Demokraatia võimalikkusest

Tiit Kärner

Keskerakond valis välja kaks arvukamat ning kõige vähem informeeritud sihtrühma, tekitas neis massiivse valeliku propaganda abil hirmu ja ohustatuse tunde ning ilmus siis valgel hobusel nende päästjana. Vaadates tagasi ülemaailmse majandussurutise eelsele ajale, on üllatav, kui paljud rohkem või vähem teadvustatult läheneva kriisi märke tajusid ja neid ometi ignoreerisid. Näiteks Olari Taal möönab, et on endale tihti võtnud tõekuulutaja ülesande ja püüdnud kõiki õpetada, kuid unustanud, et need tõed käivad ka ta enda kohta ning kaotanud seetõttu majanduskriisis poole oma varast (Maaleht 30. VII ). Tõde on aga lihtne ja loogiline: ainult laenamisega  rikkaks ei saa ja võlg tuleb tagasi maksta. Kuid neid märke ja tõde ignoreeriti, sest olukord oli liiga meeldiv ning loodeti, et kõigele vaatamata see kuidagimoodi ikka jätkub. Reaalsustaju ja soovide konfliktis jäi võitjaks viimane. Sama võime täheldada demokraatia puhul. Me kuuleme igas tähtpäevakõnes, milline õnn on kuuluda demokraatlike riikide perre, muretseme, kas vähene valimisaktiivsus või mingid seadusemuudatused ei ohusta  meie positsiooni riikide demokraatlikkuse edetabelis, räägime otsedemokraatiast kui probleemide lahendamise võtmest.

Ometi on esindusdemokraatia (aga see ongi kogu kaasaegne demokraatia) kriisis ning väljapääsu ei ole näha. Täie selgusega ütles selle välja Kaido Kama (EP L 10. X). Asi pole vaid selles, et Rooma klubi president jt on öelnud, et maailma probleeme ei saa lahendada demokraatlike vabaduste märgatava piiramiseta.  Demokraatia kriis avaldub täie selgusega juba ka meie igapäevases poliitikaelus. Me ei suuda teha otsuseid, mida oleks vaja. Näeme järjest kasvamas lõhet valijaskonna soovide ning ühiskonna, globaalses mõõtmes aga kogu inimkonna vajaduste ning reaalsete võimaluste vahel. Üksikisiku ja ühiskonna huvid  on sageli konfliktis. Nii bioloogilises kui kultuurilises evolutsioonis on töötatud välja mehhanismid (altruism, koostöö) selle vastuolu ületamiseks, kuid tänapäeval neist enam ei piisa. Nüüd on vaja, et inimesed mõistaksid tekkivaid vastuolusid ja probleeme ja võtaksid neid oma käitumises arvesse, kuni sinnani, et loobutaks oma arvamuse pealesurumisest juhul, kui ei olda antud küsimuses piisavalt asjatundlikud või saadakse aru, et nende isiklikud huvid ei lase neil teha erapooletuid, ühiskonna huve silmas pidavaid otsuseid. Üksikisikute otsustuste ratsionaalsuse tõus on demokraatia säilimise võti.     

Vastuolu teaduse ja ühiskondliku mõtlemise vahel 

Mis on siis juhtunud, et pärast kahte sajandit demokraatia võidukäiku on tekkinud selline ebakõla? Ega selleks polegi midagi erilist pidanud juhtuma. Inimühiskond areneb ja muutub. Mitmed muutused on sellised, mis piiravad meie võimalusi teha meile meele- ja harjumuspäraseid otsuseid. Näiteks inimkonna tehnoloogiline võimekus. Piltlikult öeldes on see inimkonna Maal muutnud elevandiks portselanipoes, ettevaatamatu liigutus võib kaasa  tuua katastroofilise varingu. Me ei ole oma käitumises enam nii vabad kui varem, seejuures on inimeste soovid pigem kasvanud ning oma tegude kaugemaid tagajärgi ei suudeta ette näha. Globaalprotsesside modelleerimisega tuntuks saanud Vene TA akadeemik N. N. Moissejev on prognoosinud: „Ökoloogilised printsiibid muutuvad koos tehnika ja tehnoloogia arengu, ressursside ammendumise ja võimalik,  et ka meie tsivilisatsiooni tehnoloogiliste aluste täieliku ümberkorraldamisega. Inimestel tuleb õppida seadma oma tegusid, soove ja eesmärke ökoloogiliste printsiipide järgi. Tekib mingi „ökoloogiline imperatiiv”. Teadus peab selle formuleerima, inimesed omaks võtma. Selles viimases näen ma inimese ja biosfääri koosevolutsiooni peamist raskust. Täna on tekkimas vastuolu teaduse kui tõeliselt kollektiivse aru ja ühiskondliku mõtlemise  vahel. Teadus on juba praegu võimeline sätestama rea käitumisstandardeid, mida on inimühiskonna püsimise ja homöostaasi pärast vaja järgida. Need standardid on väga jäigad ja lahknevad järsult neist ettekujutustest isikuvabaduste kohta, milleni on sajandite jooksul jõudnud euroopa tsivilisatsioon”.     

Esindusdemokraatia võimetus

Kõik teavad, et sotsiaalkulutuste ja pensionide tänane tase ei ole Eesti riigile jõukohane. Teada on ka, et mitte pensionärid, vaid lastega pered on majanduslikult raskeimas seisus elanikkonna rühm Eestis. Sellest hoolimata tõsteti  sel aastal pensioni, kuigi muu elanikkonna sissetulek ning lastetoetus vähenesid. Ja sellest hoolimata rääkisid pensionäride esindajad nende väljasuretamisest ja kõlapinda leidsid Keskerakonna organiseeritud protestid pensioni alandamise vastu, olgugi et valitsusjuht korduvalt pühalikult tõotas, et seda ei tehta. Nagu näitab hiljutine uurimus (vt näit http:// www.lastekaitseliit.ee/?id=14862), pole masu andnud pensionäride puhul kuidagi tunda  (pension kasvas ja toiduainete hinnad langesid), samas kui 60% niigi raskes olukorras lastega perede olukord halvenes veelgi tuntavalt. Lapsed on aga ühiskonna tulevik. Paremat näidet esindusdemokraatia võimetuse kohta on raske otsida. Vanurkonna ebaproportsionaalselt suur esindatus on reaalsete probleemide jaotust silmas pidades  kujunenud probleemide lahendamisel tõsiseks takistuseks. Keegi ei julge teha suurima valijarühma silmis ebapopulaarseid otsuseid, ehkki nende tegematajätmine ohustab riigi tulevikku. Viimaste statistikaameti andmete põhjal ongi peaaegu nulli jõudnud iive pööranud jälle languse suunas. Kuna järgmisel aastal see tendents veel kestva masu tingimustes kindlasti süveneb, võime karta sündimuse tagasilangust majandustõusu eelsesse seisu. Vähemalt sellele probleemile on olemas lahendus lastele valimistel hääleõiguse andmise näol, mis realiseeruks vanemate (sisuliselt oleks õigeim valik nende ema) lisahääl(t)e kaudu. Paljud peavad seda sammu demokraatiat kahjustavaks.

Tegelikult on see demokraatia viimane võimalus, sest see kõrvaldaks ohtliku lõhe valijaskonna soovide ja ühiskonna vajaduste vahel. Loodan siiski, et suudame selle sammu astuda pärast seda,  kui seda on teinud Saksamaa. Seal tõsine arutelu sel teemal jätkub (vt näit http://www.nlib. ee/102485#1 ). Kuidas saavutada, et valijad omal vabal tahtel valiksid end esindama inimesed, kes teeksid vajalikke, kuid valijate seas ebapopulaarseid otsuseid, sellele tuleb alles lahendus leida. Pealtnäha on ju asi lihtne: lapsed kooli, elukestev õpe, teadusuuringud, selgitustöö, inimesed mõtlevad järele, saavad aru – kes  siis endale halba tahaks. Tegelikult liigub asi pigem vastassuunas: loomupäraselt on inimene alati üritanud teha seda, mis talle meeldib, mitte seda, mida mõistus käsib ja vaja on. Viina ei jooda ju lootuses targaks ja ilusaks saada? Nüüd on see käitumisviis „eneseteostuse” nime all tõstetud lausa elu ülima põhimõtte tasemele. See on eriti meeltmööda ärimeestele, kes reklaamimeeste kaasabil aitavad inimestel „end teostada”, määrides neile  kaela kasutuid kultusasju, meelelahutust, kaubandusning elustiilikeskusi ning muud selletaolist. Turumajanduse ja massikommunikatsiooni ajastul pole mõistusele ja mõistlikele otsustele enam ruumi. Veel halvem on ent poliitiline manipuleerimine, mille tulemusel inimeste võime maailmas toimuvat mõista väheneb ning nende soovide spekter lahkneb üha enam sellest, mida ühiskonnal ja ka igal inimesel eraldi reaalselt  vaja oleks. Nagu näitasid viimased valimised, on see laostumisprotsess jõudnud meie demokraatiamehhanismi südamesse. Ajal, mil järjest rohkem on vaja teha täie teadmisega ja kaalutletult tulevikku silmas pidavaid otsuseid, valatakse meile kaela reklaamikampaania, millega ei sünni pakkuda ei pesupulbrit ega isegi tualettpaberit.

Keskerakonna reklaaminõustaja ja imagoloogi Linnar Priimäe sõnu mööda („Foorum”, 9. IX) peabki valimiskampaania kujutama propagandaüritust, mis mängib inimeste psüühilistel mõjupunktidel, kus pole oluline mitte argumentatsioon, sõnum ja selle õigsus, vaid usutavus ja usk. Nii seda kampaaniat ka  tehti. Paratamatult oli tulemus „tundetu, jõhker, labane ja väär” (Abdul Turay, PM 23. X). Kui kõrvale jätta sisuline külg, oli Keskerakonna valimispropaganda puhttehniliselt väga läbimõeldult, sihipäraselt ning efektiivselt läbi viidud – asi, mis viib jätkuvalt vaimustusse propagandauurijad (Agu Uudelepp, Ragnar Sass), ajakirjanikud jt, kes nüüd Keskerakonda teistele eeskujuks seavad. Keskerakond valis välja kaks arvukamat  ning kõige vähem informeeritud sihtrühma (pensionärid ja venekeelsed elanikud), tekitas neis massiivse valeliku propaganda abil hirmu ja ohustatuse tunde ning ilmus siis valgel hobusel nende päästjana. Soovitud tulemus saadigi. Et seejuures lõhestati ühiskonda, külvates umbusku ja vihkamist, süvendati inimestes veendumust poliitika põhimõttelises räpasuses, kahandati nende usku oma riiki, taandati valijad millekski vihmaussi- või konnakoiva  taoliseks, millel nõelaga närvipunkti tabades saab esile kutsuda soovitud liigutuse, ning kõige selle läbi saeti demokraatia alustalasid – see erakonda ja tema propagandiste ei huvitanud. Erakondadel peaks ju olema ühine siht: riigi areng ja selle elanike rahulolu. Kuna parimat teed keegi kindlalt ei tea ja teid võibki olla mitu, siis saab kõige kiiremini kõige paremale tulemusele jõuda, kui erakonnad teevad  koostööd, sõltumata sellest, millist teed hetkel katsetatakse, s.t kes on hetkel võimul. Kuid koostööst võib ka loobuda, kasutades valet, petmist ja muid teiste osalejate suhtes ebaausaid võtteid. Inimeste puuduliku info, puuduva kriitikameele ja mõtlemisharjumuse korral annab see petjale eelise. Kuna valijate silmis on koostöö eelistatum kui vastastikune petmine, on meil tegu mänguteooriast tuntud „vangi dilemmaga”, mida inimestevahelise  koostöö elementaarmudelina on ammu ja põhjalikult uuritud.     

Üks vääritu erakond muudab kogu kampaania selliseks

Tulemused on lihtsad: järjekindlalt usalduslikult  käitudes ei ole petise vastu mingeid võiduväljavaateid. Seega muudab üks vääritult käituv erakond kogu valimiskampaania vältimatult selliseks. Kui üks erakond teatab oma liidri suu läbi (nagu Keskerakond Euroopa parlamendi valimistel), et peibutuspartide kasutamine on õige, siis on Rein Taagepera valimiseelne üleskutse peibutuspardid põhja lasta hilinenud. Keskerakonna valijad valivad neid niikuinii ja ka teistel erakondadel ja nende  valijail ei ole mingit valikut. Roheliste erakond jäi küll põhimõttekindlaks, kuid sai seetõttu ka kõigest protsendi jagu hääli ning ajakirjandus kuulutas nad seepeale kohe lootusetult läbipõrunuks, kadunud erakonnaks. Ja pärast seda, kui Keskerakond ainsana keeldus alla kirjutamast Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu ette pandud hea valimistava kokkuleppele, on naiivne kurta, et seda head tava rikkusid ühel või teisel määral  kõik erakonnad, sest teisiti see ei saanudki olla. Muidugi, nagu alati ei saanud Keskerakond ettepanekule ausalt ja sirgelt „ei” öelda. Ta tegi seda oma tavalisel moel, sidudes oma nõustumise mõne reaalselt mitte täidetava tingimusega. Näide: „Jah, me oleme nõus kommunismi kuriteod hukka mõistma, juhul kui kõik endised EKP liikmed kohe riigikogu koosseisust tagasi  astuvad”. Muidugi jäid need hukka mõistmata.

Priimäel on kahtlemata õigus selles, et inimene enamasti ei tee oma valikut ratsionaalselt. See aga ei tähenda, et me ei peaks katsuma asja muuta, olgu see nii raske kui tahes. Rahvavalgustuslik traditsioon ulatub Eestis Masingu  ja Jannsenini. See, kas püütakse rahvast kõrgemale tõsta või teda madaldada, võiks olla enesest lugupidamise küsimus. Rein Taagepera kirjutab, et on ühiskondi, kus peibutuspardi roll tähendaks poliitilise karjääri lõppu. Riik on eelkõige kodanikkond ning kui see on sidus, kehtivad ka kirjutamata seadused. Kontrast kunagise talumeeste väärikuse, tõsimeelsuse ja aususe ning praeguse printsiibituse ja kultuuri allakäigu ajastu vahel on  kirjeldamatu. Mehel, kes oma kahtlase väärtusega tegusid õigustab sellega, et keegi enne „tegi ka nii”, polnuks selles ühiskonnas meeste sekka asja, temasse oleks suhtutud nagu karjapoissi. Täismehel pidid aupõhimõtted selged olema. 

Aupõhimõtted puuduvad

Ehkki aupõhimõtete rikkumist võib ette heita kõigile erakondadele, puuduvad Keskerakonnal need põhimõtted üldse, tema arusaamad pärinevad teisest ühiskonnast. Just seetõttu on Keskerakond enamiku inimeste jaoks vastuvõtmatu ning pressil teistest sagedamini hambus. Ma kutsun üles meie nn arvamusliidreid, kellel on vaba pääs meie päevalehtede veergudele,  avalikult ja resoluutselt seisma selle eest, et vanade kirjutamata reeglite järgimine tõuseks uuesti ausse. Sirgjoonelisus, ausus, enesest ja teistest lugupidamine on väärtused, mis ei aegu, ning neile, kes tahavad olla arvamusliidrid, on nende eest seismine lausa kohustus. Ausa mängu reeglite rikkumise suhtes ei tohi olla mingit tolerantsi. Kahjuks võib ajakirjanduses kohata pigem Keskerakonna valimisstrateegia imetlemist kui selle taunimist. 

Et vältida sellise valimiskampaania kordumist, tuleks seadusandlikult alatute võtete kasutamise eest karistada. Inimesi tuleks harjutada mõttega, et riigiorganite valimine ei ole missivalimine, vaid oma tuleviku üle otsustamine, mis nõuab järelemõtlemist ja ratsionaalset valikut. Kogu valimiskampaania tuleks üles ehitada sisulistele ja ratsionaalsetele argumentidele, emotsionaalsed tühisõnalised loosungid ja hüüdlaused tuleks lihtsalt keelata,  niisamuti suureformaadilised reklaamplakatid ja kandidaatide fotod. Kui Saksamaal mahutatakse kogu info A2 formaadis plakatile, siis mahub see sellele ka Eestis. Debatt peaks olema sisuline, argumenteeritud, ilma solvanguteta ja ilma kontrollimatute, seda enam valelike väideteta. Ettekujutus, nagu peaksid valimiskampaania reeglid olema vabamad kui müügireklaami omad (Tarmu Tammerk, PM 14. X) on läbinisti väär. Võib arvata, et valimistest  osavõtt selle tagajärjel väheneb, kuid pigem vähem arukaid kui suur hulk arulagedaid otsustusi. Viimaste ülekaal on kiireim viis demokraatia likvideerimiseks. Seepärast on raske aru saada, mida mõtlevad need, kes valimiskampaania sisulist külge eirates väidavad, et suurem osalemisprotsent olevat demokraatia võit.