Eesti ajaloost kirjeldavalt ja marksistlikult

Marten Seppel

Kuigi Eesti ajalookirjutuses ei tarvitse sotsialistliku liikumise teema kõlada enam atraktiivselt, on sotsialistlike ideede näol siiski tegemist kunagise väga mõjusa ideoloogiaga kogu Euroopa ajaloos.        Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetajad Toomas Karjahärm ja Tiit Rosenberg. Ilmamaa, Tartu 2010. 503 lk.  Viimaseks eestlaste kirjutatud mahukamaks ülevaateteoseks Eesti XIX sajandi ajaloost oli kuni selle aastani Artur Vassara toimetatud  „Eesti NSV ajalugu I-II” (1955, 1963). See ei tähenda aga kindlasti, et XIX sajandi ajaloo uurimine oleks nendel vahepealsetel aastakümnetel olnud vaeslapserollis. Seda näitab ka tõik, et äsja ilmunud Eesti ajaloo V köide „Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani” on oma 503 leheküljega seni ilmunud XVIII sajandile pühendatud Eesti ajaloo III köitest (2003, 311 lk) ja väga kokkusurutud Eesti lähiajaloo VI köitest (2005, 463 lk) kõige mahukam. Ilmselt on esialgne plaanitud maht lihtsalt lõhki kirjutatud.       

Lenini teoste 10 köidet 

Nagu nentis tegevtoimetaja Tiit Rosenberg septembri alguses Tartus raamatu esitlusel, valmis EA V loodetust palju hiljem, nii et käsikiri  jõudis juba teatud määral vananeda ega lähe enam kokku rea uuemate uurimistulemustega. Köite kaks autorit Ea Jansen ja peatoimetaja Sulev Vahtre enam raamatu ilmumist ei näinudki. Teataval määral on seda käsikirja vananemist püütud korvata raamatu lõpus põhjaliku bibliograafiaga, mis kajastab isegi 2010. aastal ilmunud uurimusi (kuigi samas on kummaline näha endiselt ka V. I. Lenini „Valitud teoste” kõiki kümmet köidet). Bibliograafias  orienteerumiseks on raamatu kolme põhipeatüki sissejuhatuses teemati kõige olulisemad autorid veel eraldi rasvases kirjas üles loetud. See lahendus tundub küll nii tervikuna kui iseäranis rahvusliku ärkamise ja venestamise peatüki historiograafia osas (lk 208–218) liiga pika, segase ja sisutühja teostusena.       

Vaieldamatult on nn pika XIX sajandi keskne märksõna „ühiskonna moderniseerumine”, selles võtmes on igati põhjendatud kirjutada lahti ka Eesti XIX sajandi ja XX sajandi alguse ajalugu. Moderniseerumise olemust Lääne-Euroopa taustal ongi selgitatud raamatu esimese peatüki esimeses alajaotuses. Seda, et kõik olulisemad moderniseerimise protsessi sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised suundumused (v.a rahvusriigi idee) olid hakanud tegelikult kasvama juba varauusajal, enne XIX sajandit, on küll täielikult ignoreeritud. Samuti  on selline üldisem sissejuhatus jäänud paraku väga isoleerituks (Eesti ajalooga ei ole selles alapeatükis veel pidepunkte toodud). Järjekindluse huvides ootaks sellist sissejuhatust ka teistelt köite peatükkidelt.       

EA V struktuur on hästi õnnestunud, kuigi osa alapeatükke on alalõikudeks võib-olla  isegi liiga tükeldatud. Sarnaselt Eesti ajaloo IV köitega on EA V üles ehitatud temaatiliste peatükkidena, mitte rangelt kronoloogilisel printsiibil. Kuigi teksti iseloomustab üldiselt teaduslik (s.t tuim) esitusviis, siis ilmselt just mõningase soravuse huvides on teadlikult loobutud tihedast sündmuste ja nähtuste dateerimisest. See sunnib küll mõnikord väga nõutult ringi otsima, et aru saada, mis aastatest või isegi kümnendist on täpsemalt jutt. Näiteks  on küll terve lõik (lk 50) pühendatud nii olulistele moderniseeruva ja bürokratiseeruva ühiskonna institutsioonidele kui statistikakomiteed, kuid nende asutamisaasta tuleb välja alles rahvastiku alapeatükis (lk 60). Ei ole kindel, et isegi laiem lugejaskond eelistab aastaarvude asemel määratlusi nagu „Peeter I ajast” (lk 56), „pärast asehalduskorra kaotamist” (lk 52) jne või märksõnu, mille meenutamiseks on vaja tagasi lapata mitu head peatükki. Alati  ei pea paika või on vastuolulised esitatudki daatumid. Näiteks leheküljel 44 kirjutatakse, et mõisnike kodukari kaotati 1865. aastal, leheküljel 49 on dateeritud kodukarja kaotamine aga ekslikult 1863. aastaga. Leheküljel 51 märgitakse pearaha kaotamise aastaks 1885, 56. leheküljel aga 1886.   

Põllundusest linnastumise arvelt     

Iseloomulik Ida-Euroopa, sh Eesti ajaloole on veel põllumajanduse suur osatähtsus, kuigi XIX sajandit nähakse Euroopas juba industrialiseerumise sajandina. Seda näitab ilmekalt ka EA V struktuur, kus talurahva olukorrale ja põllumajanduse arengule on pühendatud 67 lehekülge, kuid tööstuse arengule, tööliskonna olukorrale ja linnastumisele kõigest 28 lehekülge. Kui Euroopa ajalookirjutuses on urbaniseerumise teema seoses ühiskonna moderniseerumisega  olnud juba pikka aega üheks kesksemaks XIX sajandi demograafilise ja sotsiaalajaloo huviobjektiks, siis EA V-s on Eestis 1860. aastatest alanud linnastumisele pühendatud kokku kõigest 9 lehekülge. XIX sajandil tõusid keskseteks poliitilisteks ideoloogiateks  vaieldamatult rahvuslus, liberalism ja sotsialism. Kui rahvuslik liikumine (ennekõike kultuurilises tähenduses) on EA V üks kesksemaid osasid, siis sotsialistliku liikumise kohta võib leida kokku ainult kolm-neli lõiku (lk 350). Kuigi Eesti ajalookirjutuses ei tarvitse sotsialistliku liikumise teema kõlada enam atraktiivselt, on sotsialistlike ideede näol siiski tegemist XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses väga mõjusa ideoloogiaga kogu Euroopa ajaloos. Lahenduseks ei saa olla töölisliikumise kirjeldamine Eestis ilma ideelise taustata (lk 169–173), kuna see ei olnud ju ilmselgelt midagi isetekkelist, vaid ikkagi üks osa sotsialistlikest ideedest mõjutatud       

Euroopa töölisliikumisest. 

Samuti on mitmeid muid käsitlemist väärivaid teemasid EA V-s üksnes põgusalt mainitud või jäänud üldse köitest välja, mille on küll ilmselt tinginud ka vähene uurituse tase. Näiteks sotsiaalajaloo valdkonnast on jäänud peaaegu tähelepanuta XIX sajandi vaesteabi teema ja arstiabi tõhustumine. Tähelepanuväärne institutsioon oli näiteks Saaremaa talurahvapank, mida on küll mainitud (lk 190), kuid mille kohta ei saa teada ei selle asutamisaastat  (s.o 1823) ega tegelikku sotsiaalabi tähendust (talurahvale avanenud päris suure abiraha võimalus õnnetuste korral).       

XIX sajandit tuntakse ka suure massimigratsiooni (eriti kaugmigratsiooni) perioodina. Isegi XX sajandil ei olnud suhtarvudes rahvaste liikumine nii suur kui XIX sajandil, varasematest sajanditest rääkimata. Seda kajastab ka EA V, kus torkab silma asjalik, kuid raamatu üldise struktuuri seisukohalt tähelepanuväärselt pikk alalõik Eesti asunikest Venemaal (lk 143–149). See on küll millegipärast esitatud eraldi, mitte aga alapeatüki „Rahvastik ja ränne” all. Väga ebaõnnestunud kontseptsiooniks tuleb pidada peatükki „Talurahva lindpriiuse ajajärk”. Lindpriius tähendab ühiskonnast väljaheitmist, seaduse kaitse alt vabastamist, hundipassi andmist, kuid 1816. – 1819. aasta talurahvaseadustega senine pärisorine talurahvas just ühiskonna subjektiks kuulutatigi.  Pärisorjuse kaotamise seadustega seoses „lindpriiusest” rääkimine pole küll midagi uut Eesti ajalookirjutuses (vt nt „Eesti NSV ajalugu I”, Tallinn 1976, lk 211), kuid selle kontseptsiooni päritolu jääb mõneti selgusetuks. Kuigi juba M. J. Eisen räägib Eesti- ja Liivimaal kehtestatud priiusest, mille tulemusena talurahvale antud voli oma kubermangus igale poole ümber asuda ehk „nagu lind igale poole lennata” („Eestimaa ajalugu”, Tartu 1919, lk  258). Tegelikult on konstruktsiooni lindpriiuse ajajärgust pärast pärisorjuse kaotamist (mis paiskas suure inimmassi „lindpriide proletaarlastena tööturule”) esitanud Karl Marx oma „Kapitalis” (köide I, Tallinn 1953, lk 623-624). Marksistlik kontseptsioon ja terminoloogia vilksatab ka mujal tekstis mitmelt poolt läbi. Kuigi otseselt ei räägita enam „feodalismilt üleminekust kapitalismile”, „kapitalistlikust ajajärgust”, „klassivõitlusest”, „kodanlikest  kapitalistidest” ega „kodanlikest reformidest”, siis endiselt on juttu „klassidest”, kus „seisuslik ühiskond asendus klassiühiskonnaga” (lk 28), või siis „primitiivpatriarhaalsest” majandusvormist (lk 29).   

EA V teksti esituslaad on silmatorkavalt kirjeldav, mis teeb küll lugemise ladusamaks, kuid ei seleta alati piisavalt põhjalikult sündmuste  ja nähtuste põhjusi. Igasuguse ajalookäsituse eesmärgiks peab aga ju olema ajaloo mõistmine ja seletamine, mitte pelgalt minevikusündmuste kirjeldamine. Huvitavalt on küll toodud sündmustik, kuidas talurahvas „kääris” 1840ndatel, kuid kogu alapeatükist ei selgu nende sotsiaalsete rahutuste põhjus. Ainukeseks seletuseks on märgitud,  et talupoegade olukord oli hakanud järjest halvenema „peamiselt ilmastikuoludest tingituna” (lk 80, sama väide esineb ka lk 48) ning et Kuramaal polnud usuvahetusliikumist, kuna „talurahva olukord oli tänu soodsamatele ilmastikuoludele parem kui Liivimaal” (lk 84). Kas talurahvas avaldas järsku 1840ndatel  pahameelt ja vahetas usku, kuna ilmastik enam ei meeldinud? Sama alapeatüki all on eraldi esitatud küllaltki põhjalik ülevaade Krimmi sõja sündmustest, kuid sõja puhkemise põhjustele ei ole samuti osutatud. Üldsegi sobitunuks Krimmi sõja alalõik paremini kokku järgmise alapeatükiga 1860ndate reformidest, nagu see on olnud tavaks Venemaa ajaloo käsitlemisel.         

Ebatäpsused ajaloolises taustas       

Kuigi raamat juhatatakse sisse „pika XIX sajandi” moderniseerimise protsessi iseloomustamisega Euroopas, siis EA V lugedes ei saa ikkagi mingisugust võrdlevat pilti, milline oli Eesti/Balti provintside mahajäämus selles protsessis muu Euroopaga võrreldes või kas ja kui suur oli edumaa Venemaa sisekubermangude kõrval. Rahvastiku peatükis on küll pakutud, et „Eestile olid sellal üldiselt omased samad demograafilised üldtendentsid, mis Euroopa teiste rahvaste juures, täpsemalt öeldes Lääne-, Kesk- ja Põhja-Euroopas” (lk 57), kuigi teatavasti algas „demograafiline revolutsioon” Lääne-Euroopas vähemalt pool sajandit, kui mitte sada aastat varem kui Eestis. Näiteks  ära toodud (lk 60) linnaelanike aeglane kasv XX sajandi alguseni oli selgelt iseloomulikum Ida-Euroopale kui Lääne-Euroopale. Laste suremuse näitajaid XIX sajandi keskel (lk 64) ei saa võrreldagi Taani ja Rootsi sama aja näitajatega – need olid selleks ajaks langenud juba isegi 150 promillini.       

Üldajaloolisele taustale on püütud viidata tegelikult läbi kogu köite, enamasti mõne juhusliku repliigiga. Paraku on aga just nendes lausetes häirivalt palju ebatäpsusi. 1845. – 1847. aastani Eestis hoogustunud usuvahetusliikumise mahasurumise taustana osutatakse „Euroopa revolutsioonilisele 1847.-48. aastale” (lk 84), kuigi revolutsioonid said Euroopas alguse alles 1848. aasta jaanuaris.  Kolmas peatükk algab sõnadega: „20. sajandi esimene suursündmus Vene impeeriumis oli 1905. aasta revolutsioon” (lk 342), kuigi tegelikult tuleks selleks pidada muidugi Vene-Jaapani sõda 1904-1905. 1891.-1892. aasta Venemaa kuni pool miljonit „näljaohvrit” (lk 37) olid siiski pigem epideemiate (tüüfus, koolera) ohvrid, mitte otseselt nälga surnud.     

Hästi õnnestunud fotod     

Seega, kui Eesti ajalookirjutuse üheks püsiprobleemiks on peetud selle vähest võrdlevajaloolist seostamist muu maailma arenguga, siis EA V köites tehtud Eesti XIX sajandi sündmuste laiema kontekstualiseerimise katset võib pidada endiselt ebaõnnestunuks, kuigi muidu on Eesti ajaloouurimises selles osas viimasel ajal näha kindlasti selget edasiminekut. Loomulikult pole ükski koguteos, mis tugineb  peaasjalikult senistele uurimustele, kaitstud väärseisukohtade eest, kui need esinevad juba historiograafias. Kuigi oma varasemates uurimustes on Sulev Vahtre väljendanud seisukohta, et ilmastiku osas olid Eestis aastad 1823–1825 „küllaltki soodsad” (mööndes mõningaid lokaalsemaid ikaldusi neil aastatel), siis EA V-s (lk 64) on aastatest 1823–1825 räägitud juba ilmastiku poolest „väga soodsatest” aastatest. Tegelikult näitab allikmaterjal,  et 1823. aasta saak oli Liivimaal keskpärane ning Läänemaal ikaldus vili suurel määral. Nii 1824. kui ka 1825. aasta suvi oli aga järjest väga põuane, mis tõi ikaldusi iseäranis Saaremaal. Nagu ka juba seni ilmunud Eesti ajaloo IV ja VI köites on ka siin hästi õnnestunud illustreerivate fotode valik. Arhiivifotod oleksid olnud kindlasti informatiivsemad kas või ligikaudsetegi dateeringutega. Samuti tunduvad liialt demagoogilised kõrvutatud pildid (lk 106  ja 107) talude päriseksostmise näitlikustamiseks. Kokkuvõttes on EA V siiski küllaltki ladus lugeda. Raamatu toimetamisele kulus ilmselt ohtralt aega, kuid tulemus on päris kompaktne, korrektne ja järjekindel. Seda enam, et esialgsed käsikirjad olid ilmselt oma stiililt ja küpsusastmelt vägagi iselaadsed. Häirib küll mitmel pool ajaloolis-sotsioloogilise termini „modernne” asemel adjektiivi „moodne” kasutamine (nagu nt „moodsa kapitalismi” lk 38, „moodne ühiskond” lk 219, 348). Samuti oleks saanud teksti kärpida pidevate korduste arvelt, mida esineb liialt palju nii peatükiti kui ühe peatüki raames (nt nii lk 115 kui 117 räägitakse hõlmadra ja raudäkke kasutuselevõtust; 1905. a revolutsiooni sündmustest Venemaal on pikemalt ja samalaadselt juttu lausa kolmel korral, lk 38, 46, 356).         

Tähelepanelikum oleks saanud olla ka peatükkides toodud andmete ühtlustamisel. Mõisate peatükis märgitakse, et 1905. aasta lõpul langes rüüstamiste ohvriks umbes 120 mõisat (lk 103), 1905. aasta revolutsiooni peatükis on arvuna toodud 130 (lk 359). Ebajärjekindlust leiab ka institutsioonide nimetustes (nt lk 95 „haagikohtunikud”, kuid tuleks eelistada „adrakohtunikud”, nagu on lk 55).  Nagu rõhutavad raamatu ümbriskaaned, siis on EA V köite näol tegemist 1935. aastal ilmuma hakanud Eesti ajaloo mitmeköitelise üldkäsitluse ideelise lõppakordiga. Endise Eesti Kirjanduse Seltsi rolli on üle võtnud Õpetatud Eesti Selts. Ei tea, kas selline silla otsimine oli omal ajal põhjendatud ja kas saavutatud teostus tuli piisavalt väärikas. Küll aga tekkis EA V lugedes veel kord kahetsus viimase kolme köite piiritlemiseks valitud periodiseeringu  üle, kuna Eesti iseseisvuse väljakuulutamine (lk 424-436) on esitatud tõelise ripatsina ja lohiseva sabana „lindpriiuse ajajärgu” ja Vene võimuperioodi lõpetuseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming