Eesti noorteadlased kui amatöörsportlased

Leo Luks, hobidoktorant

Ülikool ei eristu nõudmiste poolest enam ettevõtlusest. Eesti doktoriõppe kvaliteedi, tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse tagamise süsteem. Artiklid ja edulood I. Tartu 2005.

 

Doktoriõppe kvaliteeti ja probleeme uuris suurearvuline ülikoolidevaheline komisjon. Lisaks kõnealusele kogumikule on võimalik võrgu vahendusel tutvuda ka komisjoni aruande täistekstiga (vt aruanne). Ka antud juhul peab paika vana poliitiline tõde: kui tahad probleemi lahendamise asemel seda hajutada, siis moodusta komisjon. Ma ei tea muidugi, kui palju aega ja euroraha uuringu tegemiseks raisati, kuid tulemuste hulgas pole midagi sellist, mida ei võiks kuulda ükskõik millise doktorandi käest. Ometi ei saa öelda, et välja antud kogumik oleks igav lugemisvara. Antud projekt toob esile just doktoriõppe tulemuslikkust takistavad probleemid, nende põhjustele seletusi otsimata, hinnanguid andmata. Ühest küljest olnuks probleemide põhjustesse süüvimine kõrvalekaldumine projekti teemast, teisest küljest tulnuks selgemalt ilmsiks akadeemilise personali töökohustustest kõrvalehiilimine. Ega hunt hunti murra.

Kogumik sisaldab lisaks projekti lühendatud aruandele 2005. aasta oktoobris toimunud seminari sõnavõtte, Tartu ülikooli doktoriõppekavade kriitilist analüüsi (lk 81 – 90), ülevaadet doktorikraadiga inimeste vajaduse prognoosimise metoodikast (lk 91 – 110), tööandja vaadet (lk 111 – 116) ning kümne kraadikaitsmiseni jõudnu meenutusi (lk 117 – 158). Toon siinkohal esile oma tähelepanekud doktoriõppe probleemi käsitlemise põhjuste ja retoorika kohta ning esitan oma arvamuse probleemi tausta kohta. Samuti prognoosin uurimisgrupi poolt välja pakutud meetmete ja tõdemuste põhjal mõningaid Eesti kõrghariduse arengutendentse, mida pole kogumikus selgelt esitatud. Olgu kohe üles tunnistatud, et olen ka ise formaalselt doktorant, mistõttu kogu järgnev kriitika ei ole muidugi muu kui kibestunud kius.

 

Kõrgharidustööstuse tootlikkus inimressursi käitamise kaudu

 

Projekti juhtfiguuride retoorikast saab üheselt välja lugeda, miks doktoriõppe arendamise pärast muret tuntakse. “Projekti üldeesmärk on Eesti inimressursi arendamine doktorikraadiga tippspetsialistide koolituse tagamisega teadmispõhise ühiskonna ja majanduse arenguvajadusteks Euroopa Liidu raamistikus” (Puura, Kärner, lk 13). Inimressursist räägitakse kogumikus korduvalt (nt lk 44), teisteks märksõnadeks on “tööturu nõuded ning” “Euroopa haridustrendid”. Viimaste puhul rõhutatakse järgnevat: uudishimu asemel tulemustele orienteeritus, täieliku akadeemilisuse asemel rakenduslikkus jne (Puura, Kärner, lk 14-15; Haller, lk 37 jj; Lepik, Pihlak, lk 67). Arglikult kõlab küll ka mõne humanitaari hääl doktorist kui meistrist keskaegses tähenduses (Pajusalu, lk 53) või akadeemilise jõudeaja vajadusest (Noormets, lk 73), kuid management käib üle ullikeste peade.

Arvudesse süvenemata võib öelda, et ELi Lissaboni strateegia kohaselt, mille eesmärgiks on majanduslik järelejõudmine USA-le, tuleb luua palju teadmispõhiseid töökohti, milleks läheb omakorda vaja palju doktoreid. Eestis kaitstakse doktorikraade vähe, mistõttu me ei vasta eurostandardile. Liiga palju akademismi ja klaaspärlimängu, liiga vähe villa.

Tahtmatult meenub kellegi hiljutine kalambuur: kui Brüssel peeretab, laseb Eesti püksid vedelat täis. Asekantsler Kristjan Halleri artiklist tuleb selgelt välja, et ka Euroopas endas pole kõrgharidustööstus eriti efektiivne (lk 38), poliitika- ja majandusanalüütikud avaldavad selgelt kahtlust Lissaboni strateegia jätkusuutlikkuses, Eestis aga lüüakse lokku soovunelmatest pärit arvude pärast. Kas polnud eestlane see, kes täitis paarkümmend aastat tagasi Moskva direktiive saksaliku ülipüüdlikkusega? Mõned mõtlejad on rääkinud ka orjarahva mentaliteedist ning enesekolonisatsioonist.

Ma ei taha väita, nagu oleks doktoriõppega Eestis kõik korras. Kindlasti pole 40%-line kaitsmiseni jõudmise tulemus kelkimist väärt näitaja. Lihtsalt tehnokraatlik retoorika, millega doktoriõppe parendamise vajadust põhjendatakse, on talumatu. Joe Noormets, kelle tekst aususe ja isemõtlejalikkuse poolest on kogu raamatus erandlik, ütleb täpselt: ülikool ei eristu nõudmiste poolest enam ettevõtlusest (lk 77). Seda võrdlust tasub laiendada viimaste aastate arengusuundadele Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides. Kogumikust loeme, et doktorantide akrediteerimine on sageli formaalne, eksmatrikuleerimine harv. Õige, on ju doktorant nagu keskastme spetsialist firmas, temasse on juba tublisti investeeritud. Tuleb ikka enne mõelda kui temast loobuda, seda enam, et asemele pole ka kedagi võtta. Seevastu põhiõppe tudeng on moodsas 3+2 ülikoolis nagu koristaja firmas: nii kui midagi ei meeldi, anname kinga. Küll juba asendaja leiab.

 

Inimressursi planeerimine tööstuses ei erine põhimõtteliselt juutidega kütmisest koonduslaagrites

 

Bürokraatliku-tehnokraatliku ühiskonna paratamatusest rääkis juba Weber. Kui mõtet veelgi laiendada, jõuame Heideggeri juurde: kogu olev asetub moodsa tehnika ajastul koosseisuna vastastikusse väljanõudmisseosesse. Eestikeelses väljaandes (Heidegger 1989) seda pole, kuid tehnikast kõneldes tõi Heidegger skandaalse näite: inimressursi planeerimine tööstuses ei erine põhimõtteliselt juutidega kütmisest koonduslaagrites. Enne kui vastu kisama hakata, tasub meenutada ka Foucault’ analüüsi võimusuhete vägivaldsuse vähenemisest ja mitmekesistumisest biovõimu ajastul.

Kuivõrd Weberi või Heideggeri käsitus paika peab, on omaette teema. Igal juhul julgen õpetajana öelda, et kirjeldatud tehnokraatia ei iseloomusta ainult suhtumist doktoriõppesse, vaid kogu haridusse. Aga armsad visionäärid-manager’id, mul on teile ebameeldiv uudis, mida te küll teate, aga tunnistada ei taha. Arvestatav hulk haridussüsteemis töötavaid inimesi ei võta teie rehkendavat mõtteviisi omaks, on visalt kinni nt humanistlikes arusaamades. Deklaratsioonide tasandil nad ratsionaliseerimise ja optimeerimisega võidelda ei saa, kuid praktikas käib armutu partisanisõda. Julgen väita, et just see on põhiline põhjus, miks hariduse, muu hulgas ka doktoriõppe “efektiivsemaks muutmine” ei lähe nii libedalt, kui soovite. Olen ka ise õppejõud, aga ma ei trei tööturu jaoks inimressurssi, vaid vahetan õpilastega mõtteid. Igapäevaelu annab tohutult võimalusi pealesurutud visioonidest kõrvale hiilida, “kübarat teha” (loe sellest Certeau 2005).

 

Pimeduses kobavad soovmõtted

 

Kogumiku prognoos doktorikraadiga inimeste kasvava vajaduse kohta (nt lk 17-18) lähtub müütilise teadmispõhise ühiskonna soovmõttest. Ehk siis: juhul kui muud teadmispõhise ühiskonna tekkimiseks vajalikud eeldused täidetakse, saab doktorikraadiga tippspetsialistide puudumisest probleem. Teadmispõhine ühiskond on ilus unistus, mille realiseerimise valemit keegi täpselt ei tea. Kuid igatahes väidab tehnikateadlane Andres Keevallik (PM 25. II 2006), et oleme mainitud ühiskonnast väga kaugel: meil pole teadusmahukat tööstust, tootlikkus on vaid pool ELi keskmisest, haridusele kulutame protsentuaalselt poole vähem kui Soome jne. Visionääridel on meeles edukas kogemus, kui imagoloogiliste vahenditega kuulutati Eesti edukaks reformiriigiks, mis kokkuvõttes aitaski riigi arengule kaasa, nt meelitas siia investeeringuid. Praegu tehakse teadmispõhist ühiskonda samamoodi suuga, kuid siin võib meid tabada malemeister Ostap Benderi saatus: loeng lõpeb ja simultaan näitab taseme kätte.

Igatahes leidub ka kogumikus mitmes kohas viiteid sellele, et vajalike doktorite arv on prognoosimatu  ning nende karjääriperspektiiv väljaspool akadeemilist sfääri segane (lk 32). Parim näide on terve autorite grupi tõsiteaduslik artikkel, milles vaatluse alldoktorite vajaduse prognoosimine (lk 91 – 109). Sellest selgub, et prognoosida võib nii ja naa, aga ega täpselt ikka ei saa.

Tõsisemalt tuleb võtta rehkendust, mille kohaselt doktorite juurdekasv ei taga isegi akadeemilise personali järelkasvu (lk 36). Ka see argument on optimistlik, sest aluseks on võetud kõrghariduse praegune olukord ja pole kaalutud võimalust, et negatiivse iibe tõttu hakkavad ka ülikoolid varsti otsi koomale tõmbama. Kui peaks aga täituma ka teine ilus unelm tuhandetest välisüliõpilastest, pole isegi siis doktorite vajadus üheselt selge – eks hakka sel juhul avatud konkurentsi tingimustes saabuma meile üha rohkem välisõppejõude.

 

“Tuleks” oli paha poiss

 

Töörühma aruande täistekstis tuuakse kompaktselt välja nii doktoriõppe põhiprobleemid (aruanne, lk 3-4) kui ka soovitatavad meetmed olukorra parandamiseks (ibid, lk 4-5). Kui probleemid on esitatud konkreetselt, siis meetmed on kirja pandud üldsõnaliselt, nt “doktoriõppe üldise korralduse ja finantseerimisaluste muutmine”. Üritan põhiprobleemid ja vajalikud meetmed lihtsas keeles esile tuua.

Madal motivatsioon. See tuleneb kindlasti ka järgmistest punktidest, kuid põhiline on see, et targad inimesed mõistavad teadmispõhise ühiskonna müüdi absurdsust. Doktorikraad ei ole praktikas piisavalt atraktiivne. Akadeemilises sfääris vähendab motivatsiooni paljude uurimissuundade kiratsemine ja provintslus ning hägune karjääriperspektiiv. Eesti ülikoolides toimub on n-ö sahtli tüüpi karjäär (vt Taagepera 2000) ning sisulist konkurentsi ei ole. Noorel andekal doktoril on pea võimatu võita professori valimistel ringkäendust nautivat eelkäijat. Doktorantide küsitlusest selgus, et enamik näevad karjäärivõimalusi Eestist väljaspool (lk 24)

Raha. Asekantsler Haller imestab, et mida kõrgemale haridusskaalal minna, seda suurem on kadu. Doktorantide riiklik tellimus on väga suur, väljund aga minimaalne (lk 35). Selle asjaolu seletamiseks tuleks kõrvale asetada arvud, kui palju kaasneb riigitellimusega n-ö pearaha. On selge, et pearaha ning reaalse vajaduse vahel on tohutud käärid; riik eeldab vaikimisi, et ülikoolid saavad piisaval määral teadusprojektide raha lisaks. Kuid eespool viidatud partisanisõja tõttu ei ole paljud professorid nõus hakkama teadustööstuse manager’ideks. Alarahastamisest ülikoolides mokaotsast kobisetakse, kuid jätkatakse absurdi – äkki võetakse muidu seegi pisku ära.

Julgen kindlalt väita, et enne kui doktorantide rahastamist pole viidud stabiilsele alusele, ei tule ka doktoritöö kaitsmiste kasvu. Paari aasta eest üritati juurutada ühtset õppetoetuse süsteemi 6000 krooni kuus, kuid ülikoolid võtsid vastu rohkem doktorante kui riik tellis ning muutsid toetuse ikkagi stipendiumiks, mille pärast võisteldakse. Doktorantuuri ei käsitleta hobina, vaid põhitegevusena, teadustööna. Nelja-aastane kindlate tingimustega tööleping oleks paljudele piisav garantii, et pühenduda teadusele. Kujutage ette olukorda, et asute tööle järgmistel tingimustel: eks sa tööta pool aastat või aasta, kui hästi teed, hakkad kunagi palka ka saama – kui raha on. Kas kõlab ahvatlevalt? Praeguseks antakse õppetoetusi taas niipalju, kui palju parasjagu raha ülevalt peale tilgub. Seega sõltub doktorantide toimetulek põhiliselt  grantidest.

On väär vaadelda Eesti doktorantide tulemuslikkust ELi, eriti n-ö vana Euroopa taustal. Arvestades, et 2/3 meie doktorantidest töötab täiskoormusega (lk 24), on tegu piltlikult öeldes amatöörsportlastega. See, et nende tulemuslikkus on 40% Lääne 80% asemel, on igati loomulik.

Juhendamine. Uuringus teatati delikaatselt, et sageli on juhendajad liiga hõivatud (lk 24). Kui uuritavad teemad haakuvad (mis peaks ju nii olema), siis kõlab imelikult, kuidas vanemal kolleegil ei jätku aega doktorandi jaoks. Kuid tuleb meenutada, mida nõutakse tänapäeval näiteks professorilt. Ta peab olema justkui imeinimene, tulistama nagu kuulipritsist teadustöid ning kühveldama kamaluga teadusraha kokku. See eeldab, et professor on imagoloogiline figuur, võtab muudkui sõna, esindab, jookseb konverentse mööda. Ei mingit mägihütis mõtlemisse süvenemist. Ning need professorid, kes ei soovi oravana teadusmasinas joosta, on sageli oma partisani rolli sügavalt sisse elanud. Milleks rabeleda, kui maailm on hukas? Parem käia kalal või antikvariaadis, tõlkida ajaviiteks miskit. Aga põhimõtete pärast tagasiastumine ja hüvedest loobumine pole siinmail kombeks. Lektorid on aga proled, väidan omast kogemusest. Nende õppeööst vaba aeg kulub haltuurale.

Kõige paremini sobiksid vaba aja poolest juhendajateks dotsendid ja teadurid. Samas olen kokku puutunud huvitava tendentsiga, et professor ei soovi juhendamist sugugi käest anda. Olgugi et noor teadur oskaks paremini teadusmasinast abiraha välja lüpsta (sisuliselt ei juhendaks kumbki). Ei tasu unustada, et kui juhendatav kõige kiuste ikkagi kraadini jõuab, kukub kopsakas tükike au ja raha ka juhendajale.

Vastuvõtt ja akrediteerimine. Sellega, et ülikoolid võtavad vastu riigitellimusest märksa rohkem doktorante, tunnistavad nad oma suutmatust targalt valida. Rõhutan, et olukorra parandamiseks tuleb pöörata tähelepanu üheaegselt kõigile neljale punktile. Kui rahaprobleemi lahendamine on tehnilis-poliitiline küsimus, siis vastuvõtt ja akrediteerimine on palju keerukam. Juhul kui doktorandi hüved kasvavad, suureneb niigi eksisteeriv korruptiivne kiusatus võtta vastu parima potentsiaaliga kandidaadi asemel professori ideoloogiline lemmiklaps. Rahastamisega kaasnev sisuline akrediteerimine on aga doktorandi distsiplineerimiseks hädavajalik.

Kõigi nelja kitsaskoha üheaegne likvideerimine nõuab nii õppeprotsessis osalejate konsensust kui ka konsensust kogu ühiskonnas – just seda ühiskondlikku kokkulepet, millest nafta-aadud ajaviiteks räägivad. Minu hinnangul on esimese konsensuse saavutamine võimatu õpetlasi lõhestavate pealesurutud tehnitsistlike reformide tõttu ning teise konsensuse saavutamine huvigruppide killustatuse tõttu, mille eest hoiatas juba Weber.

 

Laku panni, omakultuur

 

Milliseid lokaalseid arstimeid pakub uurimisgrupp doktoriõppe turgutamiseks? Tooksin siin esile kolm tähelepanekut. Esiteks leiti, et paljud doktoriõppega seotud üksused on toimetulekuks liiga väikesed (lk 20-21), millest tulenes loogiline järeldus: tuleb lähtuda suutlikkusest. Kogumikus nimesid ei nimetata, kuid arvake ära, millised valdkonnad need suutmatud on? Ehk geeniteadused, IT, inseneriteadused? Ei, vaenlane on mujal. Ennekõike tuleks valvas pilk pöörata omakultuuriga seotud üksuste suunas – neil on uurimisobjekti spetsiifika tõttu sageli vähe rahvusvahelisi artikleid. Näitena võib esile tuua, et sama argumenti kasutades kaotati Eesti Põllumajandusülikoolist maasotsioloogia magistriõpe, misjärel uurimisrühmast sai mälestus. Kui mitte voodis, siis teaduses suurus loeb.

Teiseks, sama mõtteviisi jätkuks, panustatakse interdistsiplinaarsetesse doktorikoolidesse “riiklikult tähtsaks peetavates suundades” (lk 17). Teadmispõhise unelma põhjal on tähtsad tehnika ja tehnoloogia, aga mitte omakultuur. Ainsa soovitusena lisaksin Eesti doktoriõppe pikka kestust (nominaalajaga lõpetab 12,4%) arvestades hakata avama ka doktorilasteaedu.

Kolmanda meetmena rõhutatakse välisõppejõudude kaasamise vajalikkust. Sellega seltsib loomulikult õppetöö võõrkeelseks muutmine. Näiteks TÜ filosoofia osakonnas käib juba sel semestril magistriõppes üle poole õppetööst inglise keeles. Ma ei poolda akadeemilist natsionalismi, kuid samas olen skeptiline “välismaa värgist” vaimustumise suhtes. Meil on veel meeles, mismoodi nooblid välismaalased siinmail suurerastamisi organiseerisid. Kes garanteerib siia tulevate teadlaste sobivuse? Teistpidi küsides – milline tippteadlane tahab tulla alarahastatud ja intriigide küüsis vaevlevasse provintsi?

 

Doktorantuur – edukas enesesalgamine

 

Kogumiku lõpuosa võtavad enda alla hiljuti kraadi kaitsnute bravuurikalt pealkirjastatud muljed “Doktorantide edulood”. Küllap on see juba doktorantide motiveerimise programmi osa. Kuid nende lugude sõnum pole sugugi ühtne “elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks”. Inimesed kirjutavad sellest, kuidas pidid aastateks loobuma sõpradest ja seltskonnast (lk 141), sageli tuli olla ülalpeetava staatuses (lk 151). Lisan siia oma tutvusringi põhjal mõned tähelepanekud inimeste kohta, kelle tulevik sõltub tõsiselt doktorikraadi kaitsmisest. Sageli elavad nad veel varases keskeas vanemate juures või on abikaasa ülal peetavad. Tööpinge maksab lõivu suhetes, nii mõnigi on elukaaslasest lahutanud. Doktorandil on süüdlaslik pilk – suutmatus graafikus püsida tekitab hirme. Nad ei oska seltskonnas lõdvestuda, jutt kisub ikka uurimistöö peale. Varsti saabub teadmispõhine ühiskond ja tulevad hoopis rõõmsamad ajad, kuid seniks mõtlen vahel: kuidas küll nood inimesed hakkavad ülikoolides töötades süstima tudengitesse optimismi, huvi teadmiste vastu?

 

Aruanne – Meetmete kogumi väljatöötamine doktoriõppe tugevdamiseks Eestis. Aruanne. Tartu 2004. —http://www.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=88833/doktorioppe+tugevdamise+meetmete+kogumi+valjatootamine.pdf

M. de Certeau, Igapäevased praktikad. TÜ Kirjastus 2005.

M. Heidegger, Küsimus tehnika järele. – Akadeemia 1989, nr 6, lk. 1195 – 1228.

J. Kiili, Uus akadeemiline “vabadus”. – Akadeemia, 2005, nr 9, lk. 1853 – 1873.

R.Taagepera, Saksa sahtlid ja ameerika redelid. – Akadeemia, 2000, nr 7, 1462 – 1471.