Eelarvestrateegia ei muuda midagi

Peeter Kreitzberg

  Poliitikategemise põhivahendid on ideoloogia, võim ja rahastamine. Ideaalis on need kolm omavahel seotud, kooskõlalised, üksteist toetavad. Ka demokraatiat on raske teisiti ette kujutada. See tagaks poliitika läbipaistvuse ja arusaadavuse: erakondade ja poliitikute sõnapidamine oleks paremini jälgitav. Eelarve paremini arusaadav. Tegelikkuses õngitsetakse hääli sageli ideoloogia abil, rahastamisel ja võimul ei pruugi aga õhkupaisatud ideoloogiaga suurt pistmist olla. Nagu koolis toimub suur osa sündmusi varjatud ja deklareerimata õppekava alusel, nii ka poliitikas varjatud poliitprogrammide alusel.

Reformierakond deklareerib madalaid makse ja seda, et igaüks aidaku ennast ise. Enam-vähem seda ta ka ellu viib üsna erinevate partnerite abil, kes keeravad kergesti selja enda deklareeritud ideoloogiale, millega nad võimule tulid. Värske leppe valguses näitavad erilist paindlikkust Rahvaliit ja Keskerakond, kes puistavad endale tuhka pähe ja mõistavad hukka selle, mida nad koos Reformierakonnaga teinud on ja teevad.

On vähe lootust, et aastateks 2007 – 2010 koostatud eelarvestrateegia (valitsus kiitis selle heaks 31. mail 2006) üldse ellu viiakse, nii nagu pole siiani ellu viidud ühtegi kümnetest arengukavadest, mida riigikogu ja valitsus on heaks kiitnud. Sest poliitiline südametunnistus on kaubeldav ja selle müügihinnaks soodne positsioon võimustruktuurides ning võimalus jagada raha. Kohe kätte saadav raha on Eesti valijaskonna püüdmise põhiline poliitiline argument, mis ei nõua mingit ideoloogiat. Raha, mis jääb inimesele kätte, kui maksud on ära makstud, on samuti tugev argument. Vaene valija ohustab demokraatiat sama palju kui põhimõttelage poliitik. Tema ülesostmine tema enda raha eest on paraku väga lihtne.

Eesti inimene armastab tegijaid. Häälte saaki mõjutavad oluliselt parteistatud võimustruktuurid ja suurejooneline slaalom läbi seaduseaukude. Eesti demokraatiat söövad ühiselt nii poliitikud kui nende valijad. Süvenevat väärtusvaakumit ja nihilismi võime äratundmisrõõmust nimetada postmodernismiks. See on aga roheline tee toore jõu kultusele. Majandusringkondade võimu erakondade üle tunnistasid hiljutises uuringus paljud poliitikud ise.

Praeguse Keskerakonna ja Rahvaliidu presidendisobingu tagajärjel võivad kõigi ülejäänud parteide ideoloogiakäsitluses esikohale tõusta demokraatia taastamise ja edasiarendamise eesmärgid. Kujunenud olukorras tulebki seda kõige tähtsamaks pidada. Ideoloogilistelt deklaratsioonidelt on sotsiaaldemokraadid sageli olnud lähedased nii Keskerakonna kui Rahvaliiduga, kuid arusaam demokraatiast ja poliitikategemise viisidest erineb kardinaalselt. Poliitika, mille elemendiks on evaperónlik valimiseelne rahapildumine vaestele ja suurejooneliste kingituste tegemine ärieliidile, ei soodusta pikas perspektiivis tasakaalustatud ühiskonna arengut. Selline on riigi 2007. – 2010. aasta eelarvestrateegia kontekst.

Keskerakond ja Rahvaliit, kes avaldasid ideoloogilist toetust astmelisele tulumaksule, samuti diferentseeritud käibemaksule, hääletasid strateegia poolt, mis põhineb ühetaolisel alaneval üksikisiku tulumaksul ja ühetaolisust nõudval käibemaksul. Sellega on kogu eelarvestrateegia juba praegu prügikasti visatud, kui just pärast järgmisi valimisi jälle pööret ei tehta. Eelarvestrateegia üldeesmärgid on ilmselgelt sotsiaaldemokraatlikud, kuid rahastamisalused, mis kujundavad Eesti panustamist lisaks Euroopa Liidu rahale, liberaalsed. Kõige tähtsamate eesmärkidena deklareeritakse “lastele ja peredele suurema kindlustunde loomist, sotsiaalse turvatunde tagamist, meie unikaalse looduskeskkonna säilitamist, aga ka Eesti julgeoleku – meie inimeste turvalisuse – kindlustamist”. Strateegia kõige tugevam alltekst on aga täiesti selge – kiire majandusedu seni nähtud viisil.

ELi abiraha tekib teiste liikmesriikide tunduvalt suurema maksukoormuse toel ja on arusaadav, miks ikka ja jälle kostuvad Euroopast protestid: kas meie maksumaksjad peavad oma kõrgemate maksudega kinni maksma Eesti õhukese riigi poliitika. Uus eelarvestrateegia aastani 2010 sisaldab ELi toetusraha 12 – 15% ulatuses eelarve mahust. Maksukoormus ulatus Eestis 2005. aastal 32,5%-ni SKTst, jäädes ELi keskmisele alla 7,7 protsendipunkti. Eesti maksukoormus langeb, ELis püsib. Kahtlemata kujutab praeguse koalitsiooni kavandatud üksikisiku tulumaksu alandamine väljakutset ELi palju kõrgemate maksudega riikidele.

Eelarvestrateegia põhiloosung on: “Tänane Eesti ei ela tulevaste põlvkondade arvel”. Aga seni edukaks peetud eelarvestrateegia on ju mänginud olulist osa selles, et elame napi tulevase põlvkonnaga, mis ei kindlusta meile püsimajäämist. Elukvaliteedi mõttes on meil halvasti läinud: väga madal eluiga, väga madal ja visalt kasvav sündimus, vaesusriski tingimustes elavate inimeste hulk on väga suur. Eriti valus on vaesuses vaevlevate laste pärast. Eelarvestrateegia tunnistab meie elukäsitluse äärmuslikkust, mis sisuliselt tähendab ühiskonna tasakaalustamata arengut. Üksikisiku tasemel pole meil ka majanduslikus mõttes seis roosiline. Kui võtta aluseks hinnatasemega korrigeeritud kogutoodang ühe inimese kohta, jääme uute liikmesriikide keskmisele selgelt alla.

Küsimus, mis eelarvestrateegia puhul enim huvi pakub, on: kas säilitame oma poliitilise peajoone ehk äärmusliku liberaalse status quo või üritame midagi muuta. Kas jätkame süveneva kihistumise, odava tööjõu, hingevaakuva avaliku teenusega või üritame minna tasakaalustatud, püsimajäämist kindlustava käsitluse suunas? Kas jätkame sageneva riskikäitumise ilmingutega, mis tulenevad süvenevast kihistumisest, nagu väidab strateegia, või valime uue tee? Julgen vastata: olemasolev strateegia tsementeerib suuresti senise lähenemise, vaatamata lisandunud eurorahale.

Strateegia tahab esmajoones panustada inimressursi arendamisesse, haridusse, teadus- ja arendustegevusse, kuid see ei tähenda piisavat rahastamist. Õpetajate aastane palgatõus 8 – 12% vastab keskmisele tõusule ega lahenda õpetajate probleemi. Enne seda oleks vaja olulist hüpet. ELi abiraha langeb osaks kõigile riikidele, eriti uutele. Sellega me teiste ees mingit edu ei saavuta.

Eesti haridusprobleemid paiknevad pigem haridusvaldkonnast väljas kui selle sees. Pea kolmandik lapsi elab vaesuses. Koolile pressitakse peale eetiline vaakum, mis õigustab majandusedu taustal kõike. Põhihariduse rahastamine, mis peaks olema riigi mure, on jäetud lapsevanemate kanda. Paljud lapsevanemad ei suuda võimaldada oma lastele huviharidust, mis on igasuguse hariduse ülitähtis osa. Meie õpetaja pole viletsam kui arenenud riikide oma. Isegi meie palju kirutud õppekava pole seda. Paljudel lastel on viletsam just kooliväline keskkond. Eelarvestrateegia kavatseb olla tolerantne 2,5-kordse palgaerinevuse suhtes Eesti eri regioonides. See on absurdne nii väikese riigi puhul, kes võitleb edasikestmise eest.

Odavale tööjõule, kuid väga madalale innovaatilisusele rajatud arengupotentsiaal on otsa saamas. Eesti peab oluliselt muutma oma arenguparadigmat, kui me tõepoolest ei taha elada tulevaste põlvede arvel. See ei seisne madalates maksudes, vaid kiires ja mahukas panustamises inimressursi ja infrastruktuuri arengusse. Eesti majandusstrateegia ei põhine innovatsioonil, vaid odaval tööjõul. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni investeeringute maht on suhtes meie SKTsse 0,91%, ELi keskmine on 1,93%. Eriti vähe panustavad meie ettevõtted. Eesti tööhõive kesk- ja kõrgtehnoloogilises tööstuses ja teeninduses on ELi riikide üks madalamaid. Meie teadus tegeleb aga peamiselt maailmaprobleemidega, jättes meie oma probleemid tähelepanuta. Tsiteeritavuse indeksi abil hinnatavas teaduspoliitikas on midagi üdini mäda. See ei lase areenile meil seni viljelemata, kuid väga vajalikke uuringuid. Eesti teaduse kurioossemaid külgi on arvestatavate põlevkiviuuringute puudumine. Kütame aga korstnasse. Põlevkivikeemiaalastel uuringutel oleks aga maailmas tohutu turg. Tehnosiire, mis on väga mahukas Soomes, nõuaks meil palju rohkem haritud insenere.

Me võime isegi suurendada nii riigieelarvelisi kui erainvesteeringuid teadus- ja arendustegevusse, selle infrastruktuuri, kuid raha üksi ilma ei tee. Ei hariduses ega teaduses. Teadlaskaadri vähesus, eriti insenertehnilise kallakuga spetsialistide puudumine nõuab eelkõige panustamist kindla ettevalmistusega inimressurssi, mis ei lähtu ühe või teise ülikooli, vaid riigi huvidest. Strateegia näeb ette, et ettevõtted panustaksid senisest pea viis korda rohkem teadus- ja arendustegevusse, et inseneride ja teadlaste arv 1000 töötaja kohta kasvaks poolteist korda. Kardan, et siin on rohkem utopismi kui realistlikke ja rahaga kaetud kalkulatsioone. Milliste erialade teadlasi ja insenere silmas peetakse, jääb aga täiesti lahtiseks. Seda küsimust ei saagi käsitleda ilma selge majandusliku arengu strateegiata. Praegune eelarvestrateegia on suuresti blankostrateegia.

Eesti haridussüsteemi kriitika on strateegias lakooniline, kuid üsna täpne. Haridussüsteem ja selle tugisüsteemid pole piisavalt paindlikud. Paljud üldharidust ja kutseharidust omandavad noored katkestavad õpingud. Haridus ei vasta majanduse vajadustele. Loodus-täppisteadused on alakomplekteeritud. Puudub noorte karjäärinõustamise süsteem. Täiendus- ja ümberõppega on hõivatud väga vähe inimesi. Hariduse kvaliteet on ebaühtlane. Käsitlemata on see, et praegu oleme üha selgemalt siirdumas tasulise kõrghariduse poole. Puudub igasugune vähegi selgem kava, kuidas olukorrast väljuda ja kas meie arusaamad maksu- ja majanduspoliitikast võimaldavad üldse midagi muuta.

1930ndatel hinnati J. Torki andmeil Eesti haridust Euroopa üheks parimaks. Kui taotleme elukvaliteeti ja püsimajäämist, peaks meie eesmärk olema Euroopa parim hariduskorraldus ja alles siis esimese viie hulka kuuluv majandus, nagu seadis eesmärgiks peaminister.

Meie eelarvestrateegia probleemid on suuresti paradigmaatilised ja vähem tehnilist laadi. Praeguses Eestis, kus poliitikategemise põhiinstrumentideks on võimu usurpeerimine ja ühepäeva kasu, puudub perspektiiv pikemaajaliste arengueesmärkide seadmiseks ja elluviimiseks. Tulevikukomisjoni moodustamise katsed riigikogus on järjepanu läbi kukkunud. Strateegilise planeerimise alusena puuduvad eelarvestrateegias kõige tähtsamad konstruktsioonid: elukvaliteet ning rahvuse ja riigina püsimajäämine. Kumbki pole taandatav makromajanduslikule edule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming