Demokraatia, mida keegi ei usu, aga kõik nõuavad

T??nepalu

Riik on küll pealtnäha avatum kui iial varem, kuid samas on ta muutunud tabamatumaks kui iial varem.

Marcel Gauchet tundub kuuluvat sellesse tänapäeva prantsuse filosoofia traditsiooni, mille palju kadestatud ja palju pilgatud käilakujuks on Bernard Henri Lévy, tõeline philosophe élégant, valge särgi kaelus musta pintsaku all alati laialt lahti, alati löögivalmis, nii et vaimse kallakuga telesaade ei lähe igavaks ega kaota ka midagi oma tarkusemuljest. Ühesõnaga, filosoofia, mis ei püüa rääkida mitte ainult oma ajast, vaid ka oma kaasaegsetele, vandlitornist välja tulla. Mis sellest väljatulemisest, iseäranis meediaga ühtelöömisest (aga kuidas muidu jõuda oma kaasaegseteni?) iga kord välja tuleb, on iseasi. Tühisus on nii nakkav. Kuid Gauchet kuulub selle ühiskondliku (vanasti oleks eestigi keeles öeldud: seltskondliku) filosoofia kahtlemata tõsisemasse serva. Kusjuures tõsiduse mõõdupuu ei pruugi just olla raskesti loetav tekst. Kuigi, jah, sellega on nii ja naa. Eestikeelset Gauchet’ teksti pole ka ülearu kerge lugeda ja ega ta originaaliski mingit ajalehekeelt kasuta. Siiski, mis tõlkes, ja ma ütleksin, et fataalselt, kaduma läheb, on nimelt see élégance, ilma milleta prantsuse filosoofia (ükskõik kui vähe edev) pole prantsuse filosoofia. Eesti tõlkija seisab mõneti lahendamatu probleemi ees: kuidas tõlkida surnud keelest veel sündimata keelde. Kui ta selle enam-vähem ausalt ja arusaadavalt lahendada suudab, on isegi hästi ja selles osas pole Katre Talvistele midagi ette heita. Vahel on mõistmise huvides tark lause mõttes prantsuse keelde tagasi tõlkida, kuid et see operatsioon on täiesti võimalik, näitab juba ise, et tõlkija on oma taotlustes olnud aus. Aga mis mõttes surnud keelest? Selles mõttes, et surnud keeled ei pruugi ju üldse olla surnud, neid kasutatakse elavalt (nagu omal ajal ladina keelt), aga nad on enam või vähem valmis. Nad on nagu korralikud, töötavad masinad, mis oskaja inimese käes imepäraselt funktsioneerivad, aga alati paratamatult ühte moodi. Selline funktsioneerimise fataalsus tundub olevat omane ka prantsuse filosoofilisele keelele. Masin töötab nii hästi, et ei pane tähelegi, kui see juhtub töötama tühikäigul. Sa lihtsalt naudid ütlemise elegantsi. Et aga eesti kirjakeeles nii markantselt välja lihvitud traditsiooni ei ole, pole seda elegantsi kuhugi ümber panna ja ajutine tühikäik saab kuuldavaks. Kuid, nagu öeldud, see ei tähenda, et Gauchet oleks tühine autor. Tema mõtted tekitavad mõtteid ja tema pilk ühiskonnale, kus me elame, on terav. Ta ütleb ka välja asju, mida polegi tavaks öelda.

 

Prantsusmaa on peavoolust paljuski kõrvale jäänud

Muide, mis sellesse ühiskonda puutub: kas me ikka elame samas, mida Gauchet vaatleb? See on iseendast huvitav küsimus, mis seda raamatut eesti keeles lugedes kuidagi paratamatult kerkib. Autor ei püüagi olla universalist, ta rõhutab eessõnas, et tema vaatluse all on nimelt tänapäeva prantsuse ühiskond ja et see ühiskond ei kehasta paraku enam universaalsust, mida ta ehk veel mõnekümne aasta eest kehastas, et Prantsusmaa on peavoolust paljuski kõrvale jäänud. Seda eriti kõiges, mis puudutab Gauchet’ teemat, religiooni ja poliitika, religiooni ja demokraatia, demokraatia ja riigi suhteid.

Jah, seda raamatut lugedes on kindlasti kasulik silme ees hoida Prantsusmaa ajalugu, seda kiriku ja riigi vaheliste võitluste ja kokkulepete ajalugu, mis ei alga sugugi Suure Prantsuse revolutsiooni päevist. Juba absolutistlikkusele ja rahvuslikkusele püüdlev kuningavõim pidi korduvalt piike murdma samamoodi absolutistlikkusele püüdleva kirikuvõimuga. Gauchet tuletab muuseas meelde, et paavsti ilmeksimatuse dogma on midagi täiesti modernset, pärinedes alles XIX sajandist, „ilmalikustumise” kõrgajast. Niisiis on ühelt poolt tegemist katoliikliku kontekstiga, Rooma poliitiliste ambitsioonidega, kui püüti sündivaid rahvusriike endale ideoloogiliselt allutada, jääda „kõrgemaks võimuks” (mis ei õnnestunud ja osutus pigem kiriku autoriteeti õõnestavaks poliitikaks). Selles osas ei saa Prantsuse kogemust meile muidugi üle kanda. Protestantlikel maadel tekkisid varakult rahvuskirikud ja „ilmalikustamise” küsimust sellises mõttes ja teravuses nagu Prantsusmaal üldse üles ei kerkinud. Puhtprotestantlikel ja samas ülidemokraatlikel, kui nii võib öelda, Põhjamaadel on rahvuskirikud tänini faktiliselt alles ja pole seal mingit erilist vastuolu. Ometi, Eesti olukord on pisut teine ja mingil kõveral moel, tundub, nimelt Prantsusmaaga hoopis sarnasem kui meie Põhjala naabrite omaga. Prantsusmaal on riigi ilmalikustamise, kiriku ja riigi lahutamise eest peetud võitluse suureks teetähiseks 1905. aasta seadus, mis selle lahutuse üsna lõplikult vormistas ja mille aastapäeva nüüd paari aasta eest (ja uudsete, hoopis islamiga seotud väljakutsete kuumas kontekstis) suurelt ja laialt tähistati. Mulle tundub aga nimelt, et ka Eestis osutus ühiskonna, poliitiliste püüdluste, hariduse jms ilmalikustumise otsustavaks aastaks nimelt 1905 oma revolutsioonisündmustega. Kuna luterlik kirik jäi rahvusküsimuses, tolles peaküsimuses, toona väga sageli „võõrale” poolele, võimu ja sakste poolele, otsustas see paljuski selle kiriku edasise saatuse ja meie rahvusühiskonna juba väga varase ilmalikustumise. Kirik, kuigi täiesti kohalik, kehastas sestpeale siingi justkui mingit antirahvuslikku, universalistlikku jõudu, nagu katoliku kirik Prantsusmaal. Et kord tekkinud antagonism sellel pinnal kuhugi kadunud pole, näitab see, kui tuliseks lähevad iga kord vaidlused religiooniõpetuse teemal. Selle sisseviimises kooli tajutakse nimelt nagu mingi võõrvõimu sekkumist meie rahvuslikesse siseasjadesse, ohtu südametunnistuse vabadusele. Ma arvan küll, et paljuski ulatub see tundlikkus tagasi nimelt saja aasta tagustesse võitlustesse. Eks olnud ju see ülemöödunud sajandivahetus omamoodi positivistliku maailmatunnetuse apogee. Maailm, kus me tänini elame, oli toona noor ja täis võitlusvaimu. Nüüd on seesama maailm vanaks saanud. Religioonid, muuseas, millele tolle aja suurvaimud tõsimeeli ja põhjendatult kadu ennustasid, pole kuhugi kadunud, vastupidi, me justkui elaksime hoopis mingi religioosse revival’i tähe all. Kuid selles osas tuleb Gauchet’ga küll nõustuda, et see revival, samuti kui muide rahvuslike ideoloogiate taassünd, on rohkem kärarikas kui sisukas, midagi tühja tünni sarnast. Gauchet’ järgi nimelt elame me, vähemalt siin Euroopas (ja taas on Prantsusmaa ja Eesti ses osas pigem ühtemoodi kui erinevad) religioonist väljumise ajajärgul. Mitte et religioonid kuhugi kaoksid, aga lihtsalt öeldes (Gauchet küll nii lihtsalt kuskil ei ütle), pole see enam ühiskondlik ja poliitiline asi vaid järjest, enam eraasi. Tuleb vist nõus olla, et ei Prantsusmaal ega Eestis määra ükski religioon, rääkimata ühestki kirkust, mingilgi olulisel määral riigi poliitikat või demokraatia toimimist. See omakorda ei tähenda, et meie religioosne kultuuritaust, minevik, poleks jätkuvalt tähtsad ja ehk määravadki (moodne demokraatia kui ikkagi kristluse rüpest sündinud riigikord jne), kuid see on teine asi. Nooremas eas on Gauchet arendanud ka teooriat, et kristlus nimelt ongi religioonist väljumise religioon, et ilmalikustumine, kui nii võib öelda, ongi sellesse usku sisse kirjutatud. Ka täiesti võimalik lähenemine, aga siin ei hakkaks sellel pikemalt peatuma.

 

Põhjenduste toomine taevast maa peale

Seda enam, et kõnealune raamat pole tegelikult üldse kristlusest ega ka kuigivõrd religioonist, vaid ikkagi eelkõige meie tänapäeva demokraatiast. See demokraatia aga on Gauchet’ järgi paljuski sündinud nimelt religioonist väljumise pingest. Demokraatia ehitamine, vähemalt Euroopas, on olnud võimu ja riigi põhjenduste ning eesmärkide toomine taevast maa peale. Valitsejad ei saa oma võimu enam Jumalalt, vaid inimestelt ja ainult inimestelt. Ka usklikud on „kõrgema võimu” teostamise, nii paradoksaalne kui see ka pole, usaldanud täiesti valitsuste, samasuguste inimeste kätte, kui nad on ise. Religioonid pole kadunud, aga need on sulandunud demokraatiasse. Kuid demokraatiast pole sellepärast veel saanud religiooni.

See ongi Euroopa moodsa demokraatia paradoks (mitte just taas Gauchet’ sõnadega öeldes): see on üldkehtiv valitsemisviis, millesse keegi ei usu. Ilmalikustumine pole nimelt olnud väljumine vaid traditsioonilistest religioonidest. Niipea kui need viimaks lõplikult demokraatiasse sulandusid, olid korraga nagu nõiaväel hajunud ka need vastureligioonid, kvaasireligioonid ja ideoloogiad, millest vahepeal paistsid vanade kirikute asendajad kasvavat. Oma religioossest sisust ja lummast on korraga tühjenenud nii kunst (kultuur), rahvuslus kui ka muidugi „tegelik sotsialism”. Ja demokraatia ise?

Ometi, ja siin on kahtlemata tema üsna suur originaalsus, ei kuulu Gauchet sugugi nende hulka, kes demokraatiale kadu kuulutaksid. Tõsi, elu on ka näidanud, et ühiskonna- või kultuurinähtuste lõpu ennustamine on tänamatu tegevus: neil on kalduvus oma lõpust veel sajandeid edasi kesta, kusjuures on raske öelda, millal see kestmine muutub puhtvormiliseks ja millal sellel on veel siiski mingi sisu. Ma arvan, et tegelikku lõppu ja kadu me lihtsalt kunagi ei märkagi, olgu siis, et usume neid nähtusi aina edasi kestvat või et oleme nende vastu sedavõrd huvi kaotanud, et ei pane lihtsalt tähele, kui neid enam pole.

 

 

 

Demokraatiast on saanud turuplats

Ja eks ole ka loogiline, et täiesti ilmalik, vaid inimestest lähtuv võim, nagu demokraatia olla tahab, polegi enam usu asi, sellesse polegi vaja uskuda. Jah, usku demokraatiasse küll suurt enam pole, aga see-eest, nagu väidab Gauchet, on nõudlus tema järele seniolematult suur. Riiki (demokraatlikku, ega teistsugust ju õieti enam polegi) on kõigile väga vaja: nii neile, kes nõuavad, et see oleks õhem, kui neile, kes arvavad, et tüsedam on parem. Koos usuga demokraatiasse on hajunud ka usk (või on see käinud vastupidises järjekorras) üldisesse hüvesse, sellesse rousseau’likku kvaasireligioossesse kontsepti, mida pidi kehastama enamuse tahe. Demokraatia toimib valimiste kaudu küll endiselt enamusdemokraatiana, kuid valimiste vahel pigem vähemusdemokraatiana. Demokraatiast ongi saanud turuplats, aga seda mitte sugugi ainult neoliberaalses mõttes. Gauchet viitab, et vasakpoolsed poliitikud on demokraatia „turustumisele” vähemalt samavõrd kaasa aidanud. Sest küsimus pole ainult majanduslikus turus, vaid ka arvamuste, seisukohtade, identiteetide, ideoloogiate ja sama hästi religioonide turus. Igaühele oma. Riik ei saa enam väita, et ta kedagi neist esindaks, ometi peab ta esindama neid kõiki.

Muide, huvitav on tähele panna, kuidas Gauchet’ „kodanikuühiskonna” mõiste tagant kumab hoopis teine ja laiem tähendustaust kui see, mis meil sellele on viimasel ajal (riiklikult!) külge poogitud. Eestis justkui mõistetakse kodanikuühiskonna all peamiselt MTÜsid, külaseltsinguid, sihtasutusi ja muud kirevat, aga mitte kuigi ohtlikku rahvast. Kuid eks samamoodi kuulu kodanikuühiskonda ka korporatsioonid, ärimehed oma huvide ja küll diskreetsemate, aga see-eest tõhusate meetoditega nende taotlemisel.

Postreligioosne riik on niisiis ühelt poolt küll tõesti tühi plats, turg, eimiski. Kuid see eimiski püsib väga kindlalt – ei millelgi vist muul kui usul. Usul, et ta siiski on ainus, kes või mis meie kõigi vähemuslikke huve (sest Üldise hüve loojangus muutuvad kõik huvid paratamatult vähemuslikeks) kuidagi tagada suudab. Riik on küll pealtnäha avatum (kõik arutatakse aina kõigiga läbi, otsused on online näha jne) kui iial varem, kuid samas on ta muutunud tabamatumaks kui iial varem. Asi on selles, et turuosalised, olgu nad siis MTÜ- või OÜlased, teevad küll kõva kära ja katsuvad mõjutada (seda, mida justkui polegi), kuid turuplatsil ometi ei otsustata midagi. „Ärakuulamine”, „läbirääkimised”, „kompromisside otsimine” on muutunud asjaks iseeneses, omamoodi uueks ideoloogiaks, millega varjatakse otsuste vastuvõtmise senisest hoopis suuremat suletust, saladuslikkust, korporatiivsust jne. Ühesõnaga, oleme jõudnud demokraatia arengu uude etappi. Gauchet osutab, et riigi näilise kadumise taga võib kergesti olla tema peatne hoopis ootamatu ja jõuline tagasitulek. Aga kustpoolt? Seda ta targu ei ütle.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming