Darwini argumendi õppetund

Tiit Kändler

Charles Darwin, Liikide tekkimine. Tõlkinud Mart Niklus. Toimetanud Mart Viikmaa, Ivar Puura ja Oive Tinn. Eesti Looduseuurijate Selts, 548 lk. „… on sellest niivõrd lihtsast algusest lahti hargnenud ja harunevad veel praegugi lõputud, äärmiselt kaunid ja ülimalt imelised vormid.” Nõnda kenasti lõpeb Darwini revolutsiooniline raamat „Liikide tekkimine”. Charles Darwin on üks neist vähestest teadlastest, kelle eesnime ei ole vaja välja kirjutada. Kui kirjutame Darwin, millele siis mõtleme? Et inimene ja ahv on ühiste eellaste kaudu sugulased või et looduses toimub olelusvõitlus, millest tuleneb looduslik valik, mis lõppkokkuvõttes on maamunal läbi evolutsiooni saavutanud elusolendite liigirikkuse, nii nagu see parasjagu on. Liik, kes kohastub, jääb ellu, kes ei kohastu, see sureb välja. Jah, Darwin on teadlane, kellest on peaaegu kõik eestlased kuulnud, kellest vähesed lugenud, keda veel vähesemad lugenud. Nüüd on Eesti Looduseuurijate Selts on oma sarjas „Loodusteaduse klassikuid” avaldanud Darwini põhimise teose „Liikide tekkimine”. Tegelik, 1872. aasta väljaande pealkiri oli „Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk soodustatud rasside säilimine olelusvõitluses”. Selle pealkirjaga on kogu raamatu sisu ära öeldud. Darwin ei kirjutanud seda raamatut teadusraamatuks, vaid laiemale lugejaskonnale suunatud raamatuks, populaarteaduslikuks, nagu me nüüd ütleme.

Imeline tõlkeselgus

Pole mõtet üritadagi seletada, mida Darwin selles raamatus kirjutas. Huvi pakub mulle pigem, mida sel 550leheküljelisel raamatul on veel 140 aastat hiljem meile teaduse seletamise kohta ütelda. See raamat sündis omamoodi olelusvõitluse surve all – kui mr Wallace – nagu Darwin Alfred L. Wallace’it nimetab – poleks saatnud Darwinile oma käsikirja, milles esitati liikide tekkimise ideid, ei oleks akadeemilise hariduseta looduseuurija Darwin, kes siiani oli ülipõhjalikult uurinud vääneljalalisi vähke, söandanud oma ohtlikke mõtteid kaan­te vahel ilmutada. Milleks pahandusi kirikumeeste ja omaenese uskliku naisega. 1859. aastal ta raamatu siiski avaldas, palju lühemana, kui oli plaaninud.

Esimene asi, mis hämmastab, on Darwini stiil. Minu inglise keele oskuse juures jätsin lootuse seda viktoriaanlikku keelemonumenti algkeeles lugeda. Seda enam tunnen aukartust tõlkija Mart Nikluse ja toimetajate Mart Viikmaa, Ivar Puura ning Oive Tinni ees. Omamoodi olelusvõitluses see eestikeelne raamat sündis: tõlgituna vanglas, korduvalt parandatuna, ühe toimetaja surres enne ilmumist.

Kui ma vastavust algtekstile hinnata ei oska, siis saavutatud lauseselgust ometi. Darwinil pole lause piiriks mitte mingi kindel sõnade arv, nagu nüüdisajal trükitud eesti keeles on kombeks. Tema juba kokku ei hoia, lause võib olla ka pool lehekülge pikk, peaasi, et sellega saab üks mõte ära öeldud. Mida olulisem mõte, seda pikem on lause.

Teine ja sugugi mitte viimane asi, mis teeb meele tõlke juures rõõmsaks, on raamatu lõpuosa: selgitav sõnastik, teoses mainitud isikute loetelu nende lühiiseloomustuse ja viidetega esinemise lehekülgedele. Ning register. Tean omast käest, et säherduste lisadega on tükk tegemist ja veel tükike, mistõttu registrite puudumine iseloomustab siiamaani Eesti kirjastuste lõtva hoiakut teadust populariseerivate raamatute avaldamisel.

Nõutuks teeb, et raamatu esimene trükitud ports müüki ei jõudnudki, jagati tasuta välja. Ega ma teagi öelda, millal poest seda osta saab, ehkki kirjastaja uut trükki on lubanud. Seegi on omamoodi teema olelusvõitlusest, õieti euroraha toel trükitud raamatutele peale pandud piirangutest – nõnda tuleb vaid loota parimat.

Kirgliku selgitaja stiilsus

Kohati on „Liikide tekkimist” lugeda väga põnev, kohati suisa piin. Üksikasjalik sigrimigri vaheldub peatükkidega, mis voolavad sujuvalt kui Thames, muutudes kohati kärestikulisteks lõhejõgedeks. Meie kaitseks on Darwini lapse-lapse-lapselaps Randal Keynes kirjutanud eestikeelse väljaande tarbeks tarvitamisõpetuse, kus ta annab vihjeid, milliseid peatükke lugeda põhjalikumalt, milliseid vaid sirvida. Peale selle on tõlkija Mart Niklus lahti kirjutanud tõlkimise loo ja toimetajad Viikmaa, Puura ja Tinn Darwini teooria loo. „Darwin ise imestas oma õpetuse edu üle, /…/ mõne aasta pärast rääkisid evolutsioonist kõik kui tõsiasjast, kui välja arvata teaduslike teadmisteta kriitikud, kes pole märkimist väärt,” võtavad toimetajad kokku ja lisavad: „Võib nentida, et praegu ei ole loodusteaduses ühtegi teooriat või hüpoteesi, mis suudaks evolutsioonibioloogias darvinistliku teooriaga konkureerida.”

See selge, uurime, kuidas Darwin oma vaateid esitas. Pikkadest lausetest juba juttu oli. Neile vastukaaluks varustas autor iga peatüki lühikese ja selge kokkuvõttega, millest raamatu iva järk-järgult välja koorub. Kuid siin raamatus on mõnus just kooruke, see keeleline ja mõtteline ekvilibristika, mille kaudu Darwin kord rohkem, kord vähem hoogu sattununa meile oma ideid selgitab.

Ta ei esine kuiva ja erapooletu olla püüdva teadlasena, tema tekstis on kohati kirge, hüüdsõnu, omadussõnu, epiteete, mida nüüdisaegsetes teadustekstides niisama hästi kui ei kohta. Ning selliseid määratlusi, mida isegi nüüdisaja kolumnist enesele naljalt lubada ei või. „Kui leiduks niivõrd primitiivseid metslasi, kes kunagi oma koduloomade järglaste päritu eripärale ei mõtleks, siis nälja- ja muude hädade korral, mis metslaste juures on nii tavalised, säilitaksid nad siiski hoolikalt mõnes suhtes eriti kasulikke loomi,” kirjutab ta. Kas mina mõtlen sellele eripärale, tuli kohe mõte pähe. Kes meist mõtleb? „Me näeme, kui kõrgelt hindavad loomi isegi Tulemaa barbarid, kui nad näljahädadel hukkavad ja õgivad vanu naisi, keda nad peavad koertest vähem väärtuslikeks,” kirjutab ta rahulikult edasi.

Tervistav on ka Darwini suhtumine liigitamisse, millega ta ise raamatus kümnete lehekülgede kaupa tegeleb: „Ükski definitsioon pole rahuldanud kõiki loodusteadlasi; ometi teab iga loodusteadlane umbmääraselt, mida ta liigist kõneldes selle all mõtleb.” Ka füüsikud kõnelevad gravitatsioonist, toob ta näiteks, kuid mis see muud on kui metafoorne väljend, mis on lühiduse mõttes möödapääsmatult vajalik.

Darwini jaoks on inimene kõige mõõt: „Kui mingi loom või taim looduslikus seisundis on inimesele kasulik, või siis mingil põhjusel äratab tema tähelepanu, võib peaaegu kindlalt leida tema registreeritud teisendeid.”

Täpse teadlasena kirjutab Darwin palju oma teooria vastu kostetud väidetest, vaidleb, argumenteerib. Ja järeldab lõpuks vastuvõitlejate kohta: „Kõike seda möönda tähendab aga, nagu minule tundub, siseneda imede maailma ning pöörata selg teadusele.”

Koduse inimesena alustas Darwin koduloomadest. Ta tõstis jala oma kodust välja vaid nooruses, kui viis aastat purjekal ümber maailma reisis. Oma avastused tegi Darwin kabinetis, uurides reisil ja kodus täidetud märkmikke, kuhu pani segiläbi kirja kõik, alates puhta pesu vajadusest kuni haruldaste liikide kohtamiseni välja. „Elusorganismide muutlikkuses ja loodusliku valiku toimes ei näi esinevat rohkem ettekavatsetust kui tuule puhumise suunas,” jõudis ta järeldusele oma kabinetimõtisklustes. Kui Darwin sündis, oli maailmas registreeritud 15 koeratõugu. Kui ta oma kuulsaima raamatu avaldas, oli neid 50. Praegu tuntakse umbes 400 koeratõugu.

„Ent nii sügav on meie teadmatus ja nii suured eelarvamused, et ikkagi imestame, kui saame teada mõne orgaanilise olendi väljasuremisest; ja kuna me selle põhjust ei mõista, eks siis mõtlemegi välja maailma laastavaid kataklüsme või leiutame seadusi eluvormide kestuse kohta!”

Üksainus pikk argument

Kui populaarteaduslik ajakiri New Scientist küsis 2008. aasta lõpul tuntud asjatundjatelt arvamust selle kohta, kumb on teadusajaloos tähtsam, kas Galileo või Darwin, siis vastas rõhuv enamik, et Darwin. Arvati, et tema tõi inimese pjedestaalilt alla. Galileost arvati vaid, et tema kõigutas usku Maa erakordsesse asendisse. „Maa käib ümber Päikese, kuid kuidas mõjutab see õlle hinda?” küsis kosmoloog Paul Davies. „Kes hoolib, milline pall või kalju käib millise ümber?” küsis teaduskirjanik Matt Ridley.

Kuid kuna 80 protsenti ameeriklastest usub, et Maa käib ümber Päikese, ent vaid 50 protsenti usub looduslikku valikusse, siis on ju loomulik arvata, et Darwin oli julgem sell, kui juba 150 aasta eest hakkas vastu usule, et inimene on looduse kroon. Tema teos „Liikide tekkimine” oli kommertsedu, kuigi vähesed inimesed on seda lugenud. Vatikan teatas 2008. aasta septembris, et ehkki evolutsioon on kooskõlas piibliga, ei kavatseta Darwini ees vabandust paluda. Mille eest peakski – ega teda ju pistetud koduaresti nagu Galileo.

„Mis puutub taimedesse, siis pole keegi seda valdkonda käsitlenud sama vaimukalt kui Manchesteri praost W. Herbert, ning seda ilmselt tänu oma avaratele aiandusteadmistele,” kirjutas Darwin. Ta oli teravmeelne, kuid tema teravmeelsusi saab nautida eelkõige informeeritud publik. Ta teadis hästi, et loodusliku valiku üle elav vaimukus ei ole tolatsemine, vaid teadmisel põhinev teravmeelsus. Tema raamatu esmatrükk oli vaid 1250 eksemplari, ent see murdis teaduses paradigma ja vabastas looduseuurijate mõtte uude universumisse.

Darwinit lugeda on nauding, mida segab vaid hinge pugev nukrus: kui palju oli tol ajal aega süvenemiseks, pikkade lausete kirjutamiseks ja lugemiseks, selliste, mille iga eesti keeletoimetaja esimese hooga lühemaks kriipseldab, nõnda et neid siinkohal pole mõtetki püüda esile tuua. Ja ei mingeid illustratiivseid pudipadinaid, mis on nüüdisajal vältimatud. Kogu raamatu kohta toob Darwin vaid ühe graafiku leheküljel 139, liikide muutumist seletava puu, ja sellestki soovitab Keynes mööda minna. Mina soovitan omalt poolt sellesse ja Darwini seletustesse süüvida. Annab aimu ajastust ja moodide ning kommete muutumisest. Olelusvõitluse tagajärjel.

Miks ei valitse looduses segadus, küsib Darwin. Ja seletab. Kadunud liik ei ilmu eales uuesti, isegi kui elutingimused oleksid täpselt needsamad. Miks pole arengu vaheliigid säilinud? Sest geoloogiline kroonika on lünklik. Pealegi ei tule otsida kaelkirjaku ja jõehobu vahelisi liike, vaid liike, kes paiknesid nende kahe liigi ühise eellase ja jõehobu ning kaelkirjaku vahel.

„Kogu see teos on üksainus pikk argument,” alustab Darwin lõppkokkuvõtet. „Olen veendunud, et muutumise peamine, kuid mitte ainus tegur ei olnud looduslik valik.”

On tõesti imekspandavalt hämmastav, et samal ajal, Darwini „Liikide tekkimise” eri trükkide ajal, uuris Gregor Mendel Brno kloostriaias 29 000 hernetaime ristamisel saadud järglasi ja avaldas 1866. aastal oma artikli „Eksperimendid taimehübriididel”. Tõepoolest, midagi oli õhus, nagu sageli nii poliitiliste kui ka teaduse revolutsioonide ajastutel. Kui Alfred Nobel elanuks varem, võinuks Darwin saada kirjandusauhinna. Oma stiili eest. Tema teooria on nõnda loomulik, et justkui polegi teadus, vaid mingi ürgne teadmine.

Nii hindude, jaapanlaste, hiinlaste ja isegi moslemite õpetlased asetasid Darwini ideed otsekohe oma religioossete ja filosoofiliste tekstide raamistikku ning väitsid üksteise võidu, et eluslooduse arengus ja uute liikide tekkimises ei ole nende jaoks midagi üllatavat. Hiina õpetlane Yan Fu näiteks kinnitas XIX sajandi lõpus, et Kong Fuzi eetikas pole isekuses ja isetuses midagi üllatavat ning asi seisneb vaid nende tasakaalus. Islami filosoofide jaoks aga oli idee liikide muutumisest ajas ammuilma tuntud.

Nii juhtus ka Darwiniga, et ta ei saanud prohvetiks omal maal, kuna just anglikaani kirik oli tema ideede suurim vastane. Seevastu tol Euroopa imperialismi kõrgajal oldi idamaadel lääne ülemuse idee vastu just nimelt väidetega, et kuna läänes Darwini evolutsiooniideid ei aktsepteerita, siis ei peeta seal lugu ka modernsest teadusest. Ainult kristlus on konfliktis teadusega, väideti idas.

Darwin tunnistas ise oma autobiograafias, et teda oli inspireerinud vaimuliku Thomas Robert Malthuse teooria: kui rahvaarv kasvab geomeetrilises progressioonis, siis toiduvarud kasvavad lineaarselt, nõnda et paratamatult jääb osa rahvast nälga. Darwini aegadel esindasid Malthuse ideed briti mõtte põhivoolu. Seda ka põhjusel, et juba tollal oli Suurbritannia saar tihedalt asustatud ning inimesed tundsid, kuidas elurikkus looduses kahaneb. Seevastu elasid venelased hoopis erineval maal, kus oli palju ruumi ja seetõttu ei läinud neile Darwini olelusvõitluse idee peale.

Nõnda ei oleks Darwin ehk Nobeli füsioloogiapreemiat saanud. „Lühidalt, võime mõista, miks on loodus mitmekesisuselt küll ülihelde, uuendustelt aga kitsi,” ütles ta napilt, kui ta nägi ette, et tema teooria vallandab küllaltki suure revolutsiooni loodusloos, et saabub päev, mil muutlikkuse eitamist „hakatakse esitama eelarvamusest esile kutsutud vaimupimeduse kummalise näitena”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht