Demokraatia ja Venemaa

Mihkel Mutt

Täisdemokraatiat ei teki Venemaal niipea, aga see pole katastroof. Läänes tuntakse muret, et demokraatia areng on Venemaal takerdunud. Seetõttu tuleb õpetada ja manitseda, kasutada piitsa ja präänikut. Selle kõige eelduseks on siiras usk, et Venemaad on võimalik täisdemokraatlikuks muuta. Sama usutakse Türgist, Iraagist jt. Jutt ei käi praegu G. W. Bushist, kes uskus, et Iraagis on võimalik ?espressodemokraatiat? teha. Ameerika on ikka olnud nooruk, s.o entusiastlik läbematu maksimalist. (Seoses sellega oli hiljuti lõbus lugeda, kuidas Ameerika suursaadik Eestis avaldas PMis arvamust, et ?eestlased on alles hakanud ajalugu enda jaoks avastama ja mõnikord on see teekond küllalt okkaline?.) Sama usub veel siiramalt Euroopa. Tundub siiski, et Lääs tiirleb enesepeegelduste surnud ringis.

 

Tõest räägib igamees, igamehel ise tõde

 

Demokraatiast räägivad kõik, aga praktikas on selle eest võideldud väga erineva tagamõttega. Võtame meile  lähima näite. 1980. lõpul 1990. algul võitlesid Eesti ühiskonna kihid näiliselt ühe ja sama asja, enesemääramise ning demokraatliku riigi eest. Tagantjärele on aga selge, et seda nähti erinevalt. Näiteks haritlaskonnal oli silme ees ilmselt mõnevõrra teistsugune visioon kui ülejäänutel. (Kas just ?kolmas tee?, aga siiski.) Enamuse peamiseks tõukejõuks oli  lootus tõsta rahvusriigis oma majanduslikku elujärge, sest ainelist viletsust seostati üheselt vene värgiga. Väga paljud mõtlesid, et kui saavad oma riigis ja keeles ise asju ajada, puhub ka leivatee lahti. Sõnavabadust oli (vaikimisi) vaja eelkõige selleks, et ajada korda materiaalse elusfääri mitmesuguseid probleeme. Sama käib õigusriigi, läbipaistvuse jne kohta. Mingid kõrgemad veendumused või vaated, mida sõnavabadus võimaldanuks, polnud ?kohustuslikud?.

On tõsi, et majanduse edenemist ja üldist liberaliseerumist on tihti vaadeldud lahutamatuna. Sagedaseks näiteks on Jaapani ühiskond, alates Meiji restauratsioonist. Toonaste uute juhtide eesmärk oli Läänele tehnika, eriti sõjanduse vallas järele jõuda, samas säilitada Jaapani ühiskond kultuuri, elulaadi jne mõttes. Näiteks saadeti selleks jaapani noorukeid välismaale õppima ainult teatud erialasid. Kokkuvõttes aga tõid nood ikkagi endaga kaasa ka uusi ideid ja need imbusid ühiskonda, seda tasapisi muutes. Aga kas see mudel on ikka universaalselt kehtiv? Igatahes  võib selle rakendumine  eri ühiskondades väga erineval määral aega võtta.

Mõnemiljonilist pooltotalitaarset Singapuri on peetud reeglit kinnitavaks erandiks. Ent 1,3-miljardilist Hiinat ei saa enam erandina vaadelda. Asi selles, et Hiinas on praegu sirgunud viimase saja aasta jooksul esimene põlvkond, keda poliitika ja ideoloogia aktiivselt ei koti. Neil läheb hästi. Niisugusi jupisid on juba miljoneid. Neid ei huvita vabadused, v.a vabadus elu nautida. Kindlasti nad ei armasta komparteid, aga kui see neid otseselt ei sega, on nad nõus sellenimelise äriühingu või survegrupi tegevust mitte segama. Praegu vaeselt elavate hiinlaste unistuseks on jupidele järele jõuda. Jah, vabadust tahetakse küll, aga selleks, et saada jõukaks. Kui saab jõukaks ilma vabaduseta, siis võib ka ilma.

 

Kõht ja vabadus

 

Kas siis ülddemokraatlikke vajadusi polegi olemas? On ikka. Ainult et vastav vajaduste pakett on mitmekihiline. Ja lähemal vaatlemisel prevaleerivad ka üldinimlikus paketis vajadused, mis seonduvad inimese eneseteostusega isikliku heaolu vallas. Näiteks naiste õigused. Loomulikult tahavad naised õigust otsustada, kas teha aborti või mitte. Sest sellest sõltuvad otseselt nende õpingud, aineline iseseisvus, elukvaliteet kõige laiemalt. Muidugi on see seotud ka sõna- jt vabadustega, sest vastasel korral ei saaks naisõiguste üle avalikkuses disputeeridagi. Ent see on komplimentaarne aspekt. (Ja nagu näeme, võivad Puna-Hiinas ja mitmel pool mujalgi naised aborti teha, Ameerikamaal aga tahab suur hulk ühiskonnast seda keelata.) Demokraatia kui millegi vaimne aspekt või võimalus eneseteostuseks näiteks ühiskondlikus elus inimväärsema korra kehtestamise suunas, kunstiloomingus jne läheb ju alati korda suhteliselt vähestele. Sääraseid pole Lääneski teab kui palju, kuigi seal on kõik võimalused avatud. Ainult neile vähestele ongi tarvis täisdemokraatiat. Muu on romantika.

Selle kõigega ei taha ma öelda, nagu ei liiguks Hiina ja kogu maailm lõppkokkuvõttes liberaalse turumajandusliku demokraatia suunas. Ent see toimub tõenäoselt märksa aeglasemalt kui idealistid ette kujutavad.

Hiina, Vene jt siirdeühiskondade puhul võimegi end ?lohutada? tulevikku vaatamisega, sest majanduslik heaolu peabki käima laiema demokraatia ees, olles selle eeltingimus. Ses suhtes oli Marxil kahtlemata õigus hurjutada vene revolutsionääre, sest vaesel Venemaal ei saanudki õiget sotsialismi ehitada. Muide, vähemalt mitteametlikult on ka Hiina juhtkonna ideoloogid õigustanud Tiananmeni veresauna sellega, et vaesel maal oleks kohene täisdemokraatia tähendanud anarhia puhkemist. Ja et ainus viis maad majanduslikult järjele tõsta oli teha seda karmi käega ülaltpoolt. Ja kui nominaalselt on Iraagi ülehomsete valimiste siht demokraatliku ühiskonna kehtestamine, siis tegelikult määrab Iraagi tuleviku see, kas valimiste tulemusena on linnades mõne aja pärast ööpäevaringselt elektrit, kas veevõrk töötab, kas on tööd, kas saab elu ohtu seadmata kohvikus täringuid mängida jne.

 

Las Venemaa valib ise tempo

 

Üks mõttekäik on, et Venemaal tekib praegu jõudsasti keskklass ning sellega koos laieneb demokraatia. Aga missugune on see Hiina ja Vene uus keskklass? Ajalugu tunneb mitmesugust keskklassi (mõtleme näiteks XVII sajandil Lääne-Euroopas tekkinud ?lugevale publikule? Habermasi käsitluses). Praegust keskklassi defineeritakse sissetuleku ja elulaadi, mitte hingeliste ega vaimsete vajaduste või püüdluste järgi. Säärane ühekülgselt hedonismile orienteeritud uusrikaste keskklass saab prototalitaarses riigis kenasti hakkama.

Paari nädala eest võrdles ühes PMis mainekas ajaloolane Niall Ferguson Venemaad Weimari vabariigiga. Jah, mõningad tendentsid on ühised, aga need on väljendunud eri proportsioonides erinevas ajalises järjestuses ja isikuti erinevates kombinatsioonides. (On natuke raske võrrelda Stresemanni, Rathenaud või ka Hindenburgi sileenilise Jeltsiniga!) Niihästi Hitler kui Putin said etteotsa suure häälteenamusega, aga kui saksa rahvale jäidki 1932. aasta valimised pikaks ajaks viimaseks, siis vene kodanikele mitte. Aga kui oluline see vahe ikkagi on? Vähemalt umbes 1938. aastani oli valdav enamik sakslasi oma juhiga rahul. Hitler likvideeris tööpuuduse peaaegu täielikult, võimaldas odavaid puhkusereise, ehitas teid ja rahvaautosid jne. Ja tundub, et kui tal poleks olnud kahte määravat kiiksu, juudiviha ning uisapäisa sõjaplaane, siis oleks ta jäänud kenasti pukki ning läinud Saksa ajalukku kui armastatud valitseja. Ta küll likvideeris demokraatia, aga enamus eelistas sellele turvalist elu. Võib arvata, et kui Putin, lõpetanud võimu enda kätte kontsentreerimise, ei tee seda kasutades edaspidi väga suuri prohmakaid, siis kodune poolehoid talle säilib. Üliõpilased ning haritlased kobisevad ja nõuavad rohkem avatust, aga nende hulk on ülejäänutega võrreldes väike. Pealegi on isegi praegu Venemaa mõõtmatult vabam kui nõukaajal. On ainult üks põhiline tabu, st Kremli kritiseerimine. Tsensuur puudutab ju massimeediat ja üldse kõike, mis võiks mõjutada valijaskonna üldmassi, mitte aga raamatupoode, näitusesaale ja teisi kultuurikoldeid. Ja ka ?kodumaa reetmine pole enam suurim kuritegu rahva ees?.  Mine ja ole!

Kokkuvõttes. Lääs peaks harjuma mõttega, et Venemaa ei saagi demokraatlikuks sellisel kujul nagu Lääs. Või juhtub see nii kauges tulevikus, et sulg tõrgub seda kirjeldamast. Esmatähtis on, et Venemaa laseks elada turvaliselt niihästi oma kodanikel kui ka naabritel. See kehtib ka Türgi, Iraagi ja teiste puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming