Eesti kultuuriruumis puuduvad teaduskillud

Marek Strandberg

Maailma kultuurilugu on muutnud jõulised müüdid, kirjandus- ja kunstiteosed ja helilooming. Metafooride ja analoogiatena on need terviku või osadena meie tekstide ja suhtluse osa. „Nagu see autor seal…”, „nagu too tegelane selles loos…” rikastavad uut kultuuriloomet ja säilitavad kollektiivses mälus olulisi asju ja tähelepanekuid.

Peale kaunite kunstide, kirjanduse ja muusika on õpetusliku tähendusega ka teadusavastused, katsed ja teooriad, mis on pannud maailma nägema ja käsitlema uuel moel. Teaduslik tõde on paraku habras ning see on ka teadusliku tõe mõte: olla kahtluse alla seatud, et teadmine täpsustuks. Samal ajal on teaduslikult olulised tähelepanekud ja katsed loomulikult sama väärtuslik kultuuri osa nagu kõik muugi.

Eesti keeleruumis kohtab teadustähelepanekutega võrdlusi harvem kui näiteks suure rääkijate arvuga kultuurides.

Sirp püüab nüüd edaspidi kajastada eri teadusvaldkondades toimunud olulisi muutusi, mis ei ole küll kultuuriruumist kadunud, pigem veidi tuhmunud ja väärivad meeldetuletamist.

Toivo Maimetsalt on esimene lugu Thomas Morganist ja puuviljakärbsest. See on varem suuremas osas avaldatud kogumikus „Lehed ja tähed”. Eelmises Sirbis avaldatud intervjuus lausus Mart Saarma, et tema meelest ei ole bioloogias viimasel ajal uusi tähelepanuväärseid avastusi olnud. Osa tähelepanekuid jääbki sajanditagusesse aega, kuid on läbimurdelised ning üllatavalt süvitsi minevad. Ka tänapäeva geneetika põhineb suures ulatuses Morgani katsetel puuviljakärbestega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming