Demokraatia muutumised muutuvas maailmas

REIN RAUD

Demokraatia on vaid nimi, mis tähistab seda, mida me iial ei saa, kuid ei tohi lakata ihaldamast Ronny James Dio: demokraatia tähendab seda, et asju otsustab juht.

Demokraatia mõiste olukorda praeguses maailmas esitab mu meelest väga täpselt üks kujund, üks kunagi televisioonist nähtud reportaaþikaader. Kunagi, kui Venemaal veel poliitiline pluralism pulbitses, toimus vist ühes Moskva oblasti satelliitlinnakeses konservatiivne meeleavaldus. Välismaalasest operaatori kaamera libises üle hallide ja tigedate inimeste, kuni jäi peatuma jõulisel vanatädil, kes ainsana oli demonstratsioonile võtnud kaasa võõrkeelse transparendi. Ta hoidis kõrgel suurt vineertahvlit kirjaga: Demokratie ? nie wieder!

Nii-öelda kultuurisemiootilises mõttes ütleb see pilt meile nii mõndagi. Loosungi intertekstuaalne viide on ilmne: nagu ei tohi iial enam olla faðismi, ärgu olgu iial enam ka demokraatiat. ?Faðism? ja ?demokraatia? on umbes üks ja seesama ? vene provintsilinnakese elaniku jaoks välismaalt sisse tungiv vägivald tema elukorralduse aluste kallal, mis on paisanud ta suhteliselt stabiilsest olmest ahistavasse kaosesse, millest on kasu ainult kaugetel hämaratel isandatel. Demokraatial ei ole sellele inimesele midagi pakkuda, sest neid hüvesid, mida ta lubab, ei oska ta tahta, kuid nendest, mis on talle eksistentsiaalselt vajalikud, jätab just demokraatia ta ilma. Tema enda arust, mõistagi; et tegemist oleks laiema ja sügavamate juurtega protsessiga, seda ta keeldub taipamast. Ta peab ennast demokraatia ohvriks ja näeb endas sarnasusi faðismi ohvritega, kes samuti ei olnud oma saatuse eest vastutavad.

Kuid meie võimalused seda silti lugeda ulatuvad tegelikult veelgi kaugemale. Loosungi võõrkeelsus osutab selgelt, et tema saksa tähtedega ja koguni saksa keeles esitatud sõnum on mõeldud kui just mitte esmajärjekorras, siis vähemasti osaliselt ka välismaalastele. Nii neile, kes on demokraatia pealetungi eest vastutavad, kui ka neile, kes võiksidki suures võitluses hüpoteetiliselt vanatädi poolele asuda. Igasugune keelekasutus seab ju alati eelduseks vähemalt mingil määral korrastatud semantilise ühisruumi. Mitte ainult sõnad, vaid ka nende kontekstuaalne taust peab olema teatava piirini arusaadav ka vastuvõtjale. Radikaalne keelekasutus loob aga sellise semantilise ruumi ise, ja just seda pürib tegema ka vanatädi loosung: tema on see, kes ütleb maailmale, mida tähendab sõna ?demokraatia?, see mõiste defineeritakse üle, nii et tema vanad konnotatsioonid kustutatakse. Nii nähtuna tähendab see silt, et sellist demokraatiat, nagu välismaalased seda mõistavad, ei ole enam, see sõna on saanud uue tähenduse ja viitab nüüd nähtusele, mis väärib absoluutset hukkamõistu.

Niisugusel taustal viib vanatädi tegelikult paradoksaalse lõpuni operatsiooni, mida alustasid vene demokraatlikud poliitikud ise. Vabanemisprotsessi alguses vabastati oma senisest semantilisest orjusest ka kõik poliitilise diskursuse ehitusklotsid. Kui vanasti tähendas ?demokraatia? keskmisele venelasele midagi demokraatliku tsentralismi ja sotsialistliku demokraatiaga seonduvat, vahel ehk ka mõningaid N. Liidu kolooniaid (?demokraatlik Saksamaa?, st. DDR vastanduses ?Lääne-Saksamaaga?), siis uue poliitilise korra ehitamiseks pidigi hakkama seda mõistet üle defineerima, ent tormilises protsessis ei õnnestunud kellelgi kehtestada oma sümboolset monopoli, ainuõigust poliitilisi termineid määratleda. Sellest ka vanatädi suveräänne õigus näha demokraatias just neid nähtusi, mida niimoodi nimetatav on tema ellu toonud. Õigus, mis on iseenesest ju demokraatlik.

Ja niimoodi tulebki välja, et loosung ?Demokratie ? nie wieder! ? tühistab ennast. Seda on võimalik esitada ainult teatava demokraatia tingimustes, ja koguni kahel põhjusel: mõistete vaba defineerimine eeldab, et need on vabalt tingitavad, ja selliste eristuvate vaadete vaba väljendamine eeldab, et poliitilised institutsioonid peavad seda võimalikuks. Ei iial enam demokraatiat, ei iial enam ka seda silti. Vanatädi loosung märgib demokraatia viimast piiri: juba Platonist alates on demokraatiat süüdistatud nõrkuses, kuna see sisaldab mehhanisme enese hävitamiseks. Ja olukordades, kus demokraatia ei ole suutnud garanteerida stabiilsust, nagu näiteks Weimari Vabariigis, on need mehhanismid ka tõepoolest tööle rakendunud. Olen kaugel arvamusest, et selline oht varitseb vaid ?uusi? või ajalooliselt setitamatu demokraatiaga riike, kus pole piisavat traditsiooni ja kogemust, või siis riike, kus üldine haridustase on parajalt madal. Autoritaarsetel populistidel on olnud viimastel aastatel kasvav edu kõikjal, kus globaliseeruv ebastabiilsus end inimeste elus tunda annab. Ometi on sümptomaatiline, et mõned neist, nagu näiteks George W. Bush, üritavad ise esineda demokraatia kaitsjate ja eestvõitlejatena, ehkki soovivad endale saada selle mõiste legitiimse üledefineerimise ainuõigust, ja võib-olla mõtlevad asjast salamisi koguni samamoodi, nagu üks 1980. aastate metallikuningas Ronny James Dio, kelle väitel demokraatia tähendab seda, et asju otsustab juht.

Niisiis, kui XVIII sajandil oli tõesti võimalik rääkida demokraatiast kui suhteliselt üheselt määratletavast nähtusest, siis kaasajal enam mitte, sest ühelt poolt on demokraatia ületanud selle sünnitanud tsivilisatsiooni piirid ning mõistena tunginud ka nendesse kultuuridesse, kus seda ootab libedavõitu jalgealune, ja teiselt poolt seetõttu, et selle mõiste jäigastamine või monopoliseerimine on vastuolus põhimõtetega, mida ta ise peaks kaitsma. Sellega seoses kasvab oht, et sõnast ?demokraatia? saab omamoodi tühi tähistaja, mille sisu määrab poliitiline tegelikkus, ehk lihtsamalt öeldes see, kes parasjagu võimul. Ning eks teisest küljest olegi paratamatu, et erinevates oludes võtab demokraatia mõnevõrra erinevaid vorme. Kujutades ette, et üht ja sama poliitilist doktriini rakendataks Norras, Kreekas, Afganistanis, Ugandas, Hiinas, Liibanonis ja Jamaical, ei saaks teisiti ollagi. Maailma erinevate riikide ja rahvaste vahel pole ju võimalik leida rohkemat kui see, mida Wittgenstein on nimetanud ?perekondlikuks sarnasuseks?: mõnedel sama grupi liikmetel on üks ühisjoon, teistel teine, kõigil on mõned ühisjooned kellegagi, kuid pole välistatud, et ühtki joont ei jaga absoluutselt kõik grupi liikmed. Ja isegi kui kõik nad võtavad omaks demokraatia kui ideaali, siis pürivad nad selle poole ikkagi igaüks omal viisil, ning pole ühtki tunnust või tunnuste gruppi, mis oleks iseenesest piisav demokraatia märk ? näiteks mitmeparteisüsteem, perioodilised valimised ja võimude lahusus võivad vähemasti formaalselt säilida ka autoritaarses riigis. Juba aastal 1979 kirjutas John Dunn, et sõnal ?demokraatia? on kaks teineteisest sõltumatut tähendust: üks viitab ideaalile, mis on poliitilises tegelikkuses sellisena teostamatu, sest kõigi inimeste aktiivne osalemine asjade otsustamisel ei ole füüsiliselt võimalik, teine tähendus aga viitab lihtsalt enam-vähem ladusalt toimivale ühiskonnale. Demokraatia on vaid nimi, mis tähistab seda, mida me iial ei saa, kuid ei tohi lakata ihaldamast, ütleb ta. Ida-Euroopa vabanemisele järgnenud poliitiline hangumine on tema nukrat tõdemust ainult kinnitanud.

Mis meid aga praeguses maailmas eriti ettevaatlikuks peaks tegema, ei ole aga muide üldsegi ainult see, et demokraatia levib liiga aeglaselt ega võta sugugi kõikjal ja kiiresti juuri alla, vaid ka see, et traditsioonilise demokraatia vormides kipuvad samuti vahel selle korra varem oluliseks peetud tunnusjooned tasapisi ära kaduma. Räigeim näide sellest vallast on muidugi USA kurikuulus ?Patriot Act? ja ?Operation Tips? kui katse rajada laialdast koputajate ühiskonda. Muidugi üritavad demokraatlikud institutsioonid kramplikult jätta muljet, et nad on demokraatlikud edasi ka siis, kui nad oma demokraatlikkust ise ja nii-öelda demokraatlikult piiravad. Ja inimesed, kes on harjunud teadma, et nad elavad demokraatlikus riigis, jäävad mõnikord tõepoolest sellesse illusiooni uskuma ka siis, kui riik nende ümber on äkki olemuslikult muutunud, või kui neilt on justkui nende endi heaolu nimel ära võetud hulk vabadusi, millest mõnda enamus ehk ei olegi kunagi kasutanud.

Demokraatia on olnud suuteline funktsioneerima ka ise oma tühistamismehhanisme sisaldades eeskätt ühel põhjusel: ta on garanteerinud parima võimaliku keskkonna ühiskonna potentsiaali maksimaalseks teostumiseks. Demokraatlikke institutsioone on olnud võimalik demokraatlikult halvata ja isegi demonteerida, kuid reeglina ei ole olnud see nii suure ühiskonna osa huvides, et seda oleks suudetud praktiliselt ette võtta. Ehkki demokraatiat on kritiseeritud kui tülikat, aeganõudvat ja kulukat valitsemisvormi, ei tähenda nende tunnuste kuhjumine sugugi seda, et demokraatia oleks ebaefektiivne. Vastupidi. Pikemas perspektiivis on kuluka demokraatia ülalpidamine ajaloos enamasti olnud äärmiselt tulus nii majanduslikult kui sotsiaalselt. Võimaldades ühiskonna sisepingete avaldumist ja lahendamist oma institutsioonide kaudu, hoiab selline kord ära nende laagerdumise ning tema rolli modernse maailma majanduslikule arengule on raske ülehinnata. Demokraatlikud institutsioonid on väga pika aja jooksul olnud parim poliitilise ja ühiskondliku stabiilsuse garant.

Kui olen oma ameerika sõpradega arutanud meie sajandi algaastatel kujunenud olukorra ja eriti USA praeguse administratsiooni rolli üle maailma arengus, siis mõned neist on väitnud, et pikemas perspektiivis suudavad demokraatlikud institutsioonid ikkagi tagada oma sees eneseregulatsiooni. Ma loodan, et see nii on, kuid sellesse on ohtlik uskuda pimedalt, ja meil on põhjust järele mõelda tegurite üle, mis võiksid seda takistada. Neil on mu meelest üks põhiline allikas, ja see on kasvav ebastabiilsus.

Modernsuse projekt, valgustusajastu mõtteline jätk, on üldiselt kujutanud ebastabiilsust negatiivse tumeda jõuna, mis tuleb alistada ja mõistuslikult korrastada. Selle töö peab ära tegema modernsuse peategelane, heteroseksuaalne valge, materiaalselt kindlustatud mees, kes hoiab kindlalt oma käes kõiki ratsionaalse kontrolli niite. Ka võimu jagamine demokraatlike institutsioonide kaudu on üks osa sellest ettevõtmisest, sest dialoogis teiste omasugustega suudab ratsionaalne mõistus kergemini leida oma otsitud lahendused. Need, kellele võimu jagati, toodi ühtlasi nii-öelda valguse kätte, sest valimisõiguse laiendamine vaestele, naistele ja mittevalgetele toimus argumendiga, et tegelikult on nad ?samasugused? inimesed kui mees, kes võimu jagab. Oletuslikult oleksid nad seega pidanud hakkama ka umbes samamoodi poliitiliselt käituma, tegema neidsamu otsuseid, mida mees ise oleks teinud, ainult et koos tehtuna oleks neil olnud suurem legitimatsioonibaas. Päriselt nii ei läinud. Koos neile pudenenud võimutükikestega hakkas erinevat liiki mittemeestel tekkima ka poliitiline identiteet ja oma hääl. XX sajandi demokraatia raskuspunkt hakkas tasapisi nihkuma ratsionaalse ja kollektiivse mõistuse kontrollilt erisuse mahutamisele, mis teeb ühelt poolt demokraatliku protsessi vähem prognoositavaks ja seega ebastabiilsemaks, teiselt poolt aga loob üldse võimalused, et sel protsessil oleks üldse mingit võimalikku toetuspinda ka näiteks neis ühiskondades, mida modernsuse peategelased on varem jõupositsioonilt ekspluateerinud.

Kuid tehnoloogiline areng ja globalisatsiooniprotsess on XX sajandil kulgenud pretsedenditu kiirusega ning kaugeltki mitte kõik, keda need puudutavad, ei ole soovinud ega suutnud tulla nii-öelda valguse kätte modernse projekti mõttes. Samuti ei ole demokraatia oma katses mahutada erisusi enam suuteline garanteerima stabiilsust ja kontrolli toimuvate protsesside üle. Neis Lääne ühiskondades, kus sotsiaalsed protsessid esialgu kulgevad veel üldiselt harjumuspärase stabiilsusega, peetakse erisuse mahutamist suuremaks väärtuseks kui seda stabiilsust, mis näib toimivat justkui loodusseadus, aga seal, kus stabiilsust ei ole või see on ohustatud, satub automaatselt löögi alla ka demokraatia ise. Pean siin silmas näiteks immigratsioonivastaseid äärparempoolseid liikumisi Euroopa heaoluriikides (Le Penn, Haider). Kuid ebastabiilsuse allikas ei pruugigi tulla väljastpoolt ühiskonda. Nulltolerantsi ideoloogia, mis tuleb samuti kvalifitseerida äärparempoolseks, üritab brutaalsete jõumeetoditega lihtsustada ühiskonda ennast ning tegeleb probleemide lahendamise asemel sümptomite hävitamisega, et hirmu ja vägivalla toel vedada valguse kätte ka kõik need, kes ise ei ole selleks valmis. Ja see meetod on demokraatiast märgatavalt efektiivsem, nagu osutab näiteks Singapuri juhtum või ka Rudolph Giuliani tegevus New Yorgi linnapeana. Ebastabiilsuse tingimustes suudab kindla käega juhitav politseiriik pakkuda oma elanikele palju rohkem turvalisust kui demokraatlik ühiskond, mis mahutab ka tegelikke, mitte ainult kosmeetilisi erisusi.

Ja nõnda kaotab demokraatia ühe oma kõige olulisema trumbi. Aastal 1993 kutsus president Clintoni nõunik Anthony Lake oma kõnes John Hopkinsi ülikoolis üles laiendama demokraatia määratlusbaasi ja vermis termini ?turudemokraatia?, milles rõhk oli selgelt sõnal ?turg?, demokraatial aga põhiliselt instrumentaalne roll turumajanduse kindlustajana (jutt käis eelkõige Ida-Euroopast). Ja sellest põhimõttest on ka kinni peetud: kui turumajandus toimib, siis pole demokraatlike institutsioonide eest enam mõtet hoolitseda, aga kodanikuühiskonna muid osi, näiteks vaba kodanikualgatust ning kolmandat sektorit tuleb üldse üritada ohjes hoida, sest need on tülikad ja võivad keskkonnakaitselistel ja muudel segastel sihtidel turumajanduse kohalikku toimimist koguni pärssima hakata, nagu näiteks praegune liikumine Obinitsa kääbaste kaitseks (www.metsas.ee/obinitsa) õnneks ka teha üritab.

Ent eks ole see ju teada, et kui instrumendi asemele leitakse teine ja parem, siis vahetatakse see välja. Ma kardan, et need valijad kõigis maailma demokraatlikes riikides, keda on õpetatud nägema demokraatias vaid vahendit jätkuva majandusliku heaolu kindlustamiseks, võivad kergesti valida enda üle võimu, mis võtab neilt ära järjest rohkem demokraatlikke õigusi ikka sellesama majandusliku heaolu ja olmelise stabiilsuse jätku või koguni kasvu tõotades. ?Valju korra? toimivus valimisloosungina on leidnud korduvat kinnitust ka mitmel pool Ida-Euroopas Venemaast alates, ja kuigi selle tendentsi kõige drastilisem väljendus Leedu presidendi Rolandas Paksase näol on õnneks kujunenud hoopis siinkandi demokraatia elujõu kinnituseks, ei ole tema vähemad vennad veel sellepärast kuskile kadunud, ning ka Eestis uuendusi lootval valijal oleks mõtet järele mõelda neil harvadel päevadel, kui küsitakse tema arvamust maailma asjadest, kas mitte ei seisa ka tema poolt kasti lastaval sedelil äkki sõnad ?nie wieder?.

Loomulikult soovivad pehmete diktatuuride tekitajad säilitada oma reþiimide demokraatlikku reputatsiooni ja meil pole vist niipea põhjust karta, et kaoksid päriselt ära sellised demokraatia põhilised institutsioonid nagu näiteks valimised. Ent samas on selge, et nende institutsioonide sisu on võimalik muuta ning Eesti uue parteiseadusega on ka juba muudetud: inimeste poliitiline organiseerumine on tehtud väga raskeks, et põlistada praegust poliitikamaastikku, mis koosneb peaaegu üleni ainult parempoolsetest või autoritaarset poliitikat ajavatest parteidest. Samas aga eraldatakse riigieelarvest ebaproportsionaalselt palju raha perioodiliste semiootiliste karnevalide korraldamiseks, kus omavahel võistlevad imagoloogid ning nende poolt dresseeritud sportlased ja supermodellid, ent poliitilistest programmidest on juttu üha vähem, kui mitte arvestada lamedusi a la ?just meie teeme just sinu õnnelikuks?. Peo haripunktil korraldataval loteriil valitakse võimu juurde tagasi üks osa selle ümber tiirlevast seltskonnast, kuid lisaks demokraatia näivuse kinnitamisele täidab see rituaal ka teist, veel olulisemat funktsiooni, nimelt murendab inimeste usku sellesse, et demokraatlike vahenditega on ühiskonnas üldse võimalik midagi muuta. Kuna korporatiivne ja ühiskonda distsiplinaarsete võtetega juhtiv võim suudab garanteerida suurema stabiilsuse kui vaba kodanikualgatust respekteeriv ja erisusi mahutav demokraatia, siis on sel viimasel ðansse vaid oludes, kus efektiivsuspõhine ja instrumentaalne mõtlemine ei domineeri absoluutselt. Sellistest oleme me praegu märgatavalt kaugemal kui 15 aastat tagasi.

Lõpetuseks tahaksin veel kord tagasi tulla algusse ja lühidalt formuleerida ühe maailma demokraatia tuleviku olulise probleemi. Kas demokraatia levik Lääne tsivilisatsiooni äärealadele ja üle tema piiride on võimalik ilma nendes traditsioonides kasvanud inimesi muutmata? Kas peab sellega kaasnema ka ?uue inimese loomine? teaduslike kommunistide eeskujul või tähendab demokraatia seda, et ühiskonna liikmed võivad osaleda oma asjade otsustamisel sellistena, nagu nad on? Ja kui selle ühiskonna enamus on kohemaid valmis demokraatlikult oma demokraatiat tühistama, kas siis ikka on võimalik seda eksportida? Vastus sellele küsimusele näitab meile ühtlasi, kas see, mida eksporditakse, on ikka demokraatia.

Ettekanne IX avatud Eesti foorumil Tallinnas 29. aprillil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming