Eesti blasfeemia lühilähiajalugu

JÜRGEN ROOSTE

Kunst pole enam kunst, vaid väljaheitekaskaad, teater pole teater, vaid kari väärakaid poolpaljalt laval aelemas, tantsulavastustes muidugi ei tantsita, vaid mölisetakse ja mökerdatakse, muusika on müra, kirjandus on ropp ja luuletustes puuduvad riimid – need on nadid, ent enterdatud arvamuslood. Kas modernistlik projekt hakkab oma loogilise lõpuni jõudma? Või kas üldse on kunagi olnud mingit teistsugust raputavat kunsti kui see, mis üle piiri läheb, mis mõistmise ja „terve mõistuse“ käeulatusest veidi-veidi välja jääb? Kui nii tihti oodatakse kunstilt pühadusetunde loomist, ülemat ilu, siis tegelikult köidab ka noid iluihalejaid enim blasfeemia. Katarsis tolle äraspidise ja koleda kaudu – vähemasti võitluse kirglikkus näikse toda kinnitavat.

Tänane Eesti pole sellest vaba, me oleme jõudnud oma kultuurikeskus­telus uue rüveduse, pühaduseteotuseni, me oleme jõudnud ka reaktsioonilise, konservatiivparanoilise liikumise tõusuni, ka loovate vaimude seas. Aga see teekond ei alga tühjast kohast, see on tugevate jõujoontega maha märgitud rada.

Alguses oli metafoor. Kui Jaan Toomiku installatsioon „15. mai – 1. juuni 1992“, mis on olnud näitustel ka hiljem (selle purgilisi elemente on isegi varastatud), avalikkuses jõulise vastukaja ja vastupanu tekitas, ei osanud kunstnik isegi arvata või loota, et sellest sünnib uue ajastu teetähis. Tõtt-öelda tundub, et Toomik ise toda ei soovinud, aga avalikkus nägi – muidugi kunstiheeroste juhitud laulva revolutsiooni valguse  – toda akti kunsti enese olemuse pihta suunatud blasfeemiana. Piiririkkumisena. „Purkisittujast“ on saanud üld­nimetaja. Teatava klassivaenu läte. Kunst pidanuks ju olema püha ja puhas!

Kõigele eelnevale näis näkku sülitavat ka Sven Kivisildnik (nüüd (:)kivisildnik) oma tekstiga „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist“ (kirjutet 1990, netis laiemalt levinud 1995-1996), mis oleks ju lihtsalt üks dadaistlik mäng ja veiderdus, kui ta kultuuripühadust kandvatesse heerostesse nii hästi ja ärritavalt settind poleks (vastukaaluks võttis nt Ene Mihkelson selle tollal väga elutervelt ja hää irooniaga vastu).

(:)kivisildnik on oma blasfeemilise kunstikaare poliitiliste väljaütlemistega muidugi igavikku tõmmanud, hägustanud lõplikult oma hullumeelse luulemina ja kõneleva reaalse isiku piirid. Eks see mäng oli näha juba „Poeemis Puutinile“ (2004), lihtsalt praeguseks ei saa me enam tolle mängu ümber ühtki mänguväljakut või keksukasti päris selgelt maha joonistada. (:)kivisildnikule peaks tõega andma mõne suure asutuse või organisatsiooni juhtida, lihtsalt selleks, et näha, kui kaugele julgeb tema minna. Ma ei usu, et ta ühe nädalaga loobuks ja lahkumisavalduse kirjutaks …

Püha objekt. Kasvasin teistmoodi vabaduse vaimuga. Mingil hetkel kandsid seda mu jaoks punkbändid. Eesti punk on ju ka rahvuslikus mõttes oluline, sest 1980ndate lõpul mõisteti üldrahvalikult nende mässu: võeti omaks Tõnu Trubetsky ja Merca teistmoodi (või mingis mõttes üsna klassikaline, lihtsalt anarhistliku roki rõivais) rahvusromantika, karjuti kaasa Villu Tamme laulutekste – küll sageli ilma irooniat ja sarkasmi tajumata, mistõttu JMKE fännide hulgas on tänini oma kaal ka jõmmidel.

Üks vabalt mõtleva lääne teistsuguse, mässulise patriotismi (ma võin armastada seda maad/keelt/asja ilma ta atribuute pühaks või võimu või rahvast ilmeksimatuks pidamata) alus on Woodstocki festivalil kõlanud Jimi Hendrixi USA hümni versioon. Sellest tuleb muide meelde, et mingid Eesti jalkafännid on nt populaarkultuuris täiesti ohutule, kondoomipopilikule Ewert Sundjale kallale läinud selle eest, et ta julges me hümni oma nüanssidega esitada (märgilisel 2008. aastal, vt allpool). Asi on püham kui inimene. Seda ma ei mõista.

Jah, mu vaimsest käeulatusest jääb välja kontseptsioon, et mõni sümboolne ese – nagu lipp – on püham kui inimene. Ma küll suudan kujutada end ette äärmuslikult vihastamas ja vägivaldseks minemas, kui minu silme ees hävitataks nt Elvise kitarr või mu kallima luulekogu. Jah, ma võtaks ka sinimustvalge pättide käest ära. Aga ma ei tea, kas lipp vajab eraldi seaduslikku kaitset teotamise eest, lipp ise on ju vaid ese – kuidas olla vihane teises infoväljas elanud vene poisikese pääle, kes tulemasina kahmab? Kunstnikule on see eseme­pühadus aga nagu väljakutse.

Anu Trubetsky kirjutab 1988. aasta kevadel Tartus juhtunust („1988 – Ave Luna ja muud sündmused“, Kuum 1994, nr 4, lk 32–35): „Päris lõpus, kui tavapärased suvabändid lavale kargasid, jooksis lava ette purupurjus Freddy [Psychoterrori laulja Freddy Grenzmann – J. R.], sini-must-valge lipp käes. Ta lehvitas sellega alguses niisama, ümberringi tuisates ja kakerdades, kuni kõigile ootamatult rebis lipu küljest esmalt valge ja seejärel sinise riba, ning kargles mustaga edasi“.

Igatahes – kuigi tegu polnud ehk niivõrd teadliku kunstiaktiga, aga punk on alati ka performatiivne meeleolu, elustiili ja sõnumi nimel pidev reeglite rikkumine – 1988. aastal, kui rahvuslik aade ei olnud veel punkaritelegi võõras ja võimukas ideoloogia (sest seda see „moodne“ natsionalism olemuslikult on – imporditud, võõras ideoloogia – paradoks?), oli nende seas juba tüüpe, kes adusid konservatiivses, pühadust kui sellist tunnistavas ideoloogias vaenlast. Musta lipu valguses.

Edasi võib tuntumad rüvekunstiaktid me lähiajaloos maha märkida nii kümneaastaste pausidega tollest samast sündmusest: 1997.-1998. aastal oli kõne ja uurimise all Raul Meele „Apokriivad“. Lihtsalt sinimustvalge plagu moodi maalitud pinnad polnuks midagi Peeter Sauteri kirjutet johmase mehe kõne- ja laulukatketeta kainestusmaja parraskilt. Nii mõnigi adus seda rünnakuna iseseisva Eesti vastu, mitte sotsiaalkriitikana. See maailm on ju ka olemas: külapoeesiamehed, kes 1990ndate hakul, vunts õllene, ka kodumaa eest väljas olid, olid selles hetkes mandumas juba kohanematuks kõduks ja kõntsaks. See polnud ka ehk teose sõnum, muidugi. Aga uurimise alt (auhinnatud kunstnikuks) pääses Meel ikkagi formaalsuse tõttu – ta ei kandnud toda teksti ju otse õiges formaadis lipukangale, miska püha jäi justkui puutumata.

Sauter, muide, on üldse blasfeemiline autor, aga kui teda on ka tambitud, kui temaga on ka kurjustet, siis ta isikuna on siiski üsna rahule jäetud. Nii verepilastuse kui ka sünnituse kirjeldamine, seksualiseeritud (inimlikustatud?) lastejutud kui ka eraeluline kõigest­rääkimine on talle andeks antud. Ta on endale algusest pääle tolle koha, õiguse kätte võitnud. Võib-olla on asi ka selles, et üle piiri minnes ei lähe ta kunagi üle piiri. Teda polegi millegi eest otse kohtusse anda või karistada, teda ei saa ka päris perverdina põlata: see kõik on kuidagi südamlik, kurb ja mannetu, mida ta kujutab …

Kümme aastat hiljem on asi sinimustvalgega juba tõsisem: Signe-Fideelia Roots, keda avalikkus teab tänini tolle kehalise (aga kõik kehaline, alastust sisaldav, teeb meid ikka veel rahutuks, on tabuline) performance’i tõttu, kus ta provotseeris paljaste rindadega ühiskondlikke norme, s.t ikkagi inimesi, tegi aastal 2008 (90 aastat iseseisvuse väljakuulutamisest!) video „Eesti lipp“. Seal kisub ta koera käest sinimustvalget plagu, nad kahekesi retsivad täiesti konkreetselt lippu – tõlgendamisväli on muidugi lai. Asi jõudis politseisse (kes pani kitse?), Rootsu seletuskiri on netistki leitav.

Samal ajal oli asi veel tõsisem Von Krahli teatri etenduses „Harmoonia“. SL Õhtuleht avaldas loo pealkirjaga „Taavi Eelmaa tagumikust tõmmati välja Eesti lipp“. Stseen oli Eelmaa enda välja mõeldud, ta seisis selle taga, rõhutades, et lavaline ruum on teistsugune, laval toimuv mõrv pole päris mõrv jne. Aga ikkagi – peita oma pärasooles kondoomi pakitud sinimustvalget võib olemuslikult olla nii rüve kui ka väga patriootlik akt.

Kultuuriliselt-riiklikult pea ülepingutet tähelepanu alla sattund 2018 on tulemas. Mida ja kas üldse saab sinimustvalgega veel ette võtta? Võib-olla annab sellele küsimusele vastuse Von Krahli etenduse ja Signe-Fideelia Rootsu videoga samast ajast pärit Tanja Muravskaja fotoseeria „Split mind“, mis kujutab noori (naissoost) kunstnikke lipuga alasti, nad on nukrate-tõsiste nägudega. See ei saa mõjuda rünnakuna (s.t saab, ja mõjuski, aga see eeldab paranoilist mõtlemist – aga kas mitte tollele kunstnik just väljakutset ei esitagi, muuseas?), see on pigem ilus ja kurb. Ma olen ikka mõelnud fotoseeriast, kus eesti poissi ja tema tumedanahalist (meessoost) kallimat katab vaid sinimustvalge. Kusjuures – täiesti realistlikult – nad mõlemad võivadki olla tõsised patrioodid, Kalevipoeg ja ta Enkidu.

Ma eeldaks enamat rahvalt, kes viiskümmend aastat võõra võimu all igasugust riiklikku sümboolikat jälestas ja selle tühjust mõistis. Sinimustvalgel pole iseenesest mingit väärtust, kui selle taga seisavad vääritud inimesed või ideed või sotsiaalsed kolenähtused. See on kõigest üks kujund, mitte inimene. Iroonia ja sarkasm võiksid ju oletuslikult olemuslikult olla eestlase tunnused, eks. Ja kummaline, kui kerge on kunstil esitada sellele väljakutse läbi pühade objektide. Nagu poleks me reliikvia mitte vabadus, vaid kastitäis konte.

Viimane tabu. Sõber Peeter Helme on vahel ikka ette võtnud mõtte, et me ühiskonna viimane tõeline tabu ongi lasteporno, laste seksuaalne ärakasutamine üldse. Et see oleks Eestis võõras teema, ei saa kahjuks enam loota. Laste ärakasutamisega seotud juhtumeid on liiga palju, peaaegu kõik neist jõuavad ohvri kaitsmise tõttu kokkuleppemenetlusse (tuttav sõna juba, ma loodan), sageli on reaalsete tegude eest karistus väike. See tähendab, et me elame väga kahepalgelises ühiskonnas, kus avalikku sõna või käitumist väga taunitakse, aga kardinate ja suletud uste taha jäävas maailmas vohab tumedamaid hoovusi, kui arvame.

Sellele mõttele on oma olemisega (kogemata?) kinda visanud Kiwa. Pigem on tegemist andywarholliku projektikunstniku ja nartsissistiga, aga tema lapsi seksuaalselt kujutavad tööd on siiski vaid kunstiteosed (kas ka siis, kui pedofiil neid kiimase pilguga vaatab, on eraldi küsimus: porno ja kunst võivad samas teoses kohal olla, de Sade’i ja Bataille’ teosed erutavad ka vahel inimesi, täiesti tavalisi, mitte perverte), mitte sotsiaalne küsimine õigluse järele, nagu nt Margaret Atwoodi ulmeraamatuis.

Kiwa on tsensuuri ja lastepornosüüdistusega kokku puutunud vähemasti kahel korral: 2001. aastal Tallinna Kunsti-hoones eksponeeritud tööd tunnistas nüüd juba avalikkuses teada-tuntud pornokomisjon (kuhu kuulus nt ka avangardist ja meeletu mees Leonhard Lapin, kelle mõned teosed, eriti kirjatükid, on ka kindlasti pornograafilise mekiga) lastepornograafiaks. Ka 2. veebruaril (!) 2004 Tartus ühisnäitusel „Ma olen tsitaat“ välja pandud Kiwa (näitusele nime andnud) tööd tunnistasid näituse korraldajad-kuraatorid kiiresti lastepornoks ja kõrvaldati ühe päevaga. Kiwa toestas oma teoseid kahtlasevõitu, pigem erootilise alatooniga motoga: „pühendatud süütuse ilule, tegelikule laste kuritarvitamise ärahoidmisele, kõigile noortele tüdrukutele galaktikas, madrusesärkide armastajatele, kogu maailma tüdrukute kunstile, suve viimasele päevale“.

Kaur Kenderil on Kiwaga jagada nartsissistlik enesekuvand ja nii Kiwa kui ka Kenderi puhul on näha kaitsetaktika kahepalgelisus. Kui Kender ja ta kaitse väidavad, et Nabokov kujutab „Lolitas“ perversiooni kaunina, aga „Untitled 12“ näitab meile maniaki sisemist hävingut, siis on asjad täpselt vastupidi: Humbert Humbert hullub ja hukkub, läheb tolle ühe, suhteliselt napi suhte pärast segi ja lõpuks põhimõtteliselt iseenda kuju tapma, Kenderi kangelane naudib aga end lõpuni, hulbib selles naudingute pillerkaaris, kahetsus või hävinguvaim ei söö teda ära, ta õitseb.

De Sade’i „Justine’i“ algusest leiame samalaadse õigustuse. Kuigi markii unustab end piina ja pornograafiat, kirjeldusi ja valu nautima, peab ta siiski vajalikuks rõhutada, et see lõputu rüvetamine vooruse üllust kuidagi esile tõstab. Mõlemad autorid valetavad meile, aga see ei väära tõika, et tegemist on ilukirjanduslike tekstidega, et blasfeemia on küll tõeline, aga mitte tolle kuritöö objekt. Markii ja ka Georges Bataille’ puhul on küll teada, et neid ka päriselt perversiooni poole tõmbas, markii veetiski suure jao elust hullumajas. Tänapäeval on psühhiaatriline ravi muidugi koletult kallis ja üldjuhul vabatahtlik …

Küll aga on Kenderi tekst andnud tuge neile, kes on aastaid otsinud eesti kirjandusele „purkisittumisega“ sarnast kujundit, väites, et see on nii „ropp“. Blasfeemia on ikkagi teostunud. Rein Veidemannil on sellel kujundlikul pinnal õigus, kui ta väidab, et noorem kirjandus on lugejast kaugenenud. Tegelikult muidugi ei ole, aga tekkinud on see pinnas, et „uus eesti kirjandus on ropp“, ja see annab lugemisele raami, loob vägisõnadest müüri lugeja ja noorema (aga ka vanema) autori vahele. Ja et Veidemann on loonud – veel 1960ndate kuldse ja vaba põlvkonna hääletoru teeseldes – riimluulet ja „päris“, lugejale suunatud kirjandust taga ulgudes „kirjandusliku EKRE põhimõtteid“, on muidugi andestamatu.

Muide, siinkohal ei anna mulle kuidagi rahu üks mõne aasta tagune seiklus, teatav tabusid rikkuv akt, kui Kender reformierakondlaste toel, mahitusel (või isegi initsiatiivil?) Sirbi peatoimetajaks marssis. Ma lihtsalt meenutan tema kohtuprotsessi valguses ta enese ja ZA/UM-laste toonast manifesti, visioonidokumenti – sääl kõlas „terve mõistuse sillerdav hääl“. Kui nihilist.fm on toonase Sirbi programmi kuidagigi ellu viind, siis ainult äraspidi: „Praeguses poliitikakriitilises diskursuses on märgata, et poliitikutesse suhtutakse dehumaniseerivalt ja kriitikud tegelevad põhiliselt oma imago ehitamisega, mis on paratamatult ka poliitikud üpris tõrksasse meeleollu viinud. See on vajalik metastaas, ent selline, mis võiks nüüd lõppeda. [—] Üldises meediaplaanis domineerib seisukoht, et siin riigis on võimatu elada ja poliitikutega on võimatu rääkida. Sellele vastandlik vaade oleks seega alternatiivne, uudne seisukoht. [—] Uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje. See tähendab ebaparanoilist koostööd ühiskonna kõikide osade vahel. Kultuuri järelvalve all“.

Eraeluline. Tabusid rikub kunst ka eraellu tungides. Eks mõni ongi oma elust teinud kunstiteose. Marko Mäetamme või Peeter Sauteri omailmakaardistused võivad ulatuda jõhkruseni. Tiit Ojasoo väitis, et kõik, mis temaga toimub, saab kunagi lavastuseks, ja äkki peame selles plaanis üle vaatama ka „Kõntsa“ (võtmena psühhoanalüüs sotsiaalkriitika asemel, mis ei vähenda teose väärtust).

Tuntumad skandaalid, heitlused ses vallas pärinevad samuti 2008. aastast, mis paistab olevat mingi murdepunkt, tähis. Kadri Kõusaare film „Magnus“ (2007) keelati kohtus 2008. aastal, sest film annab liiga selgelt mõista, et nõjatub „päris“ elule (üks tegelane mängib filmis „iseend“, lõpuminuteil muutub see dokkaadriks, mis andis teisele osapoolele aluse hageda). Kender, muide, astus tol kohtuprotsessil tunnistajana üles Kõusaare vastu – tollal polnud talle esmane kunstniku õigus end igal moel ja juhul väljendada. Või kaalus too eraelulisus selle väljendus- ja sõnavabaduse üles?

Samal aastal tabas samasugune rünnak ka Olavi Ruitlase romaani „Naine“ aluseks saanud netiblogi, mis suletigi. Ruitlane palus mind toona eksperdina tunnistama, et see on kirjandus. Tunnistan, et ei saanud minna, sest lugedes tundus mulle ikkagi, et see on osaliselt rünnak ka ta eksnaise vastu. See oli muidugi mõlemat, korraga eneseabi, psühholoogiline väljaelamine, ja ka kirjandus, mis lõpuks romaani kujul hoopis veenvamaks kirjandusteoseks võrsus ja sel kujul enam toda „eraelulisuse“ taaka ei kandnud.

Kõik nood juhtumid, rõhutan, puudutavad kunsti. Mitte niivõrd kunstniku isik(s)u(s)t, kuigi sellest ei saa me üle ega ümber. See kunstiline blasfeemiapüüdlus ei ole seega siinkohal kuidagi laiendatav Ojasoole, kes üritas end kaitsta „eraelulisuse“ väitega, aga just sellega rappa jooksiski, sest ta ei purustanud tabu mitte kunstis (mida ta on varem teinud), vaid just nimelt lavalt väljas. Nii et kuigi tema skandaal on juba varjutanud Kenderi kohtuprotsessi ja sõna­vabadusearutelu (jumal tänatud sellegi pausi eest), ei kuulu see kuidagi samasse jadasse. Kunstniku sitapäisuse avaldumine kunstis, ühiskonnale väljakutse esitamine oma teosega mõnd tabu murdes, on hoopis teine asi …

Suurim tabu. Sellest on raske rääkida. Noid kunstnikke, kes omal käel on lahkund, on juba saanud üsna mitu. On siiski kaks blasfeemilist akti, mis teistest enam esile tõusnud ja raputanud.

Kui eksmatrikuleeritud kujur Laur Tiidemann end 2001. aastal südalinnas, kunstiakadeemia juures, põlema pani, siis oli ta end omal moel juba hulluks kunstnikuks mõelnud. Noh, me ei saa kunagi lõpuni teada, mis ta mõtles, mis temas heitles, aga me tunneme seda vale ja viga. See ei ole Tiibeti munkade lohutu mäss, viimane valus väljaütlemine, sest see sisaldab endas kunstniku­ego, see sisaldab märgake-mind-ja-mõtelge-hüüet.

Kõige valusam ja kurjem välja­ütlemine, hüüe, suurim blasfeemia, on muidugi Juhan Viidingu lahkumine 1995. aasta 21. veebruaril – mõni päev enne vabariigi aastapäeva. Tema ju oli suruaja rokenroll-laulik, kelle ridadevaheline meid kavalasti kõnetas. Tema oli mingis mõttes vabaduse kehastus ka hämaruses. Uue aja tuhinas alul kirglikult kaasas (VHK asutamisel ja EHI uue teatrikooli mõtetes), siis korraga pettunud ja väsinud. Eks neid ole teisigi, aga Viidingu lahkumine oli üks valusam pühaduserikkumine.

Ma ei tea, siinkohal tuleb vist uuesti lugeda Elo Viidingu poeemi „Ühele häälele“.

Rüvetuseklubi. Naljatamisi võiks ju korrata Martin Helme sõnu, kui ta Mihkel Raua vestlussaates torkas Kenderile, et „kui presidendil on sellised sõbrad, pole tal vaenlaseid vajagi“. Tuletan meelde, et Helme haavus või vähemasti mängis haavunut, kui ta sai siinsamas leheveergudel Kumu peopildil tänu Kadi Estlandile kaela Toomiku kunagisest teosest näpatud sildi „Minu munn on puhas“. Kõik kordub, kõik viitab millelegi.

Arvo Pärt on säärane positiivne pühamees. Mulle meeldis väga ta kuju Priit Võigemasti (esituses ja) lavastuses „Keti lõpp“ (autor Paavo Piik) – äärelinna burgeripaiga viimane filosofeeriv klient! Ka Pärdil pole vaenlasi vaja, kui sõber Robert Wilson paneb „Aadama passiooni“ saatel laval aegluubis kulgema alasti kreeklase ja laseb inimestel puid mängida ja … Aga mingi nihe tekkis, kui katoliku kirikus pesitsevatest pervertidest ja nonde varjupaigast kõnelevas Pablo Larraini filmis „Klubi“ pruugiti samuti Pärdi helget muusikat – see sai äkki mingi kuratliku, kraapiva läike. Säält joonistus välja midagi, mis on Pärdis endas vist ka olemas. Selle pühamehe kõrval. See film murrab korraga mitu pühadust maadligi. Kas või selle, et meie kaastunne võib kuuluda isegi … pedofiilile. Ja me võime kirglikult vihata õiglast, õiglust.

Ma saan aru, et see pole kogu kunst, ammugi mitte. Et kui meid riivab tänini veel alasti inimene laval või ropp (mis on ropp?) sõna kirjanduses või me keelame pigem alaealistele filmi, kus on seksi, aga laseme neil näha voogavat vägivalda, lepime võõravaenu ja lokkava sala­perversiooniga, siis pole me terved, kohal … oleme ühiskonnana hädas ja kinni. Ja blasfeemikud kunstis peavad jätkama. Sest siis me vähemasti kõneleme, oleme kõnetatud. Lihtsalt tuleb meeles pidada: see, et kunstiteos esitab väljakutse, ei tähenda veel olemuslikult, sisuliselt, et see olekski kohe väga hää kunstiteos, uskumatu ja imeline ja maailma muutev. See võib ikkagi olla kõigest käkk, isegi siis, kui me kõik tollest räägime, aga oluline ongi siis mõista, et kese, raskuspunkt, on hoopiski me rääkimise viisil, tollel mõtestamise kunstil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar