Eerik-Niiles, salapärane riigimees

?o Mattheus

  Eerik-Niiles Kross, Vabaduse väravad. Valik tekste 1988–2006. Ilmamaa, 2007. 423 lk.

 

Esinduslik ja paks raamat, täis kõnesid ja artikleid, paneb tahes-tahmata küsima, kes on see autor, keda Hando Runnel iseloomustab raamatu kaanel kui poliitilist publitsisti ja omailmelise oraatoristiili valdajat. Kratsingi nüüd kukalt, et kas asetaks ta raamaturiiulisse teiste riigimeeste kõrvale või paneks kuhugi salaluure ja vandenõuteooriate nurgakesse. Riigimeheks on Eerik-Niiles Krossi palju tituleerida, salaluurenurgake jääks tema laia vaatevälja  arvestades natuke kitsaks.

Avalikku informatsiooni on Eerik-Niiles Krossi kohta suhteliselt vähe. Google’i otsinguga tema CVd ei leia, küll aga mitmesugust informatsiooni tema tegevuse kohta. Internetist saab teada, et ta on olnud Teabeameti peadirektor, president Lennart Mere  ja Iraagi valitsuse nõunik ning näiteks edendanud põlevkiviprojekti Jordaanias. Varasematel aegadel on teda tituleeritud luurekoordinaatoriks, praegu esineb ta avalikkuses eelkõige julgeolekuanalüütikuna, kuid Eesti  Ekspress nimetab teda ülistavalt ka Eesti tuntumaks luurajaks (EE 14. XI 2006).  Oma raamatus ei tee autor saladust oma emast Ellen Niidust, kirjeldades, kuidas õpetaja koolis emaga pragas, sest too meelitanud oma lapsi nõukogudevastasusele. Ja hea on seda tausta teada, sest kuidas siis muidu põhjendada Krossi isamaalist maailmavaadet, tema head lastetuba, suurt eruditsiooni, analüüsi- ja kirjutamisoskust. Tal lihtsalt on kodust võtta parimad eeskujud, ja seda on raamatut lugedes ka tunda.

See ei tähenda, et Eerik-Niiles Kross jääks kuidagi oma ema Ellen Niidu või isa Jaan Krossi varju. Tema ampluaa on siiski täiesti teistsugune. Ja tal on ilmselgelt vedanud, et tema küpsemise ja ülikooliaeg langes Eesti ja tegelikult kogu maailma uuema ajaloo ühte huvitavamasse perioodi, kui Eestis hakkasid uuesti puhuma vabadusetuuled ja Nõukogude Liit lagunes. Raamatu avaloos “Kuidas Raua tänava koolis algas N Liidu lagunemine” räägib Kross sellest, kuidas temast ja ta Tallinna 21. keskkooli kaaslastest, kelle hulgas oli ka Kaarel Tarand, said juba 80ndate algul nõukogude süsteemi vastalised. Üheks selle ilminguks oli Gustav Suitsu sini-must-valgest lipust kõneleva luuletuse ettelugemine kooliraadios ja Samuil Maršaki muinasjutu “Tare-tareke” etendamine nõukogude süsteemi mõnitaval moel. Viimane jõudis väidetavalt ka KGB juhi Karl Kortelaineni ja EKP peasekretäri Karl Vaino  huviorbiiti.

Teistes lugudes jutustab ta juba Eesti üliõpilasorganisatsioonidest ja lähemalt Eesti Üliõpilaste Seltsis taastamisest 1988.-89. aastal. Mõne värvika seiga leiavad siit kindlasti need, kes on huvitatud kõikvõimalikest vandenõuteooriatest. EÜSi tegevuse taastamise initsiaatoritena ja hilisemate liikmetena nimetab Kross iseennast, Jüri Luike, Tiit Pruulit ja Indrek Tarandit. Kuna Krossi sõnul “ei olnud siiski päris kindel, kas ülikooli võimud lubavad taastada mõne ametlikult ikka veel keelustatud ja natsionalistlikuks kuulutatud sõjaeelse organisatsiooni, otsustati algatuseks luua n.-ö. näidisseltsina nime poolest uus, kuid sisuliselt vanu traditsioone järgiv ühendus.” (lk 44). Krossi ettepanekul sai seltsi nimeks EÜS Sodalicium, mille nimes olev “EÜS viitas Krossi sõnul vanadele põhimõtetele ja “Sodalicium” tähendas sõpruskonda või salaliitu. EÜS “Sodaliciumi” esimeheks sai Jüri Luik.

Vanaks heaks EÜSiks muutus selts 1989. aastal sügisel, mil see ametlikult registreeriti. EÜS Sodaliciumi meeskond arvati seejuures täies koosseisus EÜSi liikmeks. EÜSis loodi muuhulgas ka poliitiline toimkond, kuhu kuulusid vil! Sulev Kannike ja ksv! Jüri Luik. Võib-olla kuskilt siit pärineb ka laialt levinud vandenõuteooria, et Eesti riiki juhib tegelikult EÜS, ja mine tea, ehk seletub siitkaudu ka sõjaväeluure hiljuti avalikuks tulnud skandaalne huvi nimetatud isikute vastu. Aga ilmselt on paratamatu, et kui üks salaliit kord luuakse, siis müüt selle olemasolust ei sure. Kindlasti toidab seda müüti ka EÜS Sodaliciumi ristiisa Krossi tegevus kuskil hämara salapära piirimail.

Edasi jätkab Kross Eesti ajalooga, tehes seda rahvusliku ajalootõlgenduse kaanoneid järgides. Juttu on nii Liivi sõjast, Põhjasõjast kui ka Vabadussõjast ning mõistetavalt Teisest maailmasõjast ja sellele järgnenud sündmustest. Oluline on Krossi jaoks näiteks küsimus, missugune oli Eesti kaitsja munder Teises maailmasõjas. Ta ei nõustu Andrei Hvostoviga, et see munder kuulus SS-ile. Krossi sõnul sõdis Eesti Teises maailmasõjas NSV Liidu vastu ja kaotas, ning munder ei omanud selles sõjas tähtsust, sest paratamatult tuli valida pool, kus sõdida. Kui otsida Eesti kaitsja visuaalset sümbolit Teises maailmasõjas, siis Krossi arvates sobib selleks “kõige paremini mõõgaga käsi, Vabadusristi südamik” (lk 71). Teisal leiab Kross, et Kaitseliidu mundris eestlasi oli rindel hoopis rohkem kui SSi mundris eesti mehi (lk 132). Mundri küsimus on ta arvates tähtis selleks, et täpsemini identifitseerida, keda siis ikkagi kujutab mees nn Lihula ausambal ja keda esindab pronksmees Tõnismäel.

Viimase suhtes pole Krossil vähimatki kõhklust: “Tallinna kesklinnas seisab /—/ monument neile, kes septembris 1944 Pikast Hermannist Eesti lipu alla kiskusid ja kelle küüsist pääsesime viiskümmend aastat hiljem. /—/ Tallinna kesklinnas on eesti vabaduse hävitajate mälestusmärk. /—/ Ja Eesti poliitikud kasutavad selle säilitamislubadust häälte ostmiseks vene poliitikutelt, tehes näo, et tegu pole poliitilise küsimusega. Võib-olla peab vene poliitikud appi kutsuma. Nad võiksid aru saada, et suurele osale eestlastele on see monument vastik ja selle hoidmine praegusel kohal arusaamatu.” (lk 305).

Keda täpselt Kross vene poliitikute all silmas peab, kas Eestis või Venemaal tegutsevaid, jääb teadmata, kuid ilmselt on tegemist vaid retoorilise võttega. Küllap teab Krossi isegi, et tegelikult pole vene poliitikutelt abi loota, eriti neilt, kes jäävad teisele poole idapiiri. Kui süveneda näiteks Krossi julgeolekuteemalisse peatükki, siis vähemasti Venemaa vene poliitikuid ta eriti ei usalda; võtted ehk nn aktiivmeetmed, mida Vene poliitikas kasutatakse, pärinevad ta kinnitusel veel Dzeržinski aegadest: “Aktiivmeetmed, KGB lingos aktivkad, on vana äraproovitud vahend välisriikide valitsuste ja avaliku arvamuse mõjutamiseks Moskvale meelepärases suunas. Aktiivsed meetmed seisnevad meediamanipulatsioonides, mis viiakse läbi desinformatsiooni, osavalt esitatud pooltõdede või kompromiteerivate materjalide levitamise teel,” kirjutab Kross (lk 286).

Täna, Krossi tekstidest veidi hilisemas ajas, võib tõdeda, et Vene poliitikud kasutavad aktivka’sid ka pronksmehe küsimuse eskaleerimiseks ja Eesti diskrediteerimiseks. Loota, et vene poliitikud mõistavad, kui vastik on see pronksmees eestlastele, on väga naiivne. Kui kellelegi ehk tuli pähe seda tõsiselt võtta.

Kross pakub veel enne NATO laienemist ja NATO-Vene Nõukogu loomisele viidates välja omapoolse salaplaani, kuidas Vene küsimust NATOs utiliseerida. Krossi arvates on Eestil NATO liikmena unikaalne ressurss – mõnikümmend tuhat Eestis sündinud, kuid emakeelena vene keelt rääkivat sõjaväekõlbulikku meest, kellest 4000 on läbinud ajateenistuse ja kellest osa on osalenud ka välismissioonidel.  See avab Krossi arvates võimaluse mõelda “eestivenelastest koosneva professionaalse üksuse loomisele rahvusvahelistel missioonidel osalemiseks.”  Kross leiab, et “NATO-Vene tärkavas sõjalises koostöös ja NATO uute partnerite integreerimisel Kaukaasias ja Kesk-Aasias oleks taolisel üksusel unikaalsed võimalused” (lk 295).  Kross ei kahtle seejuures eestivenelaste lojaalsuses ja peab vastupidiseid väiteid populismiks. Muidugi, Aafrikasse võiks selle loogika kohaselt saata vaid lääneriikide neegritest koosnevaid rahuvalveüksusi ning Afganistani  ja Iraaki oleks paslik läkitada USA ja Euroopa islamipäritolu kodanikke. Aga millegipärast seda ei tehta. Võib-olla seepärast, et ühtekuuluvustunne kohalike elanikega võib saada pigem takistuseks ja viia üksused kontrolli alt välja.

Patt oleks Krossist mööda minna kui Lähis-Ida ja Kesk-Aasia regiooni analüütikust, olgugi et need teemad on kõnealuses raamatus suhteliselt vähe esindatud, piirdudes vaid paari artikliga. Selles kontekstis räägib Kross nn karikatuurikonfliktist ja nation-building’ust Iraagis. Esimeses analüüsib Kross põhjalikult Lähis-Ida riikide erinevat reaktsiooni Taani ajalehes Politiken avaldatud prohvet Muhamedi pilavatele karikatuuridele. Teises arutleb ta, kui hästi või halvasti sobib möödunud sajandi 60ndatel endiste koloniaalriikide ülesehitamisega alanud nation-bilding Iraagi konteksti. Kross kahtleb, et demokraatiast võiks saada Iraagi riigiloomise ideoloogia, pigem võiks see ta arvates olla vana Bagdadi-keskse “hiilguse ja kultuursuse” taastamine, mis tugineb Mesopotaamia, Babüloonia, Assüüria ja Saladini impeeriumi traditsioonidel (lk 221).

Pannes küll kahtluse alla demokraatia ekspordi mõttekuse islamiriikidesse, esindab Kross USA küsimuses ometi ortodoksset positsiooni ja õigustab Ameerika Ühendriikide tegevust nii Afganistani pommitamisel kui ka USA (tollal veel kavandatavat) sissetungi Iraaki. Muu hulgas vaidleb ta vastu Rein Rauale, kelle arvates on mõlemad aktsioonid vastuolus rahvusvahelise õigusega. Iraagi ja Husseiniga seoses toob Kross negatiivseks eeskujuks 1936. aasta Müncheni kokkuleppe, mille tulemusel lasid lääneriigid Hitleril takistamatult tegutseda. “Võib-olla oleks Iraagi ründamata jätmine sama, mis Hitleri rahustamine 1936. aastal?” küsib Kross retooriliselt (lk 253).

Täna ei ole me selles küsimuses targemad. Hussein on hukatud, aga õiglust ja rahu pole selles riigis ometi. Kui islamimaailm nimetab saatana teenriks hoopiski Bushi, siis siin seisab üks arusaam teise arusaama vastu, ja mina küll ei tahaks olla kohtumõistjaks, kummal on õigus. Või kas selles küsimuses üleüldse ongi õigust. Tagantjärele targana võin tõdeda, et sissetung Iraaki oli rumal ja mõttetu tegu ning sünnitas hulganisti probleeme juurde ka läänemaailmale.

Kokkuvõtlikult näib julgeolekuanalüütik Krossi positsioon Eesti julgeolekupoliitikas ja ka hoiakutes USA suhtes vägagi hästi ühtivat Eesti ametlike hoiakutega. Ehk teisisõnu, kui Kross analüüsib julgeoleku küsimusi, siis teeb ta seda pigem ikkagi riiklikust, mitte isiklikust vaatepunktist. Nii on ta Eesti riigimees isegi siis, kui ta parasjagu riigiametis ei ole. Või – kes seda täpselt teab, kas ta on ametis või mitte.

Mina panen siin nüüd punkti. Kes tahab rohkem teada, lugegu raamatut. Kross kirjutab ju hästi ja soravalt, mõnikord tõesti võtab oraatorliku riigimehe positsiooni, aga igav ei hakka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming