Digiajastul ei saa teadmiste vabale levikule takistusi teha

Ero Liivik

Pole mõtet üle korrata, kui oluline on teaduse puhul nii teadlaste omavaheline kommunikatsioon kui ka uurimistulemuste avaldamine. Teadlaste slängis kehtib maksiim publish or perish, avalda või kao. Publitseerimise tähtsusest ja ka fetišeeritusest on Sirbi veergudel korduvalt juttu olnud. Tehnoloogiline ja digirevolutsioon on muutnud meie arusaamist kommunikatsioonist, arusaadav, et sellest ei jää puutumata ka teadus. Hiljuti sattusin lugema New York Timesis ilmunud artiklit „Cracking Open the Scientific Process” (ilmunud 16. I, autor Thomas Lin), milles on kõne all uued suunad teaduskommunikatsioonis. Loo sõnum tundus mulle oluline, mistõttu tekkis soov seda jagada ka Sirbi lugejatega.

Kas uued tuuled publitseerimises?

Sajandeid on teadust publitseeritud selliselt, et teadlane, kes midagi kirjutab, saadab selle ajakirjale, kes omakorda leiab retsensendid ning kui artikkel saab neilt positiivse vastukaja, avaldatakse see laiemale ringile teadmiseks ja edasiseks kasutamiseks. Ilmekas näide protsessi ajaloolisest taustast ja artiklite mõjukusest on tänavu kahesajandat sünnipäeva tähistanud ajakiri The New England Journal of Medicine, mille kaudu on maailmaareenile jõudnud suured teaduslikud avastused, nagu stetoskoop (1816), eetri kasutamine anesteesias (1846) jm. Ometi on digitaalne aeg muutnud meie ettekujutust protsesside kestusest ja olemusest. Klassikaline publitseerimise meetod tundub paljudele teadlastele kitsarinnaline, kallis ja elitaarne: retsenseerimine (peer reviews) võtab kuude kaupa aega (kui mitte enamgi), ajakirjade hind on osutunud tõkestavalt kõrgeks ning käputäis „väravavahte” (ingl gatekeepers) piirab info vaba liikumist. Nagu on öelnud kvantfüüsik Michael Nielsen, oleks praegune publitseerimise süsteem ideaalne siis, kui oldaks kinni XVII sajandi tehnoloogias … Nielseni ja tema mõttekaaslaste arvates võiks kehtiva mudeli asemele astuda avatud teaduse süsteem, kus on piirangutest vaba keskkond ja areng on palju kiirem. Vaatamata takistustele ja teaduse establishment’i skeptitsismile, leiab selline mõttesuund juba arvestatavat järgimist. Tekkinud on artiklite andmebaase, kus materjalide kättesaadavus on kasutajaile vaba (open access), näiteks arXiv, kus 26. augusti seisuga olid seal kättesaadavad 779 389 e-teksti, ja Public Library of Science (PLOS). Esimene neist koondab peaasjalikult tekste matemaatikast, füüsikast, arvutiteadusest jms, teises on esindatud aga bioloogia, meditsiin, geneetika. Astronoomiat saab edasi arendada interneti leheküljel GalaxyZoo, matemaatikale on keskendunud MathOverflow, Polymath Project ja Timothy Goweri blogi (tegemist on Fieldsi medalistiga). Silmapaistev andmebaas on SSRN (Social Science Research Network), mis katab juhtimis-, majandus-, sotsiaal- ja humanitaarteadust. Seal on talletatud 441 000 teksti, esindatud 200 000 autorit, asutamisest alates on olnud allalaadimisi ligi 50 miljonit korda, keskmiselt üks miljon kuus.

Teadlased ei jaga kirjastuste (äri)huve

Millal jõuab avatud teadus tunnustuseni? Tõsiseks probleemiks on see, et teadlaskond ise on olemuselt konservatiivne ja midagi ei muutu seni, kuni üksnes traditsioonilisel viisil ajakirjades avaldatud artiklid on aluseks, mille põhjal taotleda uurimistoetust või teha karjääri. Teadusajakirjad seisavad avatusele vastu eelkõige põhjusel, et vajavad oma toimimiseks raha. Kui avada kõik andmed, artiklid ja uurimisideed midagi vastu saamata avalikkusele, võib see anda tagasilöögi teadusele tervikuna. Näiteks ajakirja Science väljaandmine maksab aastas umbes 40 miljonit dollarit, mis kulub ajakirja toimetamisele, trükiks ettevalmistusele ning müügile Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Peamine sissetulek saadakse ajakirja võrgutellimustest. Ka teisel juhtival ajakirjal, Nature, on kanda toimetamise ja retsenseerimisega seotud suured kulud. Kõik maksab – nii plagiaadi välistamine kui ka väidete originaalsuse kontrollimine. Olemas on küll ka avatud ligipääsuga ajakirju, nagu Nature Communications ja PLoS One, kuid nende puhul tuleb publitseerimist soovival autoril kanda ise vajalikud kulud, mis jäävad vahemikku 1350–5000 dollarit artikli kohta. Palju on kritiseeritud suurimat kirjastajat Elsevieri, mis annab välja ajakirju Lancet, Cell ja haldab tellimuspõhist arhiivi nimega ScienceDirect, sellepärast et ta ei võimalda inimkonnale olulistele teadustulemustele tasuta juurdepääsu. Kirjastajatelt põhjenduseks jällegi vajadus saada raha ajakirjade käigushoidmiseks. Peale selle on kirjastajad nõuks võtnud hakata oma õigusi kaitsma seaduslooja abiga. Nii anti USAs 2011. aasta lõpus menetlusse seadus „Research Works Act”, mis peaks piirama juurdepääsu teadusele, mis on küll riiklikult finantseeritud, kuid teadustööde autorid ei soovi töötulemuste tasuta ringlemist. Seega võinuks tekkida olukord, kus maksumaksja peab raha välja andma mitu korda: esmalt uuringuid rahastades ja hiljem avaldatud tulemustele juurdepääsuõigusi ostes. Eelnõu kohtas avalikkuse tugevat vastupanu (analoogiliselt meile tuttava ACTAga!) ja tänavu veebruaris otsustasid eelnõu algatajad asjast loobuda.

Miks siis valitsev teaduspublitseerimise mudel kohtab teadlaste vastupanu? New York Timesi artiklis teatab MITis töötav teadlane Scott Aaronson, et ei ole nõus esitama oma artikleid ärilistel alustel töötavatele ajakirjadele ega tegutsema nende huvides isegi mitte retsensendina – eelkõige soovimatusest toetada oma tasuta tööga kasumile orienteeritud ja väga rikkaid kirjastusi. Aaronsoni meelest on ajakirjad kaotanud, võrrelduna näiteks kümne aasta taguse ajaga, oma mõjukuse. Ise eelistab ta tegutseda online-teadusbaasis MathOverflow, kus toimetab teiste autorite tekste, pidades just sellist lähenemist nüüdisaegseks.

Järgmise kümne aastaga võib ajakirjadega osas veel paljugi muutuda, arvab ka Science’i väljaandja Alan Leshner. Leshneri sõnul on teadus arenenud eksperimentide kaudu, see põhimõte peaks maksma ka teadusliku publitseerimise juures. Kohe, kui tekib uus süsteem, mis tagab kvaliteedi ja usaldusväärsuse, tuleb sellele üle minna. Muutusi ootavad ka ärimehed, kelle arvates on interneti pakutavad võimalused teaduskommunikatsiooni edendamiseks veel peaaegu kasutamata. Igal aastal kulutatakse teaduslikeks uuringuteks hiidsummasid. Kui osagi sellest rahast kasutataks tulemuste mõistlikule avalikustamisele, oleks see muljetavaldav. Leshneri arvates peavad konglomeraadid varem või hiljem muutustega kaasa minema.

Kõigi maade teadlased, ühinege!

Suhtlusvõrgustikud on lühikese ajaga avardanud meie kommunikatsiooni piire. Suhtluse elavdamine ja operatiivsus on olnud põhimõtteks ka teadlastele. Näiteks asutas sakslane Ijad Madisch 2008. aastal maailma teadlaste vahelise suhtluse hõlbustamiseks ja teadusmõtete levitamiseks internetikeskkonna nimega ResearchGate (RG). RG võimaldab jagada oma loomingut, leida kaasautoreid, osaleda aruteludes, leida tööpakkumisi jne. Praeguseks on RGga liitunud rohkem kui 1,3 miljonit teadlast üle maailma. Iga liige esineb portaalis oma nime all ja esindab asutust, millega ta on töö- või teadussuhetes. Käivitatud on ka RG oma reitingusüsteem, mis hindab iga liikme nähtavust ja panust. Artiklite puhul loetakse ka tsiteeringuid. Näiteks 2011. aastal jagati RG kaudu 842 179 teksti ja vastati 12 342 küsimusele. 2012. aasta alguseks oli RGs deponeeritud 350 000 artiklit (nende hulk kasvab pidevalt), märksõnu on võimalik otsida vähemalt 40 miljoni abstract’i, sh ka mujal andmebaasides olevate tekstide hulgast. RG tahab olla nii teadlasi kui ka institutsioone ühendava võrgu haldaja, samuti teadustekstide keskraamatukogu. Mudel töötab, kuna aitab luua korda suletud ja laialipillutatud teadusilmas, tuues teadlasi ja teadmisi üksteisele ligemale.

Digitaalajastu teadus, olles veebipõhine ja valmis igasuguseks koostööks, liigub pidurdamatult uute lahenduste poole. Seda ei tohiks vastandada traditsioonilisele mudelile, kuna ka viimane on muutumas. Oluline on mõista (ja ühtlasi seda ka ära kasutada), et teadus ei saa olla enam pandud lukkude-riivide taha peitu, kuigi bürokraatia, mis kõike kaaluda ja mõõta armastab, eelistaks muutumatust. Ülaltoodule peame mõtlema ka Eestis – tegelikult just eriti Eestis, kuna meil armastatakse rõhutada erilist suhet IT- ja digitaallahendustesse, olgu selleks siis digiretsept või e-maksuamet jne. Eesti potentsiaal oleks osaleda arendajana digitaalses teadmistelevis. Hetkel prevaleerib meilgi klassikaline, suurte kirjastuste juurutatud mudeli järgimine: teadlane peab avaldama eelkõige nn tunnustatud teaduskirjastuste all, seda hinnatakse põhilisena, sellest sõltub ka rahastamine jne. On tekkinud paradoksaalne olukord, kus avalikult rahastatud teadus on pandud avalikkuse eest peitu samade kirjastuste internetilehtedele, neile ligipääsemiseks tuleb osta vastav õigus. Unustatud on aga põhimõte, et uut teadmist saab luua üksnes avatud teadmiste põhjal, kuulutades teadmised kellegi kommerts- või erasaladusteks ei ole arengut oodata. Teadmised tuleks vabaks anda, eriti riikliku rahastuse saanud teadmised.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming