Eco, Rushdie ja Llosa kolmteist aastat hiljem ehk Kirjaniku roll tänapäeva ühiskonnas

Karina Talts

Umberto Ecol on välja pakkuda põhjendus, miks on kirjanikud USAs aktiivsest ühiskondlikust elust välja jäänud: Euroopas paiknevad ülikoolid ikka linna südames, Ameerikas on ülikoolid aga omaette linnakud – campus’ed, mis jäävad kultuurikeskustest kõrvale.

Rahvusvahelise kirjanike ühenduse PEN Ameerika keskus korraldab juba neljandat aastat New Yorgis kirjandusfestivali „World Voices”. Ühe nädala jooksul esitavad kirjanikud oma värsket loomingut, osalevad debattidel ja arutlevad aktuaalsetel teemadel. Selleaastase festivali teemaks oli „Eraelu / avalik elu”. Üle kaheksakümne kirjandusüritusega festivalil osales 172 kirjanikku 52 riigist, üles astusid sellised tuntud kirjanikud nagu Jeffrey Eugenides, Ian McEwan, Catherine Millet, Bernard-Henri Lévy, Peter Carey, Alvis Hermanis meie naaberriigist ja paljud teised. Lisaks veel muidugi selle loo kesksed tegelased – kolm musketäri.

Loomeinimesed on pidevalt kasutanud ja mugandanud vanu müüte ning loonud uusi, sageli nende enda isiku ümber keerlevaid lugusid. Üks selline legend räägib kolme maailmakirjanduse elava klassiku Umberto Eco, Salman Rushdie’ ja Mario Vargas Llosa ühisest veinipeost. Toimumisajana nimetatakse 1995. aasta 10. oktoobrit ja toimumiskohana Londonit, üksikasjad muutuvad sõltuvalt jutustaja isikust ja võtavad tihti fantastilisi pöördeid. Üks on siiski kindel, meeleolukale esinemisele järgnenud olengul ristis kooslus end kolmeks musketäriks ja nimi jäi neile külge. Selle aasta mai alguses astusid nad taas kord publiku ette, seekord New Yorgis rahvusvahelise kirjanike ühenduse PEN festivalil „World Voices”.

On iseloomulik, et ka veel XXI sajandil kehastavad kolme musketäri – neid õigluse ja võimu eest võitlejaid – kolm keskealist tegusat meest. Ainsaks uuenduseks see, et musketäride munder on asendunud tagasihoidliku ülikonnaga ning mõõga asemel haaratakse kätte sulg. Iseloomulik on ka see, et kuigi naiskirjanikud on viimaste aastatega üritusel välja võidelnud varasemast suurema osakaalu, istuvad nad siiani isekeskis väikestes saalides ja arutlevad marginaalsetel teemadel. Need, kel nii-öelda traditsiooniliste pehmete väärtuste kajastamisest kõrini, näevad ainsa radikaalse sammuna seksist kirjutamist, seda võimalikult naturaalselt ja ausalt. Erootilist kirjandust käsitlevas vestlusringis olid esinejateks vaid naised, ka kuulajate puuduse üle ei saanud kurta. Tundus, et hundid on söönud ja lambadki rahul, või kas ikka on? Susan Sontagi aastatetagune kokkuvõte festivalist, et „kirjandus ei ole võrdõiguslik tööandja”, peaks ometi mõjuma julgustavalt, mitte hirmutavalt.

Poliitilise korrektsuse ja poliitikaga on PENil üldse segased suhted. Rõhutatult apoliitiline ühendus võitleb küll sõnavabaduse eest ja taotleb maailma eri nurkades vangistatud kirjanike vabastamist, kuid sõnavabadust käsitletakse ikka veel kui midagi poliitikast eraldi seisvat. Nõnda koguti festivalil allkirju Hiina Rahvavabariigis vangistatud kirjanike vabastamiseks, kuid Hiinas tegelikult toimuvat mainiti vaid läbi lillede.

Õhtu alustuseks pidasid musketärid maha emotsionaalse vaidluse rollijaotuse ümber: selgus, et Eco ja Rushdie kisklevad ikka veel Porthose pärast, Aramis ei soovi ükski neist olla ning vaid Vargas Llosa kui Athos tundus ainsana oma rolliga rahul olevat. Tema ainukesena avaldas ka kiitust Alexandre Dumas’le kui suurepärasele romaanikirjanikule. „„Kolm musketäri” on puhas jazzirütm, kõik ülejäänud Dumas’ raamatud aga praht,” ei suutnud Eco ennast tagasi hoida ja jutustas loo, kuidas ta oli püüdnud ühest Dumas’ teosest kõik ebavajaliku ja vastuolulise, nii umbes 25% materjalist välja noppida ning avastanud üllatusega, et teos kaotas kohe oma müstika. Dumas’ võlu on selles, et tegu on halva kirjandusega. Just see ta heaks teebki. Kui Rushdie oli tõmmanud paralleele J. K. Rowlingu raamatutega, kus lehekülgede kaupa räägitakse võluvalt ei millestki, ning Llosa täiendanud, et hea kaasahaarav kirjandusteos ei pea sugugi olema grammatiliselt korrektne või stilistiliselt laitmatu, oli vähemalt üks osa kirjandusest – „halb kirjandus” – defineeritud ning tegelik vestlus, mis ei lasknud end sugugi häirida õhtujuhi sekkumistest, võis alata.

Küsimused, mis vanameistrite meeli nii kirjanduses kui elus rohkem erutavad, on laiahaardelised. Värsket loomingut tutvustaval ettelugemisel tegeldi peamiselt mineviku ja mälu ning filosoofia ja ajalooga. Räägiti ka veel kultuuride omavahelistest suhetest (Rushdie: „vaid fundamentaliste ei huvita ida ja lääne suhted”), keeleprobleemidest (Eco ühiskeele europanto loomisest), Bombayst, Peruu presidendivalimistest ja vasakult paremale kirjutamise meetodist. Vabas vestluses kerkis iseäranis esile üks teema – kirjaniku ja ühiskonna suhted. Mitte ainult kirjaniku vastutus, vaid ka ühiskonna tagasiside kirjutatud tekstidele. On ju nii Salman Rushdie kui Vargas Llosa pidanud üle elama väga jõhkraid lugejareaktsioone, sealhulgas oma raamatute raevukaid autodafeesid, fatwaa’st rääkimata.

Ükski kunstiteos ei sünni ilma muusa puudutuseta, tunnistasid kõik kolm sulega maailmaparandajat, kuid pelgalt kosmilisest inspiratsioonist ei piisa. Iga kirjanik on oma aja laps ja peegeldab seda enamasti ka teostes. See, kui palju üks või teine kirjanik on oma ühiskonna nägu, sõltub nii tema isiksusest kui selle toimemehhanismidest. Vargas Llosa mõtteavaldus, et kahetsusväärsel kombel on kirjanikel tõeliselt oluline ühiskondlik kaal just diktaatorite käe all (viidates nii endisele Nõukogude Liidule kui Ladina-Ameerika autoritaarsele traditsioonile), tekitas demokraatlikes riikides üles kasvanud publiku hulgas küll nõutuspobinat, kuid mõjus okupatsiooniaastaid veel ähmaselt mäletavale siinkirjutajale üsna mõistetavalt. Isikuvabaduste jõhkra mahasurumise korral võib inimese sisemine vabadus kas kuhtuda või hoopis kasvada. Julgus ja leidlikkus öelda asju ridade vahel, vajadus võidelda igalt poolt peale pressiva absurdsuse ja ideoloogilise survega on andnud nii suurepäraseid teoseid kui märkimisväärseid mõtlejaid. (Eco sõnastuses: eesti nõukogude kirjanduse hulgas leidus ka täielikku prahti, kuid see selleks.) Säärastes kinnistes surutise all elavates ühiskondades saavad kirjanikest sageli omamoodi tõekuulutajad ja kultusfiguurid. Avaldamisraskustest hoolimata on nende sõnadel suur tähtsus.

Ka vabas Euroopas on kirjanikel ühiskondlikus elus olnud kandvam roll kui näiteks Ameerikas, leiavad musketärid. Ameerika poliitilise elu kajastamisel, eriti parasjagu käimas murranguliste presidendivalimiste aegu, võtavad ajalehtede veergudel sõna vaid professionaalsed poliitilised kommentaatorid. Loomeinimeste kommentaare mitte ainult ei küsita, vaid suisa välditakse, samas kui Euroopas on loomeinimesed alati toiminud ühiskonnas kui kaasamõtlejad ja arvamusliidrid. Euroopa kirjanikud on läbi aegade olnud intellektuaalid, ameerika ametivennad meelelahutajad, kes tegelenud eelkõige oma isikliku imidži vormimise ja reklaamimisega.

Muidugi pole kirjanike sekkumine poliitilisse ellu mitte alati olnud positiivne. Leidub ju terve rida suuri mõtlejaid, kes tegid n-ö halva valiku (Llosa definitsioon) ja toetasid kas fašismi või mõnd muud totalitaarset režiimi ning kes ei muutnud oma vaateid ka nende režiimide kuritegeliku palge paljastamise järel. Loomulikult, nõustub Llosa, rikastasid sellised mehed nagu Heidegger ja Sartre maailma kultuuriruumi, kuid humanistlikust seisukohast on nende valik täiesti arusaamatu. Just selliste juhtumite tõttu on nii kirjanike endi hulgas kui ühiskonnas üldiselt tekkinud eelarvamus poliitiliselt angažeeritud kirjanike suhtes.

Tegu polnud mitte pelgalt teoretiseerimisega, vaid räägiti oma kogemuse pinnalt. Mario Vargas Llosa ja Salman Rushdie on oma elus täitnud kahte eespool mainitud kirjanikurolli ehk siis olnud nii ideoloog ja meelelahutaja. Llosa, kes sekkus 1990ndatel aktiivselt Peruu poliitikasse, tõmbus pärast presidendivalimistel põrumist ühiskondlikust elust kõrvale ja keskendus peamiselt loomingule. Peruulased polevat Llosat presidendiks valinud sellepärast, et armastavad teda kirjanikuna ja tahavad ka edaspidi tema raamatuid lugeda. Eco nali, et presidendiks saamise korral oleks Llosast saanud Richelieu, mitte musketär, ei varjutanud siiski Llosa silmanähtavat pettumust asjade käigu üle. Rushdie aga on pärast New Yorki elama asumist omaks võtnud ameerikaliku staarihoiaku ning esineb filmides, teeb kaasa kuulsate näitlejannade debüütvideotes ja semmib telestaaridega. Eco, kuigi temperamendilt kõige tulisem, on suutnud end positsioneerida kuskile nende kahe võimaluse vahele. Teadlase ja õppejõuna on tal välja pakkuda ka põhjendus, miks on kirjanikud USAs aktiivsest ühiskondlikust elust välja jäänud: Euroopas paiknevad ülikoolid ikka linna südames, Ameerikas moodustavad ülikoolid aga omaette linnakud – campus’ed, mis jäävad kultuurikeskustest kõrvale.

Märgid näitavad, et käsitletud teemad on aktuaalsed ka Eestis. Seisame justkui teelahkmel: kas valida Ameerika popkultuuri innukate järgijatena meelelahutuslik liin või jääda siiski Euroopa väljakujunenud voolusängi? Kas kirjanikud peaksid edaspidi ühiskonnas toimuvast osavõtmiseks ajakirjade esikaanel end meelalt paljaks kiskuma või tuleks ikkagi tänitustest hoolimata jätkata isemõtlejatena, kel õigus ja kohustus riigis toimuva kohta sõna võtta. Vanasõnade nagu „iga kingsepp jäägu oma liistude juurde” kergekäeline kasutamine võib vahel väga totralt mõjuda, siinkohal tasuks ehk meenutada veel ühte eesti vanasõna kingsepa ja tema enda kingade kohta. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui avastaksime kümne aasta pärast, et oleme hoopis paljajalu ringi tatsanud. Meie riik pole nii rikas ja loodan, et ka mitte nii rumal, et oma tahteavalduste vastuvaidlematu tõekssaamise „nimel” kunstirahvas oluliste otsustamiste juurest kõrvale tõrjuda. Parafraseerides Rushdie’t: ajad, mil kirjanduse ja kunsti olulisus riigi jaoks kajastus repressiivorganite arvus, peaks igavesti möödas olema.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming