diogenese latern:Arv ja sõna

Ilmar Vene

 

Kes soovib veenduda arenguloo kujutamise hõlpsuses, vaadaku juurde lisatud fotot. Kunstnik ise ütleb pildi saamislugu kommenteerides, et torne olevat ta märganud alles pärast foto valmimist; ülesvõtte tegemise ajal köitis kogu tähelepanu laternaposti otsas istuv vares. “Lind kui Jumala loodud elu ja latern kui inimese leiutis lähiminevikust, ning veel ümmargune – ideaalvorm, maakera või galaktika või universum, niisiis Jumala looming inimloominguga koos. Lõpuks torn, suur TORN, XIX aastasaja sünnitis, mis nagu suguelund tungis maailma ja kuulutas kõval häälel: Mina tulin ja viljastasin sind poltide, mutrite, neetide ja taladega. Mina lisan Jumala loomingule selle, mis on “puudu”, ebatäiuslik ning avan ukse tehnoloogilisele rahutusele. See raua ja elektri rünnak on saja aasta jooksul osutunud nii edukaks, et enamus ei saa aru, kus võrgus ollakse, kuna võrgul ääri pole – ta on samuti kerakujuline ja kuskilt pole kinni hakata.”

Hädasid on tõesti palju. Ühelt poolt räägitakse küll eimillestki vähemast kui surematusest ja igavese nooruse geenist, kuid sellele vastukaaluks lähevad eetrisse saated lähenevast maailmalõpust. Jääb vaid lohutada end teadmisega, et need kaks, surematus ja Viimnepäev, on alati käsikäes käinud. Üldse võib vist öelda, et lõhe keskaegsuse ja nüüdisaja vahel ei ole nii ületamatu, nagu meil on ehk tavaks kujutleda; kontrast tundub üliterav sellepärast, et tollaseid taevaskõrgeid sihte järgitakse praegu maisuse madalamates oludes. Või täpsemalt: nüüd tahame tollaseid asju nende “tõelisel” kujul. Keskajal kujutleti surematust mingi surmajärgse õndsusena, uusajal aga hakatakse seda nägema igaveses, surematu inimkonna teadvusse kinnitunud mälestuses. Praegu paraku ei piisa ka sellest ja surematusest räägitakse selle päristähenduses, see tähendab nõnda, nagu vanakreeklased laulsid oma igiõndsaist jumalaist.

 

Skolastikud – elukauguse võrdkuju

 

Selles, et praegune peasiht ei erine igiammusest, peaks veenma iga tasakaalukam lähivaatlus. Mispärast õieti peame skolastikute elutööd elukauguse võrdkujuks? Sellepärast, et me ei kahtle säärase uurimistöö viljatuses. Aga see ei tähenda, et skolastikute tahtmised oleksid meie omadest erinenud peamise osas; nemad samuti tahtsid saada maailma isandaiks, aga viga oli selles, et nad tahtsid eesmärgini jõuda otseteed minnes. Või äraseletatult: skolastikud huvitusid Jumalast, soovides teda oma mõistusele allutada. Sest mida muud peale allutamise saaks vaimne omaksvõtt tähendada? On meil ükskordüks peas, siis see oskus muutub meie töövahendiks; ja mida suuremaks meie oskuste hulk kasvab, seda vägevamaks võimendub suutlus. Aga skolastikud ei osanud veel soovida nii vaevalist minemisviisi; nemad läksid otseteed, soovides oma mõistusele allutada kogu nähtava kõiksuse algpõhjust. Cicero poetab möödaminnes, et jumala loomuse ja ülima hüve tundmine oleks inimesele kõige kasulikum; sellest kummalise kõlaga tarkusest saame aru alles siis, kui oleme juurde mõtelnud täienduse: jumala loomuse täielik tundja teab kõike-kõike. Samast seaduspärast juhindusid ka skolastikud: on Jumala loomus meile piisavalt selgeks saanud, siis ühtaegu oleme jõudnud ka jumaliku loome saladuste jälile.

Sarnaselt muude tollaste üliilmingutega evib nüüdisajal “tõelist” kuju ka jumalikkus. Teritatud sõnastus mõjuks muidugi humoristlikult; ei võetaks seda tõsiselt, kui täie jäikusega väita, et nüüdisaegseks jumalaks tuleb pidada arvutit. Kuid seda vastuvõetavam peaks olema pehmendatud ja sisulise küljega piirduv formuleering. Kellele või millele me siis praegu kõige rohkem loodame? Skolastik lootis, et kord ehk jõutakse jumaluse loomuse piisava selgitamiseni; praegu aga loodame eelkõige sellele, et loodusteaduste ca pool aastatuhandet jätkunud ja arvutini viinud areng pole veel kaugeltki lõppenud. Arvuti pole kummitus, vaid nähtav ja kombatav vaheaste inimvaimu arengus. Ja nagu ta nähtamatust jumalast erineb väliskujult, nii on sootuks teiselaadiline ka tema tagapõhi ja vaimne alus. Nähtamatu jumalani loodeti jõuda sõna, täpsemalt inimkeele toel, arvuti seevastu rajaneb matemaatikal; sõna osutub rakendatavaks alles siis, kui ta on eelnevalt taandatud arvudele. Vormel, mis võtab kokku uusaegsuse olemuse, on seega lühike ja selge: varasemail ajastuil valitses sõna, uusajal valitseb arv.

Kui selle triviaalsuse omaksvõttu miski takistab, siis eelkõige kahe peategelase, “arvu” ja “sõna” ülim tuntus, mis ei lase meil huvituda lähemalt nende tähendusest. Ilmekalt tõendab seda mõiste, mis ülalpool on korduvalt esinenud: jumalus. On siis palju lugejaid, kes soostuksid tunnistama, et jumalamõiste pole muud kui tingtähis ülimale üldisusele, midagi “nulli” või “lõpmatusega” võrreldavat? Kui üldised ka oleksid “headus”, “ilu” ja “õiglus” – neilegi on vaja ühisnimetajat ja nii nad kõik ühinevad jumalamõistes. Aga selline triviaalsus ei paku meile kuigivõrd; meile mõjub virgutavamalt teadmine, et “jumalat pole olemas” ja me ei taha kuuldagi säärastest, kes on arvamisel, et peaaegu pole vahet, kas jumalat jaatada või eitada.

 

Arv märgib puhast ideaalsust

 

Arvu osas, kui pidada meeles matemaatika kõigile tuntud ülitäpsust, tohiksime ehk suuremat selgust eeldada, kuid ometi meile antakse teada, et ka lihtsa täisarvu “loomuse” äratundmiseni jõuti alles XIX sajandi lõpu poole, mil sai selgeks, et arv oma päriskujul märgib nii-öelda puhtvaimsust, puhast ideaalsust. Äraseletatult see tähendab, et arvudes saab küll maiseid vahekordi väljendada, kuid arvulisuse ja maiste vahekordade samasus sellest ei johtu. Samastuks arv temas väljenduva tõelusega, siis ju maiseid kitsaskohti saaks kaotada vägagi hõlpsalt. Oletame näiteks, et meil pole elamispinda; puuduvat maja märgib matemaatikas “ – 1”. Miinus üks korda miinus üks võrdub pluss üks; niisiis jääb vaid korrutada puuduvat maja ta enesega ja elamispinna probleem on lahendatud. Aga häda just selles ongi, et “ – 1” ei ole puuduv maja, vaid ainult puhtvaimsus, millega saab puuduvat maja tähistada.

Mille poolest “ – 1” oma sõnalistest vastetest siis erineb? Kõige ilmekamalt peaks see erinevus esile tulema mõtteloolises kontekstis. II sajandist pärinevas õpikus, mis tutvustab platonliku filosoofia põhitõdesid, leidub tõdemus: Kuna mõistuslikult lähenetav võib olla esmane (ideed) ja teisene (aines sisalduvad, ainest lahutamatud eidos’ed), siis kahene on ka mõtlemine: üks mõtestab esmast, teine teiseastmelist.

See võõrastavalt mõjuv nending on tegelikult päris selge: jutt käib sellest, et Platon tunnistas eidos’te maailmavälist olu, sellal kui Aristoteles soostus eidos’eid kui selliseid tunnistama ainult maailmasisestena, ainesse jäävatena. Üks mõtestas sealpoolsust, milleni suudab tungida üksnes mõistus, “hinge tüürimees”, teine nõustus vaimsust nägema ainult maailmasisesena; ka jumal on Aristotelesel maailmasisene ja passiivne, sellal kui Platoni demiurg meenutab rohkem Loojat. Kõnealune kahesus sobib kõigiti arvu ja sõna erinevuse näitlikustajaks; miski ei takista, kui me teiseastmelise ja maailmasisese eidos’e au määraksime arvule. Muule lisaks oleks see kooskõlas ka platonlike arusaamadega; Platon nimelt kaldus arvudes nägema midagi vahepealset, midagi eidos’te ja maisuse vahealale jäävat. See tähendab: arvu seisund on vahepealne, ta seostub niihästi lähenematute eidos’te kui ka muutliku maisusega. Arvus ju samuti, nagu eespool juba mainisime, väljendub puhas vaimsus ning sellisena ta kuulub “eidos’te riiki”, kuid samas toimib arv maiste vahekordade väljendajana ja see seob teda siinpoolsusega.

Iseäranis aga tuleb toonitada usaldusväärsust. Arv ei suuda hõlmata maisuse erinevaid varjundeid, kuid see, mida ta suudab hõlmata, väljendub laitmatu täpsusega. Ja muidugi on ta eidos’likult muutumatu. Juba Sokrates jõudis oma arutelude vältel teha vaimseid ekskursse, mis pidid selgitama arvu “kolm” tähendust ja hilisemail sajandeil sigitas see ainulaadne arv määratu mütoloogia, kuid “kolme” matemaatiline tähendus on ka praegu täpselt samasugune, nagu see oli Sokratese päevil. Isegi problemaatilised arvud, nagu “null” ja “lõpmatus” (õigemini nemad eriti), on oma puhtvaimsuses tardumuseni muutumatud ja igasuguse mütoloogia suhtes ükskõiksed. “Lõpmatus” matemaatikas ei ole jumaluse sünonüüm, vaid kõigest süsteemisiseselt tarvilik tingmärk, milles pole vähimatki jumalikkust, ei passiivset ega aktiivset.

 

Sõna hakati umbusaldama

 

Usaldusväärsus ja muud voorused tunti ära juba aastatuhandeid tagasi, kuid sellest paraku, missugust määratut eeltööd on vaja arvus sisalduvate võimaluste tundmaõppimiseks, ei saanud aimu olla. Niisiis pidi arv ootama teistsugust, endale kohasemat ja teisenenud huvisuunitlusega aega. Ja see aeg saabus; mingil seletamatul põhjusel hakati tundma, et inimene, kes tahab jõuda usaldusväärsete teadmisteni, peab oma mõtestamistöö rajama eelkõige arvudele, maailmasisestele eidos’tele. Sõna hakati umbusaldama. Olid ju aastatuhanded näidanud, et sõnalisel teel saab küll jõuda maailmaväliste eidos’te riiki, kuid sealt, nagu oli selgunud, ei viinud enam edasi ühtki teed. Ja seepärast arvati õigemaks piirduda oma taotlusis ainult selle maailmaga. Galilei, kes tõusis viltuse torni keerdtreppi mööda, polnud enam keskaegne uurija, kes arvude saladuste tundjana tahab maailma valitseda juba oma eluajal.

Milleni tema katsed viisid, on praegu selgesti näha ja sellele oleme kirjutise avaosas juba vihjanud. Aga meeldigu praegune olukord või mitte – Galilei ja tema kaasaegsete uus usk pole selle eest kohe kuidagi vastutav. Niisama süüdimatud on ka praegune usk arvutisse ja kunagine usk sõnasse.

Olles seda mõistnud, saame ühtlasi aru Jüri Arraku etteheite tagamaadest: viimase aastasaja tehnoloogiline võrk on ümmargune sellepärast, et ta pinguldub ümber varasemate sajandite. Tornid, olgu siis kiriku või Eiffeli, tahavad vaid näidata, mida me eri aegadel oleme väärtustanud iseäranis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming