Diogenese latern

Ilmar Vene

Kumb kahest?  

Loodusteaduslikkusel ehk arvulisusel rajanev maailmapilt muutub üha valdavamaks.

 

Kultuuriloolise arenguterviku taandamine kahele märksõnale “arvule” ja “sõnale” mõjub ehk liiga kokkuvõtlikult ja vahest isegi nõutukstegevalt, aga see nõutustunne peaks kaotama tunduva osa oma teravusest, kui oleme võtnud endile teadvustada, et midagi suisa algupärast antud juhul pole; pigem tohib arvata, et me kõnealuse kahestamisega oleme juba ammu harjunud. Kas meile siis tõesti pole teada, et A. Comte juba XIX sajandi algul tuli välja kuulutamisega: Gümnaasiumides antav kasvatus, milles vanad keeled ja kristlik minevik esiplaanil, peab taanduma uue, loodusteadusil rajaneva hariduse ees? Ja kui O. Spengler XX aastasaja algupoole keelitas üliõpilasi humaniora’st loobuma ning loodusteadustele pühenduma, siis ta vaid kordas juba terve sajandi vältel kõlanud üleskutset. Mis aga kõige tähtsam: neid üleskutseid võeti täiel määral kuulda, selles veenavad praegu käibivad haridusprogrammid.

Mõtelgem nüüd korraks: mida saaks see loodusteaduste esimuse kuulutamine tähendada? Ilmselt taandub kogu sõnum nendingule: sõnal rajaneva mõtlemise aeg on ümber, tulevik kuulub arvust lähtuvale mõtlemisele. Põhjus, miks meil seda laadi tõsiasjad jäävad selgemini teadvustamata, seisneb eelkõige arenguloo ülimas mitmekesisuses, mistõttu suure hõlmavusega üldistuste tegemisel püütakse selgepiirilisi kokkuvõtteid vältida. Kes siis söandaks suruda arengulugu kokku maksiimilikeks tõdemusiks, kui ta ühtaegu teab, et kõigile tuntud nähtused tema maksiimidele vastu räägivad? Kas leidub praegugi palju sääraseid, kes otsesõnu söandaksid tunnistada, et uusaja olemust tuleks näha tõrjehoiakus varasemate ajastute, see tähendab niihästi kristliku kui ka paganliku mineviku vastu? Juba põgus pilk XVI aastasajale näib tõendavat sellise arvamuse naeruväärsust; me ju teame, et tooni andis tollal just paganlike ja päriskristlike väärtuste ennistamine. Aga pilt ilmub teistsugusena, kui tookordset vaimustust vaadelda ajalises arengus. Kuueteistkümnes on tõepoolest sajand, mis näib oma peasisu saavat piiblilt ja Cicerolt, kuid juba järgmisel aastasajal Galilei ütleb: Tõde tuleb otsida Looduse, mitte Aristotelese raamatust! Valgustusajal aga hakatakse loodusteadusi humanitaaridele juba eeskujuks seadma. Ja see, mida pärast Prantsuse revolutsiooni kuulutas Comte, on ülalpool juba vilksatanud.

Üldarusaam maailmast, mis meid kõiki nii või teisiti iseloomustab, on seega ilmunud pikaldase ning järkjärgulise arengu tulemusel. Kõigepealt hakati tundma, et paganlik, kristlusele eelnenud esiaeg oli tegelikult ilus. Usuhämust selginenud pilguga hakati nägema ka maailma. Platonlikul filosoofial rajanev kristlus oli pikka aega õpetanud, et ilusad saavad olla vaid maiste nähtuste igavesed olemused ja see tõekspidamine oli vangutamatult kehtinud, kuid XIV sajandist peale hakatakse möönma ka üürikese maisuse, maise hädaoru ilu.

Esiaja kujutlemine ilusaks tõendab, et kristliku kaasajaga ei oldud rahul. Ja tõepoolest, peagi ilmusid teoloogid, kes tegid kindlaks vastuolude lähte: kristlus oli mandunud ning vajas tõeliselt kristlike väärtuste ennistamist, päriskristluse juurde tagasipöördumist. Nii saab alguse usupuhastuse ajajärk, see tähendab ideoloogiline pöördepunkt. Pärast usupuhastust selgub, et tõeline kristlus pole kunagi põlustanud inimesi, kes pühendasid end maailma, see tähendab jumaliku loome tundmaõppimisele; algab loodusseaduste tundmaõppimine, jumalateenimine uusaegses mõttes. Ja selle käigus selgub kõige tähtsam: maailma tundma õppida õnnestub seda usaldusväärsemalt, mida rohkem toetuda mõõtmistele ja arvutustele: sõnalised arutlused taanduvad üha enam tagaplaanile.

Tõsiasi tundub nõnda lihtne, et juhtida sellele tähelepanu poleks justkui üldse tarvis, kuid ometi on tegemist ülitähtsa, suisa olemuslikku erinevust märkiva ilminguga, olgugi et seni pole seda vaevutud tunnistama. Ka O. Spengler, kes nii selgesti tundis, et varasema sõnalisuse asemele on tulemas loodusteaduste ning neid krooniva tehnika ülemvalitsus, jäi mõtlejana vanamoeliseks, see tähendab sõnalisist analoogiaist lähtujaks. “Õhtumaa allakäigu” autor, keda põhjalikumalt on lugenud vist ainult A. Toynbee ja keda muidu tavatsetakse seostada mingi “pessimismi” või koguni maailmalõpu kuulutamisega, andis oma raamatuis teada: õhtumaa, sarnanedes silmatorkavalt hellenismiaega jõudnud antiikühiskonnaga, on jõudnud tsivilisatsiooni, kultuuri täisküpsuse ajajärku ja see tähendab, et sarnaselt kristlusesse suubunud hilisantiigiga tuleb temalgi hääbuda, et alguse saaks uus, varasemast organismist olemuslikult erinev kultuur. Mõistagi vaatas mõtleja sõnumit kuulutades mööda oma peaeeldusest, mille kohaselt me võõraid kultuure üldse mõista ei suutvat, ja eelistas sellele sõnalist laadi analoogiat: hellenistlik vaim killunes üksikteadusiks ja kahekümnendal sajandil tunnistati veel ainult “spetsialiseerunud” vaimuinimesi, niisiis võisid need suurilmingud samase tähenduse saada. Spengler pidas lugu mõtlemise esteetikast, see tähendab üldarusaadavast, viimseni selgepiirilisest mõtlemisest, ja seepärast antiikkultuur tema silmis lihtsalt pidi hääbuma. Juhul aga, kui mõttekäikude ilule läheneda vähem kõrgete nõudmistega, muutub pilt hägusamaks, kuid ka tõepärasemaks: selgub, et hääbumise asemel jõudis antiikkultuur vaid oma ootuspärase lõpetuseni. Antiikajal nähti maailma lahtisemalt; avarus küündis selleni, et saavutused, milleni tollal jõuti matemaatikas ja astronoomias, väärivad teaduse nime ka praeguses tähenduses. Aga just see avarus tähendas tollase üldsuundumuse seisukohalt vaid ajutist hälvitust. Sest ennekõike vajati neil aegadel jumalakeskset ja lõpetatud maailmapilti. Niisiis tuli oletusena ilmunud heliotsentrismi asemele Ptolemaios ja matemaatika üllatava hooga alanud areng lakkas. Keskajal jõudis antiikne vaimutöö oma ootuspärase tipuni, kuid see tipnevus saavutati kitsenemise hinnaga. Keskaeg oli ajastu, mil sõna valitses totalitaarselt. Sellest, missugune tähendus oli arvul, annavad aimu eelkõige dispuudid kolmainsuse üle.

Uusaeg algab keskaegse kitsuse taunimisest ja avaruste ülistamistest; vaimuelu muutub taas mitmekesisemaks ning selle mitmekesistumise käigus tuleb sõnal oma varasem juhtpositsioon kaotada. Ühtaegu kaasub suurema elulähedusega kõrgenenud aktiivsus, mis sotsiaalsemas plaanis hakkab väljenduma agressiivsusena; viimast me üldreeglina ei soovi ja nii tuleb meil mõtelda väärnähte kõrvaldamise võimalustest. D. Lihhatšov, kelle mõtlemisviisi jõudis Urmas Ott meile tutvustada, arvas muuhulgas, et XX sajandi agressiivsusele vastukaaluks peab XXI aastasada muutuma humanitaarteaduste sajandiks. Selline juhis tähendab mõistagi tagasikutsumist kristluse ja varasemate aegade juurde, kuid teadlik tagasipöördumine on võimalik ainult sõnalise kirjeldusena. Selle kohta, missugusteks meie “tagasipöördumised” kujunevad tegelikult, pakub suurejoonelise näite usupuhastuse ajajärk: endi meelest pöördusid inimesed tagasi varakristluse juurde, kuid tegelikult, nagu praegu teame, nad seadustasid kristliku ajastu lõpetuse. Suur arengutervik, millesse me kuulume kübemekesena, määrab ära meie tegelikud tahtmised –  ja peaksid need mõnikord olema ebatavalised, siis hiljem selgub, mida me tahtsime tegelikult. Spengleril oli väga-väga õigus, kui ta väitis, et sellega, missugusesse aega ja kultuuri me oleme sündinud, on kõik põhiline juba ära määratud. Inimese näol, kes arvab, et ta saab oma ajast ja kultuurist nii-öelda välja astuda ja midagi muud omaks võtta, on tegemist naiiveuroopaliku jumalinimesega, kes peab endale jõukohaseks kõike.

Aga isegi kui ärapöördumine oma ajast ja keskkonnast võimalik oleks – me ei tahaks seda. Kas ikka sooviksime elada näiteks XIX sajandis (et kaugemat eksootikat kõrvale jätta), mille suuresindaja Dickens on rääkinud tüütult palju taskurättide varastamisest? Õnneks jättis ta lisamata, et selle roima eest võidi ka üles puua; seda teadsid tema lugejad nõndagi. Niisiis pole mõtet arutleda, kumb nendest kahest on etem ja õigem, arv või sõna, kuid erinevusi, mida need põhjustavad, võiksime siiski teadvustada. Pole ju kahtlust, et kurtmine vägivalla ja kõlbelise allakäigu üle (eile just Austrias 15aastane tehnikumi õppur tappis oma 14aastase õpingukaaslase ja sel puhul räägiti brutaalsuse kasvust klassiruumides) jätkub ka edaspidi ja seepärast oleks otstarbekas teada selliste kurtmiste üldpõhjust: kõrgeima väärtusena meie, endised kristlased, kujutleme endiselt kõlbelist täiust, kuid praegune üldsuundumus (olgugi meile teada, et kõige tõhusamalt lähendab kõlbelisele täiusele aineline heaolu) kannab meid sellest aina kaugemale. Teisisõnu: loodusteaduslikkusel, s. t. arvulisusel rajanev maailmapilt muutub üha valdavamaks. Praeguse ja varasema maailmapildi olemuslik erinevus väljendub selles, et esimeses domineerib ruumilisus, sellal kui teises esineb peamisena ajalisus. See tähendab: sõnal rajanev maailmapilt sisendab meile, et kõike siinset ja praegust ei tohi pidada tähtsaimaks; kõige tähtsam – ja selle poole püüdlemises seisnegu alati meie peasiht! – asub kauges minevikus või paljutõotavas tulevikus; kumba nendest eelistada, on maitseasi. Seevastu arvul rajanev maailmapilt paneb kaugused ja perspektiivsuse põlu alla; tähtsaim, sisendatakse meile, asub alati siin ja praegu; kõige tähtsam on see, kuidas siin ja praegu olla kõige tugevam ja kõige parem. Ebamääraseid kaugsihte võetakse umbusuga ja nende tähtsusastet määratakse praeguse olukorra põhjal.

Ühes “Titanicu” lugu tutvustavas filmis näidatakse, kui erinevalt võivad käituda inimesed, kes kõik teavad, et laev umbes paari tunni pärast upub. Kõige meeldejäävamalt tegutsevad kaks meest, kes käivad muudkui kajutist kajutisse, et laokile jäänud väärisasjust valida endale kõige väärtuslikum. Muidugi on ka nemad teadlikud olukorra tõsidusest, kuid ühtaegu nad teavad, et paari tunni jooksul võib veel juhtuda kõikvõimalikke asju. Ja seepärast nad tegutsevad, et pärast poleks piinavalt häbi kasutamata jäänud võimaluse pärast. Niimoodi tegutsetakse, kui kõige tähtsamaks peetakse siinset ja praegust.  Aga jätame need (kahtlase sündsusega) humorismid ja küsime otse: Mille poolest muutuks meie olukord, kui me teaksime, et need kaks istusid allesjäänud pooleteise tunni jooksul oma kajutis ja mõtisklesid möödaläinud elust? On see ikka tõesti nii väga tähtis, kas nad uppusid tühjade või pungil taskutega?

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht