Eesti humaniora häirekellad

Tiina Kirss

Kunstlikult peale surutud turumajanduslik teadustootmise mudel sunnib käsitlema õõnsalt kõlavaid ja vähe läbi mõeldud teemasid.  

 

Kuigi humanitaaraladel on kirjutaja valdavalt individuaaluurija ja multiautorsust esineb vähe, nõuab humaniora toitva keskkonnana seda enam elujõulist seminaritraditsiooni.

Tiina Kirss Nüpli kevadkoolis 2005. aastal.

 

Viimaste kuude jooksul on kuumenenud mõttevahetus eesti teadlaste tööde hindamise kriteeriumide ümber (ETISi klassifikaator, teaduspublikatsioonide avalikuks tegemine pdf-failidena, indekseeritavus). Sellele lisanduvad hämaramad, raskemini hoomatavad arutelud määratluste “rahvusteadus” ja “väike eriala” ümber. Paari aasta eest lõõpimisi tuletatud kalambuur “siisike” (Current Contents ehk CC) on tänaseks akadeemilises keelepruugis kinnistunud, seda ei saada enam pahvakas muhelust.

Murelikud doktorandid kortsutavad kulmu ja loodavad, et neil on neid tiivulisi iga-aastase atesteerimise jaoks küllalt. Ka need, kellel mitmed kilomeetrid akadeemilise uurimistöö radu seljataga, sõrmitsevad vargsi taskus oma avaldatud artiklite arvu nagu palvehelmeid. Rahvusvaheliselt kõige tunnustatumates väljaannetes avaldatud teadustöö määrab suuresti rahalised ressursid sihtfinantseeritava teema või teadusgrandi näol mitmeks järgmiseks aastaks. Kukrud õhenevad ja konkurents ägeneb. Põhimõtted, millele rajatakse akadeemiline poliitika, on üha pragmaatilisemad, karmimad ja bürokraatlikumad. Näiteks, reis konverentsile, välitöödele või välismaisesse uurimisraamatukogusse kuulub rubriiki “teadlaste mobiilsus”.  Vesteldes mitmete kolleegidega olen veendunud, et eesti humaniora jaoks helisevad häirekellad veelgi valjemini kui viie aasta eest, mil hakkasin lähemalt tundma õppima Eesti teadusmaastikku. 

 

 

Baltimaadelt saadetud artiklid Ameerikas mõistetamatud

 

Oma intervjuus Sirbile (16. III) toonitas Kristiina Ross ohtu, et surve humanitaaridele avaldada rahvusvahelistes, mitte-emakeelsetes väljaannetes ning eestikeelsete väljaannete madal hindamine suretab välja eestikeelse humanitaarteaduse. Need tähelepanekud panid uuesti lugema  Valter Langi artiklit “Miks ma (ikka veel) kirjutan eesti keeles?” (Sirp XII 1998)  vastuseks Tartu ülikooli rektori Peeter Tulviste sõnavõtule, kus väideti, et eesti teaduse uuele tasemele tõstmiseks tuleks hakata kirjutama inglise keeles. Lang eristab loodusteadusi, mille puhul on rahvusvaheline avaldamine olemuslik põhitingimus ning mida ei viljeleta mitte tingimata oma keeles ning rahvusteadusi, mis on oma keele kesksed ning keskendatud “konkreetsetele inimühiskondadele konkreetses ajas ja ruumis”. 

Lang väidab, et “kõigi Eesti-kesksete teaduste esimene adressaat on eesti rahvas ja alles seejärel rahvusvaheline teadlaskond”. Täna, ligi kümme aastat hiljem, on rahvusteadlaste probleem endine: kas ja kuidas avaldada Eestis ja kuivõrd tuleks hoopis suunata oma uurimis- ning avaldamistegevus “välja”, seega endastmõistetavalt ka rahvusvahelistesse keeltesse.  Põhja-Ameerikas on Journal of Baltic Studiese toimetuskolleegiumis ning AABSi juhatuse koosolekutel viimastel aastatel arutatud olukorda, kus toimetusele saadetakse Eestis, Lätis ning Leedus kirjutatud ning inglise keelde tõlgitud teadusartikleid, mis ei ole välislugejale mõistetavad. Küsimus ei ole keeleoskuses ega konarlikus tõlkes, ei teoreetilises ega sisulises ebapädevuses. Süüdi on puudulik kultuuritõlkimine, filtrite ja vajaliku tausta puudumine, mida rõhutavad ka retsensendid. Eesti lugejale mõeldes kirjutatud artiklid on ilma pikemata läkitatud kontekstist välja.

Teaduspublikatsioonide hindamise hierarhia Eestis ei arvesta, et Eesti-aineliste uurimuste avaldamine rahvusvaheliselt ei ole mitte “eesti asja tegemine teises keeles” ja lihtsalt tõlge, vaid ümberlülitumine hoopis teistsugusele kommunikatiivsele taustale. See nõuab eestikeelse teadusartikli ulatuslikku ümberkirjutamist. Eesti kirjandusnähtuse võrdlev suhestamine ilmingutega teises ning suuremas kultuurkonnas nõuab selle kompleksset paigutamist avaramasse taustsüsteemi, lisaks ka sellistest võrdlustest huvitatud väljaande leidmist.

Ei ole adekvaatne öelda, et kui kultuuritausta tõlkimine nii keeruline on, vahetagu rahvusteadlane oma uurimisteemat, et see oleks rahvusvahelisem. Muidugi on teemasid nagu nt Noor-Eesti maailmamuutmisretoorika ja ärkamisaegsete tegelaste kirjavahetus nende saksa soost mõttekaaslastega, mida on vaja uurida nii “sees” kui “väljas”. Teadlikult “välja” kirjutatud ning rahvusvahelistes keeltes avaldatud Eesti-ainelised artiklite kogumikud on aga hoopis parem lahendus rahvusvaheliseks publitseerimiseks kui üksikautori artiklid, millega püütakse tabada rahvusvahelise ajakirja märklauda.

Selliste mitmete autorite, sisuka sissejuhatava materjaliga varustatud ning säravalt tõlgitud kogumike tegemise tsükkel on aga pikk ja aeglane. Liiati paiknevad sellised kogumikud teaduspublikatsioonide hierarhias teenimatult madalal kohal.  Parimal juhul on võimalik leida kaua tehtud kaunikese jaoks Euroopas tunnustatud rahvusvaheline kirjastus. Halvimal juhul teevad teadlased valiku: nupuke leksikonis klassifikaatori järgi soliidse lääne kirjastuse juures või sisukokkuvõte ingliskeelses 1.1-s on aga praeguste mõõdupuude järgi kõvemad kui omamaine parim. 

Pikendada 1.1 ja 1.2 rubriiki kuuluvate rahvusvaheliste väljaannete nimekirja on petlik lahendus, mis kindlasti ei laienda tegelikke avaldamisvõimalusi.  Journal of the Modern Language Association ja teised kõrge prestiižiga väljaanded jäävad Eesti-ainelistele uurijatele siiski kättesaamatuks, kuna need kuuluvad teadusmaailma, kus Eesti, Baltimaad ning isegi Euroopa on perifeersed, sageli poliitilistel põhjustel, kus praegu ning veel päris pikka aega, on Aafrikal ja Aasial eelisõigus. 

Humanitaarteadlaste publikatsioonide puhul tuleks tingimata kõrgemalt hinnata eestikeelseid publikatsioone. Nõuda, et tehke siis mõlemat (kirjutage “sisse” ja “välja”), tähendab nõuda teadlastelt mitmekordset koormust ehk üliinimlikku produktiivsust, kuigi on mitmeid humanitaarteadlasi, kes on suutnud mõlema adressaadiga sammu pidada. Realistlikum on tõdeda, et mõned võimekad eesti humanitaarteadlased jäävad “karjamaale” ning et rahvusvahelised “marjamaad” ei tarvitse tõotada paremat, kõrgemat, kvaliteetsemat, olulisemat. Emakeelne uurimus eesti humanitaarias eeldab sageli, ehk peaaegu eranditult, kõrgemat pilotaaži ning suuremat sügavusastet.  Oma 1998. aasta artiklis hoiatas Valter Lang, et “ebapädevust on võimalik varjata just nimelt avaldamisega võõras keeles ja kaugel maal, lootuses, et keegi kohaliku materjaliga kursis olev teadlane seda ei märka”.

Kardan, et ka kirjandusteaduse erialal on konkurentsivõimetute tekstide jõudmine rahvusvahelisele areenile sagenenud. Kuni teaduslik tase ja sisuline kvaliteet üldse midagi loevad – parem siis “hall” ja “alaväärtuslik” Eesti publikatsioon kui säravalt pealiskaudne “Eestit tutvustav” kohendatud konverentsiettekanne Euroopa “mõne teise perifeeria” rahvusvahelises ajakirjas. Esimesel puhul on loota, et kodumaine retsenseerimissõel sunnib teadlasi oma ebapädevaid ja tooreid uurimusi korrigeerima, enne kui need trükki jõuavad.

 

 

Kodumaiste väljaannete paljunemine

 

Et tõsta emakeelse humanitaarse teadustöö viljade hinda, on üks nipp panna emakeelse väljaande juurde tegutsema rahvusvaheline kolleegium. Selline võte on sageli puhtformaalne samm, millega harva kaasneb tõhusam peer review maine: Eesti teemadel pädevaid, eesti keelt oskavaid humanitaareksperte vastavate teaduskraadidega ei ole maailmas just jalaga segada, neid aga sisulise retsenseerimisega koormata ei taheta.  Pikematele ingliskeelsetele kokkuvõtetele vaatamata tuleb tunnistada, et neid väljaandeid väljaspool Eestit ei loeta.

Küsida tuleks pigem, kas iga teaduskonverents peab viima sama aastanumbri sees teaduspublikatsioonini oma asutuse või osakonna toimetistes? Ühtlasi vajaks järelemõtlemist, kas rahvusvaheline, s.t väljaspool Eestit teadus- või haridusasutuses töötav teadlane on tingimata autoriteetsem kui pikaajalise kogemusega uurija Eestis? On kahetsusväärne, et tsentripetaalseid, Eestis avaldatavaid ingliskeelseid teadusajakirju, mis kutsuvad rahvusvaheliselt tunnustatud humanitaarteadlasi osalema konverentsidel ning avaldama artikleid Eestis, ähvardab oht jääda teadushierarhias väga madalale kohale või muutuda “pdf-palaviku” tõttu majanduslikult ebatasuvaks. Samas avastasin nördimusega, et mitmel kolleegil  oli Tartu ülikooli teadustöötaja aastaaruandes Loomingus ja Vikerkaares avaldatu hoopis publikatsioonide loetelust välja jäetud, olgugi et need ETISi klassifikaatori järgi pälvisid 6. kategooria. Tegemist oli “ühiskondliku tegevusega”. Liiati osutus võimatuks teada saada, kelle otsus see oli.

Ei ole ühtegi Põhja-Ameerika suuremat, kõrge teadustasemega ülikooli, kelle omanimeline kirjastus ei püüdleks olema selle ülikooli au ja uhkus.  On kummastav, et ETISi klassifikaator hindab Tallinna või Tartu ülikooli kirjastatud ingliskeelset monograafiat nii madalalt.  Ei ole vaja kaua mõelda, et mõista, kui halvav ehk motivatsiooni hävitav on selline hinnang nende kirjastuste arendamisele ning rahvusvahelisele enesekehtestamisele.  Kust mujalt kui Tartu või Tallinna ülikoolilt võiks Ameerika suure ülikooli õppeprogramm oodata kaasaegset lähenemist eesti kirjanduse, rahvaluule, ajaloo, keele jne teemadele? Kas selleks tuleks pigem sõita Nebraskasse?

 

 

Konverentside küllus või sisuline koostöö

 

Kunstlikult peale surutud turumajanduslik teadustootmise mudel sunnib väikese kultuuri uurimisrühmi omavahel võistlema väheste ressursside eest, visandama õõnsalt kõlavaid sihtfinantseeritavaid teemasid, mille rahastamine sõltub ainult põhitäitjate “tõupaberitest” ehk ETISi klassifikaatorite nõuetele vastavusest. Üheks tagajärjeks on konverentside üleküllus. Teaduskonverentsist osavõtjale on peaaegu kohustuslik, et tema suulisest ettekandest saab mõne aja pärast teadusartikkel ürituse korraldaja toimetatud kogumikus, kuna tal on omakorda vaja esitada grandiaruanne.  Samas napib sellistel paraadkonverentsidega sarnanevatel üritustel kuulajaskonda.

Teine tagajärg on uurijate neljakskiskumine. Üks asutus käsutab 66 protsenti ühest  uurijast, 34 protsenti võib olla killustatud veel kahe asutuse vahel. Nii on ta end sisse töötanud doktorantuurist saadik. Kuna humanitaaralade uurimisasutused ei ole ülerahvastatud, siis on raske leida nõuetekohast kriitilist hulka kaastöölisi. Poolte, kolmandike ning murdarvude kokkuliitmisest aga töörühma kokku ei saa. Mitmed head teemad, mis võiksid koondada uurijaid just uudishimu ja sisuliste huvide alusel ning millel oleks rohkem lootust rahvusvaheliseks koostööks, jäävad rahastamata range määrustiku või asutuste “omandiõiguse” tõttu oma inimressursside üle.

Sisuline koostöö ja dialoog sellises olukorras pigem kaotavad. Põhja-Ameerika prestiižikad Gordon Conference’ide sarjad on näidanud, et ka loodusteadlastele on oluliseks foorumiks väiksemad, selektiivsemad tööseminarid, mis võimaldavad tippteadlaste viljakat mõttevahetust ning soodustavad sisulisemat koostööd. Kuigi humanitaaraladel on kirjutaja valdavalt individuaaluurija ja multiautorsust esineb vähe, nõuab humaniora toitva keskkonnana seda enam elujõulist seminaritraditsiooni.  Meil aga seminar kui töövorm doktoriõppe järel kaob.

 

 

Indekseerimine kui võrgutürannia?

 

Artikli rahvusvahelises ja ingliskeelses väljaandes avaldamise korral tundub olevat kirjutaja püha kohus tekstis tsiteerida võimalikult palju oma erialal tegutsevaid eesti kolleege, et “siisikesi” palju saaks. Põhja-Ameerikas oma uurimistulemusi avaldades ei oleks indekseeritavus sugugi nii oluline kriteerium. Publikatsioonide indekseeritavust ei arvesta nii oluliselt ka suuremad teadusgrante jaotavad sihtasutused. Palju rohkem loevad eksperthinnangud kavatsetava uurimistöö võimaliku panuse kohta. Samuti ei kostitaks ma Põhja-Ameerikas oma eriala akadeemilist kolleegi rõõmusõnumiga, et mul on jälle 1.1 kirjas. Selline enesehinnang tunduks kentsakas ning kutsuks esile kaastundliku noogutuse või muige. Indekseeritavusest püha väärtuse tegemine tänapäeva Eesti teadusbürokraatias viitab kiirele järelejõudmise tõvele, vajadusele hüpata kiiresti voolu keskele, et kompenseerida perifeersust ja näilist mahajäämust. Indekseeritavuse kui välise näitaja ületähtsustamisega kaasneb jõhker suhtumine lähematesse kolleegidesse ning nende platsi pealt elimineerimise iha.

 

 

Humanitaarteadlaste järelkasv

 

Humanitaarharidus põhineb pikaajalisel ja kumulatiivsel lugemusel ning retooriliselt kõrgeklassilisel kirjutamisel, mille oluline osa on tekstitõlgendus. Ülearu eesmärgistatud hindamispraktika ning liig varane surve teaduspublikatsioonide avaldamiseks doktorantuuris loovad tingimused lohakuseks, pealiskaudsuseks, sofistikaks, copy-paste’iga kokku kortsitud publikatsioonideks (olen kuulnud tõsimeelselt antud soovitust, et “kuni seitse korda võib sama materjali ikka avaldada”) ning konjunktuursetel teemadel, teravalt määratletud, suhestamata teemadel kirjutatud paladeks. Teisisõnu: puudu on jäänud ajast reflekteerida, süveneda ning eneses kahelda.  Selle surve all kahaneb ka humanitaarse uurimistöö põhivormi monograafia osakaal, mida aga “kolm artiklit talveks  katuse alla” mudel asendada ei saa. Doktoritöö hilisem monograafiaks kirjutamine sageli ei õnnestugi, kuna kirju, tükati kattuva sisuga artiklite kooslus ei luba end mõistlikuks tervikuks kujundada.

Monograafiline doktoritöö nõuab suurvormile kohast mõtlemist ning suuremate materjalimassiivide põhjalikumat läbitöötamist, avaramat kontseptsiooni, rangemat teoreetilist põhjendamist, intellektuaalselt põhjapanevamate seoste loomist. Kõike seda on tulevases akadeemilises elus vaja. Põhja-Ameerikas ning ka enamikus Euroopa ülikoolides ei kohta artiklite põhjal kaitsmist humanitaaraladel peaaegu  üldse. Monograafiline dissertatsioon on proovikivi, ilma milleta Ph.D. kraadi ei ole võimalik saada.  Esimese akadeemilise töökoha viie-aastase prooviaja peamine vili on doktoritöö viimistlemine ja avaldamine teadusmonograafiana nimeka ülikooli kirjastatuna. 

Monograafiat ei tohiks pidada liiga aeglaselt valmivaks ja halvasti turustatavaks tooteks. Siisikeste noppimise vajadus ning enneaegse avaldamise kannustamine teeb doktoriõppest aga eelvõidujooksu.  Kiirdoktoreerumine ei taga teaduslikku jätkusuutlikkust, vaid nihestab ja väärastab teadust kui tegevust, suurendades kiusatust “šnitti võtta” ja jõuda kahtlasi teid pidi ja selle hinnaga “marjamaale”. 

Innovatiivsus ei teki keskkonnas, kus paljunevad kontrollivad bürokraatlikud protseduurid, väljastpoolt kehtestatud tootmisgraafikud ning kunstlikult konstrueeritud konkurentsile sundiv aruandlus, vaid olukorras, kus soodustatakse uudishimu. Humanitaarteadus on paratamatult ning parandamatult slow science, mille pakendamine tähendab pikemas perspektiivis tema pagendamist ja hääbumist.

2004. aasta sügisel kirjutas Margit Sutrop Sirbis, et teadmispõhine ühiskond on võimalik vaid siis, kui saadakse aru, et teadusetegemine on loominguline tegevus, mis ei ole alati käegakatsutavalt ega otseselt rakenduslik.  Praegune teadusbürokraatia kultiveerib ebakriitilist nõustumist loodusteadusliku mudeliga ning alistumist sellele, ilma et humanitaaraladel kehtivad töömustrid, meetodid, probleemiseaded ning žanrinõuded tuleksid arvesse või pälviksid sisulist arutelu. Kas erialade erinevuste mittetunnistamine on “teaduslik” või tuleneb võimu- ehk ühtlustamisihast, võidujooksust “siisikeste” nimel? On kuulda, et interdistsiplinaarset ehk distsipliinide erinevust vaagivat keskustelu on Eesti teadusbürokraatias üldse kahetsusväärselt vähe. Selle asemel võimutseb mentaliteet, mis lähtub printsiibist, et kuna ressursse on vähe, siis tahetakse võimalikult palju ja kohe iseendale. 

Valter Langil oli õigus, kui ta kirjutas 1998. aastal, et “Eestis prevaleerivad nõukogude aja pärandina endiselt loodusteadused.  Seda on näha kõigest, alates rahade jagamisest ja lõpetades akadeemikute nimekirjaga, kusjuures rahvusteadused on surutud loodusteadlaste poolt sätestatud raamidesse ja mängureeglitesse”. Nördimusega tuleb nentida, et surve on pigem süvenenud kui järele andnud, põhjustel, mille valgustamiseks tuleb pöörduda nende teadlaste poole, kes viimased kümme aastat on neid mängureegleid kujundanud ja kujundama pääsenud. Ennekõike vajab Eesti humaniora teaduskompetentsi nõukogudes rohkearvulisemat esindust, parimal juhul aga hoopis iseseisvat “kvaliteedikontrolli” kindlustavat kogu, mis koosneb humanitaarteadlastest ning kes arvestab interdistsiplinaarsusega, mitte ei kehtesta loodusteadustele kohaseid hindamismeetodeid ning meetmeid. Tuleks mõelda ka sellele võimalusele, et Eesti humaniorat (mitte ainult rahvusteadusi) tuleks käsitleda kui (riiklikku) kaitseala. Parem on kaitsta elavat kui leinata välja surnud liike Eesti teadusmaastikul. 

Selge on aga see, et humaniora häirekellad osutavad sügavamatele ühiskondlikele  probleemidele ning lühinägelikkuse sündroomile, milles on  esiplaanil ebapiisav investeerimine haridusse, ning teadmispõhise ühiskonna klišee pruukimine, ilma et mõeldaks läbi, millised tingimused võiksid teadmispõhist, innovatiivsust soodustavat ühiskonda toetada. Ülalkirjutatus pole muide kordagi mainitud teadlaste (eriti aga humanitaarõpetlaste) madalat palka! Humanitaarne haridus ei ole luksus ega kilepakenditesse mässitav kauba- või teenustepakett, vaid teadmispõhise ühiskonna aluspõhja lahutamatu koostisosa. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming