Eesti kultuuri süvamehhanismid

Arutlevad Kalevi Kull, Kristin Kuutma, Mihhail Lotman, Rein Raud, Marek Tamm, Peeter Torop ja Tõnu Viik

29. – 31. oktoobrini toimub Tallinna ülikoolis kultuuriteooria tippkeskuse VII sügiskonverents, mis on seekord eestikeelne ja kannab pealkirja „Eesti kultuuri süvamehhanismid”. Konverentsil tehakse kokkuvõte tippkeskuse senisest tööst rõhuasetusega Eesti kultuuri interdistsiplinaarsel tõlgendamisel. Konverentsi programm http://cect.ut.ee/tegevus/VII_sygiskonverents_programm.html. Sügiskonverentsi eel peeti elektrooniline arutelu konverentsi põhiteema ja võimaliku uurimisperspektiivi üle. Kultuuriteooria tippkeskuse tegevusi ja siinset vestlust on toetanud Euroopa Regionaalarengu Fond.

Marek Tamm: Kui võtame arutleda Eesti kultuuri süvamehhanismide üle, siis ei pääse me mööda sellest, mida me mõistame E(e)esti kultuuri all. Tundub, et üldjoontes on kaks võimalikku lähenemist. Ühelt poolt võib Eesti kultuuri käsitada rahvuslik-keelelises võtmes ja lugeda niisiis eesti kultuuriks kõik selle, mille on loonud eestlased või mis on loodud eesti keeles. Teiselt poolt saab lähtuda maiskondlikkuse põhimõttest ja pidada Eesti kultuuriks kõike seda, mida on läbi aegade loodud Eesti alal, või isegi kõike seda, mida on loonud Eestiga lähedalt seotud inimesed (sõltumata nende emakeelest või rahvusest). Võimalusi on aga kindlasti teisigi. Nii on Tõnu Viik viimati pakkunud (Tuna 2012, nr 2) võimaluse käsitada Eesti kultuuri kui tähenduseloomet võimaldavat n-ö tühja struktuuri (tähenduseloome horisonti), millel on küll rida väliseid tunnuseid, ent mis ei määra sugugi seda, mida selle struktuuri raames on võimalik luua.

Rein Raud: Küsimus „Eesti” ja „eesti” kultuuri eristusest on täpne ning osutab selgesti kogu arutelu lähtepunkti problemaatilisusele. Oletan, et vähemalt mõned kaaskõnelejad peavad arutelu
e/Eesti kultuuri süvamehhanismide üle produktiivseks. Mulle endale on selline essentsialistlik kultuurivaade paraku võõras. Ma ei usu muutumatute süvamehhanismide olemasolusse: kõik kultuuris muutub paratamatult, kuna muutub maailm kultuuri kandjate ümber. On tõsi, et mõned kultuurimehhanismid muutuvad kiiremini, mõned aeglasemalt, kuid see ei sõltu isegi tingimata nende mehhanismide endi iseloomust. Lihtsalt mõnikord põhjustab olukord üht tüüpi, teinekord teist tüüpi mehhanismide kiiremat muutumist. See muidugi ei tähenda, et igal vaatlejal ei oleks vaadeldava suhtes oma soove. Sestap tulebki õiget keskkonnamääratlust otsida teisest otsast: sõltuvalt sellest, mida keegi soovib pidada e/Eesti kultuuri süvamehhanismideks, tuleb määratleda ka e/Eesti.

Kristin Kuutma: Näib tõepoolest, et teemapüstitus süvamehhanismide ümber on samavõrd problemaatiline kui „Eesti kultuuri” määratlemine. Olen nõus, et süvamehhanismide otsing on olemuselt essentsialistlik. Kui tegeletakse parameetrite või mõistete määratlemisega, siis luuakse ühtlasi piire, kehtestatakse kategooriad „oma” ja „võõras”, kusjuures tegu on paratamatult olevikust ja ühtlasi päevapoliitikast lähtuvate eristustega. Tahan rõhutada just sõna „eristus”, sest see osutab väljajättele ja piiride tõmbamisele. Ma ei ole kindel, et seesugune enesekehtestamine on kriitikavaba õilistamist väärt. Teiselt poolt on mehhanismide üle arutlemine omamoodi tehnitsistlik, mis vähendab inimese kui indiviidi agentsust, tahte- ja tegutseja­vabadust. Antropoloogilisest vaatenurgast on minule esiplaanil inimlik kogemus ja selle loominguline tõlgendus, mis muutub ajas ning oludes.

Tõnu Viik: Ma tahan kohe alguses sellesse vestlusesse tuua poliitilise dimensiooni, sest sealt lähtub ühelt poolt tõstatatud küsimuse aktuaalsus ja teiselt poolt ei võimalda see eesti kultuuri küsimust vastamatuks pidada. Kui põhiseadust lugeda, siis ei tohiks me siin riigis kuidagi oma elu korraldada, ilma et me teaksime, mis on eesti kultuur, sest alles siis on võimalik arutleda selle üle, mis on vajalik selle kultuuri püsimajäämiseks. Kui lugeda aga riiklikke dokumente, siis eesti kultuuri mõiste seal kuigi selgelt ega rahuldavalt määratletud ei ole. Teistest riikidest eeskuju võtta ka ei saa, sest enamik demokraatlikke riike peab riigi eksistentsi eesmärgiks individuaalseid väärtusi nagu indiviidi vabadust, heaolu jms. Aga meie põhiseaduse preambula sätestab riigi üheks põhieesmärgiks kommunitaarse väärtuse – kultuuri kestmise.

Mis aga eesti kultuuri mõiste kõige enam levinud määratlustesse puutub (rahvuslik-keeleline ja territoriaalne printsiip), siis kannatavad need kahe olulise puuduse all, vaatamata sellele, et võimaldavad kõike kahe hunniku vahel ära jaotada: eesti kultuuri nähtused ja mitte eesti kultuuri nähtused. Mõlemad jätavad selgusetuks, mis on selles kultuuris eestilikku, kas on olemas mingi eesti asi või mõnes muus mõttes eriliselt eestilik sisu, mis võiks avalduda kultuuri elementides, või mida üldse kõigi nende kultuurinähtuste eestilikkus tähendada võiks.

Teiseks jääb selgusetuks, kas tegemist on või ei ole mingi holistliku tervikuga, mille allesjäämiseks (põhiseaduse mõttes) on ühed või teised koostisosad või tegevus või seosed rohkem või vähem hädavajalikud. Ja muuseas, kui lähtuksime ainult territoriaalsest printsiibist, siis ei ähvarda eesti kultuuri mingi oht niikaua, kuni praeguse Eesti territooriumil inimesi elab, ükskõik siis mis rahvusest nad on või millist keelt räägivad. Ja kui võtame jälle ainult keelelise printsiibi, siis poleks nagu see koht – Eestimaa oma maastike ja institutsioonidega, mille hulgas on ka meie palavalt armastatud rahvusriik – kuigi oluline. Mistõttu me enamasti ühendame need printsiibid ja mõistame eesti kultuuri all mitte küll ainult eesti keeles loodud, aga Eesti territooriumil ja eestikeelses avalikus ruumis väärtustatud nähtusi. Näiteks peame demokraatiat ja võimude lahususe printsiipi oma tänase poliitilise kultuuri osaks, kuigi nende ideede genealoogilised juured peituvad mujal. Ja sama kehtib enamiku elukorralduslike printsiipide kohta ükskõik millises valdkonnas, mistõttu ei saa eesti kultuuri määratleda kui eesti traditsioonidel põhinevat eluviisi, nagu on öeldud riiklikus strateegias „Säästev Eesti 21”.

Seetõttu mulle tundubki, et eesti kultuuri määratlevaid printsiipe võiks otsida pigem selle kultuuri tähenduseloome vahendite, kui nende abil loodud tähenduste hulgast.

Kalevi Kull: Need Tõnu selgitused on väga head. Ja olen nõus eelkõnelejatega, et muutumatuid olemusi otsides oleksime tõepoolest valel teel. Kommunikatiivsed süsteemid – kultuurid (nt eesti kultuur, läti kultuur jt), loomulikud keeled (nt eesti keel, soome keel jt), bioloogilised liigid (nt valge-toonekurg, must-toonekurg jt) – seisavad koos ja eristuvad eelkõige kommunikatiivse sobivuse, päranduva peresarnasuse alusel (nii nagu määratleb seda mõistet Wittgenstein). Ajalooliselt ja mõnel puhul väga ammu kujunenud järjepidevuste (kommete, koodide) tõlgitavus, suhtlemisvõimalikkusel põhinev kategoriseerumine, on ju suuresti see, mis kehtestab kollektiivse iseseisvuse.

Seega on kultuuride (nagu ka muude kommunikatiivsete süsteemide) eristumine kommunikatsiooni sünkroonilisuse mõttes pindmine. Ent kultuurikeeled ise, traditsioonide rohkus, kestvus ja katkelisus, lisavad mitte üksnes diakroonilise dimensiooni, vaid ka tõlkeprotsesside omapärase kombinatsiooni, millest tulenevad eripärad kultuuri loomeviisides ja loomejõus. Isepärad neis kultuuri loovusmehhanismides on igatahes huvitavad, nende allikad kordumatud. Ilma igasuguse essentsialismita.

Märgisüsteemid on kultuuriti erinevad, koduehituskombed ja suhtlemine teistega samuti, nii ka teed ja eluterritoorium. Mälu ja sotsiaalse õppimise kaudu on kogunenud regionaalsed eripärad. Konfliktid, neisse sattumine ja nende lahendamise viisid on mitmeti isesugused. Looming erineb.

Need on semiootilised mehhanismid. (Kultuuri mehhanismide terminit kasutas Juri Lotman, ilma mehhanitsismita muidugi.) Need on natuke varjul ja natuke üldised, ses mõttes võiks ehk öelda, et sügavad. Veelgi enam, kord kujunenuna võivad need mõjustada väga paljusid tahke kultuuris väga pika aja jooksul. Selles mõttes on süvamehhanismid olemas ja need erinevad nii kultuuriti kui ka liigiti.

Kristin Kuutma: Olen Tõnu lõppjäreldusega päri, et Eesti kultuurist võiks mõelda kui vormist, mis pakub võimalusi erinevusteks ja sarnasusteks, ning näha selles eelkõige tähendusloomet võimaldavat struktuuri. Arvan ka, et mõistena on „Eesti kultuur” paratamatult ideoloogiline, selle vastu ei aita ei rahvusluse kategooria ületamine ega ka essentsialistlikust identiteediloomest vabanemine.

Kuid ma kõhklen, kas arutlus peab lähtuma põhiseadusest, sest tegemist on poliitiliselt pragmaatilise dokumendiga ja idealistlike kujutelmadega, suunatud ideoloogiliste printsiipidega. Antropoloogiline perspektiiv esitab pigem küsimuse, kuivõrd inimesed kui indiviidid oma tegevuses neist (utilitaarsetest) põhimõtetest lähtuvad.

Seega näib määratlemine jätkuvalt probleemne. „Eesti kultuur” on ju sellisena abstraktsioon, mis edastab holistlikku kuvandit ning toimib kui totaliseeriv universaalsus. Analüütilisest vaatenurgast on oluline küsida, kellel on seda mõistet vaja ning kas selle (kommunitaarsele) totaliseerivusele peab alluma. Viitan siin Lila Abu-Lughodile, feministlikule antropoloogile ja islamiuurijale, kes on postuleerinud vajaduse kirjutada ning ennast kehtestada „kultuuri vastu” (against culture), seega subjektsust ja indiviidi valikuvõimalusi lämmatava determinismi vastu.

Lisaks näen probleemi ka arutlusteema käsitlemises vaakumi tingimustes, sest „Eesti kultuuri” eritlemine „asjana iseeneses” on liiga piiratud ja eneseküllane. Nähtavasti tunnen oma antropoloogilise kallutatuse tõttu vajadust võrdluse järele, kuna see kogemus ja vaatenurk pole ainulaadne ning temaatika omandaks teistsuguse värvingu (ja muutuks võib-olla argisemaks) lähemate või kaugemate võrdluste/analoogiate toel.

Peeter Torop: Pakun, et Eesti kultuur on kultuur, milles kultuuri omandamise ja kultuurikogemuse kogunemise käigus jõutakse kultuuri enesekirjelduseni eesti kultuurina. Seda nii üksikisiku kui terve kultuuri arengu tasandil. Enesekirjelduse aluseks on kultuurikogemusest tulenev kultuurimälu, mis omakorda on lahutamatu kultuuriidentiteedist. Üksikisiku seisukohast on nii mäletamine kui eneseteadvustamine (identiteet) vahetu kultuuri kui loomuliku eluprotsessi osa. Kuid organiseeritud ühiskonnas elades tekib vajadus kultuurimälu kujundada ning kultuuri­identiteeti konstrueerida. Nii on tekkinud rahvusriigid. Eesti kultuur on siis seega end eestlastena teadvustavate ja mäletavate inimeste kultuur suhestatuna Eesti riikliku kultuuripoliitikaga. Ajaloolise etnilisuse ja etnilise, rahvusliku või sotsiaalse identiteedi suhte määrab ära riigi poliitika ja selle suhte põhjal kujuneb ning teadvustub kultuuri enese­mudel. Enesemudeli adekvaatsus või konfliktsus kujuneb nende kirjelduskeelte pingeväljas, mille abil kirjeldavad oma olemist eesti kultuuris või eesti kultuuri kandjatena tavalised eesti ühiskonna liikmed ja selle ühiskonna poliitilist identiteeti kujundavad inimesed ja rühmad.

Mihhail Lotman: Erinevalt Reinust leian ma, et kultuuril üldse ja igal (?) kultuuril eraldi on oma süvamehhanismid ja see ei tähenda, et neid võib väljendada lihtlabaste formuleeringute abil. Kogu inimkond on bioloogiliselt üks liik, s.t kultuurilisi erinevusi on perspektiivitu otsida geneetikast. Küll aga on kultuuridel oma seaduspärasused ja need on nimelt semiootilised. Ma ei tea, kuidas on läti kultuuriga, kuid ma arvan, et näiteks eesti ja tuareegi või eesti ja hopi kultuurierinevused ei ole vaid pinnapealsed, kuid rõhutan, et siin on vaja eraldi analüüsi. Mareki küsimus puudutas kultuuri keelelist ja ruumilist komponenti: kas eesti kultuur on see, mis on loodud vaid eesti keeles, või vaid see, mis on loodud Eestis. Need on olulised parameetrid, kuid mitte ainsad. Relevantne on ka etniline parameeter: kas eesti kultuur on eestlaste kultuur? Samuti ajaline: mis ajast peale võime rääkida eesti kultuurist? Ning koguni ideoloogiline ja aksioloogiline: kas eesti kultuur võib olla eestivastane?

Väga lühidalt kahest viimasest. On kaks äärmuslikku arvamust: eesti kultuur on iidne, vähemalt viie tuhande aasta vanune või eesti kultuur on väga noor, see tekkis XIX sajandi lõpul, võib-olla koguni XX sajandi algul. Ning mõlemad seisukohad on hästi kaitstavad. On ka hulganisti vahepealseid variante. Kultuuri määratlemisel on väga oluline see aspekt, millele juhtis tähelepanu Peeter: kultuur reflekteerib enda üle metatasandil ning nende refleksioonide tulemused on fikseeritud tekstides (mitte tingimata kirjalikes). See on oluliselt seotud kultuuriidentiteedi küsimustega: kes me oleme ja – mis on võib-olla tähtsamgi – kes me ei ole? Näiteks Eestis (balti)saksa kultuur kui mudel ja kui vastandumise objekt XIX sajandil.

Hoopis omapärane on ideoloogiline dimensioon. Nii lülitatakse eesti kultuurist tihti välja Nõukogude Liidus 1920.-1930. aastatel valminud eestikeelne looming, kuna see on esiteks kehvapoolne ja teiseks vastandub ideoloogiliselt Eesti Vabariigile. Ent kui hakata täpsustama, kas näiteks Hans Leberecht ja Felix Kotta kuuluvad eesti kultuuri, siis peaks vastus ilmselt olema jaatav. Rääkimata juba nn Jaroslavli kunstiansamblitest: need moodustati Venemaa territooriumil nõukogude võimu eestvõttel eesti kultuuri suukorvistamiseks, kuid keegi vist ei tihka eesti kultuurist välja arvata nt Georg Otsa või Gustav Ernesaksa. Keerulisem näide on Leon Toom ja tema ema Liidia Toom. S.t kas me saame rääkida eesti kultuurist eestlaste puhul, kes elasid Venemaal ja kirjutasid vene keeles? Seejuures on Leon Toom märkimisväärne eesti kultuuri tutvustaja.

Kokkuvõtteks: eesti kultuuri puhul ei ole tegemist ühe kindla nähtuste hulgaga, mis võib sinna sisse arvata, vaid terve rea hägusate hulkadega, mille tuuma moodustab eestlaste eestikeelne looming Eestimaa pinnal. Selle ümber on aga väga laiad perifeersed alad.

Rein Raud: Üks viis lahendada seda küsimust oleks käsitleda „Eesti kultuuri” natuke nagu füüsika käsitleb valgust, kus nii laine- kui osakesteteooria on mõlemad õiged. Siis oleks kultuuri kandev keskkond määratletud n-ö hargmõistena, mida ei piira ei ainult geograafiline ega ka ainult etniline/keeleline tegur: Eesti kultuuri alla mahub nii see, mis on loodud eesti keeles ja meeles kõikjal maailmas, kui ka see, mis on loodud siin maal ja selle maa jaoks.

Kuid siit tagant paistab tegelikult veel üks ja mu meelest kõige produktiivsem viis „Eesti kultuuri” määratlemiseks: selle moodustavad kokku kõik need kultuurinähtused, mis seda on nende teostajate/autorite ning vahetu publiku meelest. Sellisel viisil jääb suur hulk Eesti territooriumil tekkinud kultuuri siiski selle määratluse alt välja. Kui näiteks baltisakslased end siinse territooriumiga identifitseerisid (ehkki matsirahva keel vähemalt kuni teatava ajani nende meelest kultuuri kanda poleks suutnud) ning baltisaksa kultuurinähtusi võib seega õigustatult pidada Eesti kultuuriloo osaks, siis paljud vene kultuuritegelased kuuluvad sinna sama vähe kui Prantsusmaa või Saksamaa kultuurilukku, ehkki nad võisid oma olulised teosed luua just seal. Eesti puhul on see eristus mu meelest väga oluline, sest jätkub massiliselt tänase päevani. Need Eestis elavad vene inimesed, kes seostavad end Eesti kultuurikeskkonnaga, mu meelest ka kuuluvad sinna. Need, kellele asukohariik ei ole nende identiteedi tähenduslik osa, aga mitte. Seejuures ma ei arva, et üks inimene peaks kandma tingimata vaid ühte kultuuri või et kultuuril oleks indiviidi üle otsustav võim: keskkond võib meile ju valikuid ja otsuseid sisendada, kuid see ei tähenda, et kõik neile alati pimedalt alluksid.

Marek Tamm: Arutlus „Eesti kultuuri” määratlemise üle viis meid paratamatult kohe kultuuri ja selle mõistmisviiside juurde, sest on tõepoolest selge, et igasugune katse defineerida Eesti kultuuri tähendab ühtlasi „Eesti kultuuri” moodustamist omaette (uurimis)objektina. Eesti kultuur, nagu Peeter nentis, on ennekõike kultuurilise enesekirjelduse tulem, seda nii üksikisiku kui ka kollektiivi tasandil.

Kuid küsida saab, mil moel on kõige viljakam Eesti kultuurist rääkida ja mõelda. Ilmselt oleme ühel meelel, et „kultuuri süvamehhanismide” all ei tuleks mõista Chomsky vaimus universaalseid ja muutumatuid toimeprintsiipe, pigem Lotmani vaimus kultuuri üldisi omadusi, s.o suhtlemise, loomise ja talletamise võimet. Ent milliseid vaatenurki võiks tänapäeva kultuuriteooria pakkuda Eesti kultuuri mõtestamisesse? Millised mõisted ja lähenemised võiksid rikastada meie kultuurilist enese­käsitlust?

Peeter Torop: Kultuuri süva­mehha­nismid põhinevad vahendatusel. Kultuuripsühholoogia on Lev Võgotskilt võtnud vahendatuse mõiste ja lisanud sellele semiootika mõiste. Semiootiline vahendatus tähendab lapse arengus esemete asendumist mõtlemises neid tähistavate sõnadega. Lapse maailmatunnetuse aluseks on keele vahendusvõime suurenemine ja loomulikule keelele muude märgisüsteemide (kultuurikeelte) lisandumine kehakeelest alates ja erinevate meediumidega (raamatud, muusika, televisioon, internet jne) lõpetades. Kultuur on kollektiivne isiksus ja ka tema areng sõltub loomuliku keele ja teiste kultuurikeelte arengu­tasemest. Näiteks ajalooliste filmide vähesuse tõttu ei ole meil piisavalt oma ajaloo visualiseerimist, ajaloolist kujutlusvõimet. Mineviku visualiseerimisel tulevad sellises olukorras appi globaalkultuuri või naaberkultuuride visualiseerimiskogemused. Juri Lotmani kultuurimõistmise aluseks on kultuuriuniversaalina iga kultuuri vajadus ja võime end kirjeldada, endale erinevate enesekirjelduste kaudu identiteet luua. Mida rohkem kultiveeritakse kultuuris erinevaid kirjelduskeeli, seda rikkam on kultuur, seda rohkem ta enda kohta teab ja seda kergem on tal suhelda teiste kultuuridega.

Kultuuriteooria tippkeskuse uurimisrühmad tegelevad mingis mõttes just nende erinevate enesekirjeldamise keelte diakroonilise ja sünkroonilise uurimisega. Iga grupp lähtub eesti kultuuri materjalist, seega eesti kultuuri eripärast. Sellega rikastatakse kultuurimälu samamoodi nagu keeleajaloo või murrete uurimisega. Kuid kultuuride uurimisel on rahvusvaheline kogemus ja välja on kujunenud omad distsipliinid. Teadlikkus tänapäeva kultuuri­psühholoogiast, -sotsioloogiast, -antropoloogiast, -semiootikast ja muudest kultuuri uurivatest distsipliinidest on oluline eesti humanitaar- ja sotsiaalteaduste rahvusvaheliseks dialoogiks. Kuid vähemasti sama tähtis on see teadmine eesti kultuuri spetsiifika väljatoomiseks. Eesti kultuur ei ole üksnes materjal rahvusvaheliste teooriate katsetamiseks. Me jõuame selle mõistmisele lähemale eelkõige ad hoc lähenemise kaudu. Omades rahvusvahelist teadmiste pagasit, suudame me eesti kultuurist endast tuletada tema eripära mõistmise parimad võimalused. Ja eesti kultuurist tervikpildi loomiseks on vaja vaid viljakat koostööd. Mitte ainult kultuuriteaduste vahel, vaid ka kunstide ja muude kultuurialade vahel.

Kalevi Kull: Jah, see, kuidas kultuuri enesekirjeldus kultuuri tugevdab, on tähelepanuväärne. Sellest on nähtav ka kultuuriteaduste otsene praktiline mõju oma maa kultuurile.

Mis puutub uutesse võimalustesse, siis usun, et semiootika rakendusaladelt võib palju oodata. Näiteks maastikusemiootika, mis muu hulgas selgitab, kuidas tähendusrikas kommunikatsioon ennast ruumikorralduses nähtavaks teeb. Kuidas maastikule kujunev eriaegsete piiride ja radade võrk juhatab toestikuna (see juhtumisi samuti Lev Võgotskile omistatav mõiste on huvitav) kultuuri loomingulisust. Ja eks sedagi, kuidas väärtust loov metsikus alles saab jääda.

Mihhail Lotman: On selge, et ei ole olemas universaalset kultuuriteooriat. Marksistlik kultuurikäsitlus on hoopis midagi muud kui näiteks see, mida pakub Tartu-Moskva semiootikakoolkond. Mina võin vastata ainult viimase vaatenurgast. Kultuuri võib käsitleda kui teksti ja ühtlasi kui sedasama teksti genereerivat mehhanismi, kuhu on talletatud pidev enesekirjelduse ja enesehindamise komponent. Oluline on uurida kultuurimälu mehhanisme, kusjuures kultuurimälu ei pruugi üldse olla vastavuses selle kultuuri ajalooga. Kultuur loob pidevalt müüte iseenesest ja on oluline mõista, et ta esitab neid tihtipeale empiiriliste faktide pähe. Eesti kultuurist rääkides võib näiteks tuua nii Oskar Looritsa kui Uku Masingu loomingu, milles mõlemas on ühendatud analüütiline ja võimas mütogeenne komponent.

Kristin Kuutma: Soovimata eitada semiootilise analüüsi teoreetilist haaret, pean tunnistama, et näen probleemi siis, kui võtab kuju veidi ahistavalt ettekirjutuslik ning omamoodi deterministlik süsteem. Minus tekitab n-ö silmitu abstraktsus kõhklusi, mistõttu näen vajadust kaasata sotsiaalteooriaid (nt võrgustumisi ja nendes toimimist, võimudünaamika eritlusi) ning üksikisiku tõlgendusi kultuurilisest etteantusest. Lähtun siinkohal kollektiivsust analüüsinud antropoloogi Nigel Rapporti sedastusest, et kommunitaarsus varjutab mõtlemise ja kogemise individuaalse olemuse. Siit võiks teha sammu edasi loomingulisuse kui mõiste poole, kusjuures ma ei pea silmas avalikult tunnustatud autorsust või ametlikult positsioneeritud etteasteid, vaid igapäevast ja igaühe tasandit panemaks kokku pluralistlikku pilti, mis seda loomingulisust märkab. Nii võiks juhtida tähelepanu emergentsele ehk ilmnevale, tekkivale. Vastasel juhul kirjeldame/mõtestame me jätkuvalt olnut, mitte seda, mis ümbritseb meid praegu või tuleb homme. Seega tõukub minu arusaam kultuuriteoreetilise mõtte arengust, kõhklustest ja küsimuste esitamisest, ebakindluse ja teadmatuse tunnetamisest humanistliku teooria osana.

Peeter Torop: Juri Lotman on öelnud, et kunstiteos on plahvatuse laps. Sellest arusaamast tuleneb ka loomingulisuse mõistmine. Plahvatuse esimene hetk on ennustamatus, mis tähendab avatust tõlgendustele. Kuid erinevate ning vastakate tõlgenduste koosolu kui tõlgendus­protsess keskmistub mingil hetkel üldiseks arusaamaks, mis jõuab kas õpikusse või teatmeteostesse. Seda nimetab Lotman plahvatusejärgseks hetkeks. Kultuuriteaduste eripäraks on jälgida kultuuri kui terviku tasandil tõlgendusprotsessi kulgemist kas ajalooprotsessi, kultuurimuutuste või ühiskonna arengu kontekstis. Ühtaegu uurivad kultuuriteadused ise kultuuripraktikat, kujundavad kultuurilist eneseväljendust ja kirjelduskeeli. Kuid seda ei tehta ettekirjutavalt, vaid pakutakse tagasisidet. Igale kultuurile on oluline, et loovus ja innovaatilisus selle kõigis väljendustes oleks märgatud, nähtavaks muudetud ja tõlgendatud. Ja kultuuriteaduste missioon on olla ka tagasisideteadusteks, mistõttu need on väga praktilised ja ühiskonnale kasulikud muuseas ka kultuurilise mitmekesisuse hoidjana.

Tõnu Viik: Mullegi on oluline rääkida Kristini ja Reinu mainitud essentsialismi ohust selles mõttes, et kui räägime kultuuri süva- või toimemehhanismidest, siis võib tekkida kiusatus mõtelda nii, et paneme kõigepealt paika, milline on kultuuri kui niisuguse olemus, missugused on printsiibid ja toimemehhanismid, ning siis vaatame, kuidas vastavad reaalsed kultuurid ja kultuurinähtused nendele kategooriatele. Aga sellest ohust ei järeldu, et kultuuri kui niisuguse toimemehhanismidest rääkimine oleks teoreetiliselt viljatu. Olemiskaemus (Husserli Wesensschau) ei pea olema kõige empiirilise suhtes pimestatud nii nagu mõistuse päikest näinud inimene Platoni koopa-allegoorias.

Ning sellega vist keegi ei vaidle, et ka kõige erinevamaid kultuure seovad mitmed nähtused, näiteks keele olemasolu ja sellel põhinev tähendusloome, sealhulgas kollektiivsete ideaalsuste (normid, väärtused, eetilised ja esteetilised prototüübid, kollektiivne mälu jne) kehtestamine jms. Seega ei pruugi kultuuri kui niisuguse toimemehhanismide väljaselgitamine olla ammendav eesti kultuuri toimemehhanismide kirjeldamisel, kuid see on vajalik osa meie tööst. Mis nüüd teadusdistsipliinides välja töötatud kirjelduskeelte paljususse puutub nii üldteoreetilisel tasandil kui ka eesti kultuuri kohta rakendatuna, siis ma nõustun Peetriga, et see on rikastav juhul, kui me oskame neid omavahel suhestada, ning sellele ongi vist kultuuriteooria tippkeskuse töö suures osas suunatud.

Ma olen nõus ka sellega, et kultuuri jätkusuutlikkus sõltub teatavates situatsioonides selle kultuuri enesekirjeldamise võimest. Eesti kultuuri puhul selle praeguses situatsioonis kindlasti. Juba Hegeli arvates algab sealt, kus üks kultuur saab endast teadlikuks kui kultuurist, selle kultuuri ajalooline areng. Kultuur, millel tekib eneseteadvus, astub maailmaajaloo areenile, ütleb Hegel. Aga sellel teadlikkusel iseendast on mõistagi hulk eri astmeid ja tasandeid. Kõige kergemini tuleb poliitiline eneseteadvus, näiteks teadlikkus endast kui rahvast – see sünnib kontaktide käigus teiste kultuuridega ja võimu­struktuuride legitimeerimise käigus. Aga teadlikkus iseendast kui kultuurist tekib alles siis, kui üks kultuur mõistab seda kultuuri loovate tähendusloome protsesside loomust, kui kultuuris tekib mõistmine selle kohta, kuidas ta kultuurina toimib. Aga ka siin tuleb eristada isetekkelist enesemõistmist, näiteks ajaloolis-poliitilist müüdiloomet, ja teoreetilist enesemõistmist, mille kallal meie töötame. Hegeli arvates on ülesanne muidugi selles, et need protsessid kokku viia. Siis saame olukorra, kus, tänapäevaselt öeldes, on ka kollektiivsest identiteediloomest saanud teaduspõhine poliitiline protsess. Mõistagi ei tähenda see poliitilise tellimuse kehtestamist teadusele (see on tänane olukord), vaid teadusliku tellimuse kehtestamist poliitikale, modernsuse kohalejõudmist rahvuslikku identiteediloomesse.

Rein Raud: Eesti kultuuri on seni uuritud üldiselt üsna traditsiooniliste meetoditega, mistap nüüdisaegsel kultuuriteoorial võiks olla panustada küllalt palju. Iseasi, kas tulemus on alati laiemale üldsusele suupärane, sest nii mõndagi võiks see näidata veidi harjumatus valguses. Suurem hulk neist, kelle meelest Kreutzwaldi „Kalevipoeg” põhineb rahvaluulel ja omab tänapäevani kunstilist väärtust, pole seda teost tõenäoliselt lugenud. Kultuuriteoreetiliselt olekski huvitav pigem „Kalevipoja” funktsioneerimine kultuurikeskkonnas alguses etnilist eneseteadvust koondava tekstina, selle loomiseks võetud vabadused folkloorse ainese käsitlemisel ning selle hilisem retseptsioon. Selline käsitlus läheks üldisest „Kalevipoja”-diskursusest võrdlemisi jõuliselt lahku ning võiks tekitada pigem pahameelelaine tindisolkijate vastu. Minu meelest seisab Eesti kultuuri ees siiski valik, kas taanduda konservatiivsuse kaudu suveniiriseeriaks või end parima tänapäevase teoreetilise teadmise läbi mõtestada püüdes dünaamiliselt edasi areneda.

Marek Tamm: Oma, kultuuriajaloolase vaatenurgast lisan, et kui meie üks keskne uurimisülesanne on suuta Eesti kultuuri võimalikult mitmekülgselt ja algupäraselt kontseptualiseerida, luua uusi teoreetilisi mõisteid ja vaatenurki, siis samavõrd oluline on suutlikkus Eesti kultuuri historiseerida, kirjutada lahti Eesti erinevad tähendusloome­mehhanismid ajas. Kuidas on eri aegadel kogetud ja mõtestatud oma elukeskkonda? Millised muutused on toimunud söömise, puhkamise, enese eest hoolitsemise, pereelu jne valdkonnas? (Nendin vaid möödaminnes, kuidas mind pani ajaloolasena imestama, millise enesekindlusega räägiti hiljuti avalikes vaidlustes „traditsioonilisest eesti perest”, otsekui oleks pereelu midagi ajas muutumatut.) Kuidas on tajutud ruumi ja aega? Milline tähendus on eri aegadel ja eri miljöös omistatud helidele, lõhnadele, värvidele, žestidele, vaikusele jne? Kuidas on kujundatud soorolle ja sotsiaalseid kategooriaid? Ja seda küsimuste rida võiks veel pikalt jätkata, sest uurimistöid on selles vallas tehtud paraku veel väga vähe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming