Eesti allikad

Doris Kareva

Hiljaaegu jõudis kaante vahele loodusajakirjaniku Kristel Vilbaste lugude sari Eesti allikatest. See tugineb ennekõike autori vanaisa Gustav Vilbaste kogutud materjalile ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud rahvapärimusele. Nende ammuste lugude allikalikku selgust ja sujuvat sõnavoogu on põhjust tänuga tähele panna – tänases netikeskkonnas seda enam palju ei leia.
Ka Tallinna vaiksemas kesklinnas muusikaakadeemia lähistel leidub Allika tänav, seal kõrval kohe Lätte tänav. Veel natuke rohkem kui pool sajandit tagasi asus neid ühendaval Tatari tänaval tolleaegse koolimaja kõrval pumbakaev, kust ümberkaudsed elanikud maapõuest vett ammutamas käisid. Legende selle kohta lugenud ei ole, aga küllap oleks aeg kas või lapsepõlvemälestuste põhjal mõni luua.
Tänuväärne, haarav ja hariv allikmaterjal ajaloo- ja kultuurihuvilistele on Robert Nermani „Süda-Tatari puitasum, haritlaste linnaosa Tallinnas”. Sellesse üsna väikesse, vastuoludest pulbitsevasse piirkonda Allika, Lätte ja Süda tänava ümbruses oli 1930. aastateks koondunud elama hämmastav hulk Eesti vaimuinimesi, kõik Süda tänava elu igapäevased tunnistajad. Aga ei maksa unustada, et kohe sealsamas, otse üle Pärnu maantee, asus KaWe kelder, kuhu otsekui süngesse kaevu kadusid paljud.
Robert Nerman on Eesti kultuuripärandist kõneldes nimetanud seda piirkonda Tallinna kroonijuveeliks. Paraku on ta sunnitud ka nentima, et paik on paljuski muutunud; see harmoonia, mis kunagi inimesi ligi tõmbas, on nüüd kadunud. Mõistagi, vaim uitab omi radu ja elavdab kord üht, kord teist piirkonda – tema magnetism on selgesti tajutav. Linnaruumi puutuvaid otsuseid langetatakse aga sageli seal, kus valitsevad hoopis teised tõmbe- ja tõukejõud.
Eesti allikad on valdavalt klaarid ja vaiksed, külma, puhta ja selge veega, ei mingeid tujukaid purskeid ega väävliaurude väljalaskmist nagu Islandil. Geisrite maa-alune palavik jääb siinsele kogemusele ja seeläbi ka mõtte­ilmale enamasti kaugeks, isegi kui Heiti Talvik on oma „Pohmeluslikes mõlgutusis” kirjutanud: „Mu pää on kui lõõskav uri / ja süda kui Gröönimaa jää …” Ainult Tuhala nõiakaev, mille läheduses asub viis Eesti võimsaimat energia­sammast, keeb suurvee (surve?) aegu üle – otsekui siis, kui süda saab päriselt täis.
Kohti, kus inimesed ka tegelikult käivad, nimetab Kristel Vilbaste rahvaallikateks. Üheks selliseks on kindlasti rahvusraamatukogu, mis tähistas äsja oma 95. sünnipäeva. Sootuks teistmoodi lättest pärineb kokteil Milli­mallikas, tuntud kui legendaarse, tihti rahvarohke Valli baari rõõmuallikas.
Mõtteradadel rändama viib Robert Jürjendali kuld­kumav esikplaat „Rõõmu allikas” – aga ka alliteratsioonidest pulbitsev Artur Alliksaare luule.
Kui veel veidi rohkem kui veerand sajandit tagasi olid kõik Eestit puudutavad infoallikad hoolega valvatud, siis praeguseks on toimunud üleüldine vallandumine. Iga looja on allikas. Ja looja on igaüks, kes vaid vaevaks väljenduda võtab. Ühine küberruum kõneleb kõigest, kõigist ja kõigiga, kes seda vähegi soovivad. „Kas seda vett julgeb juua?” on inimlik küsimus. Küsimus, mida iga sõnumit teele saates ka iseendale esitada.
Olgu hoitud Eestimaa allikad – ja nende hoidjad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming