Eessõna sissejuhatusele veel tõlkimisel

Peeter Selg

Wolffi raamat on vaimukas ja üldmõistetav sissejuhatus poliitikafilosoofiasse.

Jonathan Wolff, SISSEJUHATUS POLIITIKAFILOSOOFIASSE. Tõlkinud Tiiu Hallap. TÜ eetikakeskus ja TÜ kirjastus, 2005. 252 lk.

 

Kas poliitika on tõsine asi? Ja kas poliitika peaks olema tõsine asi? Kui me ei eelda, et ajaloo lõpp on käes, peaksid vastused mõlemale püstitatud küsimusele olema jaatavad. Miks mitte eeldada, et ajaloo lõpp on käes? Meie maailmas käivad täiesti uued ja veel õieti mõtestamata protsessid: me elame enneolematute kvaasipoliitiliste moodustiste (Euroopa Liit) ning lõhestunud identiteetide, terrorismi ja demokratiseerumise (sageli ja mitmel pool vägagi ebaliberaalse demokraatia tekke) ajastul. Need ennustamatud protsessid annavad aimu, et kuskil maailmas võib-olla polegi sõna “poliitika” tarvitusel ainult “volikogu kohtade” või “seaduse muutmise seaduse” tähenduses.

 

Mis on õigusel sellega pistmist?

 

Kahekümnendal sajandil on poliitika nimel maha löödud sadu miljoneid inimesi. Loomulikult on paljud ka “õnnelikuks” tehtud nn postmodernistlikus heaoluriigis; ja omakorda: sotsiaalsete garantiide abil “korda” tehtud vaim kogeb täiesti ootamatut “õnnetuse” liiki – identiteedikriisi. Tahtmatult meenub nietzschelik tees “kõigi väärtuste ümberväärtustamisest”, kui heita korrakski pilk lõppenud aastasaja ajalukku. Ja mitte ainult mõeldes ajastut koondavaks sümboliks ennistatud “gaasikambritele”, vaid ka nendele lugematutele “kapist välja tulnud” võitlustele, mille peamiseks nõudeks ei ole enam ammugi mitte “võrdsus”, vaid “tunnustus” (st erikohtlemine). Kõik see näitab, et “õiguse”-keskne lähenemine ühiskonnale – peamiselt liberalismi näol – on lihtsalt pea liiva alla peitmine ja selle mahavaikimine, mis maailmas toimub. Tõepoolest, mis on õigusel sellega pistmist – what’s law got to do with it? –, kui  inimesi viiakse loomavagunites laagrisse (seejuures riiklike struktuuride korraldusel)? Või kui me “võrdõiguslikkuse” nimel kehtestame kvoodid? Õigusel on sellega niipalju pistmist, et ta aitab aeg-ajalt võtta mõned teemad poliitilisest päevakorrast maha. Liberalismi kui poliitilise filosoofia probleem on aga selles, et ta eeldab, et õigusel on justkui maailma kirjeldav funktsioon; et meil on tõepoolest teatud võõrandamatud õigused (rights), mille raiumine õigusesse (law) on “loomulik”/“loogiline” või siis “eetiline”, mitte aga poliitiline samm.

Mis juhtub aga siis, kui me tunnistame, et kõige olulisemaid teemasid ei saa kunagi päriselt “õiguse” kivisse raiuda ja seega poliitilisest päevakorrast maha võtta? Mis siis, kui me näiteks tunnistame vaieldamatut tendentsi, et tänapäeva maailmas on üks Londoni pommirünnaku ohver määratult rohkem “väärt” kui tuhat iraaklasest tsiviilohvrit? Me peame varem või hiljem tunnistama, et poliitika on tõsine asi (ka “rahuajal”)! Et alati on kellegi/millegi võimuses kehtestada “eriolukord”, kus meie “võõrandamatud õigused” ei maksa krossigi. Vajadus poliitilise mõtlemise, s.o poliitilise teooria ja poliitilise filosoofia järele kuulub nii või teisiti ühiskonna baasvajaduste hulka. Ja Eesti teeb oma esimesi, vägagi verisuliseid samme nende valdkondade kodustamisel.

Wolffi raamatu näol on tegu angloameerikalikus/liberalistlikus võtmes kirjutatud poliitilise filosoofia õpikuga. Lähenemine on probleemikeskne, mitte ajalooline. Seega asetub Wolffi teos samasse kategooriasse nt D. D. Raphaeli klassikalise tööga “Problems of Political Philosophy”. Erinevus on aga selles, et Wolffi raamatu esitus on oluliselt kergemini seeditav ning sestap võib tõesti ütelda, et lugejaskond ei peaks piirduma ainult sotsiaalteaduste üliõpilastega. Wolff ei aseta poliitilise filosoofia probleeme nende laiemasse konteksti, vaid seletab tõepoolest nagu lapsele, st vaimukalt, aga lihtsalt, teatud teemadega haakuvaid klassikalisi argumentatsiooniliine, tuues dialoogi partneritena ära mõningaid tuntud ja vähem tuntud filosoofe Platonist Marxini, Hobbesist Nozickini.

 

Kuidas rünnata intellektuaalset fallost?

 

Viimases peatükis esitatud feminismi käsitlus võiks olla mõnevõrra kosutav vähemasti Eesti kontekstis, kus neutraalsetest (st mitte ideoloogiatöötaja kirjutatud) feminismi lühitutvustustest meenuvad ainult Piibe Jõgi õpiku “Õigus ja eetika” (Juura, 1997) ja Esa Saarineni “Symposium” (Avita, 2003) vastavad peatükid, mis aga oma lühiduse ja liigse ülevaatlikkuse tõttu jätavad feministidest siiski pigem idiootide mulje. Wolffi raamatu viimast peatükki soovitaksin aga kindlasti ka meie “soolise võrdõiguslikkuse osakonna” daamidele, sest meie “fallokraatlikus” ühiskonnas ei teeks paha, kui osata rünnata “intellektuaalset fallost” tema enda relvaga, s.o mõistuslike argumentidega (ja Wolff pakub ses suhtes sissejuhatust).

Wolffi teos on tehtud korralikult, omas võtmes isegi hiilgavalt. Ette võiks heita vaid ehk seda, et mõningaid mõisteid – ja siin mängib ilmselt rolli ka inglise keele eripära – peetakse nii enesestmõistetavaks, et neid ei peeta vajalikuks koguni määratleda. Pean silmas eelkõige sõna justification (“õigustamine”), mis on ju tegelikult teatud arutluse tüüp, eristudes mitmesugustest teistest (tõestamine, tõendamine, seletamine). Nii või teisiti, raamatu peamiseks vooruseks on väga suur analüütiline selgus ja lihtsus. Loomulikult haakuvad tollega omad probleemid (nt lihtsus, mis sisuliselt osutub lihtsustuseks jne), ent oma rolli eessõnana täielikule sissejuhatusele poliitilisse filosoofiasse see kindlasti täidab. Aga rõhutaksin: jutt on teosest “An Introduction to Political Philosophy”. Paraku on hoopis teised lood selle teose eestikeelse tõlkega. Tõlkes on kaduma läinud algupära põhivoorus: analüütiline selgus ja lihtsus. Tihti on eksitud reegli vastu, et mõistete tähendused ei ole tuletatavad sõnade tähenduste summast!

Mõningate asjadega on niikuinii nagu kommunismiehitaja käsiraamatu tõlkimisega: kas jätta tõlkimata affirmative action või tõlkida see näiteks “positiivseks diskrimineerimiseks”, nagu seda on nt senimaani tõlgitud?  Igatahes ei astu Wolffi eestinduses figureeriv “toetav toimimine” üldse mingisugusesse dialoogi senise tõlketraditsiooniga. Ent märksa tõsisemad on segadused selle ümber, mis puudutab ingliskeelset sõna “nature”. Kui me tõlgime selle “looduseks” ning vastava omadussõna “natural”, siis peaks see ka igal pool nii olema: seega meil peaksid olema “loodusseisund” (state of nature), aga samas ka “loodusseadus” (law of nature), “looduslik vabaduse õigus” (natural right of liberty). Mitmed asjad kõlavad eksitavalt – nt too “loodusseadus”, mis ju tegelikult on locke’ilikus/hobbes’ilikus käsitluses mõistuse või moraalipõhimõte, mitte füüsikaseadus. Paraku on tõlkes tehtud nii, et kord tähistab “nature” “loomust”, kord “loodust” – ja see on kõige halvem variant analüütilise selguse seisukohalt.

Loomulikult tuleks rõhutada, et riigil ei ole mitte “agendid” (lk 52), vaid sotsiaalteadustes on kasutusel mõiste “toimijad”. Ning kindlasti ei saa sama sõnaga “kohustus” tõlkida ingliskeelseid termineid “duty” ja “obligation” (nt lk. 74, 78) – see peaks selge olema ka mitte just ülearu põhjaliku Rawlsi ja Kanti tundmise kaudu. Jne.

Kokkuvõttes: Wolffi raamatu algupära sobiks täitma eessõna rolli sissejuhatusele kaasaegsesse poliitilisse filosoofiasse. Kõik laseb oletada, et asjadel on seal jätkuvalt “olemus” ja võimu puhul on jätkuvalt mõttekas küsimus, kuidas seda õiglaselt jaotada, ilma et küsiksime, mis võim on. Otsekui poleks olnud ei Wittgensteini keelefilosoofiat, Nietzsche platonismi kriitikat ega Carl Schmitti liberaaldemokraatiat õõnestavat käsitlust poliitilisusest. Tegemist on klassikalise liberalistliku (platonistliku) lähenemisega ühiskonnale – kaasa arvatud ka liberalismi alternatiivide analüüsil. Schmitti meenutades: liberaal on see, kes siis, kui temalt küsitakse “Kristus või Barabas?”, paluks otsustamise edasi lükata või määraks tegutsema uurimiskomisjoni. Mõjukas Schmitti uurija, California ülikooli poliitilise teooria professor Tracy B. Strong osutab, et Schmitt ründas nimelt liberalismi alusveendumust, mille kohaselt poliitika on küll paratamatu, aga ta ei peaks kunagi muutuma tõsiseks. Pidades silmas meie konteksti, võiksin ütelda, et liberaal on inimene, kes minu vanaemalt, 18 aastat Siberis asumisel olnud inimeselt küsiks: “Aga miks te politseid ei kutsunud, kui teid küüditama tuldi?” Vältimaks seda tüüpi küsimusi, on vaja aru saada, kuidas võim toimib – on tarvis astuda kaasaegsesse poliitilisse filosoofiasse. Ja just sissejuhatus sellesse vajaks endale eessõna, mida pakub Wolffi kõnealune teos – kuid paraku vägagi kesisel määral selle eestikeelne tõlge. Kuid lootkem parandatud kordustrükile!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming