Ebaõigluse jätk või meelekindel ei

Kaarel Tarand

Segadus või lahkarvamused Eesti majandusliku hetkeolukorra tõlgendamisel annavad tavapärasest ulatuslikumad võimalused neile, kes armastavad žongleerida suhtarvudega. Kui valitsus ja riigikogu peaksid sügisel minema tänavuse riigieelarve kahandamise teed, siis tekib peadpööritav segadus järgmise aasta eelarve iga osa või rea kasvu küsimuses. Kas 2009. aasta kasvu arvutatakse praegu kehtiva või pärast negatiivset lisaeelarvet tekkiva eelarve näitajate järgi? Septembriks on ju uus eelarve eelnõu kokku pandud. Segadust suurendab veelgi see, et hiljemalt mai lõpuks on valitsus kinnitanud riigi eelarvestrateegia aastateks 2009–2012. Sealtki pudeneb avalikku käibesse mitmesuguseid suhtarve. Võtame näiteks kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve. Tänavuses eelarves on kultuuril kasutada 2,84 miljardit krooni, mis andis (rahandusministeeriumi ülevaate andmetel) 2007. aastaga võrreldes kasvuks 12,5%. Oletagem, et nn säästueelarve kahandab tegelikku kulu 7% ehk 2,64 miljardi peale (aga see selgub alles sügisel). Mai lõpul kinnitatava strateegia järgi pakub valitsus, võttes arvesse kehtivat eelarvet, kasvuks 0%. Sügisel, pärast tänavuse kulu vähendamist, aga saaks rääkida rohkem kui 7% kasvust. Kui kogukulu puhul on võimalik veel küllalt lihtsalt tuvastada, millest jutt käib, siis kululiikide kaupa läheb asi veelgi segasemaks. Mõnda kuluartiklit (näiteks investeeringuid) kärbitakse või lükatakse edasi), mõni teine jääb endisena kehtima (palgad). Eeldada tuleb, et opositsioon kasutab tulevasest eelarvest rääkides nirumaid protsendinäitajaid, võimulolijad ilusamaid.

Selles segaduses võib kergesti järje kaotada. Ent üht tuleb meeles pidada: ka kõige kehvem majandusprognoos, mis meile on pakutud, näitab jätkuvat majanduskasvu. Rahandusministeeriumi oma 3. aprillist pakub tänavuseks kasvuks 3,7% ja järgmiseks aastaks 6,4%. Mingeid suuremaid muutusi maksupoliitikas samal ajal läbi ei viida. Seega on loogiline järeldada, et riigi tulud (jättes kõrvale ELi toetusraha) samuti kasvavad. See võimaldab kaljukindlalt nõuda ka kultuurile mineva rahahulga kasvu vähemasti samas tempos.

Siiski, kui näiteks praegu soovitab rahandusministeerium kõigile ministeeriumidele jääda järgmist aastat prognoosides nullkasvu juurde (võrreldes tänavusega?), tekib kaks küsimust. Esiteks, ka praeguse tagasihoidliku prognoosi järgi on kahe aasta summaarne majanduskasv tunduvalt suurem optimismi kõrghooajal mullu aastaseks kasvust planeeritust. Ja nii peaks mingi väikenegi kasv olema järgmiseks aastaks ette näha ka tänavuselt kõrgelt (ja eeldatavasti mitte täituvalt baasilt) arvestades. Miks seda ei julgeta välja pakkuda? Ja teiseks, kas siis 2007/2008. aasta eelarvesse kirjutatud kultuuri kiusamine põlistubki alatiseks? Kultuurieelarve kasv (12,5%) jäi teatavasti tunduvalt alla riigieelarve keskmisele kasvule (17%). Lihtsalt oli selline halb aasta kultuuriraha osas juba mitmendat aastat järjest. Kui nüüd natukenegi õiglust silmas pidada, siis peaks seda fakti arvesse võtma ka kulude kokkuhoiu mahu määramisel. Tähendab, need, kelle kasv oli väiksem, peaksid ka vähem säästu tekitama – nende püksirihm läks pingule juba uuest aastast. Paraku kõlab valitsusliidust teistsuguseid soovitusi. Esmaspäevases Postimehes ütleb Mart Laar: „Kärpida saab vaid ühe meetodiga – tuleb võtta kõigilt ja suhteliselt sama protsendiga. See jäägu iga ministri otsustada, millised summad kust maha võtta.„ Ja Laar eksib. Ei saa olla proovimata kindel, et sobib ainult üks meetod. Kui eelarvet saab kasvatada ebaõiglaselt („prioriteetide järgi„), kehtib sama ka eelarve kahandamise kohta.

Rahandusministeerium ennustas läinud nädalal, et eelarve kogukasv tuleb tänavu 8,8% seni loodetud 17% asemel. Ja teisipäeval jõuti valitsuses väidetavalt üksmeelele, mille järgi iga ministeerium tõmbab oma kulusid kokku 7–9%. Nii ta välja tuleb jah – keskmiselt. Et aga kultuur oli tänavu pügatu, mitte keskmine, siis oma senise kasvunäitaja 12,5% juurest on kultuuril mõistlikku, pigem hädaga talutavat taandumisruumi vaid 3,7% jagu, kõik, mis üle selle, on kurjast.

Parem oleks muidugi, kui ka kultuuriminister leiaks endas üles samasuguse hääle, nagu seni on kostnud Isamaa ja Res Publica Liidu suust hariduskulude osas, ja kuulutaks, et kultuurielul rahas väljenduv kahanemisruum üldse puudub. Ja et parim majanduspoliitika on kultuuri rahastamine. Seda oleks hea öelda, sest see poleks vale. Seda oleks turvaline öelda, sest teistest tugevamini arenenud õiglustundega kultuurirahvas kindlasti toetaks oma ministrit selles kaasuses. Ja see oleks tõsine töö ka vahelduseks telekanalite Ruhnu saarele transportimisele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming