Eesti keskaeg – kas üks või mitu?

 

Keskaja keskuse liikmete vestlusring

Marek Tamm, Tiina Kala, Juhan Kreem, Linda Kaljundi ja Marika Mägi 3. veebruaril Tallinna Linnaarhiivis.

Marek Tamm (M. T.): Kui räägime sündmustest Eesti ajaloos XII sajandi lõpus ja XIII sajandi alguses, siis esimesena tekib probleem, kuidas neid nimetada. Nii meie vanem kui uuem historiograafiline traditsioon pakub väga erinevaid mõisteid ja on selge, et sõnavara valik kujundab väga suurel määral ka selle, millistele järeldustele me jõuame.

Tiina Kala (T. K.): Mul on tunne, et tollaseid sündmusi mingisuguse ühe nimetuse alla koondada on täiesti võimatu. Määratlus “muistne vabadusvõitlus”, mis tekitab viimasel ajal üha rohkem kõhklusi, ei olegi võib-olla selle protsessi sõjalise poole kirjeldamiseks kõige halvem – mingit määratlust peame ju kasutama ja Eesti ajalookirjutuses on see sõnakombinatsioon juurdunud nii sügavalt, et selle vastu võitlemine ei pruugi olla viljakas.

Juhan Kreem (J. K.): Aga see on tõlkimatu.

T. K.: Jah, tõlkimatus on nii mõneski olukorras muidugi probleem, ent täiesti teisejärguline, kui räägime Eesti ajaloo käsitlemisest Eestis. Pigem võiks olla küsimuse all muistse vabadusvõitluse sisu ja, mis ei ole sugugi vähetähtis, selle seni range dateeringu ülevaatamine.

Marika Mägi (M. M.): Ja seda on täiesti võimalik üle vaadata. Sest arheoloogia seisukohalt ei lõppenud see võitlus XIII sajandi algusega. Näiteks Valjala maalinn on XIII sajandi keskel väga kiiresti maha põlenud. Võib-olla tõesti lõi välk sisse. Aga tunduvalt tõenäolisem on, et see on seotud 1240. aastate nn Saarlaste ülestõusuga. Tundub, et sündmused läksid tegelikult edasi, aga Henriku kroonika sai lihtsalt otsa.

M. T.: Muistne vabadusvõitlus on kahtlemata üks mõeldav määratlus, ent see töötab ennekõike ühes teatud historiograafilises paradigmas, kus ajalugu kirjutatakse ühe rahvuse vaatenurgast ja ajaloo subjektiks on põliselanikud. Aga mulle tundub, et see ei ole ainus ja tänapäeval isegi mitte kõige viljakam perspektiiv.

Linda Kaljundi (L. K.): Ma arvan, et isegi kui rääkida muistsest vabadusvõitlusest ainult Eesti kontekstis ja tõesti näiteks ainult sõjapidamise ja võitluse mõistes, on see ikkagi problemaatiline. Sest sealt ei kao kuskile ära vabaduse mõiste ehk riikliku-rahvusliku vabaduse idee ja ideaal, mis projitseeritakse tagasi muinas-Eestile. Selline lähenemine eirab aga keskaegset kirjut liitlas- ja alluvussuhete võrgustikku ega vii meid kokkuvõttes selle ajastu mõistmisele sugugi lähemale.

M. M.: Aga kas ei võiks kasutada määratlust “ristisõdade ajastu”? Kui rääkida ristisõdade perioodist ja lülitada sinna terve XIII sajand, võimaldaks see ehk tulla paremini toime kronoloogia küsimusega. Sest ristisõdade periood jätkus praegustel Baltimaadel veel ka pärast meie nn vallutamist ja meie võtsime sellest osa. Mulle tundub, et siin võiks rääkida sajandist.

L. K.: Teisalt tuleks selle ajastu piir nihutada mitte ainult hilisemasse, vaid ka varasemasse perioodi. Just siinsete sündmuste sidumine varasemate vendi ja Soome, aga miks mitte ka Pürenee poolsaare ja Lõuna-Prantsusmaa ristisõdadega aitaks näha Eesti ajalugu osana üleeuroopalisest ristisõjaliikumisest ja eriti seoses selle laienemisega Põhja.

J. K.: Ristisõja mõiste vastu ei ole mul mitte midagi, aga vähemalt periodiseerimisel on see mõiste hilisematel sajanditel järjest probleemsem. Seda esineb ka XVI sajandi kirjavahetuses ja allikates, aga kas tollal toimuvat saab enam ristisõjaks nimetada. Kahtlen selles juba tõsiselt. Ja ma ei käsitleks kogu Liivimaa keskaja ajalugu ka mitte ühe suure ristisõjana.

