Eesti õpetaja väärikas palk kipub jäämagi unistuseks

Leo Luks

Õpetaja pole enam maa sool ja meie helge tuleviku põhiarhitekt, vaid kuluartikkel eelarvereal. Õpetajate palga aurukatla ümber on tantsitud kogu taasiseseisvumisaja. Hiljutisele Eesti haridustöötajate ajaloo suurimale streigile vaatamata pole näha, et tuntav palgatõus oleks lähemale tulnud. Olukord on pentsik. Poliitloosungid kuulutavad: kultuur ja haridus on väga tähtsad. Ometi ei väljendu see kultuuritöötaja ega õpetaja palgas, sest see kujuneb „võimaluste piires”, mis on teadagi alati napid. Vähemalt seni, kui Eestis valitseb parempoolne poliitiline paradigma, pole õpetajal märkimisväärset palgatõusu loota. Eestit on viimase 20 aasta jooksul valitsenud parempoolsed erakonnad. Parempoolse majanduspoliitika nurgakivideks on väiksed ja ühetaolised maksud, võimalikult õhuke ja efektiivne riik ning sellest tulenevalt ka rikkuse vähene riiklik ümberjagamine. Majanduspoliitika pühaks lehmaks on olnud riigieelarve tasakaal. See on meid tänaseks säästnud võlakriisi koledustest, kuid viinud kivistunud mõttemallini, mille kohaselt riigi valitsemine on ennekõike raamatupidamisülesanne. Esmast maksutulu teeniv erasektor on selles ülesandes aktiva poole peal, kõik ülejäänu aga passiva. Sellise rehkendava mõtteviisi sobiva näitena võib tuua Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Lutsu juhtkirja (8. III 2012): „Seega teevad 510 000 tublit (erasektoris töötavat ja seetõttu lisaväärtust panustavat – toim) eestimaalast oma tööga võimalikuks 690 000 eestimaalase elu. Nende hulgas riigipalgalised, töötud, töövõimetud, lapsed ja pensionärid.” Õpetaja pole enam maa sool ja meie helge tuleviku põhiarhitekt, vaid kuluartikkel eelarvereal. Igaüks, kes antud mõttekäigu üle hetke järele mõtleb, peaks mõistma selle absurdsust: poleks ju ilma koolideta ja seal õpetavate õpetajateta mõne aasta pärast ka noori töövõimelisi inimesi, samuti ei saaks me elu korraldatud päris ilma ametniketa. Hariduse kohta käibib ju ometi loosung, mille kohaselt: 1) üksnes senisest veelgi parem haridus (kõigil tasanditel) võib saada meie tulevase edu ja jõukuse allikaks. Antud loosungist on omakorda tuletatud järgmine: 2) väga hea haridus eeldab väga head õpetajat; väga hea õpetaja kooli meelitamiseks ning seal hoidmiseks on vaja muu hulgas talle atraktiivset palka maksta.

Maa peale laskudes tuleb ent tõdeda, et praktikas valitseb raamatupidajalik kasinus ilusate loosungite üle. Mõistagi oleks vale väita, et õpetajaid üldse ei hinnata: nad saavad siiski regulaarselt riigieelarvest palka ning isegi keskeltläbi kõrgemat palka kui paljude kultuuriasutuste töötajad (rahvuskultuur on majandusliku rehkenduse seisukohalt kasutu raiskamine, mida ei saa poliitilistel põhjustel suisa välja suretada; kasumit tootev loomemajandus oleks juba iseasi). Paljud rahvuskultuuri võtmeisikud, nt kirjanikud, ei saa üldse palka ning peavad tegutsema suuresti hobikorras. Võrreldes nende väetite koletu viletsusega, kes ühiskonna heaks panustada ei suuda (nt raske puudega inimesed ja nende hooldajad, kelle olukorda on Postimehes korduvalt kirjeldanud Tiina Kangro), väärtustatakse õpetajat tublisti.

Siiski on väärtustamine kaugel loosungis nr 2 väljahüütust. Oleks naiivne ja kurb mõelda, et valitsus on kogu iseseisvusaja palehigis õpetaja palga nimel vaeva näinud, kuid ikka pole tulemuseni jõutud. Küllap peitub tõde selles, et sageli korratud loosungites leidub mõjukaid kahtlejaid. Näiteks pooldab valitsuses esimest viiulit mängiv Reformierakond hoopiski tasulist kõrgharidust; ka praeguse valitsuse hariduspoliitika põhifookus asub hoopiski kõrgharidusreformil. Võib-olla arvatakse kuluaarides, et tipptasemel üldharidus käib õhukesele riigile üle jõu ning Eesti Nokia tekkimiseks piisava ajupotentsiaali suudavad toota ka nn eliitkoolid.

Sõna on tööturul

Parempoolse maailmavaate nurgakiviks on teatavasti turusuhete usaldamine. Töötaja palga määramise aluseks pole mitte õiglus või mõni muu abstraktne idee, vaid palk kujuneb pakkumise-nõudmise tulemusena tööturul. Sellest ideoloogiast lähtudes on väga oluline, et riigist ei saa turusolkijat ja töötajate poputajat, nagu see tundub olevat juhtunud Kreekas. Eesti valijate enamus on seni järjekindlalt seda turuloogikat uskunud, kuid üldiselt on XX sajandi demokraatlikes riikides toiminud pidev pinge turu nõudmiste ning valijate heaoluootuste vahel, mis on viinud heaoluriigid kõrgete maksude kehtestamiseni ning laiaulatusliku laenamiseni (väga hästi on sellest kirjutanud Wolfgang Streeck, Vikerkaar 2011, nr 12). Tegelikult on igas kaasaegses demokraatlikus riigis, sh Eestis mõnevõrra turgu ohjeldavaid regulatsioone, nt alampalk, piirangud tööajale, tervisekaitsenõuded, monopolidevastased seadused. Kuhu viib välja ohjeldamatu tööturg, seda võime näha Aasia ja Aafrika lapsorjade näitel. Seoses praeguse võlakriisiga kirevad kõvemini need visionäärid, kes kuulutavad heaoluriigi pöördumatut lõppu ning peost suhu elamise tagasitulekut. Mida toob kaasa globaalne majanduslik tulevik, seda ei tea keegi, kuid igatahes on ka Eesti poliitikud esitanud õpetajate palga küsimuses selgeid tööturu loogikast tulenevaid seisukohti.

Kuidas kujuneb riigieelarvest palka saavate inimeste väärtus tööturul? Kehtib lihtne pakkumise-nõudmise tasakaal: kui konkursile sobivaid kandidaate ei tule, on riigi pakutav palk olnud liiga väike. Näiteks lahkuvad Eesti arstid massiliselt Põhjamaadele tööle, selle voolu peatamiseks on arstide palgad viimasel kümnendil tublisti tõusnud. Õpetajate pärast ei pea riik kuigivõrd konkureerima erasektoriga ega teiste riikidega; kõigele vaatamata on koolides õpetajate ametikohad enam-vähem täidetud. See tõik on võimaldanud vastata õpetajate (õiglusele apelleerivale) palganõudele järgmiste väidetega:

Õpetajate palk on niigi piisavalt suur. Jürgen Ligi tõi esile, et Eesti õpetajate palk on suurem kui 80 protsendil naistest; samuti on mainitud, et enamik Eesti töötajaid teenib veelgi vähem. Ma pole kohanud aga õpetaja palga võrdlust teiste magistrikraadi nõudvate ametitega, kuid kõige robustsema turuloogika kohaselt ongi palk senikaua piisav, kui leidub töötaja, kes on nõus selle eest töötama. Paaripäevane streik ei pruugi seda mõtteviisi kõigutada.

Õpetajate palka võib tõsta üksnes juhul, kui nad teevad senisest efektiivsemalt tööd.

Haridusminister Jaak Aaviksoo on pidanud silmas koolivõrgu korrastamise käigus suurenevaid klassikomplekte jms. Ettevõtja Kari Maripuu nõuab õpetajalt palgatõusu tingimusena senisest efektiivsemat tööjõudu, mille mõõtmine käiks keskmise palga abil (PM 12. III 2012). Kui oletada, et õpetaja nõustub juba homme seda efektiivset tööjõudu tootma ning teeb seda õigesti, siis võiks haridusprotsesside kulgemist ajas loota, et õpetaja teenib palgatõusu väga tubli töö korral ära ehk 5–10 aasta pärast.

Õpetaja palga tõstmine saab võimalikuks üksnes seeläbi, et ülejäänud ühiskond tekitab rohkem lisaväärtust ja maksutulu. See kõige rohkem käibiv tees on 2. teesi leebem variant, kui eeldada, et suurema lisaväärtuse võtmeks on senisest parem haridus.

Miks õpetaja koolist ei lahku?

Kindlasti on lahkujaid olnud omajagu ning tuleb ka arvestada neid noori, kes pole vaatamata huvile õpetajaameti vastu toimetuleku perspektiivitu väljavaadete tõttu üldse kooli jõudnudki. Ilus oleks uskuda levinud seletust, et kõik ülejäänud jätkavad tööd missioonitundest ja armastusest laste vastu, oodates valitsuselt lubatud õiglase töötasu sisseseadmist. Eriti oluline on, et võimete piiril töötav õpetaja ise oma tööd nõnda mõtestaks, see annab jõudu. Kuid tööturu hääl kõlab haridusministri suust, kes vastas sisuliselt Paides toimunud kohtumisel minekuga ähvardanud õpetajale: mine, kui tahad! Tõele näkku vaadates ei ole enamikule õpetajatele kuskilt võtta kvalifikatsioonile vastavat kõrgemapalgalist tööd. Paljudes maapiirkondades pole haritlasele väljaspool kooli üldse mingit tööd. Õpetaja on oma kultuuri ja ametiuhkuse vang, ta ei kipu võimaliku 20%-lise palgatõusu nimel rutiinset kontoritööd tegema, samuti pole niisama lihtne välismaal õpetajana kanda kinnitada. Muide, ka ülikoolides ei teeni lektorid, rääkimata assistentidest, sageli õpetajast rohkem. Nii et jääb üle vaid lõuad pidada ja edasi teenida? Hiljutised sündmused näitavad, et lõugadepidamine pole siiski kohustuslik ning streik tõi teema vähemalt senisest jõulisemalt fookusse. Kui aktsioone järjekindlalt korrata, võib ühel hetkel palgaküsimuse lahendamine pakkuda võimul parteidele piisaval määral poliitilist kapitali, et ahvatlusele järele anda. Lisaks sellele on mõistagi iga kodaniku võimuses anda tulevikus ka vasakpoolsetele parteidele võimalus oma osavust näidata.

Õpetajatöö põhimotivaatoriks ei ole ega peakski olema ülisuur palk. Igaüks ei sobi õpetajaks ning väga suur palk võib loomulikku selektsiooni takistada. Minu arvates on igati õigustatud õpetaja võrdlemine teadlasega: ideaalis on ta loovtöötaja, kes innustub just oma tööst ja selle viljadest. Seetõttu ongi valdavalt tegelikkus see, et maa soola töönädal venib täna enamasti 50-tunniseks: ta teeb ära kõik, mis parimaks tulemuseks vaja, mitte ei mõõda stopperiga tööaega. Selline loovtöötaja peaks teenima minu hinnangul vähemalt niipalju, et oleks võimalik tööle pühenduda ning vabal ajal puhata ja taastuda (siin ei kehti kõnekäänd: süües kasvab isu, haritlane oskab oma vajadusi mõistlikkuse piires hoida). Selline elumudel on tänases Eestis võimalik üksnes juhul, kui rakendub mingi kompensatsioonimehhanism: nt on õpetajal palju rohkem teeniv abikaasa või mõni muu lisatulu allikas (nt hulganisti päritud kinnisvara). Oma palgast elatuv lisasissetulekuta õpetaja peab kas andma võimete piiril lisatunde või virelema ja senti veeretama – kumbki variant ei soosi pikaajalist loovtööks vajalikku kõrgvormi.

Aaviksoo välja käidud eesmärk, et keskmine õpetaja saaks 20% riigi keskmisest kõrgemat palka, oleks minu hinnangul sellise tööle keskendumise võimalikkuse alampiir. Kui antud palgatase ei oleks ühekordne valimiseelne präänik, vaid saaks seadusega fikseeritud ning kogenud õpetajad teeniksid praegusele järgusüsteemile sarnaselt proportsionaalselt rohkem, oleks tegemist enneolematu imega Eesti haridusmaastikul. Ometi meenutagem, et tegu on alles plaaniga ning selle täitumise teel on palju karisid: kas või näiteks ei pruugi kangekaelne haridusrahvas nõustuda radikaalse haridusreformiga või võib muul moel raha puudu jääda. Turuloogika ei kõnele õpetaja kasuks, väheneva õpilaste arvu juures hommepäev õpetajad otsa ei lõpe ning kuidagiviisi toimetatakse koolides ka põhimõttelise palgareformita. Ei tasu hõisata enne õhtut ega sattuda ootusest eufooriasse.

Leo Luks on Eesti Maaülikooli filosoofiadotsent, Tartu Herbert Masingu Kooli filosoofiaõpetaja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming