Eesti ajalookirjutuse stiilinäiteid

Aro Velmet

Sõja ja rahu vahel. Teine köide. Esimene punane aasta. Peatoimetaja Enn Tarvel, II köite toimetaja Meelis Maripuu. Kujundaja Arbo Tammiksaar. S-Keskus, 2010. 800 lk.    Iga mudilanegi teab, et üks hea ajalooraamat on vähemalt telliskivi-paksune ning nimesid ja aastaarve täis. Need kriteeriumid täidab suurteos „Sõja ja rahu vahel. Teine köide. Esimene  punane aasta” raskusteta: 800 leheküljele, koos viidete ja lisadega, on koondatud muljetavaldavalt detailne ülevaade 1940. aasta sündmustest Eestis. Kui aga küsida, mida see raamat endast sisuliselt kujutab, on vastata raskem ja kangesti tahaks tulla tagasi selle juurde, et peaasjalikult on teos hea ja paks. Eessõnas leiduva definitsiooni järgi on tegu „ülevaateteos[ega] Eesti sõjalisest ja julgeolekupoliitilisest ajaloost möödunud sajandi keskel”,  ent selline liigitus tõstatab rohkem küsimusi kui vastab. Kas ülevaateteos ajaloolastele või laiale publikule? Kas „ülevaate” all mõeldakse 1940. aasta sündmuste tõlgenduste ülevaadet või tähtsamate faktide koondamist ühtede kaante vahele? Ja üldse, kas „ülevaade” on sobiv sõna 800 leheküljega mammutteose puhul, mis on omakorda kõigest teine köide plaanitud kümnest? 

Neile küsimustele on raske vastata, kuna teosesse on koondatud isikupärase stiiliga  autoreid ja erinevaid käsitlusviise nõudvaid teemasid. Neljast suurest peatükist kahes keskmises on käsitletud traditsioonilisi teemasid: iseseisvuse likvideerimise protsessi, alates Nõukogude Liidu ultimaatumist ja punaarmee sissemarsist 17. juunil (Jüri Ant ja Meelis Maripuu) kuni erakorraliste „valimiste” läbiviimiseni (Indrek Paavle) ning riigi- ja haldusaparaadi sovetiseerimist (Peeter Kaasik, Ago Pajur, Olev Liivik, Indrek Paavle). Äärmised peatükid on oma lähenemiselt rahvusvahelisemad ja võrdlevamad. Tõnu Tannberg, Magnus Ilmjärv ja Meelis Maripuu annavad ülevaate rahvusvahelistest suhetest 1940. aastal Baltimaade okupeerimise eel ning Mart Laar, Arti Hilpus ja Magnus Ilmjärv kirjeldavad kohaliku elanikkonna, Eesti diplomaatide ning välisriikide reaktsiooni Nõukogude okupatsiooni algusele 1940. aasta suvel. Lisaks paistavad äärmised peatükid silma ka analüütilisema, probleemipõhisema  lähenemise poolest: kuidas-küsimuste asemel keskendutakse miks-küsimustele, tulemuseks ilmselt tavalugejale huvitavam narratiiv ja sotsiaalteadlasele tihedam, diskussiooni ärgitavam tekst.       

Keskenduksin minagi siinkohal neile kahele äärmisele peatükile. Eesti iseseisvuse kaotuse lugu on viimastel aastatel enim kujundanud Magnus Ilmjärve „Hääletu alistumine” ja seda ümbritsenud valjuhäälne mõttevahetus. Seetõttu teavad ilmselt ka muidu ajaloovõõrad  inimesed üht-teist Eesti kolmekümnendate aastate välispoliitika ja autoritaarse võimu osast iseseisvuse kaotamisel. Magnus Ilmjärv on ka selle teose rahvusvahelistest suhetest kõneleva peatüki üks peamisi autoreid, ent seekord on ta keskendunud koos kaasautoritega rahvusvahelistele suhetele väljaspool Baltikumi. See lühike ülevaade liitlasvägede raskustest 1940. aasta algul, Norra ja Taani kiirest okupeerimisest ning Nõukogude-Saksa  „kummalisest sõprusest” aitab kontekstualiseerida segadust ja ebakindlust Baltikumis baaside ajastul. Ei olnud selge, mis seisukoha võtavad lääneriigid Nõukogude agressiooni korral: NSVL kartis, mitte just alusetult, et varem või hiljem võidakse sattuda sõtta „kapitalistliku” koalitsiooniga (lk 58-59). Samal ajal tundus paljudele Baltikumis, et Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõda on möödapääsmatu ja kohe-kohe algamas (lk 89). See taust võib seletada,  miks NSVL 1940. aasta suvel niivõrd rutakalt tegutses ning miks Balti riikide juhid istusid, käed rüpes, olgugi et punaarmee jõudude koondumisest teati juba kaks nädalat enne ultimaatumite esitamist (lk 67-68). Mõnevõrra frustreerib autorite soovimatus konkreetseid järeldusi esitada, sageli tuleb autoripositsioon välja lugeda ridade vahelt – muuseas, sama on ette heidetud ka „Hääletule alistumisele” (nt Heino Kään, „Madin „Hääletu alistumise”  ümber”, Sirp 8. X 2004). Viimase ümber toimunud mõõkade ristamine näitas ilmekalt, kuidas tekstiline ambivalentsus kuidagi ühiskondlikku diskussiooni üle ei kandunud, nii et võib-olla oleks mõttekas säästa lugejat mõistatamise vaevast ja huvitav probleemipüstitus ka konkreetsete järeldusteni viia. 

Mart Laaril järelduste tegemisega probleeme ei ole, seetõttu on ka teose neljas peatükk „Vastuseis võõrvõimule” erakordselt lobe lugemine, seda enam, et põhirõhk on kollaboratsiooni  õrnal küsimusel. Laar tõdeb, et kuigi suhtumine nõukogude võimu oli Eestis valdavalt eitav, esines avalikku vastupanu vähem, kui oleks võinud oodata (lk 519). Kaasajooksikutest administraatorid jagunesid Laari andmeil kas sõnakuulelikeks eluheidikuteks, keda oli lihtne kontrolli all hoida, või siis vasakpoolsete vaadetega, ent mitte liiga radikaalseteks intelligentideks (nt Johannes Vares), kes sisendasid rahvamassidesse usku, et olukord on parem kui paistab (lk 530–535). Siinkohal on Laar kasutanud põhiallikana Virumaa Omakaitse aktiivi aruannet kohaliku nõukogude aktiivi kohta, oma värvikirevate kirjeldustega lisab see tekstile mahlasust. Kedagi Eduard Viljakut kirjeldatakse aruandes kui retsidivisti, kelle „ainsam hea omadus oli, et ta oli põhjakäinud joodik ja purjuspäi sageli unustas mõnegi halva teo lihtsalt tegemata”. Ilmselt oskab iga kriitiliselt  mõtlev lugeja suhtuda neisse tsitaatidesse vaoshoitusega, ent seda enam on need omal kohal ühe organisatsiooni meelestatuse edasiandjana.       

Väga tabav on tähelepanek, et rahva passiivsust nõukogude korra kehtestamisel võis süvendada kogemus autoritaarse riigikorraga Isamaaliidu ja vaikiva ajastu näol (lk 522). Kollaboratsionismi käsitlemise põhiprobleeme on koloniseeritava ja koloniseerija ambivalentne suhe. Harvad on juhud, kus inimesi võib liigitada üheselt ohvriks või kurjategijaks,  kaasajooksikuks või dissidendiks. Samuti on raske tõmmata piiri, millal on kaasajooksmine lihtsalt tundmatu olukorraga kohanemine ning millal on tegemist vabatahtliku oportunismiga. Kuna vaba tahte selgitamine psühhoanalüüsi ja postmodernismi ajastul on üleüldse üks tänamatu töö, keskenduvad kolonialismi teoreetikud parema meelega koloniseeritava ja koloniseerija suhte uurimisele. On ju selge, et nii kaasajooksikute kui dissidentide  käitumine okupatsiooni tingimustes lähtub eelkõige uutest oludest, millele okupeeriv jõud nii teadlikult (nt sõnakuulelikke aparatšikuid värvates) kui alateadlikult (üleüldise vägivallaõhustiku loomisega) kaasa aitab. Mõned teoreetikud rõhutavad, et ka kaasajooksmine võib oma olemuselt olla destabiliseeriv, kuna ükski kaasajooksik ei omanda kunagi täpselt oma isanda kuju, vaid jääb selle haledaks paroodiaks, mimikriks. Samamoodi võib dissidentlik  vägivald aidata kaasa koloniaalse status quo säilitamisele, andes okupatsioonivõimule põhjuse karmistada vägivallarežiimi. Seetõttu peaks postkolonialistide arvates vältima indiviidide käitumisele range hinnangu andmist ning keskenduma pigem keerukate suhtevõrgustike uurimisele ja seletamisele.   

Kuna Laar oma kollaboratsiooni käsitluses seda ka sagedasti teeb, on seda üllatavam, et  peatüki lõpus jõuab ta endiselt järelduseni, et, komplitseeritud ja hallides toonides analüüse võib üldjoontes pigem positiivsemaks pidada (lk 545). On ka tõsi, nagu Laar nendib, et sellise „passiivse vastupanu” näiteid on paljud endised EN SV riigitegelased kasutanud eneseõigustusena (lk 546). See tõdemus ei tohiks siiski kunagi olla ettekäändeks analüüs lõpetada ja väita, et mõned inimesed olidki lihtsalt kurjategijad. Laar rõhutab, et paljude intelligentide  motiiv nõukogude võimuga koostööd teha oli „merkantiilne heaolu või võimalus tunda ‘võimu hingust’” (lk 528) või nn Stockholmi sündroom (lk 537). Siinkohal tahaksin kangesti küsida – cui bono? Individuaalse psühholoogia kõrval ka sotsiaalsetele struktuuridele keskendumine aitaks sellele küsimusele ilmselt vastata. Nii et materjali uutele autoritele jagub! Kahe äärmise peatüki põhjal võib siis väita, et tegemist on laiahaardelise artiklikogumikuga, mis sobib nii kutselisele ajaloolasele kui ka igale muule lugejale. Keskmised peatükid, mille keskmes nn faktiajalugu, nimelt okupeerimise protsessi detailne kirjeldamine ja Nõukogude Eestis toimunud administratiivsete muudatuste loetlemine, muudavad mõnevõrra pilti. Läbitöötatud arhiivide ja kokkuvõetud info hulk on kahtlemata muljetavaldav ja tänuväärne, ent nagu raamatu autorid isegi tunnistavad (lk 13), on 1940. aasta suvi suhteliselt  läbitöötatud periood ja puhtalt sündmuste kronoloogiale keskendudes on oht lugeja infotulva alla matta. Rahvusliku mälu seisukohalt on kindlasti oluline tunda ühe Eesti ajaloo pöördepunkti kulgu võimalikult täpselt, ent näiteks kõigi Kaitseliidu malevate relvaladude detailne ülevaade paneb südame põksuma ilmselt ainult tõelisel militaristil (lk 338–340). Konkreetsem probleemipüstitus oleks aidanud hoida kokku trükipinda ja  jätta teksti vaid analüüsiga selgelt haakuvad detailid. Kardan, et praegusel kujul hüppavad paljud lugejad lihtsalt nendest lehekülgedest üle. Sellest oleks tegelikult kahju, kuna nimede rägastikku on peidetud ka üksjagu intrigeerivat sotsiaalajalugu, näiteks mitu alapeatükki sõjaväelaste reaktsioonist kohalike armeede politiseerimisele (lk 239–249).     

Niisiis leiab „Sõja ja rahu vahel” peatükke, mida hindavad tõenäoliselt pigem aktiivsed ajaloolased ja diplomaadid, ning osi, mida naudib ilmselt igaüks, kellele eesti ajalugu korda läheb. Kui norida tahta, võiks ikkagi küsida, et  kui ligi kolmekilone teos on „ülevaade”, kas siis põhjaliku käsitluse jaoks tuleb tõstuk hankida? Arusaadav, et ajaloolasele on iga allikas kallis, aga veidi tihedam toimetamine annaks juurde nii sisule kui vormile ning meelitaks ligi ilmselt nii mõnegi ostja, kellele praegune väljaanne lihtsalt kotti ei mahu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming