Eesti Kultuurkapital – eeskujud ja lahendused

Jüri Uljas

XX sajandi alguses oli Eestis loomeinimestel raske oma loomingust elatuda. Eesti lugejaskond oli väike ja vähese ostujõuga. Kui kirjanike olukord oli majanduslikult täbar, siis kunstnike oma oli veelgi viletsam. Olid küll olemas ka eratoetused (näiteks 1903. aastal algatatud David Bergmanni Abiraha Fond) ning toimusid ka Eesti Kirjanduse Seltsi iga-aastased auhindamised, kuid viimaste summast jätkus August Gailiti arvates vaid üheks õhtusöögiks (Kirjanikkude loss. – Võitlus 1918, nr 8). Eestis algasid arutelud kirjanike ja kunstnike riikliku toetamise põhimõtete üle 1919. aastal ning samal aastal saadeti Asutavale Kogule ka kirjanike, kunstnike ja teadlaste toetamise seaduse eelnõu, mis hiljem suunati sealt edasi haridusministeeriumi. Ministeerium küll toetas kirjanikke ja kunstnikke, kuid toetussummad olid väikesed ning eriti kirjanikega olid suhted kohati üsna teravad. Konflikt tipnes 1922. aastal tollase haridusministri Heinrich Baueri väljaütlemisega riigikogus, kus ta väitis, et Eestis ei ole „sarnaseid kirjanikke, keda toetada võiks. On ainult „lendavaid sigu” (Tallinna Teataja, 1922 nr 78). Minister vihjas siin Albert Kivika 1919. aastal ilmunud laastude kogule „Lendavad sead”. Etteheites sisaldus ka viide sellele, et meil ei ole kedagi Juhani Aho sarnast (tollal peeti teda suurimaks Soome kirjanikuks). Kirjanikud ei jäänud võlgu. Kirjanikkude Keskkomitee vastuses toodi näiteid, kuidas Aho 1889. aastal läks riigi stipendiumiga välismaale ning kuidas ta 1891. aastal abiraha sai. See, et teda toetati, näis olenevat sellest, „et Soome ametlikud kultuurielu juhid ise kultuurilisemad olid, kui nad seda meil näivad olevat” (Kirjanikkude au kaitseks. Eesti Kirjandus 1922, nr 4, lk 141). 21. novembril astus ametisse uus valitsus, kus haridusministriks oli Aleksander Veiderman, kelle üks prioriteete oli kunstnike ja teadlaste toetamise seaduse väljatöötamine. 27. novembril 1922 ilmus Päevalehes Friedebert Tuglase artikkel, kus ta märkis, et Lätis on jaotatud kahe viimase aasta jooksul kirjandusele ja kunstile 27 miljonit Läti rubla ning asutatud ka riigi toetatav kirjanduslik kuukiri. Seetõttu pakuti välja alternatiiv, et kui kirjanikele mõeldud summat ei suurendata, siis tuleb see raha eraldada hoopis kirjandusliku väljaande toetamiseks. Hetk oli soodus, seetõttu sai Looming ilmuma hakata vaevalt pool aastat pärast väljaandmise kavatsuse sõnastamist (Eesti Kirjanike Liit asutati 8. X 1922).

Eesti Kultuurkapitali seaduse kallal alustati tööd 1920. aasta alguses. 1921. aastaks töötati haridusministeeriumis välja Eesti rahvusliku kultuurkapitali seaduse eelnõu ja selle alusel kehtestas ajutine valitsus kultuurkapitali asutamise seaduse. See koosnes ainult viiest punktist ja oli väga pealiskaudne. Riigivanem Konstantin Pätsi soovitusel jäi eelnõu kui liiga üldsõnaline riigikogus kinnitamata ning selle asemel tehti haridusministeeriumile ülesandeks välja töötada täielikum eelnõu. Kuid ometi jõustus selle kinnitamata jäänud seaduse alusel 8. juulil 1921. aastal rahaministri määrus, mille alusel hakati alkoholi müügilubadelt korjama 2,5% kultuurkapitali heaks. Enne kui seadus lõpuks vastu võeti, jõuti selle alusel koguda koos protsentidega ligemale 600 000 krooni varandust. Varanduse valitsemine tehti ülesandeks ajutisele komiteele, mille koosseisu kuulusid riigivanem, haridus- ja rahaminister. Alusvara koguti, kuid raha jaotamisega ei kiirustatud. Põhikapitalilt teenitud vara jaotamine toetusteks oli meie lähiümbruses üsna levinud. Nii tegi ka näiteks 1907. aastal loodud soomerootslaste Svenska Kulturfonden, mille esimesi toetusi jaotati alles 1915. aastal. Kogutav varandus pidi tooma tulu, mõisteti ju kapitali all „kasvikut andvat rahasummat” ehk teiste sõnadega raha, mis peab hakkama andma kasumit. Kapitali nimetuse kasutamisega osutati sellele, et raha jaotamisega suurendatakse rahva põhikapitali.

1922. aasta lõpus oli ringluses veel kaks seaduseelnõu: nii kirjanike, kunstnike ja teadlaste toetamise seaduse eelnõu kui ka kultuurkapitali oma. 1922. aasta 27. ja 28. novembril korraldas haridusministeerium Eesti rahvusliku kultuurkapitali seaduse eelnõu arutelu ja kutsus sellest osa võtma ka loojate esindajaid. Ometi ignoreeriti nende tehtud märkusi, muuseas ka seda, et ei tule liita kultuurkapitali seaduse ning teadlaste ja kunstnikkude toetamise seaduse eelnõu. Eelnõud liideti. Erilist protesti põhjustas aga spordi sissearvamine toetatavate alade hulka. Haridusministeerium jõudis eelnõu lõpliku koostamiseni alles 1923. aasta sügisel ning 1924. aasta veebruaris esitati see valitsuse kaudu riigikogule. Seaduseelnõu koostamisel võeti eeskuju ka Läti kultuurkapitalist. Lätis asutati kultuurkapital 1919. aastal ja selle sissetulekud tulid raudteepiletite maksust (3%). Ka Eestis planeeriti esialgu tulude hulka 2% raudteesõidu hinnast. 1923. aastal ulatusid Läti kultuurkapitali toetused 400 000 kroonini, suuremad summad läksid seltsidele, koolidele, raamatukogudele, teatritele ja vaid 10% läks mitmesuguseks abirahaks.

1923. aasta veebruaris esitati kultuurkapitali seaduseelnõu riigikogule, kuid valitsus võttis selle ka seekord muudatuste tegemiseks tagasi. Taas oli riigivanemaks tõusnud Konstantin Päts, kes väidetavalt koostas isiklikult kultuurkapitali seaduse uue eelnõu, mis seejärel saadeti tutvumiseks ja märkuste tegemiseks kultuuritegelastele. Päts elas 1908. aasta aprillist kuni 1910. aasta juunini Soomes Ollilas. Arvestades veel asjaolu, et ta tõi Soomet Eestile eeskujuks ning pidas oluliseks lähenemist Soomele, siis on üsna tõenäoline, et ta oli tuttav ka seal loodud kapitalide ja fondidega. Pealegi oli tema institutsionaalse riigikäsitluse aluseks tees, et eluõigus on vaid neil organitel, mis on rahva elust ja vajadustest välja kasvanud ning riigikehasse sulandunud. „Asutuste elu seob üksikud rahva-põlved ja pärandab tulevikule mineviku võitude ja kaotuste vilja. Inimesed sünnivad ja surevad, kuid asutused elavad põlvest põlve” (Toomas Karjahärm, „Konstantin Pätsi tegevusest”, 2002, lk 78).

Seega võis tema ideaaliks olla tugeva ja hästi toimiva asutuse loomine. Riigikogu arutlustel sooviti kultuurkapitali tulude osas piirduda ainult riigieelarvest selleks määratavate summadega, kuid sellele vaidles kõige enam vastu Konstantin Päts, leides, et „paar marka pudelilt kultuuri heaks juurde panna on kergem kui 30-40 miljonit marka selleks riigikassast võtta” (Julius Põldmäe, Võitlus kultuurkapitali ümber. – Rahva Hääl 4. V 1993, lk 5). See seisukoht on ka tänase kultuurkapitali puhul väga oluline ning annab suurema stabiilsuse ja kindluse, kui seda võimaldaks iga-aastane riigieelarveliste summade üle kemplemine, kus kultuur võiks jääda vaeslapse ossa. Riigikogule esitatud seaduseelnõus oli esindatud viis sihtkapitali: kirjandus, muusika, kujutav kunst, näitekunst ja kehakultuur. Arutelude käigus sooviti lisada nii karskustöö kui ka ajakirjanduse sihtkapital, viimane läks ka hääletusel läbi. Eesti Kultuurkapitali seadus võeti riigikogus vastu 5. veebruaril 1925. aastal.

Selle seaduse alusel said kultuurkapitali nõukogus enamuse sihtkapitalide esindajad ning ka sissetulekutest eraldati vaid 20% valitsuse käsutusse. Nõukogu selline koosseis lõi võimaluse tormilisteks aruteludeks ning koalitsioonide moodustamiseks hääletamistel. Ägeda võitluse üks põhjusi oli ka asjaolu, et raha jaotamisel ei olnud proportsioonid küllalt selgelt välja kujunenud. Seetõttu võis sihtkapitali esindaja alles nõukogu istungil teada saada, millega tal tuleb eelarve koostamisel arvestada. Näiteks 1927. aasta 5. mail peetud koosolekul vähendati kehakultuuri sihtkapitali eelarvet kõige rohkem, 57% võrra. Koosolekute ägedusest annab tunnistust seegi, et see algas kell 11.30, kella neljast kuueni oli vaheaeg, kogu koosolek lõppes aga alles kell 23.15. Rahajaotamine tekitas palju rahulolematust, vaieldi nii seaduse poolt kui vastu. Üks peamisi probleeme oli seotud sellega, et raha jaotajad olid ise ka selle saajad. Henrik Visnapuu hinnangul olid kõige tasakaalutumad etteheited ajakirjanduses pärit Valmar Adamsilt, Jaan Koortilt ja Anton Hansen Tammsaarelt. Ministeerium, soovides kasvatada riigi mõju kultuurkapitali üle, kasutas tekkinud olukorra ära. Eeskuju võeti Lätist.

Haridusministeeriumi teaduse ja kunsti osakonna juhataja Gottlieb Ney käis 1926. aastal Läti kultuurkapitali tegemistega tutvumas ning tema kirjeldusi kajastati ka ajakirjanduses. Lätis valitses fondi nõukogu, millest rahasaajad ise osa ei võtnud. Selle juhatajaks oli seimi esimees, liikmeteks pea- ja haridusminister ja 13 liiget seimi poolt. Nõukogu vaatas läbi ekspertide komisjonide tehtud ettepanekud toetuste määramise asjus. Ekspertide komisjone oli 26, liikmeteks riiklike kunstiasutuste esindajad ning kunstnike ja kirjanike poolt üles seatud kandidaatide hulgast haridusministri nimetatud esitajad. Summad määrati peamiselt asutuste toetuseks. Individuaalsete toetustena nähti ette ainult auhinnad ja komandeeringud, mis kokku olid umbes 5% eelarvest.

Läti kultuurkapitaliga toimuvat jälgiti hoolikalt, näiteks 1927. aastal informeeriti haridusministeeriumi sellest, et Lätis on välja töötatud määrus, mille põhjal hakatakse alkohoolsete jookide pealt võtma 3% kultuurkapitali heaks, mis suurendab tulusid märgatavalt. Ka hiljem jälgiti hoolega seda, mida tehti Lätis. Nii sooviti ka Eestis 1940. aastal taotleda kunstiaasta puhul kunstnikele raudteesõiduks 50% hinnaalandust, „kuna Leedus ja Lätis näiteks saavad kunstnikud sellist hinnaalandust juba ammu”.

Seadusemuudatustega kaasnenud segadust üritas ära kasutada ka põllutööminister Oskar Köster, kes nõutas uue sihtkapitali asutamist Eesti kultuurkapitalis – põllumajanduse heaks. Põhjenduseks toodi asjaolu, et piiritus, mille müügist laekub summasid kultuurkapitali tuludesse, aetakse kartulist, kartuleid kasvatavad aga põllumehed. Ettepanek jäi küll rahuldamata, kuid uue seaduse kohaselt kuulus edaspidi kultuurkapitali nõukogusse ka põllutööminister. Hiljem tehti ka teisi ettepanekuid. Kirjandusloolane Paul Ambur (aastani 1936 Hamburg) pakkus näiteks 1933. aastal välja, et tuleks asutada teaduste sihtkapital, mis täidaks teaduste akadeemia esialgseid ülesandeid, ning Loomingust võiks saada kultuurkapitali ajakiri.

Uus Eesti kultuurkapitali seadus kinnitati riigikogus 1. novembril 1927. aastal. Tähtsamate muudatustena tehti ümber kultuurkapitali nõukogu koosseis ja senise 20% asemel läks edaspidi valitsuse käsutusse pool kultuurkapitali summadest. Nõukogu esimees oli haridusminister, liikmeteks riigikogu ja valitsuse esindajad ning neli tuntud kultuuritegelast, kes ei tohtinud olla sihtkapitalide valitsuste liikmed. Nii suurenes ühelt poolt nõukogu kontroll sihtkapitalide tegevuse üle, ent siit tulenes võimalus ka olulisemate kultuuripoliitiliste küsimuste lahendamiseks. Selleks moodustati nõukogus kaks alalist komisjoni: kultuuripoliitiline komisjon ja eelarvekomisjon. Kultuuripoliitilisse komisjoni kuulusid haridusminister Alfred Mõttus, Konstantin Päts, professor Konstantin Konik, Mihkel Martna ja Jaan Hünerson. Suuresti tänu selle komisjoni aktiivsele tegutsemisele algasid kultuurkapitali tegevuse viljakaimad aastad, mil kultuurkapitali nõukogust lähtusid mitmed olulised kultuuripoliitilised algatused. Uue seaduse alusel tuli kultuurkapitali nõukogu esmakordselt kokku 1928. aasta mais.

Samal aastal tegi välisministeerium ettepaneku luua kultuurpropaganda fond. Selle kodukord võeti kultuuripoliitilise komisjoni poolt vastu 1929. aasta 9. veebruaril Fondi ülesandeks seati Eesti kultuuri tutvustamine välismaal ja heade isiklike suhete loomine välismaa kultuuritegelastega. Seda tööd oli plaanis teha propagandafilmidega, kirjastamisega, kontsertide, kunstinäituste ja kultuuritegelaste loengute korraldamisega välismaal ning välismaa kultuuritegelaste kutsumisega uurimisreisideks ja loengute pidamiseks Eestis. Tegevust saatis edu, nii oli 1930. aastate lõpul täheldatav oluline nihe eesti kirjanduse tõlkimisel väliskeeltesse.

Sellise töö korraldamise positiivse näitena toodi Soomes tegutsev soome kirjanduse edendamise kapital, mis sai raha riigieelarvest. Kapital loodi 1908. aastal ning selle ülesanne oli toetada algupärast ilukirjanduslikku ja teaduslikku loomingut ning ka tõlketööd. Toetati kõigi maade parimate teoste tõlkimist, mida kirjastused muidu ei suutnud välja anda, samuti soodustati soome kirjanduse tõlkimist võõrkeeltesse. Selles suhtes oli Soome Eestist kaugele ette jõudnud.

Eesti ajakirjanduses ilmus soomlaste sulest ka tutvustusi. Näiteks tutvustati Soomes 1899. aastal asutatud ajakirjanike pensioni- ja hoiukassa tegevust. Kassa põhikapitaliks sai loteriiga korjatud 150 000 marka ning sellele lisandusid liikmemaksud. Pensioni maksti sealt 60aastastele, oma maksud korralikult sooritanud liikmetele. 1925. aastal oli sellel kassas 65 liiget.

Valitsuse määrusega 16. jaanuarist 1935 asutati Eesti Kultuuritegelaste Pensionikassa. Aastail 1935–1940 läks 10% kultuurkapitali eelarvest pensionikassa käsutusse. Summa suurus kõikus 34 000 ja 46 000 krooni vahel aastas. Kassa liikmeks võisid saada isikud, kes kultuurialal elukutseliselt töötasid ja said sellest peasissetuleku.

Pensionikassa loomise põhjus oli asjaolu, et seni läks väga suur osa sihtkapitalide kuludest pensionide peale. Kui kehakultuuri sihtkapital pensione ei maksnud, siis kujutava kunsti sihtkapitalil moodustasid pensionid 12% kulutustest ning ajakirjanduse sihtkapitalil koguni 46%. Sellisel juhul oli aga raske maksta loomingulisi stipendiume ning arengule suunatus jäi tagaplaanile.

Pensionikassa asutamisega muudeti pensionikindlustus vabatahtlikuks. Kultuuritegelased, kes tahtsid hakata tulevikus pensioni saama, olid selle kassa tegevuses aktiivsed osalised. Selleks pidid nad maksma liikmemaksu 3% kutsealasest sissetulekust kuus, minimaalselt üks kroon kuus. Lisaks liikmemaksudele läks kassa tuludeks ka 10% kultuurkapitali iga-aastasest tulust. 1940. aasta alguses oli kassal pensionäre 85 ja liikmemaksu maksjaid 369.

Põhikirja järgi oli kassa vabatahtlik organisatsioon, mis maksis oma liikmetele töövõimetus- ja vanaduspensioni, liikme surma korral aga jätkas pensioni maksmist tema perekonnale. See ettevõtmine oli ka majanduslikult edukas, pensionikassa tulud suurenesid pidevalt. Neljanda tegevusaasta ülejääkidena kogunes juba umbes 50 000 krooni omakapitali.

Tänapäeval on sellest ettevõtmisest kahjuks vähe räägitud, kuigi need ideed sobituvad suurepäraselt praeguse vabatahtliku pensionikindlustuse süsteemiga.

Teiste maade näiteid kasutati nii oma väidete tugevdamiseks kui ka muudatusteks vajaliku üldise fooni loomiseks. Esitatud näidetes peegeldub vaid osa eeskujudest ja ettepanekutest, mis tollases avalikkuses esinesid. Loomulikult lisanduvad neile ka isikliku kogemuse kaudu saadu ning selle rakendamine Eesti oludes. Selge on aga see, et kultuurkapitali kujundamisel kasutati ära lähinaabrite kogemused ning suudeti need ka edukalt meie oludesse integreerida, et lahendada tegevuse käigus ilmnenud probleeme. Probleemidega toimetulek näitas ka seda, kuivõrd edukalt oli tollane kultuurkapital „riigikehasse sulandunud”. Tänu pidevale ajakohastamisele muudeti seadust korduvalt (muudatusi tehti aastatel 1925, 1927, 1928, 1929, 1934, 1935 ja 1938). See aga tagas ühtlasi ka kultuurkapitali edukuse ja elujõulisuse.

Nende muudatuste käigus ei mindud aga kunagi kultuurkapitali tulude kallale. Küll mõjutasid seda aga üldine majanduslik olukord ja muudatused maksuseadustes. Nii vähendas 1930. aastate majanduskriis kultuurkapitali tulusid oluliselt, osaliselt tingisid seda ka maksude arvestamissüsteemi muutused (piirituse müügil), kadus ära ka 10%-line lisatollimaks välismaa veinide pealt, joobnud isikute trahviraha vähendati. Filmikapitali asutamisega kadus ära ka kinodelt võetav maks. Päästjaks osutus aga asjaolu, et 1938. aastal tõsteti piirituse ja viina hinda. Otsiti ka võimalust leida uusi tulusid, nii oli kultuurkapitali nõukogus tõsiselt arutlusel õllemaksu küsimus.

Kunagine kultuurkapital oli olnud sedavõrd tugev institutsioon, et tema taasloomises nähti teatavat ideaalset päästerõngast loovinimeste rahastamisel. Selleks oli ka teatav surve, tollaseid üldlevinud arusaamu ühiskonnas on iseloomustatud ka kui traditsionalistlikku lähenemist iseseisvusele, sooviti „taastada 1930. aastate Eesti ühiskonda 1990. aastate maailmas” (Raivo Suni, Eesti kultuurilise teadvuse muutumine. – Sirp 6. XI 1998, lk 3). Seetõttu toetuti ka kultuurkapitali taasloomisel eelkõige varasemale kogemusele. Seetõttu jäeti aga kasutamata võimalused kultuurkapitali seaduse ajakohastamiseks kaasaja nõuetest ja arusaamadest lähtuvalt.

1991. aasta 4. jaanuari Sirbis avaldati pöördumine „Kas taastame Eesti Kultuurkapitali” koos kunagise seadusega. Järgmises lehenumbris avaldati aga vestlusringis osalejate kirjapandud mõtteid.

Vestlusringis osalenud Tõnis Rätsepa arvates ei tohtinud riigieelarvest tulev protsent kultuurkapitali olla väiksem kui teistel Põhjamaadel, tegelikult peaks see meie mahajäämuse tõttu olema isegi suurem. Arvo Valton tõi uudse aspektina välja selle, et Soomes finantseeritakse kultuuri suures ulatuses mänguautomaatide ja ennustusvõistluste tuludest, mida Eesti Vabariigis kultuurkapitali tuluallikana polnud. Jüri Adams edastas Soome majandusteadlaste soovituse anda sihtkapitalide omandusse osa privatiseerimise aktsiatest: nii saaksid need kokku vajalikud algsummad ja tekiks majanduslik sõltumatus. Selle idee järgi oleks kultuurkapitalile läinud kuni 10% riigivarade erastamise tuludest ning nii loodeti saavutada olukord, kus kultuur saanuks end ise majandada ning nii vähenenuks ka riigi sekkumine kultuurivaldkondade finantseerimisse. Tulemuseks oleks olnud sõltumatu kultuurkapital. 1991. aasta oktoobris moodustas tollane ülemnõukogu teaduse-, hariduse- ja kultuurikomisjon töögrupi, et uurida Eesti kultuurkapitali seaduse taasrakendamise võimalust. Sama aasta detsembris tõdes aga Küllo Arjakas (Kes finantseerib kultuuri Eesti Vabariigis? – Sirp 6. XII 1991, lk 1), et seaduse taasrakendamine on võimatu, kuna vanas seaduses on mitmeid aspekte, mis riigis veel lahendamata (põhiseadus, välispassid jne). Pealegi olid välja arenenud mitmed uued kultuurivaldkonnad (näiteks filmikunst), mistõttu sihtkapitalide arv pidi olema suurem. Erimaksude kehtestamist kultuurkapitali heaks peeti võimalikuks, ehkki märgiti ka seda, et kultuurkapitali kanda oli Eesti Vabariigi lõpuaastatel vaid kuni 20% kultuurikulutustest. Kultuurkapitali seaduse vajalikkuses oldi võrdlemisi üksmeelsed, küsimus oli vaid selles, millal seda rakendada.

1993. aastal ringles kultuurkapitali seaduseelnõu, kus lähtealuseks oli võetud 1938. aasta seaduse variant. See väljendus nii kultuurkapitali nõukogu koosseisus kui ka nõukogule ja sihtkapitalidele määratud summade proportsioonides (mõlemale 50%). Seaduseelnõus pakuti välja üheksa sihtkapitali ja kultuuritegelaste pensionikassa. Pensionikassa pidi asutama valitsus, määrates sellele 10% kultuurkapitali tuludest.

Riigikogus arutlusele tulnud seaduseelnõu oli aga suuresti teisenenud, pensionikassa oli kadunud. Sihtkapitale oli endiselt üheksa, nende seas ka ajakirjandus, kehakultuur ja vabaharidus. Demokraatlikumaks oli muudetud kultuurkapitali nõukogu: selle 11st liikmest 9 olid sihtkapitalide esindajad, lisaks veel kultuuri- ja haridusminister esimehena ja rahandusministri määratud esindaja. Seaduseelnõu kohaselt oli plaanis lõpetada Eesti Rahvuskultuuri Fondi tegevus alates 1. jaanuarist 1995 ning anda selle vara ja rahalised vahendid üle kultuurkapitalile. Rahvuskultuuri fond oli justnagu algkapitali koguja rollis, analoogiliselt 1921. aastal vastu võetud majandusministri määruse alusel kogutud kapitaliga.

Riigikogus toimunud seaduse aruteludel otsustati lülitada kultuurkapitali tulude hulka laekumised loteriidest ning muudeti ka sihtkapitalide arvu. Alles otsustati jätta seitse sihtkapitali, ära oli jäetud kolm (ajakirjandus, kehakultuur ja vabaharidus) ning sisse toodud rahvakultuuri sihtkapital. Väga oluline oli aga parandus, et rahvuskultuuri fond jääb edasi tegutsema, kuigi sellele ei laeku enam riigieelarvelisi eraldisi. Riigikogu liige Ants Käärma tegi ettepaneku moodustada riigi kultuurkapitali osana ka maakondlikud kultuurkapitalid või toimkonnad. Ilmselt tõlgendati seda ettepanekut vääralt, kujutati ette, et igas maakonnas tekiks siis väikene kultuurkapital oma sihtkapitalidega.

Kuid siin peitub ka üks huvitav võimalus, mis kahjuks tollal arutlusele ei tulnud. Nimelt oleks saanud Eesti Rahvuskultuuri Fondist arendada välja regionaalset arengut toetava fondi, mis oleks hõlmanud rahvakultuuri ja ka näiteks kehakultuuri, ent see unikaalne võimalus jäi tollal kasutamata. Sellise fondi loomine oleks olnud õigustatud ka seetõttu, et hiljem hakkasid oma sihtkapitali loomist nõutama ka raamatukogutöötajad ja muuseumitöötajad. See oleks võimaldanud korraldada kultuuri finantseerimist kahe erineva fondi vahendusel: üks oleks kultuuri finantseerinud territoriaalsel põhimõttel, kultuurkapital oleks aga hõlmanud ainult n-ö kauneid kunste.

Erinevaid võimalusi ei analüüsitud, selle üheks põhjuseks võis olla minister Paul-Eerik Rummo riigikogus väljendatud tõdemus, et tema arvates hakkab kultuurkapital käsutama võrdlemisi väikesi summasid ning seetõttu ei ole mõtet hajutada neid korraga kahel viisil, nii kultuurialade kaupa kui ka territoriaalselt.

Tundub, et ministeeriumil puudus kultuurkapitali prognoositava tegevuse eelnev analüüs, ka hinnati kultuurkapitali laekuvaid tulusid väiksemaks, kui need hiljem osutusid. Olulisemaks peeti seaduse vastuvõtmist kui loodava institutsiooni tegevuse analüüsimist. Seetõttu ei suudetud kõiki tekkinud võimalusi realiseerida. Ometi oli kultuurkapitali loomise näol tegu äärmiselt olulise sammuga. Kultuuri finantseerimises toimus lausa põhimõtteline muutus: riik andis otsustamise loovisikute töö kvaliteedi üle (ministeeriumi kaudu saavad toetust eelkõige asutused) sihtkapitalidesse valitud vastavate kunstialade esindajate kätte. Nii jõuti Eesti kultuuripoliitikas kvalitatiivselt uuele tasemele.

Tollal teati Eestis mujal maailmas kultuuripoliitika vallas toimuvast üsna vähe. Enne kultuurkapitali seaduse vastuvõtmist käidi küll tutvumas Soome kultuurkapitali tegevusega, eeskuju hakati järgima aga alles seaduse muutmisel 1996. aastal.

Soome kultuurkapital (Suomen Kulttuurirahasto) asutati 1939. aastal. Alusvarad saadi annetustest, 1939. aasta alguseks oli kapitali tehtud annetusi juba 20 miljoni Soome marga ulatuses (Maritta Pohls, Suomen kulttuurirahaston historia. WSOY, 1989, lk 62). Soome kultuurkapitali näol on tegemist rahastamise süsteemiga, mis hõlmas 1994. aastal 535 allfondi (Suomen Kulttuurirahasto. Vuosikatsaus 1. X 1993 – 30. IX 1994). Lisaks allfondidele olid tegevad ka maakondlikud kapitalid, neid oli 17. Keskne kapital kattis kuni kaks kolmandikku maakonna seisukohalt oluliste ettevõtmiste kulutustest (ülapiiriks oli tollal 100 000 marka). Näiteks 1993, ja1994. aastal toetas keskne kapital 115 maakondlikku projekti.

Kultuurkapitalil endal väga selgeid sihtkapitale ei olnud, küll olid aga välja kujunenud valdkonnad, mida toetati. Nendeks olid teadus, kunst, kirjandus, maalikunst, helikunst, näitekunst, kaamerakunst (film ja foto), kunstistipendiumid Prantsusmaale, kunstikodu, massikommunikatsioon, muuseumid ja raamatukogud, ühiskondlik tegevus, õpingud. 1993.-1994. aastal moodustasid teadusstipendiumid 38,6% (väga palju toetati väitekirjade avaldamist), kunstistipendiumid 21,1% ja teiste alade stipendiumid 8,2%, haldamise ja kultuuritegevuse toetamise osakaal oli 16,4% ning kultuuritegevuse toetused moodustasid 15,7% kõigist kulutustest. Tuludest moodustasid väga suure osakaalu annetused (ligemale veerand).

Kapitali populaarsusele ja vajalikkusele viitab taotluste hämmastavalt suur arv. 1994. aastaks oli taotlejaid 5290, stipendiume anti välja aga vaid 455 (rahaliselt moodustas see 9% taotletud summadest). (Suomen Kulttuurirahasto. Vuosikatsaus 1. X 1993 – 30. IX 1994).

Soome eeskuju järgimist võime leida kultuurkapitali seaduse muutmisel 1996. aastal, kui kultuurkapitali lisandus kehakultuuri sihtkapital ning sellega kaasnevalt eraldati kultuurkapitalile ka osa riigieelarvesse laekuvatest loteriituludest. Maavanemad taotlesid ka maakondlike sihtkapitalide loomise seadustamist, kuid kuna kultuurkapitali nõukogu otsusega oli maakondadele eraldatud kolm miljonit krooni, siis seda seadusega tollal ei fikseeritud. Maakondlikud ekspertgrupid seadustati alles 2002. aastal.

Mitte kõik ei olnud nende muudatustega rahul. Merle Karusoo hinnangul avas rahvakultuuri sihtkapitali loomine ukse kehakultuurile ja loogiliselt võttes millele tahes. Seetõttu võiks rahvakultuuri kapital asetseda eraldi. Kultuurkapital peaks taanduma kunsti raamidesse, „peaasi, et alus, millel me töötame, oleks ühtne, loogiline” (Kultuurkapital – prioriteedid ja probleemid II . Uus ajastu kultuurkapitalis. – Teater.Muusika.Kino 1996, nr 4, lk 42).

Kõigi nende otsuste ja seadusemuudatuste tulemusena omandas kultuurkapital põhimõtteliselt sellise struktuuri, mis toimib siiani. Loodud struktuuri jäi sisse vastuolu: ühest küljest kaunid kunstid ja soov, et kultuurkapital taanduks kunsti raamidesse, teisest küljest aga rahva omaalgatusliku tegevuse toetamine ja sellega seoses regionaalse põhimõtte järgimine, mis ilmnes rahvakultuuri ja kehakultuuri sihtkapitali puhul.

Praegu on kultuurkapital oma osatähtsuse poolest kultuuri finantseerimisel palju tagasihoidlikum kui 1925. aastal asutatu. Ühest küljest on meil tegemist tugeva ja valitsusest suhteliselt sõltumatu institutsiooniga, mis küll kõiki oma võimalusi ära ei kasuta. Olukorras, kus ministeerium tegeleb peamiselt kultuuri n-ö institutsionaalse finantseerimisega ja kultuurkapital on killustunud projektipõhiseks finantseerijaks, jääb kogu süsteemi juures puudu olukorra mõtestamisest ja muudatuste algatamisest kultuuripoliitikas. Kultuurkapitali nõukogu näol on tegemist soliidse ja esindusliku koguga, millelt eeldaks vajadusel ka kriitilist suhtumist riigi kultuuripoliitikasse. Ehkki olukord muutub väga kiiresti (näiteks digiraamatute levik), kipub praegune süsteem käima sissetallatud radu. Olukorras, kus meie elanikkonnast kuni viiendik elab ja töötab välismaal, vajab ka nende integreerituna hoidmine palju suuremat tähelepanu.

Siinkohal tasub ilmselt eeskuju võtta Norra kultuurinõukogu tegevusest. Selle tegevusvaldkond jaguneb kaheks: selle hallata on kultuurifond, mis paljuski sarnaneb meie kultuurkapitaliga, tegemist on aga ka nõuandva organiga, millel on oluline roll kultuuripoliitikas. Kultuurinõukogu kohustuste hulka kuulub kultuuriministeeriumi ja teiste riigiorganite tõstatatud kultuuriküsimuste arutamine ning vajadusel ka omal algatusel seisukoha võtmine kultuuri olulistes küsimustes. Lisaks sellele tellitakse igal aastal mitu kindlal teemal uuringut. Selline lähenemine annab võimaluse tajuda ühiskonnas toimivaid protsesse ning välja pakkuda soovitusi kultuuripoliitika muutmiseks. Nii suudetakse tagada nii innovaatilisus kui ka olukorra mõtestamine.

Kultuuripoliitika peab lähtuma ühiskonna vajadustest ja eesmärkidest ning kohanema muutustega. Eesti Kultuurkapital on oma ajaloo jooksul suutnud pidevalt muutudes ja eeskujusid rakendades edukalt kohaneda. Kultuurkapitali tugevuse tõttu saabki temalt eeldada, et ta aitab ka kogu riigi kultuuripoliitikal edukamalt kohaneda kiiresti muutuvas maailmas.

sirp31_kul1

Eesti Kultuurkapitali eelarve jagunemine aastatel 2004–2011. (Kultuurkapital)

sirp31_kul2

Eesti Kultuurkapitali taotlused ja eraldused aastatel 2004–2011. (Kultuurkapital)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht