Edukamates riikides on soolist võrdõiguslikkust aastakümneid tähtsaks peetud

K?ud Valle-Sten Maiste

 

Kristi Lõuk Islandis, riigis, mida aastatel 1980–1996 juhtis maailma esimene valitud naispresident Vidgís Finnbogadóttir.  erakogu

 

“Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus” on esimene täielik ülevaade kõigist naisministritest, kes on Eesti Vabariiki 89 aasta kestel teeninud. Ministrid räägivad usutluste vahendusel oma kujunemisloost, poliitikasse tulekust, saavutustest ja takistustest. Võrdlusmaterjaliks on usutletud nelja Põhja- ja Baltimaade väljapaistvat naispoliitikut. Raamatu teoreetilises osas uuritakse, miks on naisi poliitikas palju vähem kui mehi, mis on naiste roll poliitikas ning kuidas saavutada sooliselt tasakaalustatud esindatust poliitikas. Raamatu on välja andnud Eesti Naisüliõpilaste Selts ja Tartu ülikooli eetikakeskus Avatud Eesti Fondi ja sotsiaalministeeriumi toetatud projekti “Rohkem naisi poliitikasse” raames. Koguteose on koostanud ja toimetanud Margit Sutrop, Kristi Lõuk, Toomas Kiho ning kirjastanud Eesti Keele Sihtasutus.

 

 

Kristi Lõuk, mis teid ennast neid intervjuusid kokku pannes kõige enam üllatas, kõige huvitavam oli?

Nende lugude kaudu tuleb hästi välja meie lähiajalugu, viimased 16 aastat. Leidsin nii mõndagi, mida varem polnud osanud tähele panna või piisavalt väärtustada, näiteks Lagle Pareki lugu sellest, kuidas ta autos magama jäi, kui teda KGBsse viidi, Liia Hänni 20. augusti kogemused ja Vaira Vīķe-Freiberga Nõukogude okupatsiooni eest põgenemise lugu. Lähiajaloos toimunuga tutvumine isiklikult kogetu kaudu võiks muidu poliitikat ebameeldivaks ja ebahuvitavaks pidavatele inimestele huvitav ning põnev olla. Nende lugude abil ei saa me teada mitte ainult riigi ehitamisest ja erakondlikest suhetest, vaid ka sellest, kuidas sellega isiklikult on toime tuldud, kuidas on üle elatud reetmisi, ühendatud töö ja pereelu.

 

Millised omadused peavad olema naisel, et meie väidetavalt suhteliselt tugevalt kreenis meestekeskses poliitikas esile küündida?

Enesekindlus. Sihikindlus. Tarkus. Tugevus. Töötahe.

 

Kas te nõukogudeaegseid naispoliitikuid ei püüdnudki üles otsida või on nad kõik juba surnud? Või oli teil isamaalis-aateline printsiip lisaks soolisele raamatu koostamise juures? Midagi nõukogude aja suhtumistest nad oleksid võinud ju avada?

Meie eesmärk oli olla poliitiliselt neutraalne, s.t vältida süüdistusi ühe või teise erakonna eelistamises. See omakorda tähendas, et põhiprintsiipi, milliseid naisi intervjueerida, tuli hoolega otsida. Nii jõudsimegi naisministriteni. Teine eesmärk oli entsüklopeedilisus. Seisuga märts 2007 on raamatu kaante vahel kõik Eesti Vabariigi naisministrid. Meie sooviks oli koostada raamat, mida ei nähtaks kui pelka võitlevat naisõigusluse raamatut, mille kohta mehed peale vaadates ütlevad “ah, jälle see naiste värk” (millega neil mingit tegemist pole ja millest nad seetõttu midagi kuulda ei soovi). Margit Sutropi idee oli intervjueerida naabermaade väljapaistvaid naispoliitikuid. Kahjuks ei õnnestunud lühikese aja tõttu saada intervjuud Soome presidendilt Tarja Haloselt. Siiski annavad need välismaa tipp-poliitikutega tehtud intervjuud hea tausta mõistmaks, et probleemid on ühised, vahe on vaid arengutasemes.

 

Arvukad sisuanalüüsid on meid valgustanud, kuidas meedia esitab naisi olgu reklaamis või olemuslugudes nii-öelda vähemtõsises kontekstis. Teie raamatus on naispoliitikuid intervjueerinud naisajakirjanikud. Kas püüdsite oma intervjuudega peavoolumeediast kuidagi selgelt eristuva kuvandi poole?

Jah. Meie eesmärk oli jäädvustada ministrina töötanud naiste lood, mis samaaegselt kajastavad ka aja lugu. Palusime, et kõik räägiksid oma loo, misläbi saaksid lugejad võimaluse mõista, mida tähendab olla naisena poliitikas.

Seost ajakirjanike soo ning selle vahel, kuidas nad naisi ja mehi kujutavad, on püütud leida, kuid seni on leitud, et naised ise ei kujuta naisi oluliselt teistmoodi kui mehed. Me tellisime intervjuud professionaalsetelt ajakirjanikelt, kel oli huvi antud teema ja töö vastu, nende sugu valikukriteeriumina teadvustamata.

 

Kas suhtumises naispoliitikutesse on meie meedial mingid küsitavad stereotüübid, mis kumavad naistega tehtavatest usutlustest läbi mitte ainult lauskollases pressis, vaid ka Postimehes, ETVs, Sirbis, minu usutluses teiega siin?

Jah. Kuid mitte ainult naispoliitikutesse, vaid naistesse üldiselt. Esiteks arvuliselt on tõestatud asjaolu, et naisi kujutatakse meedias üldse vähem, ning teiseks, kui meedia naistest räägib, siis taandatakse nt naispoliitik ikka tema soole, st räägitakse ennekõike temast kui naisest ning siis alles poliitika sisust. Tihtipeale ei nähta naises indiviidi, vaid grupi esindajat. Olgu selleks grupiks siis naised või konkreetsemalt naised kui ohvrid, hoolitsejad vmt.

 

Anu Toots ütles hiljaaegu intervjuus Sirbile, et meie väheste naispoliitikute seas on veelgi vähem neid, keda saadab kahtluseta tõsiseltvõetav ja asjalik kuvand. See olevat kindlasti üks põhjusi, miks naised ise ei hääleta sookaaslaste poolt ja naispoliitikud ei ärata ka laiemat usaldust.

Peamiseks põhjuseks ma seda ei pea. Olulisem on jätkuvalt valitsev eelarvamus, et mees on see, kes otsustab ja vastutab. Arvan, et naine ei usalda naist pigem seetõttu. Kõik need küsimused, et kas ta saab ikka hakkama ja miks tal üldse on vaja poliitikasse minna jmt, jäävad ära, kui toetatakse meespoliitikut, hoolimata tema kuvandist. Kui mõni naispoliitik pole tõsiseltvõetav, siis sellest teavad justkui kõik, ent meespoliitiku puhul pole nimetatud asjaolu miskipärast probleem. Teiseks aspektiks on erakondade sisemise demokraatia nõrkus selles osas. Ka äsjaste riigikogu valimiste puhul esines ringkondi, kus valimisringkonnas olid erakonna nimekirjas vaid mehed. See, et erakonnad ise seda puudusena ei näe või tunnista, räägib ise enda eest.

 

Iseloomustage võrdlevalt palun eesti poliitiliste parteide ja teiste ühiskondlik-poliitiliste institutsioonide suhtumist soolise tasakaalustatuse küsimusse?

Mulle teada olevalt on meie erakondadest vaid sotsiaaldemokraadid oma parteisisestes diskussioonides arutanud soolise võrdõiguslikkuse strateegiaid. See on igati positiivne. Minusugusele kaugele kõrvaltvaatajale tundub, et ollakse arvamusel, et soolise võrdõiguslikkuse seadus sai kolme aasta eest vastu võetud ja nüüd on ka kõik probleemid lahendatud. Tundub, et ei mõisteta, et seda üldist inimõigust ja üldist hüve tuleb rakendada kõikides ühiskonnaelu valdkondades, rääkimata analüüsidest, kuidas seda teha võiks.

 

Sageli öeldakse, et poliitika ei saa olla puhtam, parem ja teistsugusem kui ühiskond keskeltläbi. Samas näevad idealistid poliitikute puhul siiski ka nende teednäitavat rolli. Mille taha suhtumiste ja hoiakute muutumine jääb?

Tundub, et inimesed ootavad poliitikutelt riigimehelikkust, et riigi valitsejad mõistaksid moraali ülimuslikkust, ega näe küsimustes vaid majanduslikke või õiguslikke külgi. Miks osast valitsejatest poliitikud või politikaanid saavad, on raske öelda. Palju sõltub isiku või erakonna moraalikoodeksist, samuti sellest, mis eesmärkidega poliitikasse on mindud. Muutuse vajaduse peab inimene või erakond ise ära tundma, väliselt on seda väga raske tekitada. Ühiskond ja valijad saavad seda oodata ja nõuda.

 

Kuivõrd võib öelda, et sooline tasakaal on meie ühiskondlik-poliitilises elus praegu jäetud veel üsna juhuse hooleks? Kas miski kõneleb ka sellest, et päris tasakaalust väljas asjad enam ei ole?

Kadi Viik kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes, et erakondadel puudub selge soolise võrdõiguslikkuse poliitika. On tõsi, et Eestis ei ole soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisega eriti tegeletud. Puudusena võiks veel välja tuua, et puudub keskne juhtiv- ja järelevalveorgan (selleks pole ei soolise võrdõiguslikkuse nõukogu ega sotsiaalministeerium), samuti pole koostatud riiklikku tegevusplaani soolise võrdõiguslikkuse alal. Sellised on aga olemas näiteks Põhjamaadel ja enamikul juhtudel on need ka oma eesmärgid täitnud.

Kuid selles, et meil on tööl soolise võrdõiguslikkuse volinik, olemas vastav osakond sotsiaalministeeriumis ning Avatud Eesti Fondi ja sotsiaalministeeriumi ühistes soolist võrdõiguslikkust edendavates projektikonkurssides tuleb näha vaid positiivset ning teednäitavat algatust.

 

Mida on muutnud Eesti elus soolise võrdõiguslikkusega tegeleva inimese töölevõtmine sotsiaalministeeriumis? Kas seda jõudu on piisavalt ja mida sellelt sammult üldse oodata?

Volinik on erapooletu asjatundja, kes jälgib ennekõike soolise võrdõiguslikkuse seadusest tulenevate nõuete täitmist. Ta võtab vastu isikute avaldusi ning avaldab arvamust, kas võimalik diskrimineerimine on aset leidnud või mitte. Seetõttu on alust väita, et teatava hulga inimeste (sh nii meeste kui naiste) õigused on seeläbi paremini kaitstud. Volinik analüüsib ka seaduste mõju meeste ja naiste seisundile ühiskonnas ning nõustab valitsusasutusi. Kuigi võib öelda, et see on nii-öelda ettekirjutus Euroopast, pean seda vaid positiivseks. Samas võiks voliniku arvamus olla õiguslikult siduv, samuti võiks olla tal oma büroo, mis aitaks probleemi laiemalt teadvustada.

 

Kas võib öelda, et soolise tasakaalu printsiipi silmas pidav poliitikateadus on meil siiski alles lapsekingades. Isegi andmestikud on meil veel algelised, lõpuni kontrollimata ja sageli juhuslikud või põlve otsas kokku saadud, rääkimata kindlakujulistest mõtestuskaanonitest ja konkureerivatest tõlgendussuundadest. Liisa Vaski väga huvitav eessõna annab mõista, kui algelised on meie debatid kas või kvootide osas ja kuidas need on täiesti läbi viimata küsimustes nagu valimissüsteemi kohandamine jms. Kuidas hinnata asjaomast akadeemilist potentsiaali ja selle institutsionaalset vundamenti?

Kui akadeemilise potentsiaali all mõelda feminismi kui akadeemilise distsipliini arendajaid, siis siin on tõepoolest tegevusruumi küllaga. Eks vaikselt on üliõpilaste seast peale kasvamas ka neid, keda ülimalt lihtsustav ja seega muidugi populaarne sildiloopimine ei ole eemale peletanud ja kes julgevad end feministidena identifitseerida. Mõnes mõttes on ehk taas laps koos pesuveega välja visatud: kui osa lääne feministlikus kaanonis peituvaid üldistusi meile ehk ei laienegi, ei tähenda see veel, et seal aastakümnete jooksul tehtud tõsine töö meie seisukohalt tähtis ei oleks.

 

Kuidas hinnata feminismi ja soolist võrdsust silmas pidava politoloogia mõju ja rolli naise ühiskondliku positsiooni tugevnemist silmas pidades?

Kui Eesti ühiskonda silmas pidada, siis feminismi nähakse ennekõike vaid võitlevana ning seeläbi on see tekitanud paljudes negatiivseid eelarvamusi. Mõistetakse vaid seda, et naised justkui tahavad midagi, viitsimata süveneda, mida täpselt ja kuidas. Ühest küljest naiste roll on muutunud ja sellest ollakse teadlik, samas ei tähenda teadlikkus veel aktsepteerimist ja heakskiitu. Näen, et soolist võrdõiguslikkust silmas pidaval poliitikal on võimalus nii mõndagi korda saata. Seda ennekõike seetõttu, et kui feminismi kriitikud küsivad, et milles mehed ja naised peaksid võrdsed olema, siis siin lähtutakse eeldusest, et nad ongi võrdsed ja võrdõiguslikud. Seega mitte ühelt ei võeta teise arvelt ära, vaid mõlemale antakse võimalus end teostada, seda vähemasti teoreetiliselt. See omakorda tähendab seda, et ühiskondlikus elus kõrgel kohal naine on seal, sest tal on vastav soov ja kompetents, tahe midagi korda saata, mitte seepärast, et ta on naine või esindab naisi.

 

Feminismikirjanduse ja -ürituste kiht on meil juba 1990. aastate algusest tähelepandavalt kasvanud ja tänaseks üsna tugev. Praktilist ühiskondlik-poliitilist lähenemist on aga vähe? Ka Ariadne Lõngas domineerivad Descartes’i pilastused massiivselt nimetatu üle. Miks nii?

Feminism kui poliitiline ideoloogia on selgelt suunatud poliitilise sfääri laiendamisele, kus mehe ja naise suhteid peetakse selgelt poliitiliseks. Miks meil see patriarhaalse ühiskonnakorralduse kriitika teoreetiliseks jäi, on raske öelda. Arvan, et oma rolli on kindlasti mänginud see, et tegu on varakapitalistliku ühiskonnaga, mis teisest küljest on samas ka postsovetlik. Nii on ka arusaama soorollidest kujundanud meie minevik, kui naised traktorirooli aeti ning lüpsjad ja karjatalitajad kvoodinaisteks olid. Teiseks asjaoluks on see, et akadeemiline feminism tänapäeval ongi väga teoreetiline ning see asjaolu peegeldub mingil määral ka eestikeelses kirjanduses.

 

Naiste võrdse esindatuse vajadust poliitikas põhjendatakse sellega, et muidu ei saa rääkida demokraatiast. Sellest lähtuvalt loendatakse arve ja võetakse vastu direktiive. Olen nõus. Siiski, kuigi ühiskonna nägu sõltub väga mitmete tegurite koosmõjust, kas sooliselt võrdsemad ühiskonnad erinevad teistest ka kuidagi sisuliselt?

Vastavad ühiskonnad on läbilõikes võrdsemad ning neis on rohkem õiglust. Kui vaatame Põhjamaid, mille hulka tegelikult kuuluda soovime, siis nende näitel saab öelda, et sotsiaalsem ja võrdsem poliitika ei kahjusta riigi majandusarengut ega takista innovatsiooni, vaid hoopis teeb ühiskonna seeläbi edukamaks. Tuleks tähele panna, et maailma kõige edukamad, parima inimpotentsiaaliga (nt elanike haridustase) ning innovaatilisemad riigid on need, kus soolist võrdõiguslikkust on aastakümneid tähtsaks peetud, mitte pole lastud asjadel isevoolu teed minna.

 

Kas julgete prognoosida, millal Eesti ühiskond jõuab soolise tasakaalu küsimustes praegusest hallist tsoonist näiteks Põhjamaade sarnaseks? Kust ja mille mõjul hakkab jää murenema ja milliste paisude taga vesi ennekõike kinni on?

Konkreetselt küll mitte. Igal juhul mitte niipea. Põhjusi on mitmeid. Näiteks see, et meil pole meessoost feministe, et korraldatakse  eraldi kampaaniat teemal “Mehed ja võrdõiguslikkus”. Jää murdumist küll ette ei näe, küll vaid vaikset sulamist ning sedagi juhul, kui toimub pidev teavitustöö, seda riiklikul tasandil, ning kui sellega parteipoliitiliselt rohkem arvestatakse. Alles siis, kui ühiskond on piisavalt ette valmistatud, alles siis saab jää murduda ning võib eeldada, et ühes sellega muutuvad valitsevad hoiakud ja suhtumised.

 

Kas teile ei tundu, et tänaste kahekümneste seas on sellist “kaasasündinud” meesšovinismi tunduvalt vähem kui näiteks neljakümneste seas? Kas sellesse ei ole usku, et soorollid tasakaalustuvad põlvkondade vahetusega aastakümne- paari pärast ka suuresti ise?

Tervete aastakümnete kohta ma küll midagi sellist väita ei julge. Mõlemast on võimalik leida meeldivaid erandeid. Samas kui Marion Pajumetsal on põhjus uurida teemat “Kas uus mehelikkus jõuab Eestisse?” ja tuua oma artiklis välja järeldustena, et senikaua kui noormehed ja noorpoliitikud ei usu, et sotsiolooge huvitavad mehelikkuse ja naiselikkuse konstrueerimise viisid, ning nad ei ole valmis erinevateks rolliinterpretatsioonideks, Rein Taageperal on aga põhjust kirjutada artikkel “Julgus olla nõrk”, ei söandaks ma väidetuga nõustuda.

On teada, et ühiskond taastoodab soolisi stereotüüpe. Jah, see on küll pidevas muutumises, ent selleks, et muutuda teistsuguse rollijaotuse suhtes tolerantsemaks, on vaja pidevalt tööd teha. Väga oluline on see, et inimesed ise mõistaksid, et nad oma väärtuste, hoiakute ning käitumisega seda kõike edasi annavad. Mistõttu tuleks tähelepanu pöörata näiteks sellele, kuidas lapsi kasvatatakse. Kas poisslapse roll on vaid prügiämbrit välja viia või peab ta ise oma nõud pesema ja oma toa korras hoidma? Kas tüdrukult oodatakse abiksolemist köögis või on tal võimalus lasteaias valida judo või jalgpall iluvõimlemise asemel ning ka talle ostetakse arvuti? Vaid siis, kui me oleme paindlikumad, avatumad ja tolerantsemad, vaid siis on lootust, et tulevikus võib midagi muutuda.

 

Eetikakeskuses on kõik naised puha ametis ja domineerinud kogu aeg. Ärge öelge, et see ei ole teadlik poliitika. Kas üritate ühiskonda selliselt tasakaalustada ja kas meesfilosoofid pahameelt ei ilmuta?

Kahtlemata on eetikakeskuses toetav suhtumine. Samas osaleb keskuse töös väga palju mehi, olgu teadurite, doktorantide või juhatuse liikmetena. Mingit soospetsiifilist teadlikku personalipoliitikat pole meil kunagi olnud, lihtsalt naiskodanikud on meie projektipõhises elus aktiivsemad olnud. Meil ei ole midagi meeskolleegide vastu, vastupidi, nad on igati teretulnud!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming