Eesti infosõdur Norman Davies

Mikael Laidre

Üleilmses infomüras ja -sõjas on sellise kaliibriga abi Eestile vägagi teretulnud. Norman Davies, Vanished Kingdoms: The History of HalfForgotten Europe. Allen Lane, London 2011. 848 lk. Monumentaalse ja üheksakümnendatel diplomaatide seas sensatsioonilise „Euroopa. Ajalugu” autor, tunnustatud briti ajaloolane Norman Davies, avaldas 2011. aasta lõpus viieteistkümne Euroopa unustatud ja kadunud riigi ülevaate. Seekordse „tellisega” on käsitletud teiste seas kooslusi nagu varakeskaegne visigootide Tolosa, viit, kuut või seitset Burgundia kuningriiki, 1939. aasta märtsi iididel ühe päeva eksisteerinud Rusynit. Ning ka Nõukogude Liitu, mis neelas alla, kuid ei suutnud ära seedida Eestit. Daviese sõnul pääsesime kakskümmend aastat tagasi vaala kõhust elusana nagu Vana Testamendi Joona. Roomlaste ütlus „audiatur et altera pars” sobib hästi loomu poolest nonkonformistliku autori motoks. Lääne-Euroopale paneb ta diagnoosi: „sõbraliku liitlase sündroom”. Lühidalt tähendab see väärastunud suhtumist: natsid okupeerisid, aga kommunistid „vabastasid”. Samuti on tüüpiline rääkida Preisi militarismist, mitte Vene omast, olgugi et just Nõukogude vägede tõttu sarnaneb kartaagostatud Königsberg tänapäeva Irkutskiga. Sõprade halba kohtlemist sümboliseerib Montenegro kui ainukese I maailmasõja aegse liitlase kaardilt kadumine. Samasse kategooriasse langevad Austria Anschluss, Müncheni sobing, Stalini okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu, ning Poola aastatel 1944-1945.

Raamatu iga peatükk on jaotatud kolme ossa, kus esimeses on juttu mõnest praegusest kohast, teises sel alal kunagi eksisteerinud riigist ja kolmandas, kuidas ta meelde on jäänud või pigem ununenud. N Liidu puhul on esimene osa tänapäeva Eestist, kuid teises ja kolmandaski vaadatakse sotsialistlikku monstrumit paljuski just meie silmadega. Davies naudib nõukogude propaganda, valede ja kuritegude paljastamist. Erinevalt tüüpilistest lääne-eurooplastest mõistab ta Eesti ja Ida-Euroopa rahvaste dilemmat ning raskeid valikuid Saksa okupatsiooni ajal. Selle asemel et meie keelepoliitikat hukka mõista, selgitab Davies, kuidas N Liit asustas Eestisse massiliselt ja sihilikult venelasi, kes aga kunagi eesti keelt ära ei õppinud.

Ulatuslikust Eesti käsitlusest on abi meie ajaloo ja poliitika selgitamisel. Üleilmses infomüras ja -sõjas on sellise kaliibriga abi vägagi teretulnud. Võimalikult paljudeni jõudmine on oluline stereotüüpide purustamiseks, kuna see annab võimaluse mõista. Davies (nagu mitmetes kõnedes ka üks raamatus mainitud Eesti suursaadik) tsiteerib meeleldi XX sajandi alguse briti entsüklopeedia koomilist kirjeldust eestlastest. Nimelt väidab autoriteetne teatmeteos täiesti tõsiselt järgmist: „rassilt ilmutavad nad lühikese kasvu, habeme puudumise, viltuste silmade, laia näo, madala lauba ja väikese suuga uurali-altai ja mongoliidse päritolu märke. Lisaks on nad pikkade käte ja peenikeste lühikeste jalgadega kidur rahvas.” Tänapäevalgi ei pruugi kõigi arusaam märksa parem olla, kui neil puudub objektiivne kokkupuude Eesti ja eestlastega.

Nagu varasemates raamatutes on autor ka siin pühendunud Ida-Euroopa stereotüübi lammutamisele. Tegemist on ajaloolasega, kellele oleme enamat kui postsovetlik või ekskommunistlik riik. Erinevalt nii mõnestki Ida-Euroopa „sõbrast” – kas või ajakiri Economist – ei ole Davies kinni külma sõja aegsetes paradigmades ja nõukogude nostalgias, mida esineb kahjuks ka eestlaste seas. Seda kinnitab asjaolu, et ta ei ülista valimatult. Ta tunneb homo sovieticus’t hästi, nagu ilmneb maniakaalse autojuhi meeleolukast kirjeldusest Lääne-Ukrainas teel Galiitsiasse, kus autod näevad välja pigem mahajäetud kui pargitud. Samuti nimetab Davies kunagi tööliste paradiisiks peetud Lasnamäed proletariaadi väärkohtlemise muuseumiks.

Teose juhtmotiivid on kõige materiaalse kaduvus ja muutumine. Aukartust äratavalt mahukas tõestusmaterjal, mille autor on läbi töötanud, annab alust väita, et varem või hiljem langevad kõik riigid. Teose viimane peatükk käsitlebki riikide suremist. Davies pakub viis võimalikku stsenaariumi: sissevarisemine või implosioon, vallutus, liitumine-ühinemine, likvideerimine ja surm enne täiskasvanuks saamist.

Konkreetselt olevat Ühendkuningriigi lagunemine ette teada. Küsimus on ainult ajas. Ning vastus on pigem varem kui hiljem, sest Briti võimu alustalad ehk monarhia, kuninglik merevägi, impeerium, tööstusrevolutsioon, parlament ja naelsterling on pikemat aega kõik languses või juba kadunud. Veel arvab ta ka seda, et N Liidu laialisaatmisega samal ajal Maastrichti lepinguga formaliseeritud Euroopa Liidu ohjeldamatu laienemine ja ebaefektiivsus ei ole kestlikud. Tulevikus on määrav Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi võidujooks suure kriisini. Londoni euroskeptitsism võib anda tõuke šotlaste, kõmride ja põhjaiirlaste lahkumisele, kusjuures põhjaiirlased ja šotlased võivad omavahel liituda. Seejuures ei pööra Davies piisavalt tähelepanu sellele, et praeguses rahvusvahelises korras domineeriv ÜRO ei soodusta liberaaldemokraatlike riikide lagunemist. Teine võimalus on aga see, et kriis ja janunemine lahenduse järele kasvab nii suureks, et loomulikud protsessid murendavad ühtlasi ka kehtiva korra.

Raamatus oleks võinud rohkem keskenduda ka argumendi teisele poolele ehk sellele, et mõned riigid ei taha kuskile kaduda või kaovad pigem hiljem kui varem. Davies on tabavalt kirjeldanud just lihtsamale lugejale keskaegseid mitte-territoriaalseid ja eel-uusaegseid dünastilisi aglomeratsioone kui tänapäeva rahvusvahelisi suurkorporatsioone. Kuid on oht, et kõikide riiklike moodustiste riikidena käsitlemine moonutab asjaolu, et tänapäevane rahvus- ja territoriaalriik on alles XVII sajandi Vestfaali rahu järgne nähtus. Suur hulk raamatus figureerivaid riigikesi olid niigi pigem autonoomsed kui suveräänsed, kuuludes enamasti kas kirikliku või keiserliku ülemvõimu alla. Ja ei tohi unustada, et nähtused nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia on pärast 843. aasta Verduni lepingut olnud püsivad mõisted Euroopa kaardil.

Autor küll käsitleb Eestit ja Montenegrot, kes on teinud eduka comeback’i, kuid Rooma osas on tema käsitlus veidi puudulik, siin raamatus ka liigselt Bütsantsi-keskne. Rooma riik on eri kujul järjepidevalt eksisteerinud ca aastast 753 eKr kuni 1806 pKr. Rooma surematuse põhjus peitub Roomas kui idees, kui ideaalis, mitte Roomas kui riigis. Nagu Davies pakub Belgia, Itaalia ja Ühendkuningriigi, kuid tähelepanuväärselt mitte föderaalse Saksamaa lagunemist või lõhenemist, võib sama hästi prognoosida Rooma mingisugust tagasitulekut. Ja ärgem unustagem, et praegune Euroopa Liit rajati ju väga sarnasena Karl Suure impeeriumile. Praegu aktuaalne kahe kiirusega Euroopa pakub huvitavaid võimalusi minna tagasi algse idee juurde.

Muidugi puistab Davies talle omaselt huvitavaid fakte nagu see, et Alar (gooti Alaric) tähendab „kõigi valitseja”. Läänemere Bornholmi saar ehk Burgundarholm on olnud burgundide kodu. XV sajandi lõpus olid Poola-Leedu Jagielloonidel Euroopas paremad väljavaated kui nende kuulsusrikastel sugulastel Habsburgidel, kelle nimi tähendab kulli kindlust (Habichtsburg). Ateena oli XIV sajandil Katalaani kompanii ja selle kaudu Aragoni kontrolli all miniriik. 1504. aastal pärandas Ida-Rooma de iure keiser impeeriumi Aragoni ja Kastiilia ühendajatele Ferdinandile ja Isabellale. Nende kõrval on näiliselt põhjatu ja lõputu haardega raamatus paratamatult ka hulk ebatäpsusi ja vigu. Üldkontseptsiooni tugevus lubab need siiski andestada. Vahest on autori puudus hoopis see, et ta muidu ladusalt kirjutatud narratiivajaloo kõrval jätab liiga tihti kasutamata oma analüüsi- ja sünteesimisvõime. Samuti on oht – Daviese puhul küll väiksem kui enamiku teiste populaarajaloolaste puhul –, et kui liigselt rõhutada sensatsioonilist ja kõike „teistsugust”, mis muidugi läheb paremini kaubaks, on tulemus ajalooline freakshow, millel tänapäeva reaalsusega (loe: normaalsusega) midagi pistmist ei ole. Tagajärg võib olla lugeja ajaloost kaugenemine, selle asemel et tugevdada oma identiteedi sidet mineviku ja Euroopa juurtega.

Taas väga hea raamatu kirjutanud Davies on huvitav fenomen, kuna võib öelda, et just kontseptuaalsel ja suure pildi tasandil mõistab ta Eesti ajalugu isegi paremini kui Rooma oma. On rõõmustav, et briti ajaloolase kohta on ta alati tavatult palju eurooplane olnud ning juba ka veidi eestlaseks saanud. Kuna käsitletud riigid on vaid killuke nende hulgast, mis kunagi olemas on olnud, ei saa välistada „Kadunud kuningriikidele” järge. Seniks on lugejal võimalus omapäi avastusi teha. Näiteks 1906. aasta 18. jaanuari New York Times kirjutab Läänemere saarest nimega Linnusitt kui „tõenäoliselt maailma väikseimast riigist”.

Arvustuse autor väljendab loos isiklikke seisukohti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming