Eesti mõttelugu ajas ja ruumis

1995. aastast peale ehk 23 aasta jooksul on metronoomi järjekindlusega, pool tosinat köidet aastas, ilmunud „Eesti mõtteloo“ sarjas juba 138 raamatut.

Hando Runneli missioonitundest, eruditsioonist ja intellektuaalsest uudishimust kantud titaani töö on sarja käivitanud ja käigus hoidnud. Runneli visiooni eesti mõtteloo sisuga täitmisel võib pidada ühtaegu rahvuslikuks ja avatuks.

Tairo Lutter / Postimees / Scanpix

PÄRTEL PIIRIMÄE

Mis on eesti mõttelugu? Enne kirjastuse Ilmamaa samanimelist sarja ei oleks saanud sellist küsimust isegi esitada, sest mõtteloo mõistegi tuli laiemalt käibele selle sarja ärgitusel ja toimel. 1995. aastast peale ehk 23 aasta jooksul on metronoomi järjekindlusega, pool tosinat köidet aastas, ilmunud juba 138 raamatut. Kaljo Põllu värvilises, rahvuslikule mustrile vihjavas kujunduses täidavad need kultuurse eestlase raamaturiiulis ligikaudu neli ja pool meetrit. Ühtlasi on need köited täitnud eesti mõtteloo mõiste esmase, aga seejuures sugestiivselt jõulise sisuga. Sari ei ole lõppenud ning kas saakski selle kunagi valminuks kuulutada? Ometigi annavad juba ilmunud köited võimaluse arutleda selle üle, millest me õieti räägime, kui mõtleme eesti mõtteloost – kui me just ei rahuldu mugavusvastusega, et kõik tekstid, mis on Ilmamaa sarjas ilmunud ning seal edaspidi ilmuvad, moodustavadki eesti mõtteloo.

Nii nagu on keeruline mõista üht mõtteloolist teksti, tundmata selle loomise ajaloolist konteksti ja autori eesmärke, on ka mõtteloo sarja käsitlemisel oluline viidata selle peamisele autorile Hando Runnelile, kelle missioonitundest, eruditsioonist ja intellektuaalsest uudishimust kantud otsekui titaani töö on sarja käivitanud ja käigus hoidnud. Runneli visiooni autorite valikul ehk siis eesti mõtteloo sisuga täitmisel võib pidada ühtaegu rahvuslikuks ja avatuks. Kirjastuse kodulehe lakooniline teade „raamatusari koondab ja avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade“ ei piira iseenesest autorite valikut kuigivõrd rangelt, ent silmadega üle raamatuselgade libistades torkab siiski silma sarja lausa hämmastav elurikkus. See on matk läbi Eesti vaimse pärandi sõna kõige laiemas mõttes. Rännak algab XVII sajandist (Georg Mülleri jutlused) ja toob meid XXI sajandi algusesse. Valdkondlikult hõlmab pärand ühiskondlik-poliitilist mõtet, kõiki humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkondi, aga ka reaalteadusi (Ernst Öpik, Jaan Einasto, Harald Keres). Ja ka keelelis-ruumilised piirid on seatud õige avaralt. Mõistagi ei saa eestikeelne mõte tekkida vaid Eesti territooriumil, vaid sarja missioon on olnud ka paguluses sündinud ja ilmunud tekstide koju­toomine. Vastusena möödunud sügisel kõlanud häältele, et eesti mõttelugu saab luua või sellest kõnelda üksnes eesti keeles, on sarjas välja antud ka rida Eesti päritolu teadlaste (Jaan Puhvel, Endel Tulving, Ilse Lehiste, Rein Laul) algselt võõrkeeles ilmunud tekstide tõlkeid. Ent sellestki punktist on mindud kaugemale, võetud sarja ka Eestis elanud või siit pärit sakslaste (Hermann von Keyserling, Georg Julius von Schultz-Bertram, Jakob von Uexküll) mujal Euroopas trükitud teoseid või keiserliku Jurjevi ülikooliga seotud vene teadlaste (Vladimir Tšiž) töid.

Nii võibki mõelda eesti mõtteloost ekspansiivselt kui Eesti ajaloolise territooriumi ja globaalse eestlusega seotud tekstikorpusest. Eesti mõttelugu on sel viisil defineeritud defineerimata ehk objekti rangelt piiritlemata, sest nii nagu paljud teised nähtused moodustub see pigem tunnuste grupi kui ühe kindla välistava tunnuse põhjal. Sellises käsitluses on võimalik eristada tekste, mis kuuluvad eesti mõtteloo tuuma juurde, ning tekste, mis jäävad pigem äärealadele. Tuuma all pean silmas sellist loomingut, mis on kirjutatud Eesti pinnal eestikeelsena eestikeelsele publikule, toetub eesti mõttetraditsioonile ning on omakorda viljastanud oma kaasaegseid ja hilisemaid mõtlejaid. Ehk võime sealjuures kõnelda omakorda veelgi tuumsematest tekstidest, mille autorite eesmärk on olnud eestluse mõtestamine ning sellega seonduvad küsimused rahvusluse ja väikeriikide rollist ja eesmärkidest (näiteks Jaan ja Ilmar Tõnisson, Konstantin Päts, Gustav Suits, Oskar Loorits, Gustav Ränk, Hans Kruus, August Annist, Jüri Uluots, Hellar Grabbi, Lennart Meri ja palju teised). Terve rida autoreid ei puuduta küll otseselt Eesti küsimust, aga vaieldamatult on nende mõttemaailma vorminud väikerahva päritolu. Ääre poole jäävad need autorid, kelle isiklik või mõtteline side Eestiga on ühesuunalisem. Nad võivad olla juuripidi Eesti mõttetraditsioonis, aga nende tekstid on suunatud pigem Eestist välja, osaledes laiemalt maailma ühiskonna- või teadusdebattides. Või siis vastupidi: on autoreid, kelle looming on Eesti mõttetraditsioonist suuresti sõltumatu, ent nad on näiteks tsaariaegse Tartu ülikooli õppejõududena tugevasti mõjutanud eesti haritlaskonna esimeste põlvkondade vaimset kujunemist.

Sel viisil mõtteloo serva pidi matkates võime tõdeda, et piiritõmbamine eesti ja euroopa mõtteloo vahele ongi tinglik, sest mõne võõramaalasest autori teosed on eestlaste vahendatuna omandanud siinses mõtteloos lausa keskse tähenduse. Varasema aja puhul pole pealegi selge, kus lõpeb Eesti ja algab välismaa. Näiteks oleks XVIII või XIX sajandit vaadeldes üksjagu narr kinni pidada 1917. ja 1918. aastal tekkinud kubermangu- ja riigipiiridest. Baltisaksa kirjakultuur, millele eesti rahvuslik ärkamine suuresti toetub, oli Läänemere provintsides üsna ühtne ning Riias tegutsenud literaat Garlieb Merkel on mõjutanud eestlaste ajaloo- ja enesepildi kujunemist hoopis suuremal määral kui nii mõnigi eestlaste ajaloolisel asualal tegutsenud kirjamees. Nii on Merkel ühtaegu läti, eesti, saksa ja euroopa mõtteloo autor. Laiemalt võttes ongi ju eesti mõttelugu endasse imenud ja sellega meie vaatevälja toonud olulise osa muu maailma mõtteloost.

Samas liinis positiivset hõlmamist jätkates peame küsima, kuivõrd saame eesti mõtteloo esindajaiks pidada ka XVII sajandi lõpul ja XVIII sajandi algul Tartu-Pärnu ülikoolis toimetanud rootslastest professoreid, kel oli kohalikke pastoreid koolitades oma roll näiteks pietismi levikul. Uppsala koolitusega professorite juhendamisel valmis pealegi mitmeid disputatsioone, kus analüüsiti otseselt kohalikke olusid ja kombeid. Usun, et sarja koostajad kaevavad eesti mõttepärandis edasi, seda nii senist kaevandit sügavamaks puurides kui ka kaevandi serval uusi proovišurfe uuristades. Samal ajal tekitab mõtlev inimene mõttelugu järjest juurde ning kolmandik sarja raamatutest ongi pühendatud tänapäeva kriitilise ja teadusliku mõtte süstemaatilisele taasesitamisele.

Ajaloolased armastavad rääkida allikate käibesse toomisest. Ka „Eesti mõtteloo“ sarja ei tellita uusi tekste, vaid korjatakse kokku ja väärindatakse juba ilmunut. Mulle on sümpaatne, et enamasti on pandud rõhku laialipillatuna ilmunud väiksematele tekstidele, selmet taastrükkida juba ilmunud raamatuid, mis on niigi kättesaadavad. Väikesed tekstid ehk ajaleheartiklid, arvustused, kirjad, järelehüüded jms on sageli põnevamadki just oma tiheda seotuse tõttu vahetu tekkekontekstiga, pikema aja jooksul valminud mõõtuandvate traktaatide puhul on aga vähemasti üritatud olla ajatumad. Hind, mida tuleb lühižanridele keskendumisel maksta, on paratamatult see, et olulisemad tekstid võivad jäädagi vähem tuntuks – võib-olla kadunud suurmeeste ja -naiste postuumseks meelehärmiks. Sarja raamatut tuleb pidada siiski justkui võtmeks, mis avab ukse ühe mõtleja hoopis avarama ja seni varjatuks jäänud tekstikorpuse juurde. Sealjuures on abiks raamatute järelsõnad, kus on enamasti markeeritud autori elulugu ja köites leiduvate teoste koht tema loomingus.

Teadlasena teeb mulle aeg-ajalt veidi meelehärmi, et teose mõistmiseks eluliselt oluline paratekstiline informatsioon (kõige tähtsamad on peatükkide ilmumisandmed) on peidetud köidete tagumisse otsa. Kui peaks kunagi kaalutama vormiuuendust, võiks mõelda keskse tähtsusega info paigutamisele iga peatüki juurde joonealusesse viitesse. Mõistan koostajate taotlust luua puhas tekst, mis oleks loetav iseendana ja seega justkui ajatuna. Tõepoolest, kui lugeda näiteks noore August Annisti 1926. aastal sõnastatud mõtteid eestluse ja euroopluse vahekorrast, võib leida sealt ositi ka diagnoosi meie praegustele debattidele. Seda sorti äratundmisrõõmu või ka -kurvastust kogeb üsna sagedasti, kuid mõtteloolasena tekstidega töötades on vaja alati silmas pidada nende loomise aega ning ruumi, eriti aga autori konkreetset dialoogisituatsiooni oma kaasaegsetega, mitte lugeda neid kui keskkonnast lahutatud abstraktse mõtlemisvõime vilju.

Eesti mõtteloo allikakorpuse teaduslik läbitöötamine ning terviklikeks käsitlusteks vormimine seisab suuresti alles ees. „Eesti mõtteloo“ sari on sealjuures hindamatu alussammas.

REET VARBLANE

„Eesti mõtteloo“ 138 raamatust on ainult seitse seotud kunstivaldkonnaga ehk toovad lugejani kunstiteadusliku, -ajaloolise, -kriitilise mõtte või ka subjektiivsemas vormis kunstnike mõtteavaldused. Seda on kohe väga vähe, iseäranis kui kunst, eelkõige nüüdiskunst, on tihedalt seotud oma sootsiumi ja ka globaalsete küsimustega.

Õnnetult väike kirjutiste arv ei ole ainuke „aga“. Sootuks suurem „aga“ on valik või kui täpsem olla, siis kogu viimase kahekümne aasta kunstiteadusliku, -kriitilise ja ka -ajaloolise mõtte väljaarvamine Eesti mõtteloost. Seda nagu ei olekski või ei kuuluks see Eesti mõttelukku.

Kunstimõtte valikut lähemalt vaadates on selle algusaeg, kui jätta baltisakslased kõrvale (kuigi, miks peaks nad kõrvale jätma?), on üsna hästi ja arukalt kaetud: August Weizenberg (ilmus 2014. aastal) esindab akadeemilist mõttelaadi, Armin Tuulse (2014), Hanno Kompus (1996) ja Märt Laarman (1998) mitte ainult ei orienteeru hästi XX sajandi alguse uuemates kunstivooludes, vaid osalevad arukalt tollastes debattides. Hando Runneli koostatud Hanno Kompuse artiklite kogumik „Maailm on sündinud tantsust“ on pealkirjastatud lausa teise valdkonna, tantsu kaudu ja selle viimase alajaotus pealkirjastatud „Riigina“. Edasi on aga valik märksa nutusem. Kuigi Enn Põldroos on vaieldamatult väga terava pilguga kunstivaatleja ja andnud suure panuse mitte ainult kunstiellu, vaid ka meie poliitilisse mõtlemisse üldisemalt ning Jaak Kangilaski oli meie esimene kunstiteadlane, kes mitte ainult ei vaadanud kunsti ühiskonna orgaanilise osana, vaid oli ka õpetaja-, suunaja rollis, on tema kogumiku kõige hilisem artikkel 2000. aastast. Kus on meie suurima teoreetiku Boriss Bernsteini artiklite kogumik? Kas XXI sajand on ikka veel nii uus aeg, et selle võib kergekäeliselt kõrvale jätta? Kunsti või täpsemalt visuaalkultuuri vallas leiab akadeemilisi mõtlejaid, nagu Krista Kodres, Mart Kalm, Eha Komissarov, Katrin Kivimaa, Mari Laanemets, Anders Härm, kes on võtnud teravalt sõna ka poliitilistel teemadel, kui tuua vaid mõned näited. Ka praegused kunstnikud ei ole suu peale kukkunud: Põldroosi kõrvale võib vabalt panna Jaan Elkeni või Kaido Ole või Tanel Randeri. Valik on suur, aeg on astuda XXI sajandisse. Ka XX sajandi algupoolelt võiks mõne naiskunstniku mõtisklused selles sarjas talletada. Karin Luts on suurepärane näide.

ARNE MERILAI

Ilmamaa mõtteloosarja sada saarelehte, tuhat toomelehte on rahvuslik essee-eepos – vägilase tegu. Raamatute nimekiri ilmestab hästi eeldust, kuidas meie kultuurilugu on äravõtmatult lõimitud kirjanduslooga. Selles, kas see ka tuleviku vaimumustris nõnda jätkub, võib kahelda: usinad mooramehed ja -naised on oma põhitöö vahest juba ära teinud? See ei tähenda, et nad tööta jääksid. Kui jätta kõrvale mõnede kirjameeste köited, kus sisuks pigem ühiskond, poliitika (Grenzstein, Lattik, Rumor, Grabbi, Meri), siis puutub otseselt kirjandusse paarkümmend nimetust, teist samapalju lisaks aga rohkem või vähem osaliselt. Tulemuseks on isegi veidi üle kolmandiku sarjast, mis tundub päris sünnis kogus.

Täielikult või valdavas osas esindavad eesti ja maailma kirjanduslikku kultuurilugu Aleksander Aspeli „Kirjad Pariisist“, August Annisti „Kirjanduskultuur“ ja „Noorusmaa“, Ivar Grünthali „Müütide maagia“, Karl August Hindrey „Kirjad noortele“, Ivar Ivaski „Tähtede tähendust tunda“, Ain Kaalepi „Kolm Lydiat“, Ott Ojamaa „Armastus seaduslikus abielus“, Ants Orase „Luulekool I-II“, Rudolf Põldmäe „Vennastekoguduse kirjandus“, Henno Rajandi „Tõlkija teekond“, Karl Ristikivi „Viimne vabadus“, Paul-Eerik Rummo „Kuldnokk kõnnib“, Hando Runneli „Jooksu pealt suudeldud“, Marta Sillaotsa „Kirg ja kavalus“, Gustav Suitsu „Eesti kirjanduslugu“ ja „Vabaduse väraval“, Jüri Talveti „Hispaania vaim“, Anton Hansen Tammsaare „Armastusest ja lapselikkusest“, Jaan Unduski „Eesti kirjanike ilmavaatest“ ja Ilmar Vene „Vahemere tuuled Hüperboreas“. Muu sotsiaalia, teooria või eriala kõrval pühendab end ositi kirjandusele veel teist sama palju autoreid: Ado Grenzstein (teine köide), Villem Grünthal-Ridala, Jaan Kaplinski, Madis Kõiv, Ilse Lehiste, Marju Lepajõe, Juhan Luiga, Ülo Matjus, Uku Masing, Linnart Mäll, Jaan Puhvel, Hugo Raudsepp, Peeter Torop, Vladimir Tšiž, Haljand Udam, Vaino Vahing. Ka draamakäsitlused ei seisa kaugel: Karl Menning, Jaak Rähesoo, Lea Tormis.

Kirjastusel lasub nimeka-eduka sarjaga seoses suur tööpinge ja tähelepanu, nõudlik avaldamisrütm. Ei kõlba mul kõrvalt spekuleerida „mis oleks, kui“ ja „miks mitte teisiti“ – küll nad ise teavad paremini. Sõltumatult on mu akadeemilises vaimusilmas aga sugenenud lähedane idee: koostada eesti XX sajandi kirjanduskriitilise mõtte arengu kommenteeritud võrguantoloogia, esialgu tinglikult tosina köitega. See joonistaks välja kontuuri, kuidas tekkis, juurdus ja jõudis tänase küllastuse ning praktikani meie rahvuslik kirjandusteadvus: selle mõistevõrk ja mõjutused, teoreetilis-poeetilised arusaamad, tõlgenduskultuur. Ühtlasi tooks see esindavate juhtumite kaudu välja nähtuse, mida võiks nimetada kriitika loovaks ehk kehtestavaks jõuks, ja seda nii heas kui ka hävitavas (näiteks stalinistlikus) halvas, ehk kuidas kirjandus ja kriitika on konstrueerinud tegelikkust. Selle kõrval laieneks uuriv ja võrgustav tegevus rööpselt ka muudele erialadele (mille vastu on juba huvi tuntud): teatrikriitika, muusikakriitika, kunstikriitika, filmikriitika, teaduskriitika. Tulemus oleks Eesti XX sajandi kriitilise mõtte lugu: kust tullakse, kuhu minnakse.

LUULE EPNER

Ei ole mõistlik nuriseda selle üle, et teatri valdkond on „Eesti mõtteloo“ sarjas esindatud mitu korda väiksema mõtlejate arvuga kui kirjandus – kui piirduda kunstide võrdlusega. Sarja idee on eesti mõtte lugu, rõhuga rahvuse ja rahvuslike teemade mõtestamisel, ning kirjandusinimesed on selles vallas tõepoolest olnud olulisemad, rääkimata nende sõnasuutlikkusest.

Veidi nukraks teeb aga asjaolu, et teatrimõte jääb alla ka muusika ja (visuaal)kunsti omale, seda nii juba ilmunut arvestades kui ka siis, kui juurde arvata Ilmamaa veebilehe nimekirja autorid in spe. Ilmunutest on tolles nimekirjas teatrikunsti sildiga määratletud vaid esimene eesti professionaalne lavastaja Karl Menning („Teatritegu“, 2008) ning meie teenekaim teatriuurija Lea Tormis („Teatrimälu“, 2006), kavas paistab olevat vaid Voldemar Mettus – tõsi, nimekiri lõpeb lühendiga jpt, mille taha võib ju peituda veel mõni teatritegelane. Tegelikult on teatri osakaal siiski suurem, sest juba pealkirjad näitavad, et sellesse valda tuleb arvata ka Jaak Rähesoo („Hecuba pärast“, 1995) ja Mati Unt („Theatrum mündi“, 2004), samuti leiab omajagu teatrit puudutavaid tekste Hanno Kompuse, Madis Kõivu, Hugo Raudsepa, Vaino Vahingu jt artiklivalimikus – kindlaid piire valdkondade vahele ajada ju ei saa. Siiski on teatrimõtte osatähtsus kokkuvõttes marginaalne (vähem kui kümnendik seni ilmunud 138 raamatust).

Valikule ei ole midagi ette heita: need raamatud sisaldavad kahtlemata „väärtuslikumat osa eesti mõttevarast“, mis on koostajate kriteeriumiks, ega luitu riiulitel, sest teatriuurijail läheb neid nii õppe- kui ka uurimistöös kogu aeg vaja. Ka toimetamise ja kommentaaridega (juhul kui neid on) võib üldiselt rahule jääda. Põhihäda on ikka valdkonnas oluliste autorite puudumine. Senises valikus on kenasti tasakaalus kaht tüüpi teatrimõtlejad ehk uurijad-kriitikud (Rähesoo, Tormis) ning lavastajad (Menning, kes küll ka kriitikuna tegutses, ja Unt). XX sajandi teatriloos ongi just lavastajad teatrit filosoofilises, poliitilises, esteetilises jm horisondis mõtestanud ja seda oma ideede alusel uuendanud. See nn praktilise teatriteaduse rida, nagu on seda nimetanud Lea Tormis, peaks kindlasti jätkuma. Ajaloost on puudu nt Priit Põldroos, Voldemar Panso, võib-olla Kaarel Ird, praegustest lavastajatest tulevad kohe meelde Merle Karusoo, Lembit Peterson, Ingo Normet jt. Kriitikutest ja uurijatest vääriks kohta mõtteloos kindlasti Mardi Valgemäe, aga ka Reet Neimar – ja neid on veel. Tõsi, enamikul neist on artiklikogumikke avaldatud (Normeti „Teatrist“ Ilmamaa kirjastuselt endalt), aga see ei tähenda, et teisiti koostatud ja/või laiemad ning kindlasti korralikult kommenteeritud tekstivalimikud ei võiks „Eesti mõtteloo“ sarja kuuluda. Eks see ole ka teatri staatuse küsimus eesti kultuuriloos – see tundub olevat kõrgem, kui sari praegu välja näitab.

KEN KALLING

Kirjastuse Ilmamaa „Eesti mõtteloo“ sari panustab ka meditsiinilukku. Ilmunud on Juhan Luiga, Vladimir Tšiži, Siegfried Talviku ja Vaino Vahingu mõttekogumikud. Kui püüan meditsiiniloolasena vastata Sirbi küsimusele, millised meedikud veel oma raamatut väärivad, meenuvad vana aja meestest Ludwig Stieda ja Peeter Hellat, seejärel Juhan Vilms, Henrik Koppel ja Aadu Lüüs (esimene kirjutas ise põhiliselt küll raamatuid, teiste puhul on võimalik, et nende kirjutatu ei anna köidet kokku). Huvi võiks pakkuda jurist Leopold Johanson, kes oli sõjaeelses Eestis haigekassade ja ravikindlustuse eestvedaja. Järgnevatel kümnenditel olid viljaka sulega Vello Salupere, Jüri Saarma, Pavel Bogovski, Harri Jänes ja Natan Elštein. Keegi kindlasti veel, kuid mida tänapäevale lähemale, seda enam peaks sõna andma meedikutele, mitte meditsiiniajaloolastele.

Ajaloolase positsioonilt kasutan aga meeleldi sülle kukkunud võimalust esitleda Ilmamaa sarjaga seoses ühte juhtumit ning lisada hagu igikestva vaidluse lõkkesse teemal, kuidas defineerida Eesti/eesti mõttelugu. Vladimir Tšižile, Tartu ülikooli psühhiaatria professorile aastatel 1891–1915, pühendatud kogumikus on avaldatud professori mõtisklusi eeskätt Vene kultuuriloo teemadel. Paraku pole seal kahte tema artiklit, kus on juttu eestlastest ja mis pakuksid huvi neile, kel kavas käsitleda meie esivanemaid teaduse objektina. Kõnesolevad artiklid on ilmunud 1901. ja 1908. aastal ning seal on võrreldud kuritegevust eestlaste ja lätlaste seas.

Tšiž huvitus kriminaalantropoloogiast ning püüdis tõestada, et kurikäitumisel on bioloogiline alus. Tšiži meetod oli lihtne: ta eeldas, et naaberrahvastel on erinev rassiline (bioloogiline) taust (seda lähtuvalt nende keele kuulumisest eri keelkonda), kusjuures ajaloo, usu, õiguse, majanduse jne poolest on naabrid peaaegu identsed. Viimasega nõustume ka praegu, mil teame, et lätlased-eestlased on ka geneetiliselt äärmiselt sarnased. Niisiis, teoretiseeris Tšiž, kui kahe rahva vahel ilmneb erinevusi, tuleb põhjust otsida bioloogias. (Meie teiega tänapäeva teadmistest lähtuvalt sellega ei nõustuks.) Millise tulemuseni Tšiž jõudis ja kuidas seda tõlgendati, saab lugeda ajakirja Trames 2016. aasta viimasest numbrist (artikkel on inglise keeles, aga see-eest ETISe klassifikatsiooniga 1.1.!).

Toodud näide on tähelepanuväärne veel seetõttu, et mõtteloo sarja esimene raamat, 1995. aastal ilmunud Juhan Luiga „Mäss ja meelehaigus“, on oma pealkirja saanud artiklilt, kus autor polemiseerib ühega Tšiži artiklitest …

Seda, et tekstide valikul Tšiži kogumikku on lähtutud teistest kriteeriumidest, mitte sellest, et meie mõttelugu on vaid eestlaste eestlastele eestlastest eesti keeles kirjutatu, näitab raamatu pealkiri „Kirjanik psühhiaatri silmis“. Siin võibki leiduda vihje, et silmapaistvate isikute asemel (uute nimede otsimine minevikust läheb üha raskemaks) saab mõtteloole läheneda ka teemade kaupa. (Näiteks ajakirja Akadeemia 2018. aasta esimeses kahes numbris on esitatud valik kirjutisi eri autoritelt aastate 1919. ja 1920. 24. veebruarist.)

Võib-olla pakuks see ka võimaluse vähendada vastuolusid äärmuste vahel, mis meie mõtteloo tõlgendamisel aeg-ajalt pinnale kerkivad.

TOIVO TAMMIK

„Eesti mõtteloo“ sarjal on juures mingi spetsiifiline Tartu vaimu hõng: hiigelpika raamaturivi tagant paistavad sarja peatoimetaja Hando Runneli kõrvad. Ühist nimetajat sarjal ei ole, kuid tulemus on praeguseks muljetavaldav, eriti meie asjalikul ja kasumiiharusest tiinel ajal. Koguda ärkamisajast kuni tänapäevani tuhandeid tekste, neid isikukeskselt uurida, toimetada ja välja anda on uskumatu saavutus.

Arhitektuuri mõiste ja valdkond on lai ja kaob igavikuloori taha, seda Eesti-kesksetesse raamidesse surutuna raamatusse püüda on raske. Euroopalikus kultuuriruumis teame arhitektuuri käsitlevate tekstide osas aegade algusest Vanast Roomast põhiliselt ja ainult Vitruviust, Euroopa keskaeg on suuresti tekstide osas katmata ning kõvad kirjutajad ning teoreetikud tekkisid alles renessansiajal. Eesti-keskne arhitektuuri­mõte on selles mõõtkavas väga noor, teaduslikkusele pretendeerivate tekstide avaldamine sai eesti keeles võimalikuks alles rahvusriigi ja rahvusülikooli tekkega. Mõtteloo sarjas leiavad isikuköidetes tutvustamist eelkõige artikli mõõdus kirjutised, mis on eri aegadel laiali poetatud mööda eri väljaandeid.

On paradoksaalne, et ehk tuntuim ennesõjaaegsetest arhitektuurist kirjutajatest, mitmekülgne ja arhitekti haridusega Hanno Kompus on saanud köite, kus domineerivad pigem tema tantsu- ja teatriarvustused ning kunstiülevaated.

Arhitektuurivaldkonnas on kirjutajad olnud eelkõige retrospektiivset laadi tagasivaadete ning ajalooliste uurimuste koostajad või valmisehitiste püüdlikud kirjeldajad. Ka praegu ei ole kõige karmimad arhitektuurikriitikud, kuraatorid ja teadlased pärit mitte arhitektide hulgast, vaid kuskilt Tartu ülikooli ajalooteaduskonnast või uuemal ajal ka EKA kunstiteadlaste seast. Arhitekt teadupoolest ise tavaliselt ei kirjuta, vähemasti mitte sellises vormis ja mahus, et Ilmamaal tekkinud kogumit tervikteosena välja anda kannataks. Ja tundubki, nagu jääks arhitektuuri alal enda ajalukku kirjutamise ambitsioon Eestis põhiliselt ajaloolaste kanda. Eks see ajaloolase arhitektuuriteadus natuke tagantjärele targutamisena mõju. Mujal maailmas on arhitektuuriteoreetiku puhul värskete protsesside tajumine ja toetav suunamine siiski võimalik. Mõtteloo sarjale sobiva näitena võiks vanemast põlvkonnast tuua ehk ingliskeelsest kultuuriruumist arhitekt Kenneth Framptoni või Eesti taustaga Louis Kahnist esimesena monograafia avaldanud Vincent Scully, kes on suutnud nii mõnelegi tulevasele maailmanimele tuule tiibadesse puhuda.

Mõtteloo sarjast on arhitektil eelkõige võtta värske silmaga vaadeldud ja tabava sulega fikseeritud olukirjeldusi mõisast või suurlinnadest, olgu kirjapanijaks kas või kunstnik. Esimestena meenuvad Märt Laarman ja Karl August Hindrey. Kaplinskit kui avara pilguga vaatlejat tasub alati lugeda, ka arhitektil. Ning vanad emigrandid Tuulse, Ränk, Kant, samuti taanlane Johanson kirjeldavad meile omaaegset ruumi üksjagu huvitavalt ja kaasakiskuvalt, omas nišis isegi ammendavalt.

Kuuldavasti ja teatavasti on ka praeguse aja eesti tegevarhitektide hulgas doktorikraadi kaitsnuid (meenuvad Indrek Rünkla ja Jüri Soolep ning Veronika Valk). Kui mu mälu mind ei peta, siis vähemasti Rünkla on pühendunud oma doktoritöös suures osas kohalike arhitektuurikajastuste süstematiseerimisele ja järelkajastamisele, võttes ühe teoreetilise suunaandjana kasutusele Jakob von Uexkülli „Omailmad“ sellestsamast mõtteloo sarjast.

Andres Kure käsitluskultuur seitsmekümnendate aastate kunsti- ja arhitektuurielu lahkamisel väärib kindlasti laiemale lugejaskonnale tutvustamist.

ERKI TAMMIKSAAR

Ilmamaa „Eesti mõtteloo“ sarja köiteid lehitsedes on kohe selge, et see kajastab eelkõige väljaandja veendumusi ja sihte. Väga hästi on esindatud humanitaarteadlased ning poliitikud. Palju vähem on ilmunud raamatuid arstide ning loodusteadlaste mõtetega Eesti ja tema saatuse kohta. Rakendusteadlased pole seni veel sarja veergudele jõudnudki. Praegune kõhn nimekiri näeb välja selline: Ernst Öpik, Jaan Einasto, Harald Keres, Jüri Engelbrecht ning Toivo Maimets. Mõningate mööndustega võib loodusteadlaste sekka arvata ka geograafid Edgar Kanti ja Ott Kursi ning looduskaitsja Jaan Eilarti.

On siis sellele nimekirjale palju lisada? Selleks tuleb minna tagasi Eesti vabariigi algusaastatesse. Vene impeerium ja baltisakslased olid takistanud eestlasi uurimast oma keelt ja ajalugu. Oma riigi sünd tegi võimatu võimalikuks ning rahvusteadused kujunesid rahvusriigi arendamisel kõige olulisemaks. Loodusteaduste arendamiseks nappis nii tahtmist kui ka vahendeid. Milleks Eestile loodusteadlased oma kallite uuringutega? Piisas ka professoritest, kes kirjutasid eesti keeles erialaõpikuid (kõrg)koolidele ja arendasid eestikeelset terminoloogiat. Selle tähtsust ei tohi mitte mingil juhul alahinnata, pigem vastupidi – meie tänapäevane teaduskeel põhineb toonasel tööl. Eelnimetatu on aga põhjus, miks oli loodusteadlasi Eesti vabariigis nii vähe. Üks võtmeisikuid Eesti teaduses oli toona põlevkivikeemik Paul Kogerman, kelle raamat peaks ilmtingimata olemas olema. Kuid kas tema tekstid selle ka välja annavad? Kindlasti saab koostada teise põlev­kivikeemiku, Kohtla põlevkivilaborit juhtinud tugeva sotsiaalse närviga Karl Lutsu raamatu. Veel ühe Eesti vabariigi algusperioodi eesti teaduse ideoloogi Edgar Kanti kohta on meil raamat küll olemas, kuid see on väga ühekülgne, sest Kanti olulistele ning rahvuspoliitiliselt laetud tekstidele pole koostaja Ott Kurs ruumi leidnud.

Nõukogude okupatsiooni perioodil ei olnud kuni Stalini surmani samuti eeldusi silmapaistvate loodus­teadlaste esilekerkimiseks ning avaldamisvõimalused olid samuti vägagi piiratud. Hruštšovi sula ja sellele järgnenud kiire loodusteaduste areng viis lõpuks väga suure arvu loodus-, täppis- ja rakendusteadlaste kasvatamiseni. Nagu humanitaarteadlastelt, oodati neiltki lojaalsust kehtivale riigikorrale. Ajastust sõltuvalt eelistasid loodus-, täppis- ja rakendusteadlased lahendada oma uurimisülesandeid ja väga publitsistikasse oma mõtetega ei tikkunud. See on lisapõhjus, miks on loodusteadlaste arv „Eesti mõtteloo“ sarjas nii väike.

Kes siiski tuleb kõne alla lisaks kahele eelnimetatule? Kindlasti sobivad mõtteloo sarja vilka sulega Gustav Vilbaste, Juhan Aul, Aleksander Audova, Erast Parmasto, Viktor Masing ning ka Anto Raukas. Kui rääkida aga baltisaksa loodusteadlastest, kes on samuti leidnud tee Eesti mõtteloo sarja, siis kõigepealt meenub muidugi Karl Ernst von Baeri mitmetahuline ja maailmaklassiga kirjalik pärand. Igati sobiks sellesse ritta ka esimene Vene ümbermaailmareisija Adam Johann von Krusenstern ning füüsikalise keemia rajaja Wilhelm Ostwald – mõlema kirjalik pärand on ootamatult mitmekülgne ning väljapaistev.

KERRI KOTTA

Kummalisel kombel markeerivad „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud muusikavaldkonda esindavad raamatud vähesest arvust (viis) hoolimata üsna selgelt meie mõtlemise lätteid. Üldistatult võib seda kirjeldada pingena õhtumaise kunstmuusika traditsiooni ja rahvamuusika vahel (nende lepitamisest ühel või teisel viisil sünnib see, mida me vähemalt XX sajandi esimesel poolel nimetame eesti rahvuslik-professionaalseks helikunstiks). Küsimuseasetusena pole see muidugi midagi Eestile iseomast ja peegeldab XIX sajandil alguse saanud arengusuundi ka mujal Euroopas. Mõtteloo sarjas ilmutabki ennast eelkõige nimetatud suundumuse eesti variant.

Meie rahvuslik-professionaalse heliloomingu alguses seisab Rudolf Tobias, kelle kirjutistes on kohati tajuda titaanlikku katset kompenseerida oma suhteliselt nappide kirjatöödega sajandeid, mis eesti rahvuslikus heliloomingus ja sellest mõtlemises paratamatult puuduvad. Seetõttu on Tobias võitlev ja läbematu, üritades määratleda tollal peaaegu veel puuduva eesti rahvuslik-professionaalse helikunsti kohta ja väärtust, aga ka eluõigust õhtumaade suurte heliloojate loodud meistriteoste kõrval. Tänapäeval ütleksime, et Tobiase kirjutised märgivad punkti, kus eestlaste arusaamas oma muusikast kehtestus jõuliselt Euroopas domineerinud enese­kirjeldusviis, mis määras meie professionaalse muusika edasise arengu peaaegu ainuliselt.

Mingis mõttes sekundeerib Tobiasele Eduard Tubin, kes pole küll nii võitluslik kui Tobias (oli ju eesti professionaalse muusika enesekuvand end selleks ajaks ka juba piisavalt kehtestanud), kuid kelle arusaamad heast ehk väärtuslikust muusikast üldesteetilises plaanis Tobiase omadest kuigivõrd ei erine. Mõnevõrra nüansseeritum on ehk tema suhtumine rahvamuusikasse ning selle sidumisse kunstmuusikaga. Koos viimasega tuleb eesti muusikasse ka modernismi teema, mis leiab suurema üldistuse Tubina kaasaegse, ühe eesti muusika universaalseima mõtestaja Karl Leichteri kirjutistes.

Kaks viimast – Rein Laulu ja Herbert Tampere raamat – on aga juba professionaalse muusikateoreetiku ja folkloristi artiklikogumikud, kus leiavad küll taas käsitlemist eesti muusika põhiteemad (saksa-austria meistriteoste kui kunstmuusika esteetilisi väärtusi kehtestav kaanon ja meie rahvamuusika sügavaim kihistus, regilaul), kuid milles suuremast spetsialiseeritusest tulenevalt jäädakse suuresti oma liistude juurde ning silda kahe valdkonna, professionaalse heliloomingu ja rahvamuusika vahele ei ehitata (Laul ei käsitle isegi eesti muusikat).

Kuna „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunu on ainult väga väike osa kõigest sellest, mis eesti keeles või eesti muusika kohta on kirjutatud, siis pole sari muusikavaldkonnas kindlasti ülevaatlik. Täielikult puuduvad uuemad käsitlused. See, mida me mõtteloo sarjas näeme, põhineb suuresti XIX sajandi teise poole ja XX sajandi esimese poole esteetilistel kaanonitel. Ega eesti muusikaline mõttelugu ole ka filosoofilisemat või teoreetilisemat laadi üldkäsitluste poolest just ülearu rikas, mistõttu soovitusi mõtteloo autorkonda laiendada on raske anda. Seni ilmunut silmas pidades sobiksid ehk sarjas ilmunut kokku võtma Urve Lippuse tööd. Temas kehastus teataval määral nii folklorist kui ka rahvuslikkuse küsimusi eritlev muusikateadlane ja -analüüsija, kuid kelle kirjutised tõukuvad juba suuresti XX sajandi teise poole mõttevoolude (näiteks struktuuriajaloo) pinnalt.

MATI HINT

Kõigepealt tuleb tunnustada ja kiita „Eesti mõtteloo“ projekti suurejoonelist elluviimist. See on saanud riigilt (HTM, kultuuriministeerium, kultuurkapital) pidevalt toetust, kuid vähe avalikku tähelepanu. Ometi on tegemist Eesti raamatusarjade mahulise rekordiga (peagi 150 köidet), sisust rääkimata. Eesti mõttelugu on Eesti-keskne, kuid mitte provintslik. See on tähtis ka praegu, mil peame küsima Villem Reimani köite (nr 80, 2008) tiitli sõnadega „Mis meist saab?“.

Minu kogemused sarja kasutajana on väga positiivsed. Keelevaldkond on „Eesti mõtteloo“ valikus hästi esindatud, pidades silmas ka sarja jätkumist. Keel leiab käsitlemist palju laiemalt kui otseselt keeleteadlastele või keelele pühendatud köidetes (Ilse Lehiste, Mati Hint, Ott Kurs, Paul Ariste, Jakob Hurt …). Selles iva ongi, aga ka probleem. Piirdun siin ainult paari oma kogemusest pärit näitega.

Ado Grenzsteini köites „Eesti haridus“ (nr 106, 2012) on ümber trükitud Postimehe kolmes numbris 1876. aasta lõpus ilmunud kirjutis „Eesti õigekirjutuse parandajatele“, mis laseb eesti keele kolme häälikuvälte (vale)teooria sündi näha mõneti uues valguses: peale Mihkel Veske tuleb sellesse „rahvusliku keeleteaduse“ lahkulöömisse üldkeeleteadusest kaasata ka Grenzstein. Raske uskuda, et Grenzstein oleks tänapäevasesse eesti häälikusüsteemi olemuse diskussiooni jõudnud ilma mõtteloo köiteta.

Jakob Hurdaga on natuke lihtsam (nr 107, 2012, „Keelemees“). See, et Hurt kirjutas brošüüri „Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi“ (1864), kuulub korraliku hariduse saanud eesti filoloogi teadmisse, aga mõtteloo sarjas on see Eduard Ahrensit toetav tekst tehtud mugavalt kättesaadavaks. Samas leiame Hurda kirja Mihkel Veskele 1867. aastast, mis avaldatakse käsikirjast, aga on kirjaviisivaidluste mõistmisel väga oluline. Hurda köites nr 66 „Looja ees“ (2005) on trükitud ümber Hurda tartukeelsed jutlused Rõngus (1865) ja Otepääl (1870). Kuidas saaks sattuda nende peale ilma mõtteloo sarjata?

Veel keerulisem oleks leida Uku Masingu köitest „Meil on lootust“ (nr 19, 2009) arutlusi Whorfi hüpoteesi, Edward Sapiri, Alfred Korzybski jt nn üldise semantika ühe suuna algatajate kohta. Masingu „Semantikast ja metalingvistikast“ ilmub esmakordselt mõtteloo köites, aga selle juurde juhataks ainult asjatundlik register.

Villem Reimani köitest „Mis meist saab?“ on ilma aastakümneid kasvatatud kogemuseta raske hakata otsima ja leidma näiteks Ahrensi või Faehlmanni keeletegevusele antud hinnanguid.

Vajakajäämisi on sobimatu kurta, kaugeltki nähes ja tunnustades, missugune missioonitunne on sarja elluviimist juhtinud. Soovitada võiks kaht asja: 1) et isamaa vasak tiib, isegi reeturlikuna käsitatav (isamaavastane) vasak tiib, leiaks asjatundlikult kommenteeritult senisest veidi laiema tee „Eesti mõttelukku“ (Eesti mõtteloost ei kujune muidu terviklikku pilti), 2) mõtelda selle peale, kuidas selles määratu suureks kasvanud ja edasi kasvavas varamus orienteeruda (kõike lugeda ja oma märkmetesse talletada jõuavad vähesed). Köidete nimeloendid ja isegi nende koondtrükkimine ei asenda süsteemset, valdkondade kaupa korrastatud kataloogi. Mõistagi on see ülisuur ettevõtmine, aga ei saa jääda lootma selle peale, et järgmine põlvkond jätkab „Eesti mõttelugu“ samasuguse missioonitundega.

„Eesti mõttelugu“ on omalaadne eesti vaimuelu entsüklopeedia, Hando Runneli opus magnum, mille paljude köidete koostaja on olnud ta ise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming