Eesti kui õudusunenägu

Hasso Krull

 

Hiljuti paluti mul ühe küsitluse käigus sõnastada tänase Eesti „neli põhinarratiivi”. See ülesanne tundus esialgu kaunikesti keeruline, sest ma ei osanud leida ühtki üldist formuleeringut, mis oleks vaba ideoloogilistest siltidest. Sildid nagu „isamaaline”, „demokraatlik”, „liberaalne” või „kapitalistlik” määravad juba ette jutustuse sisu ja teevad täpsustamise raskeks. Kuidas aga kirjeldada käibetõdesid, riivamata nende ideoloogilisi maske? Ja millised võiksid olla käibetõdede peavoolud ise?

Mõne aja pärast hakkasid siiski mu kõrvus kumisema hääled, mida olen viimasel ajal sagedasti kuulnud ja mis enam-vähem koonduvad ka nelja peavoolu ümber. Neid hääli võib kuulda kõnelemas niihästi meedias kui tänaval, avalikel koosolekutel ja sõprade ringis. Selliste häälte põhitunnuseid ei saa esile tuua ilma karikeerimata, umbes nagu pilapildil venitatakse suureks mõne tuntud tegelase nina või kõrvad. Tegin seda ja sain neli seesugust juttu:

A. Eestil läheb väga hästi. Meie minevik on kole, eriti lähiminevik, kus kujutati ette, et inimesed võiksid võrdsed olla. Siis oli kõigil ühtemoodi halb. Nüüd on aga hea isegi nendel, kes ise arvavad, et nende olukord on halb. Sest tegelikult pole Eestis veel kunagi nii hästi elatud, alates jääajast kuni Vene võimuni. Eestil läheks hästi isegi siis, kui enamik eestlasi arvaks, et midagi on korrast ära või et meid ähvardab oht.

B. Iga terve mõistusega inimene teab, et rahas peitub õnn. Õnne on rohkem seal, kus raha on rohkem. Eestis liigub raha vähe, seepärast tuleb see vähene kätte saada ja minna kuhugi, kus on rohkem raha ja elul rohkem mõtet. See kõik on võimalik, kui ettevõtjad saavad kord jagu oma töövõtjatest, kes on laisad ja tahavad selle eest raha saada. Nende kätte ei tohi raha anda. Et raha ei satuks ringiga valedesse kätesse, tuleb sotsiaalsed kulutused viia absoluutse miinimumini.

C. Eesti on õnnetu nurgatagune, suure maailma kolgas. Siin pole mitte midagi teha, sest tegelikult toimub kõik kusagil mujal. Isegi kliima on meil täiesti mõttetu. Kõik tunded ja mõtted muutuvad tõeliseks, niipea kui nad on sõnastatud inglise keeles. Internet on praegu ainus lohutus. Raha on vaja vähemalt nii palju, et pääseks üle piiri. Saaks siit sitasest Eestist ükskord ometi minema.

D. Kõik Eestis on ajutine ja arusaamatu, samuti pole siin mingit vabadust. Isegi kui Eestis on midagi head, on see saavutatud meie, venelaste, arvelt. Seejuures pole meist aga hoolitud, vaid on rikutud meie inimõigusi, eriti iga inimese õigust olla venelane. Meile, venelastele, esitatakse absurdseid nõudmisi, näiteks et õpiksime eesti keelt, kuigi seda on võimatu õppida. Kui see ajutine olukord lõppeb, mõistavad kõik, kui head ja ilusad meie, venelased, tegelikult oleme.

Kui panna vastu kiusatusele neid jutte sildistada, saame üsna ehmatava pildi. Silme ette ilmub ühiskond, mida rebivad täiesti vastandlikud tungid; nad ei taha üksteisest midagi teada ega võta ka tõsiselt suurt ametlikku unelaulu, mis aina kussutab ja sisendab, et kõik on kõige paremas korras. See pole lihtsalt ränk ja vastuoluline Eesti, vaid Eesti kui õudusunenägu: tahaks joosta, tahaks ärgata, aga jalad ei kuula sõna ja takerduvad millessegi ähmasesse, küllap sassis voodilinadesse. Mida saaks teha nii koleda une vastu?

Demokraatlik meelsus ütleb: rääkige, selgitage, küsige, vaielge, tooge kõik probleemid päevavalgele ja avaldage meelt. Ometi pole asi alati nii lihtne. Arutelud ja läbirääkimised ei pruugi viia selgusele, ning mis puutub meeleavaldustesse, näevad ametivõimud neis pigem „rahutuste” allikat. Kuidas muidu seletada, et „aprillisündmuste analüüsi” ettekäändel tahetakse meil seadusi muuta nõnda, et igasugune avalik kogunemine muutuks kahtlusaluseks. Meedias on seda nimetatud ka „pronksiöö seaduseks”, jättes sellega mulje, nagu oleks ainsad võimalikud meeleavaldajad vene ideoloogiast pimestatud teismelised. Paraku on seaduseelnõus rida punkte, mis näivad olevat sihitud just rahulike meeleavalduste ja kodanikualgatuste vastu: piiramatu viibimiskeeld, ennetav vahistamine ja samuti ennetav läbiotsimine, imelihtsaks tehtud jälitustegevus jne. Kõige selle kohta saab lähemalt lugeda leheküljelt www.politseiriik.ee, kus kogutakse ka allkirju ähvardava seaduseelnõu tagasilükkamiseks või ulatuslikuks parandamiseks.

Kui kuskil tekib rahulolematus, peaks riigivõim tegelema ennekõike selle põhjustega. Repressioonidele keskendumine näitab vaid laiskust ja hoolimatust, ning kui arvestada praeguse Eesti „nelja põhinarratiivi”, võib see viia üksmeele täieliku kadumiseni. Niigi armetu olukord võimenduks ja muutuks talumatuks. Õpitagu ometi ajaloost.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming