Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena

Peep Nemvalts

Iga eriala teadlasel on kasulik hästi tunda selle keele (grammatilist) struktuuri, milles ta kirjutab või loengut peab. Eesti keele arengukava (2011–2017) eesmärke on tagada eestikeelne kõrgharidus ja kõrgkoolilõpetajate eesti keele oskuse kõrge tase, avaldada tähtsamad teadustulemused ka eesti keeles, säilitades ja arendades eesti teaduskeelt, vältides mis tahes teadusala täielikku võõrkeelestumist. Sedasama taotles ka eelmine eesti keele arendamise strateegia (2004–2010). Konverents Tallinna ülikooli teaduskeelekeskus korraldas 7. detsembril 2012 valdkonnaülese II eesti teaduskeele konverentsi arutamaks, kes, kus ja kuidas kasutab praegu eesti keelt teaduses ja kõrghariduses. Samalaadne esimene üle-eestiline konverents peeti 4. XII 2009, rahvusvahelisel konverentsil „Rahvuskeeled teaduses ja kõrghariduses” TLÜs 29.–30. VIII 2011 käsitleti kümmekonna keele seisu üleilmastuvas teaduses, millest hispaania, katalaani ja soome keele olukorda teaduskeelena tutvustas ka Sirbi kaasanne Keele Infoleht1. 2009. aasta konverentsil käsitleti eestikeelset ajalugu, etnobotaanikat, folkloristikat, füüsikat, informaatikat, muusikat, pomoloogiat, semiootikat, õigusteadust ning eesti teaduskeelt laiemalt üldmõistestiku ja -terminite, oskustõlke ja toimetamise vaatevinklist.2

Äsjaselgi, sadakonna osalejaga konverentsil, mille avas TLÜ teadusprorektor Katrin Niglas, pidasid ettekandeid paljude erialade teadlased ja õppejõud Eesti ülikoolidest, teadusasutustest ja mujalt, vaadeldes nii terminitarvitust ja -loomet kui ka teadus-, õppe- ja aimetekstide eesti keelt mitmes seoses. Muidugi nõuab teadus ühemõtteliselt mõistet tähistavaid ja keelekujult otstarbekaid oskussõnu, mistõttu need on kõige iseloomulikumad oskus- ja teaduskeele tunnused. TTÜ emeriitprofessor Rein Laaneots juhtis tähelepanu vajadusele selgelt eristada suurust ja selle väärtust ning olla järjekindel suuruste tähiseid kirjutades. Ent teaduslik täpsus eeldab sedagi arusaama, et oskuskeel ei võrdu pelga oskussõnade kogumiga. Samavõrd oluline on siduda terminid koos üldsõnavaraga selgeiks loomuliku ehitusega lauseiks, mis tagab teadusteksti mõistetavuse. Seetõttu on iga eriala teadlasel kasulik tunda väga hästi selle keele (grammatilist) struktuuri, milles ta kirjutab või loengut peab. Enamasti on igaühe emakeel see, mida õnnestub kõige täpsema tööriistana kasutada – seda küll eeldusel, et tuntakse keele ehituse kõiki olemuslikke jooni. Iga keele sisesi saab täpsusastmeti eristada – üldisemast täpsemani – üldkeelt, oskuskeelt ja teaduskeelt, mis küll ositi kattuvad.³

Oskuskeel ja terminoloogia

Oskuskeelt kiputakse samastama terminoloogiaga, kuid terminit terminoloogia on kasutatud veel mitmes muus tähenduses: oskussõnavara, terminiõpetus, oskuskeeleõpetus. Täpsuse huvides on siiski kasutada üht terminit üheainsa mõiste tähistajana, terminoloogia täpseim tähendus on terminiõpetus ehk terminiteadus.⁴

Niisiis käsitlesid mitu ettekannet sel konverentsil oma eriala terminiküsimusi, mitte terminoloogia, st terminiteaduse probleemistikku.

Looduse ja tehnika eesti keel

Tallinna tehnikaülikooli mehaanikateaduskonna professorid Priit Kulu ja Jakob Kübarsepp tutvustasid materjalide ja materjalitehnoloogia ainete õpetamise ja õpiku kirjutamisega seotud materjalitehnika terminivara arendust. Eriti tänuväärne on nende pikaaegses töös eesti oskussõnade vastendamine inglise ja vene terminitega ning seostatus mõistemääratlustega. Veelgi väärtuslikum on see, et terminiloome rakendatakse kohe ka kõrgkooliõpiku kirjutamisse, sest mis tahes termini headus ja otstarbekus nii mõiste tähistajana kui ka keelesüsteemi osana ilmneb lõplikult ikkagi erialases tekstis, teaduskeeles.

Tartu observatooriumi töörühmas kerkinud kosmonautika ja kosmosetehnoloogia terminiprobleeme tutvustas dr Uno Veismann. On koostatud inglise-eesti terminisõnastiku esialgne variant umbes 1000 terminist ja valmistatakse ette seletavat lühisõnastikku. Eesti oskussõnu on siingi vaja kõrgkooliloenguteks, teatmeteoste koostamiseks ja aimetekste toimetamaks. Raskusi tekitab väljaarendamata eestikeelne raketitehnika terminivara, osalt varasema vene keele ja praeguse inglise keele valdava mõju tõttu; NASA ja ESA terminid erinevad märgatavalt, sisaldades sadu tuhandeid akronüüme.

Mõningate alusmõistete ebamäärasus, mitmetähenduslikud ja ebaloogilised terminid ning tehnoloogiate kiire muutumine on nähtavasti probleemistik, millega puutuvad tänapäeval kokku paljude, eriti tehnikaalade teadlased. See juhib taas tähelepanu vajadusele arvestada keelte erinevust ning eelistada mõistepõhist terminiloomet tõlkepõhisele.

Muusika ja meditsiini eesti keelest

Siit võiks tuleneda vastus ka Tallinna ülikooli muusikapedagoogika professori Tiina Selke küsimusele: mil määral ja kas on tõlkimine üldse vajalik, kui me ei ole kokkuleppele jõudnud isegi jazz- ja džässmuusika kirjapildis? Ta tõdes, et traditsiooniliselt itaaliakeelsete terminite kõrvale on eesti muusikaõpikutesse tulnud ohtrasti termineid hispaania ja inglise keelest (loop, sämpel jt), paiguti puuduvad emakeelsed terminid täielikult. Nii pole imestada, et kõik üliõpilastöödki on „segakeelsed”. Segadust tekitab juba termini etnomuusika kasutamine kursuse nimetusena Eesti ülikoolides: kas on selle mõistesisu eesti rahvamuusika (folkloor) või erinevate rahvaste muusikapärand – maailmamuusika (world music).

Üksikmõistete ja mõistestike kujunemine võib erineda keeliti, kuivõrd keel ja mõtlemine on seotud. Struktuurilt erinevais keeltes on pealegi erisuguseid kategooriaid ja allkategooriaid, mis keeli võrreldes võib viia ka mõttele, et mõne keele struktuurikirjelduses on midagi „puudu”. Seda laadi küsimuseasetus oli Tartu ülikooli tõlkekeskuse assistendil Sirje Kupp-Sazonovil: „Ajavormide kasutamine ülekantud tähenduses – kas vajame veel ühte terminit?”

Dr Ants Anderson meditsiiniterminite komisjonist juhtis ’tervishoiu’, ’toimimise’ ja ’uurimise’ mõistete varal tähelepanu teadliku mõistekesksuse vajadusele, et erialast eesti terminivara selgemaks kujundada ning sedakaudu ka üldkeelt mõjutada. Tallinna ülikooli teadus- ja innovatsiooni kommunikatsiooni keskuse juht Arko Olesk arutles, kui täpseks saab terminitarvitus jääda populariseerimisel. Aimekirjutis peab pakkuma lugejale põneva ning arusaadava teksti, hoides sisu ühtlasi teaduslikult korrektse. Kaunikõlaline, selge ja arusaadav oskussõna sobib ühtviisi hästi nii teadus- kui ka üldkeelde, aga kohmakast võõrterminist kramplik kinnipidamine ei teeni populariseerimise huve, väitis ta.

Siinkirjutajagi on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et võõrtermin võib olla eksitav ning seda tasub kasutada üksnes siis, kui teatakse täpset tähendust.⁵ Paraku kasutavad paljud sõna kompetents (tähendusega ’võimkond, (võimu)pädevus’; nt kohtu kompetentsi kuuluv küsimus) seal, kus ainuõige on tuletis kompetentsus (tähendusega ’asjatundlikkus, pädevus’; nt teadlase kompetentsus). Sel moel on Eestisse loodud kõiksuguseid „kompetentsikeskusi” (loe: võimukeskusi).

Kas võõrsõnatsedes või eesti keeles?

50 aasta tagust Uno Mereste seisukohta võõrsõnatsemisest teksti kvaliteedi madaldajana oli põhjust meenutada Heido Otsal kolme retsenseerida olnud TTÜ õpiku käsikirja näitel. Kõigis oli eelistatud võõrsõnu headele ja ilmekatele omasõnadele (nt tsenter pro kese; translatoorne pro kulg-). Teadus- ja eriti õpikuteksti puhul on oluline, et vastuvõtja saaks saatja sõnumist võimalikult hõlpsasti aru ja ei mõistaks saadetud sõnumit valesti. Sõnumi päralejõudmist takistab aga õpiku- ja teadustekstideski paljusõnalisus, tarbetud kordused.

Dr Ülo Sõstra Tallinna tehnikaülikooli mäeinstituudist arutles eesti teaduskeele säilitamise ja arengu võimaluste üle Eesti ühiskonnas, asetades praeguse ingliskeelsuse surve ajalooliste venestamisajajärkude taustale. Ühe lahendusena pakkus ta inglise keeles publitseerinud autorite eestikeelsete tõlgete digitaalset avaldamist kas ajakirjade juures või eraldi ülikoolide digitaalsete toimetiste näol. See oleks teadlaste tänu maksumaksjatele ja laiendaks oluliselt teadusliku kirjanduse lugejaskonda õpetajate ja teiste haritlaste arvel ning aitaks kaasa eesti teaduskeele säilimisele ja arengule.

Praegu on vahelduva eduga rakendatud võõrkeelse väitekirja eestikeelse kokkuvõtte nõuet. Loomulik oleks, et seesugune kokkuvõte vastaks mahult eriala teadusartiklile, kuid paraku piirdutakse sageli poole kuni ühe lehekülje pikkusega. Eestikeelsegi doktoritöö korralik kokkuvõte aitab lugejal süveneda töö sisusse, veel vajalikum on võõrkeelse väitekirja põhjalik ja selge eestikeelne kokkuvõte. See on oluline eesti hariduse ja teaduse jaoks üldisemaltki: et ükski teadusvaldkond ei kaoks eestikeelsest teadus-, aime- ega õppekirjandusest, k.a üldharidusest.

Väitekirjade keel

Doktoritööde keelsust ja nende kokkuvõtete keelt käsitles sel konverentsil kaks ettekannet siinkirjutaja juhitud Tallinna ülikooli töörühma uuringust „Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena”, mida on toetanud Euroopa Liit ESFi programmi „Primus” kaudu. Üks selle töö põhieesmärke on uurida keelekasutajate otsuste ja valikute tagamaid ning täpsustada, kuidas teaduskeele- ja terminivaliku otsused teadussuhtluse käigus kujunevad. TLÜ rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi doktorandi Eve-Liis Roosmaa, dr Jüri Kruusvalli ja dr Triin Roosalu ettekanne tutvustaski Eesti doktorantide arvamusi ja hoiakuid eestikeelse teadustöö suhtes. Eesti teaduskeele tuleviku seisukohalt on oluline uurida, millel põhineb alustavate teadlaste teadustöös keele valik. Küsitluses osales 240 doktoranti seitsmest ülikoolist, sh 92% eesti emakeelega. Uuriti näiteks, millised on doktorantide kogemused teadusteksti lugemisel ja kirjutamisel eesti ja võõrkeeles ning kuidas hindavad doktorandid oma võimalusi osaleda eestikeelses teadussuhtluses ja mis innustaks kirjutama rohkem teadustekste eesti keeles.

Teine, TLÜ eesti keele ja kultuuri instituudi doktorandi Airi Kapaneni ja siinkirjutaja ettekanne keskendus verbivormidele väitekirjade eestikeelseis kokkuvõtteis. Iga lause struktuur ja tähendus oleneb paljuski öeldiseks valitavast verbist, lauseehitusest omakorda sõltub teksti loetavus. Öeldisverbi vormi valik mõjutab ka teksti stiili. Teadustekst peab olema asjalik ja neutraalne, kuid neutraalsuse nõue taandatakse nii magistri- kui ka doktoritöö juhendites liiga tihti mõne grammatilise vormi nõudeks. Paljud juhendid soovitavad kirjutada teadusteksti umbisikulises tegumoes, mõnes juhendis on see sõnastatud range nõudena, mis tekitab lausa umbisikukultust; mõnes suunatakse kirjutaja kasutama passiivi, mis on küll loomulik indoeuroopa keeltes, ent mitte eesti keeles. Seetõttu võetigi vaatluse alla TTÜs, TLÜs ja TÜs vahemikus 2004–2011 kaitstud väitekirjade verbivormistikust eriti tegumood.

Oskuskeel tugevdab keelt tervikuna

Haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna juhataja kt Piret Kärtner kinnitas, et oskuskeel on keele säilimise alustala. Seetõttu on aastaiks 2008–2012 ellu kutsutud eestikeelse terminoloogia toetamise riiklik programm, mis saab ka jätku, ning asutatud on võõrkeelsete doktoritööde eestikeelsete kokkuvõtete kirjutamise stipendiumid.

Kuigi käimas on üleminek tasuta eestikeelsele kõrgharidusele ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute programm, jäi endiselt vastuseta aastaid tagasi kerkinud küsimus, kuidas haridus- ja teadusministeerium ning valitsus plaanivad lahendada vastuolu riiklike strateegiate vahel. Eesti keele arengukavaga on küll näiliselt kooskõlas Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015, mille kohaselt „tuleb kindlustada eestikeelse kõrgharidusliku õppe jätkumine ja areng Euroopa avatud haridusruumis”.⁶ Eesti keelenõukogu analüüs osutab siiski, et seesama strateegia „seab eesmärgiks eestikeelse õppe olemasolu kõigil õppeastmetel kõigis õppesuundades, luues seega võimaluse samasse õppesuunda kuuluvate erialade enamiku võõrkeelestumiseks. „Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia 2006–2015”⁷ kahandab eestikeelse õppe rolli veelgi, kõrvaldades eestikeelse õppe olemasolu nõude doktoriõppest.”⁸

Kuidas siis eestikeelset kõrgharidust ja teadust parimal moel edendada? Kui tahame eesti keelt ja oma riiki läbi aegade säilitada, on eesti teaduskeel niisama oluline kui mis tahes muu kultuurrahva oma: „Teaduskeeltena toimivate rahvuskeelte arvu suurenemisest saab objektiivse tegelikkuse tunnetus (maailmateadus) ainult rikastuda, mitte vaesestuda.”⁹
 
Peep Nemvalts on Tallinna ülikooli teaduskeelekeskuse juhataja.

1   Sirp nr 36, 29.09.2011 (paberlehena 30.09.2011), Keele Infoleht nr 17.
2   Eesti teaduskeel ja terminikorrastus. Koostanud ja toimetanud Peep Nemvalts. Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi Toimetised 13, TLÜ teaduskeelekeskuse köide 1. Tallinn 2011.
3   Nemvalts, Peep. Terminiteadusest eesti teaduskeeleni. – Eesti teaduskeel ja terminikorrastus. Tallinn 2011, lk 138–142.
4   Sealsamas, lk 143–145.
5   Nt Nemvalts, Peep. Võõrsõna – harituse või harimatuse tunnus? – Kalender 2009. Tallinn: Olion 2008,
lk 65–69.
6   https://www.riigiteataja.ee/akt/12752949
7   http://www.hm.ee/index.php?03236
8   Eesti keele arengukava 2011–2017, p 6.4.1. (http://valitsus.ee/et/valitsus/arengukavad/eesti-keel-ja-meel/eesti-keele-arengukava-2011-2017)
9   Mereste, Uno. Rahvuskeelte tähtsus teaduses. – Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü. Tallinn: EKS, 2000 (1969), lk 30.