M. T.: Ristisõja mõiste on viimasel kümnendil teinud läbi suure inflatsiooni ja sellena esitatakse tänapäeval juba kõikvõimalikke sõjakäike, mida on veidigi võimalik siduda religioossete kavatsustega. Mulle tundub, et praegu tuleks ristisõja mõistet püüda pigem kitsendada kui avardada. Kas ei peaks Läänemere idakaldal hargnenud protsesside käsitlemisel selle asemel, et pakkuda mingit monoliitset tõlgendust ja seeläbi muuta kõik üheks sidusaks sündmuste ahelaks, rääkima pigem eraldi sõjaretkedest, misjoniretkedest, kaubandusretkedest jne, kõikvõimalike erinevate huvide ja põhjuste summast?

J. K.: Selge, et Eesti ala hõivamine polnud mitte ainult puhtalt sõjaline protsess, vaid on terve hulk – ja palju tähtsamaid – tegureid, mis tulevad pärast ja paralleelselt sõdadega. Mulle meeldib väga see Islandi ajaloo termin, “maa võtmine” (land-taking, Landnahme).

M. M.: Ma kaitseksin ristisõja mõistet selles mõttes, et jutt käib ikkagi perioodi üldnimetusest. Selle sees võib rääkida misjoniretkedest ja kaubaretkedest, ent nendest ei saa tekitada üldist perioodi nimetust.

M. T.: Me võime tollaseid sündmusi nimetada ka näiteks Euroopa laienemisprotsessiks. Kui vaadata asju avaramas kontekstis, siis näeme, et see, mis juhtus siin XII sajandi lõpus ja XIII sajandi alguses, oli tegelikult Euroopa üldine ekspansioon. Ja nagu näitab Robert Bartlett¹, oli see ekspansioon Euroopa arenguloogikasse tinglikult sisse kirjutatud – selleks, et ellu jääda, pidi ta laienema.

L. K.: Sellisel puhul tuleb selgemalt esile ka nende protsesside institutsionaalne aspekt, kuna Euroopa ekspansiooni käigus arenesid euroopalikud kiriklikud ja ilmalikud võrgustikud välja ka selle piirialadel. Ja piirialade integreerimisprotsess avaldas omakorda mõju süda-alade arengule.

T. K.: Kuid tavaarusaama tasemel võib see tekitada mulje, nagu oleksid administratiivsed võrgustikud siin varem tervenisti puudunud. Tegelikult asendati vanad struktuurid lihtsalt uutega. Kusjuures jätame siinkohal kõrvale küsimuse, kas need oli paremad või halvemad – need olid teistsugused.

M. T.: Aga mida me nendest varasematest struktuuridest teame?

M. M.: Seda, mis oli enne, on muidugi väga raske kommenteerida, aga mulle tundub järjest enam, et Eesti ühiskond hakkas muutuma juba mõni sajand varem. Ning just sellepärast ma kasutaksin ja ka laiendaksin ristisõdade perioodi mõistet. Siinsed elanikud elasid ju tingimustes, kus enamik lähinaabreid olid juba ristiusustatud ja kindlasti avaldas see neilegi mingil määral mõju. Eesti ala elanike ja nende kolonisaatorite vahekord XII sajandil ei ole kindlasti võrreldav näiteks Indoneesia pärismaalastega ja eurooplastega, kes tulid sinna kogu oma tulirelvastuse ja muuga. Eesti puhul tuleb igal juhul rääkida ülevõtmisest ja kohandumisest. Samuti on täiesti selge, et uus võim kohandus kohalike oludega ja kasutas neid ära.

 

Mida me teame?

 

M. T.: Siinkohal jõudsimegi järgmise olulise teema juurde. Mida me üldse teame XIII sajandi Eesti ajaloost, millised on meie teadmise allikad ja kuivõrd need kujundavad meie arusaama tollastest sündmustest? Selge, et nii ühel kui teisel juhul vaatame me seda aega läbi Läti Henriku silmade. Seega, kas me räägime Eesti allutamisest ja kristianiseerimisest või me räägime hoopis Henriku kroonikast?

L. K.: Minu meelest on omamoodi vägagi fenomenaalne, et Henriku kroonika ja eriti selle ristisõjaretoorika – mis ei mängi olulist rolli mitte ainult Henrikul, vaid ka hilisemates kroonikates –, suhe rahvusliku retoorikaga on osutunud äärmiselt viljakaks. Mõlemad on äärmiselt dualistlikud diskursused, mis vastandavad väga teravalt “oma” ja “võõra”, ükskõik kas siis religioosselt või rahvuslikult pinnalt. Ja omapärasel moel toitub see rahvuslik vastandus just ristisõjaretoorikast ja -poeetikast. Seetõttu ei pääse me paratamatult allikate uuesti ülelugemise vajadusest. Vastasel juhul jäämegi Eesti keskaja puhul – ja mitte ainult muistse vabadusvõitluse, vaid ka Jüriöö ülestõusu ja mitmete muude sündmuste puhul – lihtsalt kordama seda Euroopa ekspansiooniga kaasnenud poliitilist retoorikat.

T. K.: Ma laiendaksin hea meelega seda mõtet ka kroonikatest väljapoole. Vähemalt see emotsionaalne pool, mida (Eesti) ajaloolased on seni meelsasti allikatest välja lugenud, ei tulene sageli millestki muust kui tavalisest kantseliidist, mida peaks katsuma ära tunda ja suutma vajaduse korral kõrvale jätta. Dokumendi päis on teksti formaalne osa, mis ei ütle selle dokumendi väljastanud institutsiooni suhtumise kohta sageli suurt midagi. Selles mõttes on allikate ülelugemine äärmiselt vajalik.

M. T.: Muistse vabadusvõitluse kontseptsioon tundub selleski mõttes eksitav, et eeldab ühtset Eesti rinnet, mis seisis ühise vaenlase vastu ega sallinud reetjaid. Siingi on rahvuslik ajaloodiskursus Henriku kroonika retoorika üle võtnud. Reetmine on ju Henriku teksti üks olulisi motiive. Neidsamu reetjaid otsis ka rahvuslik ajalookirjutus, tehes näiteks Kaupost n-ö rahvusliku Juudase. Luuakse konfrontatsioone, aga kui vaadata sündmusi pikas perspektiivis, siis näeme, kuidas need n-ö koalitsioonid olid pidevas muutumises ja eraldusjoon ei jooksnud sugugi mitte ainult põliselanikkonna ja vallutajate vahel. Selles ei ole muide mitte midagi üllatuslikku, kui vaadata võrdluseks näiteks albilaste ristisõda Lõuna-Prantsusmaal. Sedagi käsitleti pikka aega kui Põhja-Prantsusmaa rüütlite rünnakut lõunaprantslaste vastu, ent kui lähemalt vaadata, siis näeme, et väga olulist rolli etendasid laastamistöös nimelt ristisõjaväe teenistuses Lõuna-Prantsusmaa sõjamehed.

L. K.: Ja ammugi ei pruukinud see joon minna alati kristlaste ja mittekristlaste vahelt. Sa tõid albilaste ristisõja näite, aga sama võib näha ka vendi ristisõdade, nagu ka kogu Põhja-Saksamaa vallutusprotsessi puhul, kus liite sõlmiti taanlaste ja vendide, siis jälle taanlaste ja sakslaste vahel jne. Ka Liivimaal olid liitlassuhted väga muutlikud. Henrik püüab küll tagantjärele kirjeldades näidata väga monoliitset vastasseisu, kus ühel pool on Riia ristisõdijate kristlikud püüdlused ja teisel pool nende vaenlaste salakavalad sepitsused. Nii et kokkuvõttes on see jälle üks Henriku panus meie rahvuslikku ajaloodiskursusse.

M. M.: Asi, mille üle tuleks kindlasti rohkem diskuteerida, on eestlaste endi osa ristisõjas. Väga kerge on seletada, et neid sunniti oma suguvendi tapma, aga kui analüüsida, et kes võitles kelle vastu, siis hakkab väga silma see, et koostööd teevad ennekõike teatud piirkondade inimesed, näiteks võtavad ühisaktsioone ette rannikueestlased. See tähendab, et see ala, mille homogeenset materiaalset kultuuri näitab arheoloogia, teeb koostööd ka kirjalike allikate andmetel. Samamoodi teeb sise-Eesti aga koostööd venelastega.

M. T.: Aga kas on võimalik Henrikust n-ö mööda hiilida või vastandada teda arheoloogilistele allikatele? Või sunnib tekst alati paratamatult oma tõlgenduse peale ka esemetele?

M. M.: Esemetele vahest mitte, küll aga laiema interpretatsioonina. Pikka aega on arheoloogilist materjali lihtsalt topitud Läti Henriku käsitlusse, läheb ta siis sinna või ei lähe – sest eks ta kuidagiviisi ikka läheb. Arheoloogiline materjal annab meile üldise konteksti, mitte niivõrd üksikasju. Näiteks, et sellest ajast on meil väikesed maalinnad, tollest ajast aga suured maalinnad, sellest ajast on rikkad matused, tollest ajast pole aga üldse matuseid või on kollektiivsed matused. See võimaldab tõmmata paralleele teiste ühiskondadega, kust on säilinud nii kirjalikke allikaid kui ka arheoloogilist materjali, sest selles, kuidas ühiskondlikud suhted kajastuvad materiaalsetes jäänustes, on ikkagi mingisugune seaduspära. Enamik arheolooge on täiesti seda meelt, et Henriku põhjal kujunenud käsitlus egalitaarsest ühiskonnast on vananenud. Henrik on ju tüüpiline vallutuskroonik, kes ei maini peaaegu üldse valitsejate nimesid, nagu poleks neid olnudki. Sellega aga ei kõla kokku kõik need suured maalinnad ja suhteliselt jõukad matused. Peale selle olen mina veendunud, et ühiskond ranniku-Eestis oli täiesti teistsugune kui sise-Eestis. See tuleb välja asustuspildist, matustest ja muust.

 

Kuidas tõlgendada?

 

M. T.: Henriku kroonika mõju on suur veel tänapäevalgi ja kujundab endiselt meie arusaamu Eesti keskajast. Ühes hiljutises artiklis on Anti Selart² juhtinud tähelepanu sellele, et näiteks kooliõpikutes hõlmab Eesti keskajast reeglina pool või enamgi muistse vabadusvõitluse jutustus. Eesti keskaeg taandatakse sageli paarikümnele aastale – ja muidugi sellepärast, et selle aja kohta on olemas Henriku nõnda suurepärane jutustus. Ja tegelikult on probleem sügavamgi, näiteks ei pea ma õigustatuks seda, et kroonika põhjal konstrueeritud vabadusvõitluse mudelit kiputakse projitseerima veel järgmistelegi sajanditele ja käsitlema lõviosa Eesti keskajast ühe suure vabadusvõitluse võtmes, mille kulminatsiooniks on Jüriöö ülestõus.

L. K.: Sellega seoses tuli mulle meelde, et kui kooliõpikute keskaja käsitlusest võtab enamuse enda alla muistse vabadusvõitluse kirjeldus ning paar peatükki veel ka Jüriöö, siis näiteks praeguse viienda klassi õpiku esmaversioonis oli seal vahepeal peatükk “Eesti liitub Lääne Euroopaga.”³ See on hämmastav, kuidas kaks niivõrd erinevat diskursust võivad ühes õpikus paralleelselt eksisteerida. Eelmise peatüki juures on pildid, kuidas ordurüütlid tapavad eestlasi ja veri voolab ojadena. Siis tuleb järgmine, kus teatatakse rõõmsalt, et nüüd Eesti liitus Lääne-Euroopaga.

J. K.: Euroskeptikud said surma…

M. T.: Kuidas aga suhestada XIII sajandi sündmusi ülejäänud keskajaga? Kas meil üldse on mõtet moodustada sellist ühtset perioodi, mis algas näiteks muistse vabadusvõitlusega ja lõppes Liivi sõjaga?

J. K.: Kui vaadata praegust historiograafiat, siis on mulle jäänud mulje, et tegelikult ongi meil justkui kaks keskaega. Üks on see, mis oli XIII sajandil ja võib-olla natuke hiljem, aga mis on üldiselt seal päris kaugel. Teine pool algab aga ehk umbes XV sajandi keskpaigast või algusest ja hõlmab ka XVI sajandit, mida muidugi järjest suureneva vastumeelsusega üldse keskajaks peetakse.

M. T.: Aga kuidas seda seletada? Kas ainult allikapõhiselt?

J. K.: See on seotud nii allikate kui ka uurimisvaldkondadega. Kes tahab uurida linnade sotsiaalajalugu, peab paratamatult võtma XV sajandi, sest varasemast ajast lihtsalt allikaid suurt ei ole. See, kui palju tihedamad on XV sajandil allikad, on silmaga näha.

T. K.: Söandaksin arvata, et allikaline seis ongi määrav. See on ka üks põhjus, miks näiteks Jüriöö ülestõus on saanud käsitlustes nii tähtsa koha. Eredaks värvilaiguks on selle sündmuse muidu allikaliselt väga hõredas ja hallis tsoonis muutnud alles XX sajandi ajalookirjutus.

M. T.: Üks teema, mille tõlgenduslugu tuleks mu meelest üle vaadata, on Liivimaa ristiusustamine. Ühe juurdunud käsituse kohaselt oli kõigepealt rahumeelne misjon piiskop Meinhardiga eesotsas, mõned innukamad viivad selle ajas veelgi kaugemale tagasi, XI-XII sajandisse. Siis aga tuli justkui mingisugune pööre, mida enamasti seostatakse piiskop Albertiga, kes algatas nn tule ja mõõgaga misjoni. Mina näen siin kaht probleemi. Esiteks: kas selline jaotus on otstarbekas ja kas see põhineb allikatel? Teiseks: kas me võime kristianiseerimisprotsessi üldse taandada võitlusele s.t keda ja mil moel ristiti ja kes siis jälle ristimisvee maha pühkis? Kas ei võiks kristianiseerimist vaadata struktuursemalt, uurida, millised kultuurilised, õiguslikud, halduslikud ja muud nihked see endaga kaasa tõi?

T. K.: Ma arvan, et misjonit ei ole otstarbekas jagada rahumeelseks ja mitterahumeelseks. Henriku tekstistki näeme, et ristimine oli vaid üks neist kristlaste väljakujunenud kolmest või neljast protseduurist, mis kaasnes enamiku paganate tolleaegsete lepingulise allutamise juhtumitega. Täpselt samuti tuleks mõista ristimisest loobumist. Tegemist on poliitilise akti kinnitamise või mittekinnitamisega, kus religioosne aspekt on täiesti tagaplaanil. See, et Bertoldist või Albertist alates jätab misjon tule ja mõõgaga ristimise mulje, on lihtsalt muudatus sõjasündmustes. Kaldun arvama, et sisulises misjonitöös ei toimunud mingit muutust.

M. T.: Pakun, et rahumeelse ja vägivaldse misjoni asemel võiksime rääkida pigem ajutisest ja püsimisjonist. Kui vaadata Meinhardi esimesi samme, siis on seal raske näha midagi rahumeelset. Ta alustab kindluse ehitamist ja järgib oma taktikas üsna tüüpilist vallutusskeemi: kõigepealt tehakse kindlustatud keskpunkt, hakatakse laienema ja maksu korjama, otsitakse liitlasi. Hiljem n-ö kaitstakse neid liitlasi teiste paganate vastu. Meinhardi tegutsemise eripära tuleneb aga sellest, et ta sõltub oma plaanides veeteedest ja sellest, kas tuleb üle mere abijõude. Alberti saabumisega juhtub aga see, et misjon saab püsivaks. Esiteks asutatakse Riia linn ja tekib püsiv keskus. Teiseks asutatakse Mõõgavendade ordu, kelle üheks ülesandeks saab misjoni n-ö turvamine.

L. K.: Teiselt poolt on Henriku lugu rahumeelsest misjonist ka ristisõja vältimatu eeldus. Meinhardi kogudust kujutatakse kristliku algkogudusena, mis loodi ilma igasuguse vägivallata. Ristisõda on ju oma ideoloogialt kaitsesõda, kristlaste kogukonna kaitsmine paganate ohu vastu. Et seda sõda alustada, peab sul mingisugune rakukene, mida kaitsta, juba olemas olema.

M. T.: Tollase ametliku ideoloogia kohaselt võis ristisõda olla tõepoolest ainult kaitsesõda ja seega oli liitlaste leidmine sillapea ehitamine, mis andis moraalse aluse kaitsta seda kristlikku rakukest vaenutseva paganliku maailma eest.

L. K.: Samuti on kiriklike dogmadega vastuolus paganate vägivaldne ristimine. Seda on näha ka Henriku tekstist. Ta peab vähemalt kirjeldama, et paganad on esmalt ristitud ja alles siis, kui nad on usust taganenud, saab neid hakata sundima usku tagasi pöörduma. Kuid tuleb ka silmas pidada, et paganate ristimine ei olnud pelgalt ega isegi esmajoones religioosne akt. Usk oli keskajal kogukondlik, mis tähendab, et ristiusu vastuvõtmisega ei võtnud nad ainult omaks uut kollektiivset usulist kuuluvust, vaid andsid ennast ühe või teise piiskopkonna alluvusse. Nii et minu meelest võiks misjonikroonikate puhul fraasi “võtsid vastu ristimise” valdavalt asendada sõnadega “tunnistasid piiskopkondlikku alluvust”.

T. K.: Mul on tunne, et see ongi õigupoolest ainuke, mida me Eesti kristianiseerimise kohta öelda oskame. Mingit tänapäevases mõistes religioosset momenti on selles protsessis vaevalt üldse võimalik tuvastada. Tolleaegsed allikad ja Henriku kroonika sealhulgas kirjeldavad ristiusu vastuvõtmisega seotud riitusi alati ainult üksikisikute puhul, samas kui kollektiivne ristimine on just nimelt administratiivne allutamine. Kusjuures arusaamine kuulumisest kristlaste hulka kui kindlast administratiivsest staatusest on väga pikaajaline. Selle kajastusi võib leida veel XVIII sajandil, mil näiteks Eestisse asunud õigeusklike vene talupoegade religiooni ja nende õigust usuvabadusele tavaliselt ei vaidlustatud, küll aga peeti oluliseks nende allumist siinsele administratiivsele struktuurile ja sellest tulenevatele maksukohustustele luteri kiriku ees.

 

Kuidas edasi?

 

M. T.: Ajalookirjutuse fikseeritus XII sajandi lõpu ja XIII sajandi sündmustele on kindlasti saanud jõudu mitte ainult Henriku kroonikast, vaid ka järgmistest sajanditest, millele on selle pöördeaja tõlgendamine olnud alati erilise tähendusega. Eestikeelses ajalookultuuris on kõikidest režiimivahetustest hoolimata käsitletud keskaega ikkagi valdavalt jakobsonlikus võtmes, kus varasemad, sakslaste meisterdatud plussid tehti miinusteks ja vallutajate toodud valgus muutus pimeduseks. Mulle tundub, et viimasel ajal on suhtumine hakanud muutuma ja sellest ahtast tõlgendusruumist otsitakse väljapääsu.

T. K.: Minu meelest on üks olulisi probleeme kahetsusväärne polariseerumine professionaalse ajaloouurimise ja kooliõpikute kirjutamise vahel, millest oli ennegi juttu. On ju murettekitav, kui aastast aastasse – ja varsti on Eesti Vabariigi taasloomisest viisteist aastat möödas – ei muutu kooli ajalooõpikute käsitluses midagi, samal ajal kui ajaloouurimises on toimunud oluline muutus.

L. K.: See polariseerumine ei ilmne mitte ainult kooliõpikute ja kutselise ajalookirjutuse, aga ka kooliõpikute ja kooliõpilaste ootuste vahel. Lastele ei lähe see traagiline jutustus Jüriöö ülestõusust, Vessest ja Meelisest enam korda, aga neil pole ka midagi muud asemele võtta – ja seda ajal, kui “Sõrmuste isandad” jm fantastika tõttu on ajaloolise jutustusega seotud väga suured ootused. Seda polariseerumist võib minu meelest näha ka populaarkultuuris või siis festivalide, linnaruumi ja ajalooliste maastike kultuuris. Keskaeg on seal taandatud väga anonüümseks ja suveniirseks; ka tegelased on enamasti anonüümsed. Neil ei peagi küll tingimata olema mingit rahvust, aga neil näi olevat ka mingisugust oma identiteeti.

M. T.: Ühe positiivse näitena suhtumise muutumisest populaarkultuuri tasandil on võimalik käsitleda Õ-fraktsiooni mängufilmi “Malev”. Võimalik, et see on esimene pääsuke, mis ei kuuluta veel kevadet. Aga mulle tundub tähenduslik, et nn muistset vabadusvõitlust on võimalik tänapäeval pilada ja parodeerida. Ning et rahvas võtab selle hea meelega vastu. See näitab, et rahvuslik ajalookaanon on hakanud murenema ja oodatakse huviga uusi tõlgendusi.

 

 

¹Bartlett, Robert. Euroopa sünd: vallutused, koloniseerimine ja kultuurivahetus, 950 – 1350. Kunst, Tallinn 2001. Ingliskeelse originaalväljaande esmatrükk 1993.

²Selart, Anti. Muistne vabadusvõitlus. – Vikerkaar 2003, nr 10-11, lk 108 – 120.

3Hergauk, Eha; Laar, Mart; Tilk, Maria. Ajalugu 5. klassile. Avita, Tallinn 1997, 2., ümbertöötatud trükk 2002.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming