Eelarvamustest

Tarmo Teder

Mitte üksnes Toompeal riigikogus ja vabariigi valitsuses paistab tihtipeale levinud arvamus, ennasttäis hoiak, et küll me ise siin teame, kuidas asjad käivad ja teile parem tuleb, ärge hakake siin üldse oma ideedega aega viitma. Eks linnades ja valdades on ka aastakümnete jooksul kujunenud oma „tarkpeade” klubid, kes volikogu toolidele kipsistunud, mõnele annab ässamiseks õli majanduslik jõukus, mis tiivustab ülbust ja ülesõitmist. Viimasel viiel-kuuel aastal olen siiski hakanud märkama stagnantidest ülbikute laveeriv-manipuleerivat suundumust nn koostööle, tasalülitamisele ja moosimisele – sõltuvalt jõudude vahekorrast. Seda tublisti tänu iseorganiseerunud vabakondlikele ühendustele ja tihesidemetes netipuntidele.

Kuid poliitikast ega vallavalitsemisest ei tahtnud ma siin kirjutada. Eelmises lõigus üldiselt maalitud suundumus on hoopis laiapõhjalisemalt juurdunud paljudesse elualadesse. Võtkem või kultuur oma kaunite kunstidega. Eelarvamus mingite eriskummaliste loojate suhtes on kergelt levinud igasugustel aegadel ja kõikide muusade väljal. Võimule saanud kriitikute, arvajate ja otsustajate tuumik lihtsalt nokib mõnda valget varest või vaikib musta lamba surnuks, sest ei taheta ega osata mõista mõnd neile kauget erilaadsust. Kollektiivse jõuga on üheskoos kindlam isepäisus maha tallata kui seda analüüsida ja seedida. Nõnda liituvad arad parastavalt ülesõitvaks jõuks ja koonduvad üksteise p…et lakkuvaks klanniks.
Et olla konkreetsem, toon ühe näite, kuigi ma Eesti filmiinstituudi (EFI) otsustajaid veel päris klanniks ei tihka nimetada, ent ilming siiski. Režissöör Tõnu Virve esitas tänavu taotluse toetada tema kavandatud dokumentaalfilmi „Pillikandja” tegemist. EFI värvatud eksperdid (S. K., M. U.-Š. ja M. L.) hindasid Exel tabelisse punkte paigutades selle üksmeelselt kõige madalamalt üksnes nullidega?! Ometi oli „Pillikandja” projekti kõikide paberite juures ka poolenisti valmis, laia kandepinnaga stsenaarium Vanemuise teatri korüfeedest ja konkreetsest loojahingest. Tõnu Virve on end varem tõestanud uurimuslike dokumentaalidega „Monument”, „Evald Okas” ja „Armud jäänud, armud tulnud”, ent ta on ka tülikas ja aktiivne kineast: paar korda kinoliidust väljagi visatud jms. Nii et loojast on kuvand ning piisab sellest – muudkui laome talle nulle, pole vaja mingeid pabereid lugedagi. Väga kummaline on ka see, et Eesti filmistuudiote ühinenud produtsentide kamp andis tänavuseks EFI eelkäijale ette nn soovituslike ekspertide-hindajate nimekirja, millest siis ametisse palgatud filmisihtasutuslased alandlikult omakorda valiku tegid. Ja pole ime, et nõnda läbi kahe filtri soovitatud on omakorda risti-rästi seotud suuremate ja mõjukamate stuudiotega. Oh, kui labane ja tavaline, pisike igapäevane korruptsioonike.

P. S. Kultuuriministeeriumini kui üpris arusaamatu funktsiooniga moodustise kritiseerimiseni siin täna ei jõudnudki ning ega selleks olegi põhjust. Asutus on viimasel kuul jäänud silmatorkamatuks, mis ongi tema õige asend.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming