Eesti kodu ja Oswaldi hüpotees

Kaarel Tarand

Sajand tagasi pidas tulevane ülikooli ühistegevuse professor Jaan Tõnisson ühistulist organiseerumist rahvusliku majanduse üheks nurgakiviks. Taastatud vabas Eestis pole see majandustegevuse vorm aga õiget hingamist kätte saanud ja inimestele meenuvad märksõna all „ühistu” eeskätt kulud, piinavad koosolekud endast rumalamatega, loll rahvas ja suured arved. Väiksem osa maal ehk mäletab veel ka, kuidas kolhoosiesimehed neilt selle nime all nõukogude naftaküllase põllumajanduse pihta panid, enne kui Isamaa valitsus eesotsas peaminister Mart Laariga seda üldse reformima hakata oleks saanudki. Seega, ei midagi õilsat ega tulusat. Viga pole siin sugugi ühistulise majandamise põhimõttes kui sellises. Kui mõne valdkonna ettevõtted seda kangesti ei kardaks, poleks ka aktiivset lobitööd ühistulise majanduse arengu takistamiseks (näiteks energeetikas). Viga aga võib olla selles, et ühistu pole parim või üldse kõlblik vorm elamufondi majandamiseks. Pole kahtlust, et inimpõlv tagasi, kui eluasemeid väiksemas osas tagastati ja suuremas erastati, oli sellel taga valijaskonna enamuse toetus ja ootus. Ulatuslik reform viidi läbi üsna kiiresti ja väheste vigadega ning pole otsustajate süü, et mõnel pool elanikud siiamaani omandiga kaasnevatest kohustustest ja vastutusest aru ei saa. Otsustajaid võib kiita, nad tegid omas ajas ja teadmiste piires häid otsuseid.

Kuid aeg on edasi läinud ning saabuva omavalitsuse volikogude valimise kontekstis peaks tingimata uuesti läbi arutama, kas omaaegsed head põhjendused kehtivad endiselt. Ei kehti, võib etteruttavalt vastata. Juba aastal 1996 püstitas Briti majandusteadlane Andrew Oswald hüpoteesi, mille kohaselt sellel, kui suur osa elamufondist (majad ja korterid) on elanike omanduses, on otsene ja paraku tööpuudust kasvatav mõju. Asja üle on vaieldud nüüdseks 17 aastat. Tänavu kevadel lõi Oswald koos kolleegidega lauale uue kaaluka tõendusmaterjali selle kohta, et ka globaalse majanduskriisi ajal ja järel kehtib lihtne seos: mida rohkem maja- ja korteriomanikke, seda suurem on mõningase ajanihkega paikkonna või terve riigi tööpuudus. Sõltumatult jõudis oma uurimuses samale järeldusele ka Soome uurija Jani-Petri Laamanen.

Oswaldi järgi mõjutab eluaseme eraomand tööturgu neljas lõikes. Esiteks hakkavad kinnistunud omandisuhted süvenevalt mõjutama tööturu efektiivsust. Teiseks kinnitab statistika, et suurem eluaseme omamise määr vähendab tööjõu mobiilsuse määra. Kolmandaks pikendab suurem omamismäär elanike igapäevase liikumise ajakulu (ja loomulikult ka energiakulu), see tähendab, teeb töölkäimise aeganõudvamaks ja kallimaks. Ning neljandaks luuakse eraomanduses elamisaladel vähem ettevõtteid kui üürialadel. See on seotud nii nürimeelse „ainult mitte minu tagahoovis”-efektiga kui ka igati õiguspärase kodanikuinitsiatiiviga planeeringute koostamise mõjutamisel.

Kahtlemata pole eluaseme omandiküsimus ainus ja lõpuni määrav tegur tööpuuduse kujunemisel. Uurijate tuvastatud fakt aga on, et suurimas hädas on tööpuudusega Euroopas praegu riigid, kus eluaseme eraomand on üüripindadega võrreldes suures ülekaalus (nagu Hispaania ja Kreeka). Eluaseme turvaline üürimine on levinud eriti Kesk-Euroopas (šveits, Austria, ka Saksamaa) ja Põhjamaadel. Seal on ka väike tööpuudus, globaalse kriisi kiuste.

Kuidas sobib sellesse pilti Eesti? Keskmiselt, sest märkimisväärset osa meie potentsiaalsest tööpuudusest kompenseerib tööväljaränne. Kui eestlaste odav tööjõud ei leiaks leevendust ja osaliselt ka illegaalset lohutust Põhjamaadel, siis võiksime oma tööpuuduse näitaja rahumeeli kahekordistada. Millisesse majanduslikku lõksu korteriomand inimese võib määrata, teavad omast käest valusasti ja ühtviisi hästi Valga, Kiviõli, Narva ja teiste kahanevate ning turuväärtust kaotavate linnade elanikud. Oleks üürnik, koliks südamerahuga ära sinna, kus on tööd (Tallinn, Tartu). Aga korter on kaelas, müügiväärtust sel pole ja kui ka kolid, jääb mõttetu korterikulu hüljatud väikelinnas ikka maksta. Talvel eriti.

Eeltoodu ei ole ühes kolumnis lahendatav, mistõttu Sirp loodab kuni valimisteni teemat igast küljest edasi uurida. „Ühistud”, aga mitte „linnameedia” peaks olema saabuvate valimisdebattide keskne märksõna ja seda kahest küljest. Esiteks, kes ja kuidas peaks ja saaks elanikud, kes ei soovi olla eluaseme omanikud, sellest koormast õiglasel viisil ja ausa hinna eest vabastada, pakkudes neile väärikalt funktsioneerivat eluaseme üüriturgu (munitsipaal­ehitusest pole 20 aastaga asja saanud ja see termin meenub ainult eluheidikute nn sotsiaalmajadega seoses). Ja teiseks, kuidas needsamad elanikud linnas ja maal võiksid oma mõttetult kulukast eluaseme omamise koormast vabanenud energia rakendada tõeliselt tulusasse ühistegevusse tootmise, teeninduse ja kaubanduse alal oma (üüri)kodude ümbruses.

Võib ette kujutada, et kõige raskem on koduomandist kui oma ideoloogia ühest kandetalast loobuda nn rahvuslikel konservatiividel. Ega keegi eeldagi, et Nõmme ja Pirita, Tammelinna ja Tähtvere jne majaomanikud peaksid oma maja linnavõimule maha müüma. Aga aedlinlaste õnnistus ei aita pea- ega muus linnas võimu juurde, midagi tõsist peab pakkuma ka nn magalate väikeomanikele, kellest paljudele saabuks õnn õuele ja tuppagi, kui omamise paine pereelu enam ei mürgitaks.

Peab arvestama, et järgmine reform eluaseme omandisuhetes viiakse Eestis läbi sisuliselt lõppenud demograafilise siirde olukorras. Maalt linnadesse enam tulijaid pole ja rahvastiku absoluutarv kahaneb. Omavalitsustel, kes eraomanike käest majad tagasi saavad, jäävad need puhta kulu arvestusse. Iga arhitekti ja korrumpeerumata planeerija soovitus siinkohal on juba aastaid: tihendage, tõmmake äärtest maha ja ehitage keskele. Linnasüdamed ei funktsioneeri majanduslikult, kui neis viljeldakse metsandust ja hajaasustust. Iga omavalitsusse pürgija, kes väidab vastupidist, peaks valija volikogust eemale peletama nagu hundi karjast või kulaku kolhoosist.