Ealised iseärasused

Evi Arujärv

Juunikuus leidis või leiab aset vähemasti kaks sündmust, mille taga on tunda kollektiivset jõudu ja mille puhul võiks pateetiliselt kõnelda – ja kõneldaksegi – „rahva tahtest”. Üks neist sündmustest on Indrek Tarandi suur edu eurovalimistel, teine on Vabadussõja võidu samba pidulik avamine. Mõlema sündmuse taga on suur inimhulk ja kollektiivsed emotsioonid. Ja kui „rahva tahtest” ei saa tänu seostele poliitdemagoogiaga väga tõsiselt kõnelda, siis mingi üldisema tähendusega vaimuseisu väljenduseks  võib nii samba pühitsemist kui Tarandi valimisvõitu pidada küll. Lennart Meri tõi rahvusliku eneseteostuse sümbolina kasutusele Nokia otsimise.

Tähistades eelkõige majandusedu, oli sellel sümbolil küljes tugev pragmatismi maik. Üleskutse jäi lendsõnaks, sest suure kihistumisega majandusmudeli „ümber” ei ole parima tahtmise korralgi võimalik kujundada üldisele edule orienteeritud üldrahvalikku vaimset aktiivsust. Tegijad leidsidki ruttu oma isiklikud Nokiad erastamisprotsessi juriidilistes hookuspookustes,  sooja mere maksuparadiisides või seadusandja juures tagatrepilobi tehes, aga üldrahvaliku Nokia teemast sai pigem pilamise kui tõsimeelse arutelu objekt. Et tegelikult peitub efektiivseim Nokia inimeste kujutlustes ja mälestustes, mis võivad teha õnnelikuks ka need inimesed, kellel olevikku ega tulevikku ehk päris Nokiat ei ole – see selgus alles hiljem.

Võidusammas ei ole ju ka tegelikult sammas, vaid ideoloogiline Nokia. Kuigi formaalselt tähistab see Eesti iseseisvuse ajaloos olulist sündmust, annab sellele tähenduse ristiusu tähtsaim,  tugeva mõjujõuga sümbol. Sambas kehastub täiuslikult keeldumine olevikust ja püüd otsida tähendust minevikust ning veelgi kaugemalt – müüdimaailma sügavikust. See vaatab näoga helgesse minevikku – patriarhaalsesse, tõsisesse ja dramaatilisse „Eesti aega”, kus paikneb eelkõige vanema põlvkonna ühe osa altar. Ühtlasi kõrgub pealinna peaväljakul kristlik-konservatiivse ilmavaate ikoon, millel on peal erakondlike huvide ja päevapoliitika märgid. Lootus jääb, et kunagi jõuab eesti rahvas ka sellise vaimuküpsuseni, et teoks võib saada selline sümbol,  mis ei põhine ajalootrauma ja virtuaalse lunastuse läbimängimisel, vaid on ühendav, positiivne ja tulevikku suunatud. Kui võidusammas viib meid dramaatilisse isamaaliskristlikku müüdimaailma, siis Tarandi valimisvõit suunab – täpselt ei teagi, aga tundub, et kusagile tühja kohta, kus tähendused on alles tekkimas. On ju võidu taga üksnes tugev kollektiivne eitus – seniste võimulolijate, aga ka kogu parteipoliitilise süsteemi eitus ning soov otsida alternatiivi väljastpoolt. Missugune on see alternatiiv, selgub loodetavasti edaspidi, sest kampaania käigus jäi see saladuseks.

Karta on siiski, et ka kõik alternatiivid saavad võimalikuks vaid ühe või teise süsteemi „sees”, vastasel juhul sülitab too süsteem iga Messiase välja, ja et kui nimed muutuvadki, siis süsteem on igavene. Õnneks ei häiri see eitusele orienteerujaid – alati leidub ju midagi uut, mida eitada. Nii jumaldamisel põhineva sambasaaga kui ka eitusel põhinevate demokraatiaprotsesside puhul on siiski mõneti masendav teadvustada selliste inimeste suurt  hulka, kes keelduvad oleviku konstruktiivsest käsitlemisest, eelistades minevikku või mingit emotsionaalset kujutlusruumi. Selline oleviku vältimine meenutab ealisi iseärasusi: mineviku pühitsemine ja mütoloogiatesse süüvimine on omane vanemale põlvkonnale, tundeline eitus ilma konstruktiivse alternatiivita on hormoonidest pulbitseva murdeealise mängumaa. Ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada, et üldiselt on just viimasel edumaa: pullitegevale, seksinäljas teismelisele on ju orienteeritud kogu kultuuritööstus ja ka suur osa avalikust informatsioonist. 

Mõeldes, et tõenäoliselt moodustavad need kaks tinglikku figuuri – müüdimaailmas elav vanainimene ja ärapanemiskihust pulbitsev (täiskasvanud) teismeline – ka aktiivsema ja ihaldatuma osa valijaskonnast, hakkab natukene õudne. Aga teisest küljest: pilt muutub rahustavalt selgeks, kui võttagi omaks, et mis tahes ideoloogia on fiktsioon ja kogu inimlik ning poliitiline tarkus seisnebki ealiste iseärasuste ning inimhinge inseneritehnoloogia tundmises ning ärakasutamises.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming