Downing Street 10 suurim

Kaarel Piirimäe

Roy Jenkins, Churchill. Tõlkinud Rein Turu, kujundanud Dan Mikkin. Varrak, 2011. 888 lk. Iga uus Churchilli-raamat tekitab paratamatult kõhkluse, kas selle suuremehe kohta on võimalik veel midagi uut öelda. Kes on külastanud raamatupoode Inglismaal või Ameerika Ühendriikides, võib tunnistada, et riiulid on lookas kirjutistest, mille kaanel Churchill. XX sajandi kuulsaimat Briti peaministrit kasutavad kirjastused isegi siis, kui teose tegelik seos temaga on õhkõrn. Pole kahtlust, et V-märk, võitluslik buldoginägu ja sigar aitavad läbimüügile tohutult kaasa. Fenomenil pole mõju ainult Inglismaal, vaid loomulikult endistes dominioonides ja asumaadel ning ka Ameerika Ühendriikides, mida Churchill, kelle ema oli ameeriklane, pidas oma teiseks kodumaaks. Turg on seetõttu tohutu. Enamik Churchilli-raamatutest unustatakse hetkel, kui need ostukorvi vupsavad. Paistab, et suurem osa populaarseid ajaloolasi ning tõsisemaid kirjamehi võtab vähemalt korra elus Churchilli elulooga rinda pista. Churchill on kahtlemata väljakutse, kuid kuna tegu oli siiski Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga, julgustab ja inspireerib ta kõlavate fraaside ja mahlakate ütlustega, mis täidavad ta kõnesid, kirju, memorandumeid ja väiksemaidki märkmepudemeid, oma biograafi. Churchill on kahtlemata hästi tasuv ja meeliülendav subjekt. Üllataval kombel ei ole eesti keelde ühtki head Churchilli elulugu tõlgitud. Christian Graf von Krockowi „Churchill” on juhuslik ning pole sugugi õnnestunud valik. Arvesse ei tule ka 1982. aastal ilmunud Vladimir Truhhanovski „Winston Churchill”, kus vaadeldud Briti poliitikut klassivõitluse positsioonilt. Jätame kõrvale ka Jonathan Fenby „Alliansi …”, mis on kirjutatud siirast rahahimust ning mille tõlge Jaan Kabinilt oleks kohutav, kui see poleks nii koomiline.* Eestikeelne ajalookirjandus on Churchillivaimustusest kõrvale jäänud. Vaevalt et Eestis on palju jälgi nõukogudeaegsest propagandast, kus kujutati Briti peaministrit paadunud toori ning vastutustundetu sõjardina. Kahjuks ei teata vist palju tema kokkupuudetest Eesti ajalooga. Sõjaministrina oli Churchill peamine jõud, kes Lloyd George’i valitsuse skepsisest ning riigi sõjaväsimusest hoolimata toimetas bolševismivastast kampaaniat Läänemerel ning aitas Eestil iseseisvaks saada. 1939. aastal juhtis ta liikumist Chamberlaini valitsuse kõigutamiseks, pooldades kolmepoolset kaitselepingut Prantsusmaa ja Nõukogude Liiduga, hoolimata Balti ja teiste piiririikide vastuseisust. 1941. aastal sai Churchillist Londoni-Moskva silla põhiarhitekt, kuigi ta pidas koos enamiku Lääne spetsialistidega Punaarmee võitlust Wehrmacht’i vastu lootusetuks. 1942. aasta alguseks oli hinnang muutunud ning tasapisi selginesid Briti ja Nõukogude Liidu pikaajalised tagajärjed Euroopale. Esialgu vastumeelselt, kuid seejärel järjekindlalt nõustus Churchill Balti riikide loovutamisega bolševikele, kuigi ta minu teada selles küsimuses Stalini juuresolekul ise sõna ei võtnud. Ta suunas oma pingutused Poola iseseisvuse päästmisele, nende nurjumine purustas ta lootused harmooniliseks koostööks Staliniga sõjajärgses maailmas. 1940. aastate teisel poolel opositsiooni juhtides pööras ta üllatavalt palju tähelepanu Euroopa Liikumisele, mille presidendiks oli ta väimees Duncan Sandys ning mille organisatsiooniga lubati lühiajaliselt liituda ka Balti pagulastel.

Churchilli kokkupuuted Eestiga olid küll põgusad, kuid mitmeski mõttes otsustavad. Igal juhul väärib ta XX sajandi suurmehena korralikku eestikeelset biograafiat. Roy Jenkinsi teos on väga hea valik. Oleks ehk olnud liiast tõlkida Sir Martin Gilberti koostatud (koos Randolph Churchilliga kuni viimase surmani) ametlik elulugu, mis koos dokumentidega koosneb 24st köitest ning millele on oodata lisa seitsme köite näol. Selles on Churchilli elu dokumenteeritud peaaegu päev-päevalt, koos kõigi kirjadega, mida ta aktiivselt vahetas abikaasa Clementine, sõprade ja tuttavatega, ning memorandumite ja notiitsidega, mida ta suvatses kirjutada oma arvukates riigiametites. Tõin selle näite, et demonstreerida, kui põhjalikku tööd on tehtud Churchilli eluloo kirjapanekul ja hindamisel ning kui mugav on järgmiste põlvkondade ajaloolastel kirjutada üha uusi tõlgendusi. See teeb nende töö aga ka mõneti raskeks, sest võib kihla vedada, et neil ei õnnestu arhiividest või raamatukogudest välja kaevata ühtki uut fakti. Raamatukogus on tolmu kogumas lugematul arvul teoseid, millest ühtedes kiidetakse Churchilli kõigi aegade väljapaistvaima väepealikuna, teistes imestatakse tema korratu ja mõnikord ohtlikult bravuurika tööstiili üle, kolmandates kritiseeritakse keskendumist kaitse- ja välispoliitikale ühiskondlike teemade arvel, pidades teda poliitiliselt tagurlaseks, neljandates nähakse temas Euroopa ühendajat, kellele oponeerib arvukas transatlantiliste sidemete ning impeeriumi huvide esileseadjate tiib.

Nende tõlgenduste virvarris on Roy Jenkins teinud imetlusväärset tööd, mille metodoloogiliseks aluseks on suurema osa interpretatsioonide kõrvaleheitmine ning lähtumine algallikast, milleks on Churchilli kirjalik pärand ning Churchilli kaasteeliste päevikud ja mälestused – see aga ei tähenda, et ta peamistest aruteludest teadlik poleks. Roy Jenkins asetub Leopold von Rankega alanud ajalootraditsiooni, mida iseloomustab lähtumine allikast, erapooletusetaotlus ning keskendumine kuningate ja printside, eelkõige suurriikide (diplomaatia) ajaloole. Kõrvuti uue teaduslikkusega, mis eristab Ranket näiteks Hegelist, oli varaste historistide puhul endiselt oluline narratiiv ning hea stiil. Polnud juhus, et XIX sajandi kuulsaim klassitsist Theodor Mommsen võitis 1902. aastal Nobeli kirjanduspreemia, olles sellega Winston Churchilli varane eelkäija. Kõige ehedamal kujul õilmitseb kirjanduse ning ajalooteaduse sümbioos just Inglismaal, selle näiteks on ka käesolev kirjutis. Roy Jenkins loodab õigustatult, et tema rikkalikud kogemused parlamendis ja ministriametis annavad talle eelise ülejäänud viiekümne kuni saja biograafi ees. Oma isa kaudu, kes oli Clement Attlee’ parlamendierasekretär ning lühikest aega Tööerakonna minister 1945. aastal, puutus Jenkins noore mehena ka ise Churchilliga kokku ning teab pajatada huvitavaid lugusid, mida võib teada vaid siseringi kuuluja. Kuid Jenkins ütleb mõistlikult, et tema eesmärgiks pole paljastused või uued faktid. Poliitikuna, kes valiti alamkotta juba aastal 1948, teenis 1960. aastatel sise- ja rahandusministrina, juhtis seejärel Euroopa komisjoni – ajaloos ainukese britina– ning oli Tony Blairi New Labour’i ideoloogia väljatöötajaid, mõistab ta ehk paremini kui ükski teine tipp-poliitiku võitluse nüansse sise- ja välispoliitilisel areenil.

Huvitav, et Churchilli tütar Mary Soames julgustas Jenkinsit, kes oli elupõline, ehkki ajuti pettunud tööerakondlane, kirjutama veel üht „liberaalset uurimust” oma isast. Churchilli ühiskondlike vaadete osas oleks oodanud autorilt, kes poliitikuna paistis silma üsna radikaalsete reformidega (abordi legaliseerimine, surmanuhtluse ja piitsutamise lõpetamine, abielulahutuse seaduse leevendamine, homoseksuaalsuse dekriminaliseerimine jne), suuremat tähelepanu Churchilli ühiskondlike vaadete osas. Kuigi Churchill oli noorena liberaal, et siis pöörduda tagasi tooride hulka, polnud ta mõistagi kunagi sotsialist ning tema vaated ühiskonnaasjadele olid aadlile sobivad, kui ta neile sõjandusse ja välispoliitikasse puutuvate küsimuste kõrval üldse tähelepanu pööras. Jenkins paistab 1945. aasta valimiskaotuse omistavat pigem valimisvõitluse tehnilistele äpardustele – näiteks liiga parteiline hoiak ühes olulises raadiokõnes – kui palju fundamentaalsemale probleemile, milleks oli ühiskonna hoiakute nihkumine vasemale. Kuigi Briti elanikkond hindas väga kõrgelt Churchilli osa rahva ühendajana ning austas teda riigi esimese strateegina, polnud kellelgi soovi pöörduda tagasi 1930. aastate klassiühiskonda. Sõda oli märkamatult toiminud ühiskonna lõhede tasandajana, suurendanud riigi rolli ühiskonna juhtimises ning poliitikute retoorika oli toitnud ulatuslike sotsiaalsete reformide lootust. Neile ootustele vastasid leiboristid, kes olid partnerina teeninud truult Churchilli koalitsioonivalitsuses, palju paremini.

Jenkinsi hästi kirjutatud ning täpselt tõlgitud teos on inspireeriv ja meeliülendav. Vana poliitikuna teab ta, kui tähtsad on poliitikas isikutevahelise suhted, ning on pööranud seepärast neile palju tähelepanu. Pea- ja kõrvaltegelasi järjekindlalt portreteerides tõestab Jenkins end hea inimesetundjana. Ta mõistab väga hästi võimu- ja kuulsusejanu, mis kannustas Churchilli veel raugaeaski. Noore ministrina harjus too varakult sekretäride askeldamise, telegrammitulva, luureinfot sisaldavate kastikeste katkematu vooluga, mis tekitas tunde, et ta on maailmasündmuste sõlmpunktis. Ametikohtadest tulenevad privileegid ja aristokraatlik luksus tekitas sõltuvust, kuid sellest palju olulisem oli eneseteostus. Kõige paremini tundis ta end sõjakeerises, kuigi talle ei meeldinud veravalamine ning ta taotles alati võite võimalikult väikeste kaotustega (ettevaatlik suhtumine Normandia dessanti). Kõige lootusetumas olukorras jäi Churchill optimistiks; ta oli paadunud optimist, kuigi kõikuva meeleolu ja tundliku natuurina oli temalgi süngeid perioode. Strateegilistes küsimustes juhtis teda peaaegu eksimatu vaist. Varem kui enamik teisi nägi ta ette üldist kataklüsmi, mis saabus Esimese maailmasõja näol. 1930. aastatel oli ta üksik hääl kõrbes, kes kannustas Inglismaad relvastuma. 1941. aasta. 7. detsembril oli Churchill reageerinud Pearl Harborile hüüatusega „Nii, me võitsime ikkagi!” – hämmastavalt realistlik strateegiline hinnang jaapanlaste edukale pealetungile peaaegu neli aastat enne sõja võidukat lõppu.

Strateegiline mure maailma jugeoleku pärast oli Jenkinsi sõnul motiiviks, mis sundis Churchilli kümne küünega hoidma kinni peaministritoolist, mis oli löönud kõikuma 1953. aasta südamerabanduse järel, 79aastasena. Jenkinsi hinnang Churchilli teisele ametiajale, mis algas 1951. ja lõppes 1955. aastal, on otsekohene: „ta oli sellesse ametisse hunnitult sobimatu”. Juba sõja ajal oli tal olnud raske leida motivatsiooni, et süveneda valitsuse asjaajamisse. Tema tööstiil oli kaootiline. Nüüd asendas lugemist ja paberitööd kaardimäng, milles erasekretärid olid olude sunnil üha vilunumad. Jenkins märgib õigesti, et Suurbritannia, mis veel sõja järel oli rikkuselt teisel kohal maailmas, kaotas kiiresti konkurentsieelised paljude Mandri-Euroopa riikidega võrreldes, kuigi suhteline mahajäämus ei pruukinud olla 1950. aastate alguses veel nii selge. Kuid Churchill ei kaotanud lootust, et suudab keelitada Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu uued riigijuhid ühise läbirääkimislaua taha, et leppida kokku tuumapommi kasutamise piiramises. Külma sõja pingete lõdvendamine oli Jenkinsi arvates põhitegur, miks Churchill kolleegide vastuseisust hoolimata oma koha kõlge klammerdus. Lisaks oli ta skeptiline oma võimalike järglaste suhtes. Anthony Edeni osas, nagu selgus Suessi kriisis, oli tema kõhklus lausa prohvetlik, kuid Harold Macmillan viis tooride partei uuele tõusule. Vana mehe võitlused on Roy Jenkins, kes ise lõpetas Churchilli eluloo 81aastasena (et kahe aasta pärast surra), lausa vaimustavalt edasi andnud.

Roy Jenkinsi biograafia Winston S. Churchillist on väga nauditav lugemisvara. Tegu ei ole loomulikult vaid ühe mehe elulooga, vaid see puudutab XX sajandi olulisemaid sündmusi ning annab hea ettekujutuse Briti poliitilisest kultuurist. Churchill, keda Jenkins hindab „suurimaks inimolevuseks, kes on kunagi Downing Street 10-s elanud”, on jätkuvalt oluline, kui mõelda kas või Briti-USA erisuhtele või Briti rollile Euroopa Liidus.

* Christian Graf von Krockow, „Churchill. Üks 20. sajandi elulugu”, Kunst, 2000; Vladimir Truhhanovski, „Winston Churchill. Poliitiline elulugu, Eesti Raamat, 1982; Jonathan Fenby, „Allianss: lugu sellest, kuidas Roosevelt, Stalin ja Churchill võitsid ühe sõja ja alustasid järgmist”, Olion, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming