Eesti ja Ida-Euroopa

 

Eesti on ametlikult tagasi Ida-Euroopas, mis tingib tõhusama suhtluse vajaduse idanaabritega. Viisteist aastat tagasi tegutses Eesti Vabariigis välisministri (L. Meri) kõrval ka ida(-asjade)minister (E. Lippmaa). Täna tuleb tunnistada, et Eesti ja Venemaa Föderatsiooni suhete areng on mitmest vahepealsest kilkamisest hoolimata seisnud pigem paigal kui edasi läinud. Ukraina puhul meenub kohe välisministeeriumi ja ajakirjanduse vastuseis president A. Rüütli pooleteise aasta tagusele sõidule, Valgevenest on aga olnud lihtne end eemal hoida ? see ju batka Luka?enka pärusmaa?

Idapoliitika kahvatut seisu pole mõtet põhjendada üksnes maksimaalsete ponnistustega vastassuunal. Targem on tunnistada, et idapoliitikat ei saanudki olla, sest Eesti Vabariik lihtsalt ei pidanud end Ida-Euroopa riigiks ? doktriin, mida aastaid varjutati juttudega Eestist kui Läänemere maast ja Eestist kui Põhjala riigist. Nende juttude edukuse eest tuleb tänusõnu öelda eeskätt ajakirjandusele, kes juba aastaid on Eesti välispoliitika teatud lõikude osas vaikinud koos välisministeeriumiga. Igal juhul teavad isegi täna vähesed, et Eesti liitumine Euroopa Liiduga tähendas ka

Eesti ametlikku tagasitulekut Ida-Euroopasse.

Kõlab küll uskumatult, ent pärast ÜROsse astumist (septembris 1991) kargas taassündinud riigi välispoliitika juhtidele pähe, et Eesti võiks ÜROs olla hoopis… Lääne-Euroopa riik. Täpsemini, Lääne-Euroopaga seotud riik. Asi on selles, et (praegu) 191-liikmelises ÜROs käib töö regiooniti, sest muidu on raske kas või kõnepulti pääseda, regiooniti toimub ka ametikohtade jaotamine jne. Euroopa tarvis on ÜROs kaks regiooni, Lääne- ja Ida-Euroopa oma, ja kui Läti ja Leedu olid kohemaid nõus kuulumisega Ida-Euroopasse, pidasid Eesti tulipead oma arengutaset kõrgemaks (siit ka teine, avalikkusele rohkem tuntud Eesti pürgimine Põhjamaade Nõukogusse) ja esitasid avalduse astumiseks ÜRO Lääne-Euroopa gruppi. (Tasub teada, et sama tegi aastakümneid tagasi Iisrael.) Mõistagi ei tulnud kellelgi pähegi Eestit Lääne-Euroopa gruppi võtta, pisiriik jäi rohkem kui kümneks aastaks taeva ja maa vahele. Eesti häält ÜROs polnud peaaegu kuulda, samas kui Läti ja Leedu diplomaadid tegid ÜROs korralikku karjääri (lätlane A. Baumanis on muuhulgas olnud ÜRO Peaassamblee asejuhataja) ning mõlemad riigid on juba mitu head aastat kirjas kui kandidaadid ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliste liikmete kohale.

Euroopa Liidu liikmeks saamine tegi paratamatult lõpu meie välispoliitika kummalisele soleerimisele ja Eesti maandumine ÜRO Ida-Euroopa gruppi oli seaduspärane. Ehkki tegemist oli terve perioodi lõpuga Eesti välispoliitikas, pole tänaseni olnud kuulda hinnangut sellele, mida Eesti oma vahepealse pürgimusega on võitnud või kaotanud.

Ent ega?s Eesti polnud ainuke, kes nii mängis või kellel soovitati mängida. Jätkub ju tänagi 

vaidlus Ida-Euroopa koosseisu üle

ja seda otseseoses Euroopa Liidu tulevikuga. Siinkohal tasub teada, et esimene ELi (toonase Euroopa Ühenduse) itta laienemist puudutav otsus langetati samal päeval, kui Eesti NSV deklareeris oma seaduste ülimuslikkust NSVL omade suhtes (16. XI 1988). Plaan, millega 1989. aasta novembris kohe pärast Berliini müüri langemist tulid välja Prantsuse president François Mitterrand ja prantslasest Euroopa komisjoni president Jacques Delors, pidi täide viidama kolmes etapis: EÜ maade endi integreerumine, EÜ laienemine EFTA riikidele (itta jäid viimastest Austria, Soome ja Rootsi) ja EÜ laienemine Ida-Euroopale (Poolast Balkani poolsaareni).

Selle vaatekoha alusel (mida hakkas kiirelt toetama ka Saksamaa) olnuks Nõukogude Liit EÜ naaber. Sama olukord püsis ka pärast Balti riikide taasiseseisvumist, NSVLi lagunemist ja Venemaa asumist NSVL järglase rolli. Uued muutused olid seotud Venemaa vägede lahkumisega Saksamaalt ja Balti riikidest, mille järel EL alustas läbirääkimisi tulevaste liikmesmaadega Ida-Euroopas ja sõlmis sellega paralleelselt partnerluse ja koostöölepinguid sääraste riikidega nagu Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Moldova. 1997. aastal algasid liitumiskõnelused ja käivitusid Euroopa konverentsid, kuhu kutsuti neid, keda peeti silmas kui tulevasi ELi liikmesmaid. Fakt on see, et 2001. aasta kevadel said Euroopa konverentsile kutse Moldova ja Ukraina?

Eeltoodu iva ongi meeldetuletus, et Venemaast sai ELi asjades vahetu kaasarääkija alles pärast 11. septembri sündmusi Ameerikas, kui ta esmakordselt kutsuti Euroopa konverentsile.

Kahe organisatsiooni, ELi ja NATO ittalaienemine erines selle poolest, et Bill Clintoni juhitud USA demokraatide administratsioonile tähendas NATO laienemine ka NATO kahe idapartneri strateegia kiiret väljakujundamist: 1997. aastal sõlmiti nii NATO-Venemaa kui ka NATO-Ukraina leping. Nagu teada, on esimene neist arenenud 16+1 koostööst 19+1 koostööks ja sealt koguni 20 (praegu 26) koostööks (klubiks?). NATO-Ukraina koostöö on aga jäänudki vaid NATO-Ukraina vaheliseks asjaks. Kiiev pidi leppima sellegagi, et Venemaa sai turumajandusliku riigi staatuse, Ukraina aga mitte jmt.

Pöördelised sündmused Ukraina jaoks toimusid 2002. aastal, kui Kiiev avaldas (23. V) valmisolekut saada 8 ? 10 aasta pärast NATO liikmeks, 21. novembril keeldus aga president Bush Prahas NATO tippkohtumisel istumast president Kut?ma kõrvale, kuna polnud rahul viimase valitsemisstiiliga. Just seda hetke ? Lääne avalikku seljapööramist osale Ukraina võimuladviku tipust ? tuleb pidada stardipauguks poliitilisele vastuseisule, millest kasvas välja Oran? revolutsioon.

Võib julgelt öelda, et Bushi käitumine Prahas kajastas üsna selgelt ka ELi ladvikus 2001/2002. aastal toimunud ümberhindamisi, mille peasisuks oli

uus Ida-Euroopa määratlemine

Euroopa Liidu nn Laiema Euroopa (Wider Europe, 2002) ja Euroopa uue naabruspoliitika (European Neighbourhood Policy, 2003) näol. Nende plaanidega jäeti n-ö Euroopa taha Venemaa, Valgevene, Ukraina, Moldova, kellega 2004. aasta suvel liideti Gruusia, Armeenia, Aserbaid?aan, veel varem olid seal Maroko, Tuneesia, Liibüa, Egiptus, Jordaania, Palestiina ja Iisrael. Seega on ELi huvi- ehk naabrusala tohutult laiaks aetud. Vahemere lääneosas on ilmselt suuresti tegu omaaegsete koloniaalriikide sooviga hoida suhteid endiste asumaadega, Vahemere idaosas on aga peamõtteks silla ehitamine Iisraelini, üritus, mida teenib ka ELi ja Türgi suhete forsseeritud arendamine. ENP tähendas, et Samuel Huntingtoni ?Tsivilisatsioonide kokkupõrke? kuulus eraldusjoon võib muutuda poliitiliseks reaalsuseks, ja tõotas jätta tuuletallajaks Zbiegniew Brzezinski, kelle motost ?Venemaa on impeerium üksnes koos Ukrainaga, ilma Ukrainata pole Venemaa impeerium? oli juhindunud Clintoni meeskond. Oran? revolutsioon on siiski kinnitanud, et Brzezinskil on õigus, ja nüüd jääb vaid loota, et Ju?t?enko ei hakka liialt vankuma? Paraku pole asi üksnes Maidanil nädalaid seisnud vabatahtlikes revolutsioonitegijates.

Kõige tähelepanuväärsem moment ENP väljakuulutamises oli ikkagi selle koostamine enne, kui Ida-Euroopa riikidest said ELi pärisliikmed (1. mail 2004). On ju selge, et ELi uued naabrid (Venemaa jt) on eeskätt Ida-Euroopa riikide naabrid, mistõttu tulnuks ENP koostamisel kuulata just nende arvamust. Tulevaste liikmesmaade esindajad võtsid küll vähemalt aasta osa otsustusprotsessist, ent seda mõistatuslikum on näiteks Moldova perspektiivide kärpimine. Fakt on see, et kuni ENP väljakuulutamiseni võis see väikeriik, kes jagas 6. augustil 1940. aasta Eesti NSV saatust, loota pääsu Euroopa Liitu läbi Kagu-Euroopa stabiilsuspakti (Horvaatia, Serbia ja Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Albaania + vaatleja Moldova), millele tõmbas kriipsu peale tema arvamine ENP loetellu koos Venemaa, Valgevene ja Ukrainaga. Kuna tegemist on selgelt mitteslaavi riigiga, meenub paratamatult kunagise salaprotokolli kolmas punkt, kus üks suurriik teatas, et tunneb, ja teine kinnitas, et ei tunne huvi Bessaraabia vastu. Huvitav, kas tõesti ükski Molotovi-Ribbentropi pakti läbi kannatada saanud riigi esindaja ei öelnud sõnagi, kui Moldova lihtsalt tõsteti kindlat lootust andvast nimekirjast üle teise, ebamäärast lootust andvasse nimekirja? Juhul kui nad ikka olid päris otsustamise juures… ELi uute riikide eemalhoidmisest teatud otsuste langetamisel signaliseerib seegi, et tänaseni pole suudetud kujundada

Euroopa Liidu idadimensiooni

(ELi põhjadimensiooni ja ELi lõuna- ehk Vahemere dimensiooni eeskujul). Selle päevakorda võtmist on korduvalt üritanud Poola ja Leedu (jätk 1997 ? 99. a aktiivselt toiminud Balti mere ja Musta mere koostööle, milles lõi kaasa ka Eesti). Lõunasuunalise regionaalse koostöö (Balti Assamblee) suhtes pidevalt allergiat üles näidanud Eesti on end püüdlikult eemal hoidnud kõikidest idadimensiooni tekkimise kavadest. See hoiak ühtib teatavate Lääne-Euroopa vanade riikidega, kes ei soovi, et seal, kust lähevad läbi neile ja sõber Vladimirile nii elulised gaasi- ja naftatrassid, hakkaks kümmekonnast riigist koosnev grupp mingit oma poliitikat ajama.

Ometi tundub, et idadimensioonist pole pääsu: Ukrainas kiirelt tekkinud vastasseis nõudis vahendajaid ning sündmuste kulg ja rahvusvaheline konjunktuur kinnitasid, et kõige paremini sobisid sellesse rolli ja said ka kenasti hakkama Poola ja Leedu president (ka Lech Walesa). Pole ka ime, sest just need kaks riiki olid arendanud oma suhteid Ukrainaga (ühised rahuvalveväeosad, parlamendiassambleed jmt). Poola ja Leedu äsjane poliitiline edu kinnitab, et samaga võiksid hakkama saada teisedki Ida-Euroopa riigid, k.a Eesti. Meie ENP raames antav abi ongi suures osas läinud just Ukrainale ja Gruusiale. On teada, et seda (ekspertabi, ametnike koolitus jmt) hinnatakse kõrgelt. On aga ilmne, et kui sellele ei lisandu kahepoolne poliitiline suhtlemine, riisuvad koore teised. Kuna Eesti on ametlikult hakanud taas Ida-Euroopa riigiks, oleks aeg välja töötada ka korralik idapoliitika, mis enesestmõistetavalt peaks algama suhetest suurima idanaabri Venemaa Föderatsiooniga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming