaliku ajakirjanduse lähilugemine kipub vastu rääkima Nõukogude Liidu ajaloo tavapärasele periodiseeringule. Põgusalt seati küsimuse alla seesuguste mõistete nagu „keskklass“, „tarbimisühiskond“ või „liberalism“ asjakohasus Nõukogude Liidu puhul, kuid näiteks Neringa Klumbytė argumenteeris nende kasutamise poolt, olgugi koos klausliga, et nende tähendus on siin spetsiifiline.

Viimane on muidugi taas eriti ilmne hilissotsialismimaadelt pärit uurijatele, kel on materjaliga paratamatult lähedasem suhe. Lääne uurijate päralt on jällegi kõrvalpilgu luksus, kuigi eri taustaga uurijad eristuvad endiselt, hoolimata sellest, et nüüd tegutsetakse pealtnäha ühises või vähemalt ühendatud akadeemilises ruumis. Suvekoolis oli kõneks skeem „läänest mõisted, idast materjal“, mis pälvis küll kriitikat, kuid mida ei peetud mõttekaks ka jäigalt tõrjuda. Paistis koguni, et sageli eelistavad just „idalased“ ise pigem lääne terminoloogiat, seevastu „läänlased“ armastavad kasutada uuritavas kultuuris juurdunud kõnepruuki, alates raskladuška’st ja lõpetades sotsialismi endaga. Uuritava kultuuri mõisted toimivad ilmselt teadmiste kullaproovina, kuid ka läänest teooriaterminite laenamist ei pea tingimata tõlgendama enesekoloniseerimisena. See võib olla lihtsalt käepärane viis muidu liiga nahalähedase materjaliga vajalik distants saavutada. Igal juhul võiks lääne mudelitest siinse nõukogude perioodi uurimisel kasu olla küll, kuigi neid tuleb sageli kasutada kaunis vabalt ja loominguliselt.

1 Samamoodi on laetud terminid sovetoloogia (Sovietology) ja sovetiuuringud (Soviet studies). Esimene tähistabki ennekõike Nõukogude Liidu poliitika uurimist ajal enne liidu lagunemist. Kuna aga sovetoloogid seda lagunemist ennustada ei suutnud, on sel sõnal küljes ka negatiivne maik. Teine on hilisem ja neutraalsem termin, mis viitab väga erinevatele tänapäevastele humanitaar- ja sotsiaalteaduslikele käsitlustele Nõukogude Liidust.

2 S. Fitzpatrick. Revisionism in Soviet history. – History and Theory, Vol. 46, No. 4, Theme Issue 46: Revision in History, dets 2007, lk 7791.

3 A. Yurchak. Everything Was Forever, Until It Was No More. Princeton University Press, 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar