E-patriotism ja efektiivsuse surmahaare

E-patriotismi loogika võtab e-riigi praegust suunda kui paratamatust ja jätab mulje, justkui oleks edasised küsimused puhttehnilised, kuigi tegelikult on tegemist sügavalt ideoloogiliste valikutega.

Aro Velmet

Dénes Kalev Farkas. Liberaaldemokraatia. Foto, paber, 2007.

Dénes Kalev Farkas. Liberaaldemokraatia. Foto, paber, 2007.

EKM

Uue sajandi alguses olid ühe Euroopa perifeerias asuva maalapikese elanikud enneolematus eufoorias. Nende valduses oli äsja avastatud ressurss, mille arendamine lubas „valgustada kogu maad“ ja „tuua jõukuse kolgastesse, kus seni laiutas vaid vaesus“. Õigetes kätes lubas see maagiline aines „luua ambitsioonika ja produktiivse intellektuaalide klassi“ ja „demonstreerida kõikide ühiskonnaliikmete harmoonilist kooselu“. Selle revolutsioonilise tehnoloogia taha tulid riik ja ettevõtjad, poliitikud lubasid endale lennukaid võrdlusi California konkurentidega, kellest lubati varsti-varsti mööduda. Piirkonnast, mida siiamaani peeti natuke mahajäänuks ja tagurlikuks, pidi saama uue, kõrgtehnoloogilise maailma keskus.

Ma kirjeldan mõistagi Galiitsiat, kunagist Austria-Ungari impeeriumi provintsi tänapäeva Poola ja Ukraina piiril. Galiitsiast oli XX sajandi alguseks saanud maailma suuruselt kolmas naftatootja. Naftatööstus andis seni peamiselt põllumajanduslikus piirkonnas alust peaaegu piiramatuks optimismiks, mille kiiluvees nimetati kõik naftaga seotud arendused „valgustuse“ ja „progressi“ tööriistadeks.1 Meile, kliimakatastroofi veerul istuvatele postmodernistidele, tundub selline naiivne utopism uskumatu – teame ju, et musta kulla najal saab üles ehitada nii Norra heaoluriigi kui ka Saudi Araabia repressiivse oligarhia. Galiitslased avastasid kiiresti, et puurkaevudest purskav nafta sattus ümbruskonna jõgedesse ning mürgitas põlde ja kalakasvandusi sadu kilomeetreid allavett. Reguleerimata väiketootjate konkurents tekitas metsiku ületootmise ja 1920ndateks polnud naftast Galiitsias enam haisugi. Sotsiaalprobleemid ja rikutud keskkond olid aga alles. Nafta ei toonud Galiitsiasse ei rikkust ega demokraatiat, aga nafta käitlemisel tehtud poliitilistel valikutel olid seevastu traagilised tagajärjed.

Internet ei ole küll maavara, aga sellest on saanud samasuguse kriitikavaba utopismi sümbol. Nagu naftaimpeerium Galiitsia on ka e-riik Eesti oma võluvitsast lahutamatu. Avalike teenuste võrgustamisest on saanud patriotismiküsimus. Proovige järele: võtke seltskonnas üles e-valimiste turvalisuse küsimus ja vaadake, kui kiiresti jõuab teema Keskerakonna ja teiste „mustade jõududeni“. Eesti seostamine internetilembusega on rahvusvaheline fenomen: just hiljuti arutleti ajakirjas Foreign Affairs selle üle, kuidas ülejäänud maailm võiks jõuda digitaalsesse nirvaanasse, s.o Eestisse.2 Nagu Galiitsia naftahulluse puhul omistatakse e-patriotismis internetile sageli maagilised omadused ja vääramatuse aura, unustades, et iga võrgurakendus peegeldab üksnes oma disainerite ja kasutajate maailmavaadet ja valikuid. Meie neist valikutest ei räägi, nendime vaid, et pole midagi parata, 70% Eesti töökohtadest asendatakse varsti arvutitega ja kui meie e-residentsust kohe käima ei lükka, siis teeb seda keegi teine.3 Me oleme asendanud poliitilise debati patriotismiga kaunistatud tehnoloogilise determinismiga ja see ei ole meie ühiskonnale hea, rääkimata demokraatliku arutelu puudumisest.

E-patriotismi müüti võib kõige ehedamal kujul näha Taavi Kotka „Memokraadis“ avaldatud e-residentsuse visioonis. Kõnekas on juba artikli pealkiri „Kui seda ei tee Eesti, siis teeb seda keegi teine“, mis viitab saabuvate tehnoloogiliste muutuste paratamatusele. Argument on järgmine: Eesti on e-rakendustega suutnud oma riigibürokraatia muuta läbipaistvaks ja mugavaks, firma saab asutada mõne minutiga, tuludeklaratsiooni esitada kolme hiireklõpsuga. E-residentsus võimaldab väliskapitalil lihtsamini valida oma sihtkohaks Eesti, kuna meie õigusruumi pääsemiseks ei pea nüüd enam isegi füüsiliselt siia kohale tulema. Kuna tänapäeva maailmas, kus ettevõtlus ei nõua enam hiiglaslikke vabrikuid ja piirid on kapitalile lahti, saavad firmad üha rohkem valida, millise riigi maksusüsteem neile sobib. E-residentsus on seega paratamatu tulevik, Eesti asi on vaid esimesena kohale jõuda.

See loogika ühendab klassikalised internetimüüdid rahvusliku narratiiviga ning esitab ühtlasi terve hulga varjatud eeldusi, mis on oma olemuselt poliitilised ning pole kaugeltki mitte möödapääsmatud. Unistus kümnest miljonist e-eestlasest, kelle hulka võiksid kuuluda nii Quentin Tarantino kui ka Haruki Murakami, viitab ühtaegu nii meie pidevale murele oma rahvastiku pärast, kui ka jakobhurtlikule visioonile rahvast, kes võib olla küll arvult väike, aga vaimult suur.

Ka pole tegemist kaugeltki mitte esimese ettevõtmisega, mis seostab ühe internetirakenduse avatuse, läbipaistvuse ja rahvusvahelise kuulsusega. Meenutagem näiteks läbikukkunud osalusdemokraatiaportaali „Täna otsustan mina“. Siinsamas Sirbi lehekülgedelgi on seda lugu edasi arendanud Ülo Pikkov, kes jõudis e-residentsusest alustades lennuka visioonini virtuaalsest kultuuriruumist, kus ligipääsetava digiteeritud kultuurivaramu tõttu võiks Eesti kultuur maailmas enneolematult õitsele puhkeda.4 Kõiki neid lugusid ühendab keskendumine tehnoloogilisele lahendusele – puhtalt internetikeskkonnast piisavat uue kvaliteedi saavutamiseks – ja veendumus, et ollakse vääramatult tuleviku poole teel.

Seejuures kannavad sellised nägemused sageli väga spetsiifilist ideoloogiat, kus majanduslik efektiivsus domineerib teiste ühiskondlike väärtuste üle. Esiteks ei ole internet olemuslikult avatud ja demokraatlik: tundlike andmete riiklik võrgustamine suurendab ohtu, et neid andmeid saab kurjasti ära kasutada, olgu tegu häkkerite või valitsuste endiga. Sel põhjusel on näiteks riikliku ID-kaardi sisseseadmine USAs ja Suur­britannias jätkuvalt poliitiliselt ilmvõimatu. Debatt privaatsuse ja riigivõimu suhte üle on seal hoopis teise kaaluga kui meil ning eriti NSA luureskandaali valguses on allergia isikuandmete keskvõimu kätte usaldamise vastu ilmselt veel mõnda aega vägagi suur. Jevgeni Morozov on näidanud, et autoritaarsed režiimid saavad ühisvõrgustike kaudu dissidente jälitada sama hästi kui dissidendid revolutsioone korraldada.5 Küsimus, mille privaatsuse kaitsjad püstitavad, on järgmine: riigivõim võib küll praegu kasutada tsentraliseeritud andmeid meie huvides, aga kas me saame olla kindlad, et mõni järgmine valitsus ei kasuta neid meie vastu? See on olemuslikult poliitiline küsimus, millele vastamine on ühiskonna, mitte pelgalt inseneride asi. E-residentsuse visioon, milles on avatus ja efektiivsus eeldusena interneti olemusse sisse kirjutatud, seda arutelu ei võimalda.

Samamoodi tuleb küsida, kas täiesti hõõrdevaba majandusruum, mille e-residentsus väidetavalt loob, on tegelikult meie kõigi huvides. Delaware’i osariiki USAs, mida Kotka nimetab oma “Memokraadi” artiklis positiivse eeskujuna, on kritiseeritud kui maksuparadiisi, kus just seesama ülikiire ja peaaegu anonüümne firmade registreerimise võimalus on meelitanud osariiki muu hulgas ka paljud finantskurjategijad ja relvatöösturid. Seesugune maksude optimeerimine häirib üha rohkem ka osariike, kelle infrastruktuuri ja sotsiaalteenuseid Delaware’is postkasti (e-residentsuse XX sajandi vormi) omavad firmad tegelikult kasutavad.6 Samuti võib vaielda, kas olukorras, kus riigid üle kogu maailma seavad üha rangemaid piiranguid immigratsioonile ehk tööjõu vabale liikumisele, on kapitali vaba liikumise lihtsustamine just see väärtus, millele me keskenduda tahame. Vastus sellele küsimusele sõltub taas maailmavaatest, aga „efektiivset bürokraatiat“ kui e-ajastu paratamatust ja e-eestluse nurgakivi esitades võetakse meilt võimalus selle küsimuse üle arutleda.

Viimaks tuleb meelde tuletada, et võimusuhted toimivad veebis samamoodi nagu analoogmaailmas. Kes arvab, et kättesaadavus ja ligipääsukulude vähendamine on kõik, mida vaja selleks, et Eesti kultuur maailma viia ja Eesti firmadele globaalne haare luua, võiks korraks tutvuda Spotify ja iTunesi ärimudelitega, kus pealtnäha demokraatliku pealispinna all dikteerivad levi- ja müügitingimusi needsamad megalabel’id, kes tegid seda ka kasseti- ja CD-ajal. Muusikatööstuse areng näitab ilmekalt, et veeb ei toimi füüsilisest maailmast lahus ja oligopolid mõjuvad loomingule hävitavalt ka siis, kui need toimivad virtuaalselt. Internet ise­enesest ei tee kultuuri demokraatlikumaks, küll aga võivad suurkorporatsioonidele privileege andvad tehnilised regulatsioonid või eraomanduses monopoolsed levikanalid muuta subkultuurid ühekülgsemaks.7 Siingi on jälle tegemist poliitilise, mitte tehnilise küsimusega.

Kõige selgemalt tulevad ideoloogilised valikud välja e-residentsuse demograafilises raamistuses. E-residentsuse abil maailma helgemate peadega konkureerimine olevat kõige efektiivsem viis meie majandust restartida. „Orgaaniline kasv ei anna kiiret tulemust“ ning immigrantide füüsiliselt siia meelitamises ei suuda me Soome ja Rootsiga konkureerida. Selle argumendi eeldus on, et demograafia on põhiliselt majanduslik küsimus ja immigrandid valivad sihtriigi üksnes majanduslikel kaalutlustel (mitte näiteks sellepärast, et seal on oma kogukond ees, tolerantne ühiskond või harjumuspärane kliima) ning et ühiskond peaks oma liikmeid hindama eeskätt nende majandusliku produktiivsuse järgi. E-riiki võiks arendada ka eesmärgiga lihtsustada asja­ajamist nende 100 000 eesti elaniku jaoks, kellel puudub ka analoog-kodakondsus, võimaldades näiteks keele­eksamite digitaalset sooritamist. Praegu ei saa riik isegi seaduste tõlkimisega hakkama. Võimalik, et see poleks lühiajaliselt „majanduslikult efektiivne“. Ent kas riigivõimu esimene ülesanne polegi mitte tegeleda nende küsimustega, millega turg üksinda toime ei tule?

See siin ei ole ludiitlik üleskutse naasta internetieelsesse ajastusse. Digitaalmaailm on põnev ja võimalusterohke, ent internet üksinda ei garanteeri meie ühiskonna helget tulevikku, samamoodi nagu ka nafta avastamine Galiitsias ei toonud automaatselt kaasa kõigi jõukust ja valgustatust. Sõnas „digitaal­ühiskond“ on „ühiskond“ vähemalt sama olulise kaaluga osis kui „digitaal“: netirakendused peegeldavad neid väärtusi, mis me sinna programmeerime, ja patriootiline raamistamine hägustab seda debatti rohkem, kui valgustab. E-patriotismi loogika võtab e-riigi praegust suunda kui paratamatust ja jätab mulje, justkui oleks edasised küsimused puhttehnilised, kuigi tegelikult on tegemist sügavalt ideoloogiliste valikutega. Sellega ei tohi leppida: digipööre on liiga oluline küsimus, et jätta selle lahendamine ainult inseneride hooleks.

1 Galiitsia naftatööstuse tõusu ja langust on läbinägelikult analüüsinud Harvardi ülikooli ajaloolane Alison Fleig Frank, Oil Empire: Visions of Prosperity in Austrian Galicia. Harvard University Press, Cambridge, MA 2009; Environmental, Economic, and Moral Dimensions of Sustainability in the Petroleum Industry in Austrian Galicia.  Modern Intellectual History 2011, nr 8(1), lk 171191.

2 Bhaskar Chakraworty et al., The Way to Estonia: How to Reach a Digital Nirvana.  Foreign Affairs 24. III 2015.

3 Siim Sikkut, 70% Eesti töökohtadest võib kaduda.  Poliitikaguru 2. IV 2015, http://www.poliitika.guru/70-eesti-tookohtadest-voib-kaduda/; Taavi Kotka, Kui seda ei tee Eesti, siis teeb seda keegi teine. Memokraat 13. X 2014, http://memokraat.ee/2014/10/kui-seda-ei-tee-eesti-siis-teeb-seda-keegi-teine/

4 Ülo Pikkov, E-residentsus ja Eesti virtuaalne kultuuriruum. – Sirp 16. I 2015.

5 Evgeny Morozov, The Net Delusion: The Dark Side of Internet Freedom. Public Affairs, New York 2011.

6 Leslie Wayne, How Delaware thrives as a corporate tax haven. – The New York Times 1. VII 2011.

7 Seda protsessi võib hästi vaadelda nt Spotify näitel. Vt Andrew Leonard, The music industry is still screwed. Salon.com, 20. VI 2014, http://www.salon.com/2014/06/20/the_music_industry_is_still_screwed_why_spotify_amazon_and_itunes_cant_save_musical_artists/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming