Eesti kirjanduse tabud

Andrei Hvostov

Kes on seda Paeranda üldse oma silmaga näinud?

„Paabeli raamatukogu” korraldajad palusid mul vastata küsimusele, kas eesti kirjanduses on tabuteemasid. Küsimusele, kas meil on tabud olemas, vastan kõhklematult: on küll. Selmet hakata teoretiseerima, esitan siinkohal märkmed jutustuse kohta, mille pealkiri võiks kõlada „Sapöörilabidas”. 1989. aastal leidis Thbilisis aset meeleavalduse laialiajamine, mille käigus Nõukogude sõjaväe langevarjurid peksid demonstrante sapöörilabidaga. Väidetavasti teravaks ihutud labidaga. Aga see vahend ei täitnud talle pandud lootusi nõukogude võimu kindlustamisel, sest järgmisel päeval oli väljak tihedalt kaetud sinna visatud kompartei piletitest.

Neid sapöörilabidaid nägin ma oma silmaga 1991. aastal Tallinna raadiomaja juures. Seekord mitte (Pihkva) dessant­diviisi sõdurite peos, kelle võimaliku rünnaku tõrjumiseks olid raadiomaja ümber ehitatud barrikaadid. Need labidad turritasid välja Võrust tulnud teismeliste poiste seljakottidest. Võru oli mäletatavasti rahvusliku liikumise keskusi, seal oli sõltumatu noortekolonn. Poisid tulid Tallinnasse Eesti vabaduse eest seisma, võitlusrelvaks ihutud labidad. Asi vaevab mind tänase päevani: mõelgem korraks sellele, mida ei juhtunud. Pihkva langevarjurid olekski rünnanud raadiomaja barrikaade ja neil oleksid mingil hetkel vastas olnud need lapsed, ihutud labidad rusikasse pigistatud. Suudate ette kujutada?

Kustkohast need poisid – tegemist oli ikkagi kümnete nolkidega, kel vanust viisteist-kuusteist aastat – need labidad hankisid? Millises töökojas olid need labidad teritatud? Kes tõi need Võrumaa lapsed Tallinnasse? Ma mäletan, et poiste juhid olid veidi vanemad mehed. Nemad ei olnud lapsed.

Sapöörilabidas, nüüd juba ristitud pioneerilabidaks, ilmub taas välja 2007. aastal. Kui pronksiöö lainetus jõudis Jõhvi, saadeti mässajaid – patriootilisel kombel tuleks neid nimetada „vene märatsejateks” – maha suruma Virumaa kaitseliitlased. Ma juhtusin kunagi rääkima inimesega, kes osales selles aktsioonis jaoülemana. Alla kolmekümne, Tartu ülikoolis õppinud kena naine saadeti Ida-Virumaale korda taastama ning tema alluvatele antud relvaks oli seesama riist, millega nõukogude aja lõpus püüti Thbilisis korda taastada. Thbilisis oli labidas reaktsiooni relvaks, Jõhvis aga vastupidi, reaktsiooni mahasurumise vahendiks. Kuritegelik sapöörilabidas oli muundunud heaks pioneerilabidaks.

Kannel, mille Vanemuine kord muistsel ajal Kungla rahvale laenas. (See oli iroonia, lisan igaks juhuks funktsionaalselt kirjaoskamatutele.)

Eelmainitud naine, Kaitseliidu jaoülem, ei suutnud sellest rääkides pisaraid tagasi hoida. Need polnud heldimuspisarad, need olid raevupisarad. Tema riik oli ta pannud sellisesse olukorda!

Me teame, et eesti sõdurid ei ole kunagi ega kusagil korda saatnud midagi sellist, mida võiks klassifitseerida sõjakuriteoks. Rahvuslik tautoloogia selles küsimuses tuleb ilmsiks niipea, kui võtta laiemalt jutuks meie nn ida- ja politseipataljonide tegevus Saksa rinde tagalas.

Neid rakendati vahiteenistuses ja partisanidevastases võitluses. Kes teab midagigi militaarajaloost, see teab, et partisanidevastane võitlus on üks vastikumaid sõjategevuses üldse. Põhjus on teada: on väga keeruline tõmmata piiri rahuliku elanikkonna ja sõdiva elanikkonna vahele. Metsas (kõrbes, mägedes) tegutsejad hägustavad seda piiri mõnikord teadlikult. Rahumeelne elanikkond saab ikka kannatada, partisanidevastase võitluse üksused määrivad end alati asjasse mittepuutujate verega. See tuleneb juba selle võitluse iseloomust ja meetoditest. Süütu verega määrisid end venelased Afganistanis, ameeriklased Vietnamis, prantslased Alžeerias, sakslased Valgevenes.

Aga eestlased, kes olid koos sakslastega episoodiliselt Valgevenes ning märksa pikemalt Novgorodi- ja Pihkvamaal? Küsid ja lööd endale käega vastu suud – sellise kahtluse peale ei saa tulla ükski tõeline eesti kirjanik. Sapöörilabidas on eesti sõduri käes nagu kannel, partisanivastase võitluse üksus on meeskoor, kes sõitnud rohelusse. Kahelda selles tähendab minna rahvusliku reetmise teed.

See on vaid suure tabude välja üks servake. Meil on välja kujunenud kaanon, kuidas esitada 1939.-1940. aasta sündmusi Eesti ajaloos. Eksiilis loonud kirjanik Robert Raid annab siinkohal autobiograafilise teosega „Kui venelased tulid” eeskuju. Praegu on mõõdupuuks siiski Jaan Krossi „Paigallend”.

Võtkem kaanon lühidalt kokku: Vene enamlased okupeerisid Eesti sellepärast, et nad on kurjuse teenistuses. See on peaaegu kivirähalik sedastus – kurja sulased ei suuda taluda headuse riiki. Rahvusliku ajalookäsitluse raamidesse kirjutatakse veel suurriikide maailmajagamisplaanid ja diktaatorite koostöö ning rivaalitsemise, mille ohvriks langeb üks mitte kedagi tülitav läbinisti rahuarmastav väikeriik. Eestlased on alati olnud suure ajaloo ohvrid, keda on karistatud põhjuseta.

On seda kaanonit võimalik murda? Minu meelest on. Eesti kirjanduses esineb üks mõneti salapärane kuju, kes ilmub välja (ma ei tea, kas esmakordselt) Anton Hanseni suurteose neljandas osas. See on mees nimega Köögertal. Ta on olemas ka Krossi „Paigallennus”, seal kannab ta nime Eduard Berends ja on romaani kangelase Ullo Paeranna isa. Loomulikult askeldavad sellised tüübid ka Andrei Ivanovi viimases romaanis „Harbiini ööliblikad.” Need tegelased on eelmise sajandi 20ndate algust kirjeldavates ilukirjanduslikes tekstides saanud ootamatul ja seletamatul kombel püsti rikkaks.

Mind pani nii Tammsaare kui Krossi puhul omal ajal üpriski imestama, et miks ei anna kirjanik vähimatki seletust Köögertali-Berendsi ootamatule rikastumisele? Seletus tuli Eesti majandusajaloolaselt Jaak Valgelt, kes avaldas 2003. aastal monograafia noore Eesti vabariigi majanduslikust iseseisvumisest. Avalikkuse ette jõudis see tekst pealkirjaga „Lahtirakendamine”. Köögertal ja Berends püherdasid selles kullatolmus, mis pärast Tartu rahu sõlmimist ja bolševistliku Venemaa „aknaraiumist” läände meie maalt nagu mingist hiiglaslikust torust läbi pumbati. Siit käis läbi seitsesada tonni kulda pluss teadmata kogus briljante ja muid kalliskive. Mõistagi priske komisjonitasu eest. Oleks õige eluvõõras oletada, et see tegevus käis tollase vabariigi juhtkonna teadmata või et nad selles ei osalenud ühel või teisel moel.

Vene bolševikud ostsid saadud valuuta eest neile vajalikku kraami, ka relvi, ja finantseerisid õõnestustegevust Kesk-Euroopas. Äritsemine kommunistliku Venemaaga oli moraalselt küsitav, kui nüüd hästi pehmelt öelda. Mina eelistan öelda, et see oli kuritegelik äri. Seda on ajaloolasel võimatu tõendada, aga kirjanik võib küsida ikka: kas Lenini terrorirežiim oleks püsima jäänud selle õhuaknata, või kullatoruta, mille Eesti poliitikud ja ärimehed talle võimaldasid?

Kas on siin kausaalne seos: pärast Tartu rahu aidati bolševikel võimule jääda ning paari aastakümne pärast oldigi tunnistajaks sellele, kuidas bolševikud „tänutäheks” Eesti alla neelasid? Kas 1940. aastal tabas Eestit kättemaks selle eest, mida oli tehtud aastatel 1920–1923?

Minu meelest on seos täiesti silmanähtav. Läti punased kütid, kes surusid 1918. aasta esimesel poolel maha Venemaa linnades bolševikevastased mässud ning tänu kellele jäi see režiim tookord sõjaliselt püsima, olid lihtsalt n-ö revolutsioonilised Landsknecht’id, ei enamat. Eestis tegi punastega aga koostööd terve demokraatlik vabariik.

Eesti ajaloos on teatud perioodid, kus põhjuse-tagajärje seosest rääkimine pole kombeks. Võtame näiteks meie silmatera, meie muistse vabadusvõitluse. Kroonik Henrik – aga kellelegi teisele me toetuda ei saa – kirjutab mustvalgel, et XII sajandi lõpus elasid latgalite hõimud põhjakaarest lähtunud röövkäikude alalises hirmus. Latgalid vihkasid eesti hõime. Henriku kroonikast nähtub, et Riia piiskopi prioriteediks oli XIII sajandi algusaastatel lõunast lähtuv oht ehk semgalid ja nende taga olnud leedulased, mitte eesti hõimud. Eesti hõimud, pärast seda, kui olid latgalitest kasvatanud endale vihavaenlased, oskasid aga enda vastu pöörata ka Riia kaupmehed. Meenutagem rahvuslikus ilu(ajaloo)kirjanduses vähest tähelepanu leidnud Pihkva kaubavoori röövimise episoodi, mille heastamisest ugalased keeldusid. Mõõgavendade ordu poleks üksinda suutnud alustada ristisõda põhjakaarde. See, mida ordu tegi, oli kõikide rahulolematute ehk siis „estofoobsete” jõudude koondamine oma selja taha. Vaid see tegi võimalikuks Eestisse suunatud ristisõja, Henriku kroonika põhiteemaks saanud sündmuste jada.

Kogu selle jama keerasid eesti hõimud endale ise kokku.

See on minu kui kirjaniku järeldus. Palun seda väidet mitte kuidagi seostada „selartlastega”, sest nemad, kes istuvad tõsiteaduslikus vandlitornis, ei saa sellist asja välja hõigata. Mis põhjusel eitatakse kausaalseid seoseid? Kas kardame endal jalge alt tõmmata eksistentsiaalset vaipa? Igatahes on meie enesepildiks väike armas kadakas, mis trotsib tuulepealsel rannal kõiki torme ja marusid nagu ka mööda kõndivaid pudulojuseid, kes näksivad kadaka latva ja oksi.

See pilt muutub aja edenedes üha lapsikumaks, jah, tegelikult ka üha igavamaks. Minus süveneb kahtlus, et Tammsaarega suur eesti kirjandus algas, kuid temaga see ka lõppes. Mis on „Tõe ja õiguse” viie köite läbiv teema? See, et Andres ja seejärel tema poeg Indrek püüdlevad elus millegi poole, teevad vigu, üritavad neid parandada, kuid eksivad parandamise katses aina uuesti. Nad saavad selle kõige eest karistada ning kannatavad ka nende lähedased ja kodakondsed. Andrese ja Indreku omasüülisuses pole kahtlustki.

Kausaalne seos nende tegude ja nende õnnetuste vahel on Tammsaare loodud maailmas olemas. Kuidas näeks välja „Tõde ja õigus” eesti kirjanduskaanoni järgi? Nagu mingis lastejutus: Vargamäe õnnetuseks olid kivised põllud, vesised heinamaad ja üks väga-väga sitt naaber, kes sai vargamäelaste ellu sekkuda seetõttu, et maamõõtja, igavene reo, tõmbas kunagi Vargamäe krundile ebasoodsad piirid. Olekski nagu kõik. Või ei, lisame kahtluse, et ka jumalal endal näikse aeg-ajalt olevat midagi meie vargamäelaste vastu.

Vargamäelased on targad, töökad, vaprad, õilsad, ausad, väärikad, nad lähevad püstipäi oma saatusele vastu, nad on eestlased iga toll, sellal kui Pearu on tibla ning jumal juut – see olekski lühidalt Tammsaare-väline eesti kosmos. Ma ei öelnud juhuslikult, et Tammsaare on suurte inimeste kirjandus. Täiskasvanu teab, vähemalt enamasti, et kõikidel tema tegudel on tagajärg. Lapse kasvamine suureks inimeseks ongi selline protsess, kus laps õpib ning õpetatakse märkama põhjuse tagajärje seoseid.

Eesti kirjandusel seisab see alles ees. Võib-olla kogu rahvusel. Mõeldes juhtudele, kui kõlab väide, et ühe või teise asja arutamiseks „pole meie ühiskond veel piisavalt küps” (viimati kõlas fraas seoses eutanaasiaga), valdab mind nõutus. On meil siin mingi lasteaed?! Naljakas. Kõikide nende rõkatuste taustal, et ollakse siin elanud viis tuhat aastat, kümme tuhat aastat (ahjaa, iidne Sumer ka veel), on see täielik Monty Pythoni sketš.

Eesti kirjanduse tõeliselt müütilisest olendist rääkides tahan vaadelda juba mainitud isikut – Ullo Paeranda. Kui Jaan Kross meile sellenimelise kangelase 1998. aastal kinkis, siis tabas rahvust tänutunde katarsis. See ei jäänud märkamata ka meie välissõpradel.

Juhani Salokannel kirjutas 2008. aasta Keele ja Kirjanduse kolmandas numbris järgmist: „Niisiis lisab Kross oma rahvuslike suurmeeste galeriisse jälle ühe tegelaskuju, seekord oma noorpõlvesõbra järgi joonistatu. Hiljem saab Paerand raamatus uue ülesande, sest osutub sõnatuks tunnistajaks ja pealtnägijaks, kui saabub rahva saatusehetk. Ja lõpuks, Paeranna täiskasvanu- ja vanadusaastatel ehk nõukogude võimu aastakümnetel tahab kirjanik näha tema eluhoiakus rahvuslikku sümbolit ja üldistust.” Toomas Haug kirjutas aga 2005. aastal Eesti Päevalehe 19. veebruari numbris nii: „Näib nii, et Ullo Paerannaga on Kross taotlenud ühe põlvkonna, aga võib-olla – sümboolselt – kogu Eesti saatuse kirjanduslikku üldistust.” Midagi samalaadset on öelnud Udo Uibo, Jüri Talvet, teisedki olulised kriitikud.

Tuletagem meelde, kes on Ullo Paerand. See on inimene, kes jääb alati ja kõiges truuks kõrgematele printsiipidele. Ta ei võta vastu isegi Vatikani stipendiumi, sest selle eelduseks on üleminek katoliku usku, aga seda meie Ullo ei tee põhimõtteliselt. Nii nagu ta ei tee koostööd paavsti nuntsiusega, nii jääb tal persse pugemata Saksa okupantidele, ning, iseenesest mõistagi, Nõukogude kommunistidele. Ullo on täielik ja absoluutne antikollaborant.

Põikan korraks hiljutiste sündmuste juurde, mis on tumestanud kultuurilehe Sirp edasikestmise väljavaateid. Tahan meenutada Tiit Hennoste esitatud nõutut küsimust kultuuriajakirjanduse väljaandja aadressil: mis juhtus Toomas Väljatagaga? Mis juhtus, mis juhtus… Juhtus see, et Toomas Väljataga ei ole Ullo Paerand. Ja ma tahaks teada, kes on seda Paeranda üldse oma silmaga näinud? Igasuguseid Liiva-, tühi- ja kõdurandasid, kes muudavad sujuvalt oma konfiguratsiooni vastavalt lainete laksumisele ja tuulekese puhumisele, võib leida seevastu kõikjalt. No tõesti kõikjalt.

Ühtegi „rahvuslikuks sümboliks ja üldistuseks” sobivat lihast ja luust olendit, kes püsib moraalse majakana ükskõik millise ilma ja maruga, pole mina oma elus veel kohanud. Tahan rõhutada, et kui mõne rahva eluloos ning seda elulugu edastavas rahvuslikus kirjanduses on olulisel kohal okupatsioon, see tähendab võõrvõimutsemine, siis peab seal olema lahti kirjutatud ka okupatsiooniga kaasas käiv kollaboratsioon.

Need on, vabandust, nagu püks ja perse. Aga kui püks ja perse kokku viia, siis pole enam tegemist eesti kirjandusega. Saame hoopis soome kirjanduse. Hoiame käes raamatuid, mille pealkiri on „Puhastus” või „Kui tuvid kadusid”. Sofi Oksanen on hea näide, mida võidakse saavutada siis, kui ollakse eesti kirjanduse tabudest prii. Ma ei ütle, et see on hirmhea kirjandus, mis niimoodi sünnib, aga kindlasti on see seda laadi kirjandus, mida viljeldes võidakse lõpuks jõuda Nobeli preemiani. Eesti kirjanduse praegusi tabusid järgides ei jõua me selleni iial.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming