Eduka enesemüümise käsiraamat

Leo Luks

Kas professor peab olema ennekõike tippteadlane või osav rahahankija?  

Eetika. Interdistsiplinaarsed lähenemised. Tartu Ülikooli eetikakeskus 2001 – 2006.

 

On igati kiiduväärt, kui akadeemiline asutus võtab vaevaks üllitada midagi tõsisemat kodumaise publiku jaoks. Kuigi enamik ülikoole ja instituute rõhutab paberil vajadust tegutseda ka laiema avalikkuse heaks, suudavad vähesed antud funktsiooni täita: kogu aur läheb teadusartiklite vorpimisele ja raha hankimisele. Eetikakeskus on meeldivaks näiteks selle kohta, et isegi humanitaarteadustes saab ka Eestis tegutseda laia joonega. Kui lugeda ülevaadet eetikakeskuse viie aasta tegevusest (lk 575 – 592), siis tuleb igasuguse kahtluseta tõdeda, et korda on saadetud väga palju. Ning vast ilmunud kogumikteos tõestab, et eetikakeskus on tõesti interdistsiplinaarne keskus, kus käivad arutlemas väga erinevate erialade inimesed. Eestlase loomust silmas pidades julgen arvata, et leidub mitmeidki inimesi, keda eetikakeskuse edulugu kadedaks teeb. Selle asemel tuleks vähem edukatel üksustel proovida õppust võtta. Küllalt sageli võib lugeda, kuidas üks või teine alarahastamise üle kurtev kultuuritegelane (sageli humanitaarteadlane) apelleerib meie põhiseadusele, mis peaks tagama rahvuse ja kultuuri säilimise või palju ikka Soome või mõni teine edukas riik teadusele raha annab. Selline hala ei too kiratsevale teadusüksusele sentigi lisaks.

Raamatus on eetikakeskuse saavutused esitatud kuiva loeteluna. Olles veidi keskuse igapäevatööd eemalt seiranud, julgen väita, et õnnestumiste taga on läbimõeldud ja hästi organiseeritud töö. Ükski toetusraha ei tule ise ukse peale koputama, need tuleb välja võidelda. On naiivne arvata, et õppejõud oskavad ise piisavalt edukalt raha taotleda. Eetikakeskuses töötavad palgalised projektikirjutajad, samuti tegeletakse teadlikult PRiga (vt Kristi Lõugi ülevaateartiklit lk 497 – 521, ega te ometi ei arva, et eetikakeskuse töötajate pidevad sõnavõtud ajakirjanduses on koordineerimata tegevus?).

Eelnevaga ei tahtnud ma väita, et kõik alarahastamise probleemid tulenevad üksuste juhtide organisatoorsest suutmatusest. Nõnda armastavad küll väita mõnede ülikoolide kõrged ametnikud, kuid see pole siiski tõsi. Tuleb esile tõsta, et eetikakeskus loodi võimsa välismaise rahasüsti, Volkswagen Stiftungi toel. Enamasti aga keegi teaduses avanssi ei maksa, raha taotlemiseks läheb vaja tulemusi ning tulemuste saavutamiseks jällegi raha. Teiseks peab mainima, et mitte iga teadusharu pole nii atraktiivne kui eetika. Lisaks kõigele kerkib esile küsimus: kas professor peab olema ennekõike tippteadlane või osav rahahankija? Teaduse ja ülikooli loomuse üle võib jäädagi arutama, kuid paraku annab teaduse argipäev sellele probleemile ühese vastuse: selleks, et üksuse inimesed saaksid normaalselt töötada, peab professor olema organisaator ja rahapump. Ma ei kiida seda isiklikult heaks ega sooviks tänapäeva Eestis töötada professorina, kuigi professori palga vastu poleks mul muidugi midagi. Kuid iga professor, kes mängib tegelikkusega pimesikku ega soovi või ei suuda organisatoorset koormat kanda, peaks peeglisse vaatama ja tagasi astuma. Professor, kes oma mugavuse tõttu projektipõhise elukorraldusega ei kohane, on parasiit, kelle tõttu peavad virelema alluvad ja tudengid.

 

Millest kirjutab kogumik?

 

Raamatu põhiosa moodustavad 29 artiklit või ettekannet. Tekstid on jagatud viide blokki: metaeetika, õigus ja eetika, bio- ja meditsiinieetika, poliitikafilosoofia ja globaalne eetika, professionaalne eetika. Kogumiku ampluaa on niivõrd lai, et põhjapanevate üldistuste tegemiseks peaks olema vähemalt professionaalne moraalifilosoof, mida ma ei ole. Järgnevalt ei ürita ma anda ammendavat ülevaadet kõikidest tekstidest, vaid toon üksnes esile mõned mind intrigeerinud artiklid ning tutvustan oma subjektiivseid lugemismuljeid.

Kindlasti annab raamat adekvaatse ülevaate sellest, mille üle on eetikakeskuses viie aasta jooksul arutletud. Eessõnas öeldakse, et tegemist on valikuga aastate jooksul peetud ettekannetest (lk 13), kuid ei tutvustata, mis printsiibi alusel valik teostati. Kogumik sisaldab eesti- ja ingliskeelseid artikleid. See, et nelja välisautori artiklid on tõlgitud eesti keelde, on igati kiiduväärt, pidades silmas, et raamat on mõeldud eesti lugejale. Samuti on mõistetav, et kõigi välisautorite tõlkimine käis üle jõu. Kuid imelikul kombel on neli eesti autorite teksti avaldatud ingliskeelsena. Isegi kui oletada, et autoritel puudusid antud tekstidest eestikeelsed algversioonid, ei tohtinuks eestindamine autorite kaasabil olla eriti raske töö. Kuna kogumikus pole märkmeid tekstide eelretsenseerimise kohta, siis jääb vaid üle oletada, et eestlaste võõrkeelsed tekstid pandi sisse “toreduse pärast”, tõestamaks nende võimekust võõrkeeltes kirjutada.

Teose teemaring on väga lai, kirjutiste tase ja lugejasõbralikkus kõiguvad suurel määral. Minul kulus muude tegemiste kõrvalt raamatu läbitöötamiseks terve kuu ning paar teksti (Marek Järvikult ja Michael Haspelilt) jäid ikka arusaamatuks. Autorid on oma ettekannete tekste trükikõlbulikuks toimetanud erineval määral.

Jürgen Mittelstrass tutvustab avaettekandes (lk 29 – 42) transdistsiplinaarsuse mõistet, millega tähistatakse erinevate teadusvaldkondade sisulist lõimumist rohujuuretasandil, et saavutada mõne keeruka objekti või valdkonna uurimisel uut kvaliteeti. Eetika on kahtlemata nii keerukas valdkond, mis vajaks transdistsiplinaarset lähenemist ning maailmast võibki leida nt eetika põimumist neuroteadustega (vt Soosaare artiklit lk 300 jj). Minu hinnangul jäävad eetikakeskuse tegemised, nagu ka antud kogumik, siiski interdistsiplinaarsuse tasandile. Iga autor kirjutab oma probleemist, erinevad blokid omavahel ei haaku. Filosoofilised artiklid on kirjutatud erandlikult analüütilises stiilis, julgeid sünteesikatseid siit ei leia. Mittefilosoofidest kirjutajate artiklid on enamasti informeerivat laadi, avatakse probleemi taustu, kuid ei väideta midagi. Muidugi võib filosofeeriv lugeja alati ise edasi mõtelda.

 

Metaeetika vajadus

 

Kuna mind huvitavad eetika puhul kõige rohkem just metaeetika küsimused, olin meeldivalt üllatunud, et kogumikus leidub metaeetika alajaotus. Nimelt prevaleerivad eetikakeskuse uurimissuundades praktilised probleemid, kus metaeetika peale enamasti aega ei raisata. Kuna küsimuste üle “mis on voorus”, “mis on väärtus”  on vaieldud juba Sokratesest saati, ei soovi paljud praktilised eetikud seda vaidlust jätkata, vaid üritavad põletavate probleemide lahendamisega ühiskonna silmis kannuseid teenida. Mulle tundub, et praktiline eetika on intellektuaalne pimesikumäng, kuna iga inimene lähtub mingisugustest eeldustest, n-ö metafüüsilisest alusasendist. Vältides metaeetikat, varjame kaasvestlejate eest oma alusarusaamu.

Ka vaatlusaluse kogumiku paljusid autoreid iseloomustab praktilisele eetikale omane pealiskaudsus. Näiteks määratleb Margit Sutrop moraalikriisi Eesti ühiskonnas kui moraalsete printsiipide allajäämist hedonistlikele, majanduslikele või pragmaatilistele (lk 489). Tuleks täpsustada, milliseid printsiipe autor moraalseteks peab ning miks on hedonistlikud printsiibid moraali hulgast välja arvatud – minu arvates võib luua seesmiselt koherentse moraalisüsteemi hedonismi baasil. Kristi Lõuk kirjutab: “Tulenevalt asjaolust, et moraalne toimimine on toimimine teiste huvides, tuleks ühiskonna funktsioneerimise nimel egoismi ja enesearmastust ohjata” (lk 340). Siin on ilma argumentatsioonita välistatud kogu eetilise egoismi traditsioon.

Kõige üldisemal tasandil tegeleb meta-eeti-kaga Peter Stemmer oma artiklis “Moraali-kontraktualism” (lk 89 – 107). Autor argumenteerib selgelt ja veenvalt selle kasuks, et moraali tuleks käsitleda hüpoteetilise kokkuleppena inimeste vahel. Olgu tõe huvides märgitud, et antud artikkel, nagu ka juba mainitud Mittelstrassi tekst ning Paul Hoinigen-Huene’i artikkel, ei ole kirjutatud spetsiaalselt TÜ eetikakeskuse jaoks. Need kolm teksti on ilmunud välismaistes teadusajakirjades ning tõlgitud kogumiku kaunistamiseks.

Raamatu kõige säravamaks artikliks pean Bruno Mölderi teksti “Moraali metafüüsikast”. Möl-der argumenteerib moraaliobjektivismi vastu, näidates, kuidas kõik katsed anda väärtustele objektiivne sisu luhtuvad. Artikli väärtuseks pole mitte hämmastav probleemipüstitus, vaid väga hea selge stiil. Mölder kirjutab süüvinult keerulistest kontseptsioonidest, kuid avab kõik mõisted niivõrd hästi, et ka ilma filosoofilise taustata haritud lugeja ei tohiks kimpu jääda.

Ka Paul Hoyniden-Huene’i mõisteanalüütiline artikkel usaldusest (lk 45 – 57) on huvitav lugemisvara, eriti kui seda võrrelda Margit Sutropi artikliga usaldusest ja riskist geneetiliste andmebaaside kontekstis (lk 243 – 256). Sutrop refereerib lühidalt usalduse mõiste käsitlusi ning teeb sotsioloogilise uuringu põhjal ühe triviaalse järelduse: eestlased usaldavad liialt pimesi geeniteadusi, vajaksime pigem informeeritud usaldust.

 

Noppeid tekstidest

 

Kõige originaalsema mõttearenduse poolest paistab silma Hubert Schleichert. Oma artiklis “Riigid ilma territooriumita?” (lk 377 – 387) käib ta välja pöörase idee kaotada ära territooriumil põhinevad riigid. Samal territooriumil võiksid kehtida korraga erinevad halduskorrad, kusjuures inimesed saaksid ise valida, millisele nad alluda soovivad. Antud elukorraldus aitaks autori arvates kaasa sallivuse levikule ning vähendaks juhuse aspekti inimeste elus – sünnipaika me ju valida ei saa. Territooriumita riikide puhul tuleks leida tõhus moodus eri riikide alamate konfliktide lahendamiseks ning jõuda kokkuleppele loodusressursside kasutamise osas.  Need kaks probleemi, eriti viimane, muudavad Schleicherti idee teostamatuks ning näitavad selgelt, et vabaduse deklaratsioonide taustal jätkub armutu riikidevaheline konkurents.

Kindlasti tasub lugeda ka Helen Eenmaa artiklit Bushi ennetava enesekaitse doktriini kohta (lk 425 – 435). Sealt saame teada, et seda doktriini võib lugeda rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaks vaid siis, kui käsitleme rahvusvahelise õigusena neid reegleid, millega riigid de facto nõustuvad. Tooksin sisse võrdluse: nõustudes Bushi doktriiniga peame nõustuma ka Venemaa juhtide seisukohaga, mille järgi Balti riikide okupeerimine oli vastavuses toonase rahvusvahelise õigusega – sest seda ju aktsepteeriti. On mõtlemisainet, millise administratsiooniga meie valitsus rahva vaikival nõusolekul sõjalist koostööd teeb.

Alajaotus “Õigus ja eetika” tundus olevat kõige nõrgem. Esile tõstmist väärib Jaan Sootaki põhjalik tekst meditsiiniõigusest (lk 162 – 185). Võrreldes sama autori teiste õigusfilosoofiliste artiklitega, on antud tekst küll kuiv ja detailidesse laskuv, kuid talle lisavad väärtust juhtumianalüüsid. Huvitav oli teada saada, et Eesti seadusandluse järgi pole patsiendi tahte vastane ravi enam kuritegu (lk 173). Loodan, et Jaan Sootak koondab oma eetika- ja õigusfilosoofia alased artiklid peagi eraldi kogumikuks.

Bioeetika alajaotuses on tugevaimaks tekstiks Kristi Lõugi artikkel kloonimisest (lk 327 jj). Vaatamata sellele, et autor ei ava oma metaeetilisi eeldusi, on argumendid selgelt esitatud. Professionaalse eetika valdkonnast torkas silma Maie Kreegipuu artikkel psühholoogide eetikakoodeksist, mis sisaldas palju sotsioloogilist materjali. Sain muu hulgas teada, et psühholoogid ei tunne enamasti eetikakoodekseid ega kehtivaid seadusi (lk 470).

Kogumiku lõpuosa võtab enda alla eetikakeskuse tegevuse tutvustus. Kui jätta arvestamata Margit Sutropi murekiri eetikakriisist Eestis (lk 490 – 492), mis meenutab mõnda Ivan Orava följetoni, siis võib selle osa õnnestunuks lugeda. Kui leheveergudel kipub eetikakeskus enda tegemisi mõõdutundetult kiitma, siis siin viljeldakse akadeemilise kogumiku jaoks sobivamat stiili, rõhuasetus on informeerimisel. Filosoofiaõpetajate jaoks võib osutuda kasulikuks eestikeelse eetikaalase kirjanduse bibliograafia (lk 552 – 563). Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kuigi eetikakeskuse kogumik on kõikuva tasemega, läheb ta kindlasti korda laiemale publikule kui filosoofiatudengid. Öökapiraamatuks seda hankida pole vaja, kuid midagi lugemisväärset leiab siit iga eetikahuviline kindlasti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming