Dialektika ja parallaks

Jüri Lipping

Ettekanne Tuksis 22. – 24. maini peetud Eesti filosoofia V aastakonverentsil Minu eesmärgiks siin on võrdlevalt tutvustada kahte viisi või, kui soovite, meetodit mõistete üle mõtlemisel. Me teame, et filosoofias on aegade algusest üritatud uurida ja vastata kõige üldisematele küsimustele nagu: mis on olemine? mis on tõde? mis on ilu? mis on õiglus? mis on teadmine? mis on armastus? jne. Isegi kui neid küsimusi otseselt ei käsitleta, on nad ometigi alati juba taustal, ilmutatud või ilmutamata kujul, kriitiliselt, problemaatiliselt, eelarvamuslikult, alati juba piiritlemas mõtlemise kontseptuaalset ruumi. Filosoofia ajalugu pakub meile mitmeid erinevaid, koguni ühildamatuid vastuseid neile küsimustele  ning paljudele ka äratundmise, et lõplikku ja ainuõiget vastust ei saada ilmselt kunagi kätte. Väljapääsu otsides oleme niisiis sunnitud astuma ühe sammu tagasi ja küsima filosoofilise (meta)küsimuse: kuidas tuleks – kuidas oleks õige – nende mõistete üle mõtelda? Viimasega seoses on näiteks avaldatud arvamust, et sõnastada küsimus kujul „Mis on X (tõde, ilu, maailm …)?” on iseenesest mõttetu, naiivne, autistlik vm, sest kujutab endast kas siis peaga vastu seina jooksmist või hoopis lahtisest uksest sissemurdmist. Selle asemel peaksime analüüsima, kritiseerima,  dekonstrueerima seda rolli, funktsiooni, asendit ja toimet, mida antud mõiste mängib, teostab, hõivab või avaldab mõtlemise üldises ökonoomias.

Niisiis, mitte „mis on tõde?” oma igaveses, kordumatus ja kõikehõlmavas määratluses, vaid millised eeldused, eelarvamused, implikatsioonid, ohverdused kaasnevad sõna „tõde” tarvitamisega – kõigis selle variatsioonides, üleminekutes, modaalsustes ning kõige erinevamatel tasanditel, alates filosoofilisest süsteemist enesest kuni mitmesuguste hierarhiliselt korrastatud ühiskondlike diskursuste ja kõige argisemate igapäevaelu pruukideni välja. 

Võtame kokku põhiteesi: mõisted pole üksnes abstraktsed, üleüldised, igavesed ja muutumatud; mõisteid tuleb vaadelda ka (eeskätt) nende arengus, nende saamises, dünaamilisuses, aktualiseerumise protsessis, vallakätkemises. See aga tingib, et mõistet ei saa käsitada iseeneses (siinkohal oli Kantil õigus: asi iseeneses on ja jääb meile igavesti tundmatuks X-iks), vaid tema vahekorras ja läbikäimises teiste mõistetega. Teisisõnu, alati tuleb arvestada mõistete tervikstruktuuriga, mõistete omavaheliste seostega, nagu ka teatavate põhjapanevate vastandustega, mis fundeerivad ja toestavad mingit spetsiifilist  filosoofilist väidet, argumenti, mõttekäiku, liikumist, koolkonda või süsteemi. See võiks olla selge. 

1

Ühesõnaga, küsimus pole mitte niivõrd „mida mõtelda?” ega  ka „millest mõtelda?”, vaid hoopis „kuidas mõtelda?” Ja kuna mõtlemine on opereerimine mõistetega, siis saab edasiseks küsimuseks: kuidas mõistetega ümber käia, millise hoiakuga neisse suhtuda? Ehk siis: kuidas mõtlemine ise käib, kuhu ta läheb ja kuhu keelitab, suunab või sunnib meidki minema? Ühesõnaga, selles sihis võtangi kõigepealt ette dialektika kui vahest kõige tuntuma filosoofilise „kulgemisdoktriini” (kahtlemata mõnevõrra karikeeritud kujul – aga see pole siinses kontekstis sugugi nii oluline). Võtan dialektika, sest see kujutab endast mõtlemisloogikat, mis otsesõnu tegeleb mõistetega:  nende määratlemisega, nende dünaamikaga ja nende omavaheliste suhetega. Lühidalt öeldes väidab dialektika järgmist:

1) igale kategooriale ehk (Hegeli sõnavara kasutades) mõistemääratlusele leidub talle vastandlik kategooria, mis lähemal vaatlusel osutub tema tõeliseks tähenduseks;

2) iga kahe teineteisele sellisel moel vastanduva kategooria puhul eksisteerib kolmas kategooria, mille tähendus muudab need vastanduvad kategooriad ühilduvaks. Viitan siinkohal meelsasti Triin Kallasele, kes Hegeli filosoofia ringluse algusest ja lõpust kõneldes ütleb midagi sellesarnast: 

„Vaatamata oma ületamatutele erinevustele leidub vastandite puhul punkt, kus nad langevad ühte. Sokrateski väitis valu ja naudingu olevat otsapidi kokku seotud nõnda, et oma haripunktis on nad teineteisest lahutamatud. See punkt märgib kohta, seisundit või vaatepunkti, kus asi avaldub tervikuna igas suunas” (vt Akadeemia 2007, nr 5). Selliselt teoreetiliselt positsioonilt on nüüd võimalik arendada dünaamilist monismi, s.o sellist, mis võtab aluseks suhte ja lähtub seega kahesusest, seda ülepeakaela eitamata (suhe on alati millegi ja millegi vahel). Kui monistlik vaatepunkt  väidab vaid ühe entiteedi olevat ainsa ja lõpliku reaalsuse, siis dünaamiline monism on tubli samm edasi: ta kuulutab ainulist, arengulist printsiipi, mis väljendab ennast dualismides, mille ebastabiilne, püsimatu, konfliktne loomus käitab, katab ja kindlustab edasise arengu. Nõnda osutub reaalsus arenevaks, orgaaniliseks tervikuks, mille printsiipi on võimalik aduda ja mille ühtsust saab väljendada filosoofilises süsteemis. Ent tähelepanu: need igapäevakogemuses ilmnevad dualismid ei ole illusoorsed; vastupidi, nad on hädavajalikud, paratamatud (vahe)astmed reaalsuse arenemisel (nii looduses kui ka kultuuris)  oma täieliku teostumise – oma kontseptuaalse liigendumise – poole. Ometi kätkeb iga selline näiline dualism endas varjatult identsust, mida on võimalik Hegeli arvates tabada kontseptuaalselt, ehk nagu meie ütleksime: diskursiivselt (Hegeli sõber Schelling oli seevastu arvamusel, et see tabamine on intuitiivne). Dialektilises käsituses tunneb vaim välises, objektiivses, materiaalses maailmas ära omaenese võõrandunud tingimuse. Spekulatiivne identsus ja ühtsus mõtlemise ja olemise, subjekti ja objekti, mõistuse ja tegelikkuse vahel saavutatakse alati seeläbi,  et erinevust ja paljusust välditakse või need allutatakse. Hegeli dialektika lihtsus viib lõppkokkuvõttes selleni, et totaalsust käsitatakse üheainsa seesmise printsiibi avaldumisena: nähtumuste kogu mitmekesisus tuleneb selle järgi otseselt ühe printsiibi arenguloogikast (nn ekspressiivne, orgaaniline totaalsus). Dialektika eesmärk on seega 1) ilmutada mingi mõiste seesmine vasturääkivus või demonstreerida seda ja 2) see vasturääkivus ise omakorda lahendada, ületada, sünteesida, taandada uue mõiste varal nõnda, et lõppkokkuvõttes jõuda  punkti, kus kõik vasturääkivused on lepitatud ja valitseb täiuslik harmoonia (nagu arvatavasti Preisi kuningriigis Hegeli ajal). Miks ka mitte võrrelda dialektikat siinkohal redeliga, mille abil saab filosoofiline mõtlemine ronida üles sellisele vaatepunktile, kust (Wittgensteini Tractatuse sõnul) „näeb ta maailma õigesti” – ehk siis ületada see vasturääkivuste küüsis vaevlev „õnnetu teadvus” ning olla zu Hause, „maailmas kodus”. Meile üsnagi tuttav motiiv: filosoofia kui tagasitulek, kui naasmine, pikalt eksirännakult koju saabumine, meelerahu (ja absoluutse teadmise) päralejõudmine. Ring sulgub ja osutub sellega  „entsüklopeediliseks” (kõikehõlmav ja kõiketeadev süsteem Hegel tähenduses).     

2

Kui nüüd aga seada küsitavaks selle kolmanda vaatepunkti positiivsus, selle võimalikkus, mis võiks pakkuda alust konflikti ja negatiivsuse neutraliseerimiseks, lahendamiseks, ülendamiseks  – teisisõnu, kui meil on vasturääkivuse puhul tegemist kahe lähedalt seotud perspektiiviga, mille vahel puudub igasugune neutraalne ühispind, mis tahes vahendav metakeel – mis saab siis!?

Siin jõuamegi teise momendi, parallaksi juurde. Õigupoolest tähendab parallaks vaatleja asendi muutusest tingitud vaadeldava objekti näilist nihkumist (seda võib igaüks hõlpsasti kogeda, silmitsedes mingit eset kord ühte, kord teist silma kinni pigistades – vaadeldav ese näib taustal valitud punkti suhtes nihkuvat). Seda kasutatakse (näiteks astronoomias) vahemaa mõõtmiseks mingi objektini (täht), millele meil puudub n-ö vahetu ligipääs: parallaks on nurk, mille moodustavad kahest eri vaatepunktist vaatlusobjektile suunatud kiired. Kui nüüd aga pöörata pilk filosoofilisse taevasse, kus tähtedeks on mõisted ja staarideks mõtlejad: milline tähtede seis valitseb siin? Mulle tundub, et filosoofia kui koondav nimetus kätkeb endas suurt hulka erinevaid mõttevoole, koolkondi, liikumisi, käsitusi, arusaamu, ideekobaraid, maailmavaateid, mis kõik on vastastikku risti-rästi läbi põimunud, ümber kasvanud, kokku jooksnud, mida tahes – nii et filosoofiline väli kujutab  endast õigupoolest üht puretud, räsitud ja rebitud võitlusvälja (Kampfplatz kantilikus tähenduses), mida läbistavad üksteisega vaenutsevad, võitlevad, tülitsevad, rohkem või vähem haakuvad (või vastupidi – haakumatud), positiivselt või negatiivselt meelestatud või lihtsalt neutraalselt (koguni ehk õndsas teadmatuses), hoolikalt või hoolimatult suhtlevad rajad, piirid, tõkked, tsoonid, kaevikud, rindejooned, eikellegimaad – mis omakorda jällegi piiritlevad eri voole, vaadendeid, valdkondi, visioone, ühesõnaga: distsipliine, dispositiive, dogmasid, doktriine … diktaatoreid, demagooge ja demokraate. 

Mõned neist võitlevad teadlikult ja kirglikult, hingega, selgepiirilise sihi, eesmärgi, juba äratuntud tõe valguses; teised võitlevad sellepärast, et nad ei saa teisiti – kehaliselt, ihuliselt, oma hüsteeria pimeduses, oma olevas või tulevases hulluses või ka autismis, meetodilise järjekindlusega; kolmandad teevad seda mitteteadlikult, näiliselt leebes, tsiviliseeritud (ja tsiviliseerivas) vormis, üritades pühas lihtsameelsuses arendada dialoogi, klaarida erimeelsusi, kujundada ühiseid väärtusi, luua eetikakomisjone, siluda nurki, moodustada ümarlaudu, tekitada konsensust – ühesõnaga, üritades elada sõbralikult, vähemalt  seal, selles kaitstud ja turvalises kohas, vähemalt nende inimestega, kes oskavad mõista, hinnata ja austada nende kõnepruuki (nende diskursust). Ma ei oska teisiti, paremini, filosoofilist situatsiooni iseloomustada. Kuid sel juhul tuleb nentida, et ainsa positiivse programmina tuleb kõne alla selle võitlusvälja laiendamine, mispuhul ka meile kättesaadav tõde universaali kohta saab üksnes ja olemuslikult olla negatiivne.

Teisisõnu: positiivse, otsese tõe puudumisel saab meil olla tegu vaid teatava ebatõese äratundmisega, teatava tõeavaldusega, foucault’likus tähenduses:  ahhaa, see polegi päris nii, nagu paistab! midagi on seal veel! midagi olulist, otsustavat on jäänud kahe silma vahele! Ent see, mis kahe silma vahele jääb, on lõppkokkuvõttes meie endi piiratus, lõpetamatus, ebatäielikkus, ühekülgsus, puudulikkus – see puudulikkus on aga samas ka nägemise võimalikkuse tingimus ise. Wittgensteini kuulus „jänespart” on selle paradoksi üks variatsioon ehk parallaksi visuaalne kujund. Kogu probleemiasetus taandub seega järgmiseks: kas ja kuidas on seda parallaksi üldse võimalik mõõta ehk mõtelda? Kuidas olla korraga kaks, püsida lakkamatus nihkes, labiilses paigalseisus, ekstsentrilisuses, viibida oma ainitise, suunatud ja kallutatud tähelepanu avatuses? Mis moel konstrueerida parallaks? Selles on õigupoolest kogu küsimus. Ma jätan sellele siin täna vastamata; see perspektiiv paistab igatahes üsna heidutav. Mainin vaid kahte nime, kes on sellega Hegeli sajandil tõtt vahtinud: Kierkegaard ja Nietzsche. Mõlemad lõpetasid õnnetult. Kierkegaard nägi seal „otsuse hullumeelset hetke” ning, otsustades lõpuks meeleheites Jumala kasuks, sooritas oma „usuhüppe”. Nietzsche aga, kes selle võimaluse enese jaoks juba eos välistas, arendas parallaksi edasi oma kuulsaks  „perspektivismiks”, puhtaks paljususeks, mis päädis oma ligimest eitava üleinimese hullumeelses jaatamises – mida võiks samuti aupaklikult tõlgendada lihtsalt filosoofiast väljumisena.     

12

Siiski, illustreerimaks mõnevõrra positiivsemalt neid kahte mõtteloogikat, toon ma ühe näite. Minu lemmikteema õigupoolest: mehe ja naise vastandus. Dialektiline liikumine (muidugi mõista mehe vaatepunktist) oleks siin järgmine: kõigepealt mees kui universaalne, eneseküllane olend, eksisteerimas oma puhtalt subjektiivses ja vahetus olemises. Seejärel, ühtäkki, märkab ta naist: see naine seisab nüüd tema vastas seal, väljaspoolsuses, objektiivsuses, objektina, ja räägib talle vastu. Vasturääkivuse vaigistamiseks muudab mees naise enda suhtes seesmiseks, õppides seda objekti (naist) tundma kui iseennast, kui seda, et „ta on mehest võetud”. Tulemusena  jõuab ta äratundmisele ja ütleb: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast”.

Kolmas liigutus: mees loobub oma subjektiivsusest, haarab naise oma kontseptuaalsesse embusesse ja ülendub Inimeseks (inimese Ideeks). Viimases astmes, loogilise lõpplahendusena, neelab see Inimene alla ka jumala: jumal on küll see, kes loob inimese „oma näo järgi”, aga spekulatiivse pöördega tunneb Inimene selles jumalas (kui objektis) ära iseenda ehk omaenese võõrandunud loomuse (see pole küll enam Hegel, vaid juba midagi muud: Feuerbach). Parallaksvaate kohaselt aga osutub sellise sünteesi võimalikkus  äärmiselt kaheldavaks, et mitte öelda, katastroofiliseks. Mehe ja naise identsus jääb illusoorseks, fiktiivseks, koguni vägivaldseks, olles rajatud teatavale välistusele, väljasulgemisele, sissemüürimisele, surnuksvaikimisele. Nõnda ilmneb, et see postuleeritud identsus varjutab mingit radikaalset võimatust, antagonistlikku suhet, mitteidentsust, lõimimatust, mida pole kuidagi võimalik taandada mingile uuele kontseptuaalsele objektiivsusväljale (olgu selle keskmes siis „Inimene” või mõni muu uhkelt kõlav sõna). Pole võimalik olla korraga siin ja seal (nagu Figaro), kuid just see võimatu üheaegne kahetisus  on hädavajalik tingimus, mis ainsana võib pakkuda meile mingitki alust näiteks Inimese kui sellise, sõna otseses mõttes, määratlemiseks. Lõpetuseks: kui nüüd tuletada meelde uusaegse filosoofia rajaja Descartes’i kuulsat metodoloogilist aluspõhimõtet, filosoofilise tõsikindluse printsiipi „mõtlen, järelikult olen”, siis kuidas võiksid sellega suhestuda meie siinsed kaks mõtteloogikat? Dialektika ilmselt näeks seal identsussuhet mõtlemise ja olemise vahel – selle täpsustusega, et see ühtsus pole mitte esmane kogemuslik antus, teoreetiline eelduslause või lähtepunkt,  millest saab tuletada või millele üles ehitada kogu järgneva filosoofilise tarindi, vaid et see ühtsus on eesmärk, telos, mõtteprotsessi lõpptulemus. Sellega muutub Descartes’i printsiip Hegeli puhul ontoloogiliseks, sedastades õigupoolest, et igaviku vaatepunktist, Absoluutse Vaimu positsioonilt on mõtlemine ja olemine tegelikult üks ja seesama: kõik reaalne on ratsionaalne ja kõik ratsionaalne on reaalne. Aamen! Selle tõdemusega pöördub Poeg lõpuks tagasi Isa rüppe, mees tuleb tagasi Naise juurde ja Odüsseus, see Hegeli „riukaliku mõistuse” tõeline kehastus – temagi saabub viimaks koju. 

Kuidas näeks aga see tõdemus välja parallaksvaate omaksvõtmise korral? Siin on meil tegu seisundiga, mida iseloomustab teatav olemuslik lõhestatus, võimatuse kogemus, pidetuse tunne. See on mingit laadi pingestatud ooteseisund, intensiivne liikumatus, radikaalne passiivsus; oleks justkui heitunud kahevahelolek, mis on näiliselt eimidagiütlev, aga tähenduslik, seesmiselt ahastav, kuid sõnastamatu. Ehk nagu Beckett ütleb oma tekstis „Nimetamatu” (1954): „Peab edasi minema, ma ei saa edasi minna, ma lähen edasi.” Aga kuhu edasi? Tagasi koju? Kontvõõrana, tontliku kodukäijana, lõputule rändlemisele  mõistetud igavese juudina? Kes teda seal ootamatus kodus ülepea ootabki? Ja kui ootabki, siis mida tähendab: olla kodus ootav, mõtlev naine? Ma ei tea seda. Aga ma tean, mida ta ütleb, see esimene naine ajaloos, kes teadlikult (enese teadmata) praktiseeris dekonstruktsiooni, püsides sellega parallaksi võimatus positsioonis, nädalaid, kuid, aastaid. Ta ütleb, August Annisti tõlkes: „Nii kudusin oma kangast ma pikka ja suurt kogu päeva / kuid üles kiskusin taas kõik öösiti tõrviku valgel.” Seda puhta võimatuse kogemust väljendab ehk kõige ilmekamalt Jacques Lacani parafraas  Descartes’ile (ja sellega ma ka lõpetan): „Mõtlen seal, kus ma ei ole, järelikult olen seal, kus ma ei mõtle.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming