Casus Russia Alba

Enn Soosaar

Lootust, mida hellitada, on vähe  

1991. aasta 8. detsembril sõlmisid Minskis liidulepingu Venemaa, Ukraina ja Valgevene. SSSR ehk Nõukogude Liit oli hinge heitmas ja koolnukese asemele vajati uut. Nii sünnitati SNG ehk Sõltumatute Riikide Ühendus, kuhu sama kuu teisel poolel astus veel 8 endist liiduvabariiki. Gruusia, kes algul kõrvale jäi, liitus 1994. aastal.

Vene keeles Sodružestvo’ks, inglise keeles Common­wealth’iks nimetatud uusmoodustis pidi arendama 12 sõltumatu riigi majanduslikku, poliitilist ja kaitsealast koostööd. Õiget elulooma SRÜst ei saanud ja pole arvata, et kiratsev ühendus muutuks edaspidigi määravaks tegijaks. Kaks eesmärki siiski saavutati. Moskva säilitas tänu majanduslikele hoobadele ning militaarsele kohalolekule vajaliku kontrolli varasema impeeriumi suurema osa üle. Ja kompartei nomenklatuur sai jätkata. Üksvahe oli SRÜ presidentidest rohkem kui pool endised NLKP kohalikud esimesed sekretärid.

Küsimusele, miks optimistlikud uuenemislootused, mida hellitati kokkukukkunud NSVLi varemete vahel, ei ole täitunud, tuleb vastust otsida nimetatud kahest asjaolust. Ühelt poolt jäi korrumpeerunud nomenklatuur võimule või, kui teda lühiajaliselt tõrjutigi, sai ohjad peagi taas enda kätte. Teiselt poolt kasutasid venelased oma neoimperialistlikus deržava taastamise vaevas iga võimalust, et sekkuda SRÜ partnerite siseasjadesse ning demonstreerida oma ajaloolist peremeheõigust. Samas sai Moskvale kiiresti selgeks: ajaloolise vasallisõltuvuse säilitamine läheb seda libedamalt, mida autokraatsem on kohalik režiim. Gruusia Rooside revolutsioon ja Ukraina Oranž revolutsioon olid kodanikkonna aktiivsema osa reaktsioon sisemaisele laosele ja NSVLi õigusjärglase traaditõmbamistele ning ülbitsemisele.

Valgevenel, SRÜ asutajariigil, tundus hakatuses suhteliselt hästi minevat. Vähemasti kõrvaltvaatajatele paistis, et seal üritati üksvahe tõsimeeli demokraatia põhimõtteid ellu viia ja oma riiki üles ehitada. Siis ilmus areenile kolhoosiesimees. Ta valiti presidendiks. Tõrkus parlament, mis tõrkus, aga võidu päris president ja praegu on kahekojaline rahvuskogu samasugune ripats võimulolijate käes nagu ülemnõukogud nõukogude ajal.

Aljaksandar Lukašenkat kutsutakse “Euroopa viimseks diktaatoriks” ja ta käitub vastavalt. Kõik, mida on võimalik olnud tasalülitada, on Valgevenes tasalülitatud, suukorvistatud, maha surutud. Kes häält tõstab, see peab arvestama soolaputka või koguni vangitorniga. Samal ajal käib vägev ajupesu. Valvsa kontrolli all lasti märtsivalimistel opositsioonil pisut aega piiksuda. Nüüd valitseb jälle kodurahu ja üleannetud on kas trellide taga või maalt välja saadetud.

Jah, muidugi, kui vaadata SRÜ seltskonna mahlakamat poolt, siis jääb Lukašenka oma paranoias kõvasti maha näiteks Türkmenistani Nijazovist. Ka puudub tal see küüniline kavalus, mida valdab Kasahstani Nazarbajev nii oma võimu kindlustamisel kui ka läbikäimisel kahe suure naabri Venemaa ja Hiinaga. Pärast Teist maailmasõda tekkis Balkani poolsaare lääneserval riik nimega Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik. Kuni surmani 1985. aastal valitses seda stalinistlik superdiktaator Enver Hoxha. Võimuhulluse ja autarkliku sõltumatuse nimel tegi ta Albaaniast Euroopa kõige represseerituma ning vaesema maa. Olgem ausad, Hoxha kõrval jääb Lukašenka jänni. Euroopa lähiajaloo “suurima väikediktaatori” tiitlit ta ei päri.

Kas või juba seepärast, et sõltumatusest on Valgevene puhul võimalik rääkida vaid tingimisi. Presidendi esimese valitsusaja peasaavutuseks oli nagunii tihedate sidemete tihendamine Venemaaga nii konkreetsete lepingute näol kui ka ilma nendeta. SRÜ riikidest on Valgevene Moskvast kõige rippuvam. Otsekohe pärast Lukašenka võimule tõusu läksid lahti jutud liitriigist Venemaaga, mis ei ole siiamaani lakanud. Moskva kord julgustab, kord naeruvääristab neid pentsikuid projekte, kus Lukašenka vahel reserveerib endale liitriigi asepresidendi ametikoha, vahel annab mõista, et õigupoolest sobiks ta väga hästi ka kogu Venemaa ja Valgevenemaa riigipeaks. Miks Jeltsin ja Putin seedisid/seedivad toda Minski kojanarri, selle üle võib spekuleerida. Nagu sellegi üle – vastust paraku teadmata –, kui kaua vajab Kreml tema julma performance’i jätkumist.

Grusiinlastel puudub demokraatia varasem kogemus, aga neil on uhke ajalugu ja vaieldamatu iseolemistahe. Sama käib ka ukrainlaste kohta. Lõppude lõpuks algas idaslaavlaste omariiklus Kiievist, tolle kandi vürstiriikidele kuulus sajandeid juhtroll ja ukrainlaste rahvuslik ärkamine XIX sajandil oli Tsaari-Venemaal mõjukamaid ning kardetumaid. Pealegi: miks peaks rahvaarvult viies riik Euroopas jääma jätkuvasse sõltlassuhtesse Euraasias laiutavast naabrist?

Valgevene puhul peame kahjuks tunnistama, et tugevat rahvuslikku või setsessionisliku liikumist pole seal kunagi olnud. Etnilised valgevenelased valdavad vene keelt sageli mitte teise, vaid esimese keelena ja üheski endises liiduvabariigis ei moodusta nende perede hulk, kus on kunagine emakeel vahetatud prestiižikama suurkeele vastu, nii kõrget protsenti kui seal. Lukašenka on tõsine probleem. Aga isegi siis, kui vastustajad saaksid praegusest presidendist rahumeelsel teel või vägivalda kasutades lahti, ei tähenda see lahendust valgevenelaste identiteediküsimustele.

Valgevene on 200 000 ruutkilomeetrit ja 10 miljonit elanikku Venemaa läänepiiri ja Euroopa Liidu idapiiri vahel. Moskva teab, et Valgevene on põline Vene ala. Ja teab, mida teha täna ja mida teha homme, et jääks nõnda, nagu jääma peab. See ei ole piirkond, kus võõrad käivad oma asju ajamas ja kohalikele kärbseid pähe panemas. Ei lähe läbi, härrased Brüsselis ja Washingtonis! Valgevenet ei rebita Venemaa küljest lahti. Parim garantii seda tõkestama on pikka aega olnud ärpleja nimega A. Lukašenka.

Samal ajal ei tea ei Euroopa Liit ega Ameerika Ühendriigid, mida Valgevenega peale hakata. Ei tea, kuidas suhtuda pukisistuvasse isevalitsejasse, ei tea, kuidas toimida, kui teda seal ühel päeval enam ei ole. Jah, naabruspoliitika demokraatiaseemneid katsugem ikka külvata ja selle eest hea seista, et rahvas saaks ise otsustada. Aga edasi…

Et Euroopa südames leiavad XXI sajandi algul aset säärased nurjatused, nagu see juhtub Poola, Leedu ja Läti – kõik ELi täisliikmed – piiri taga, on meile kõigile šokk. Niisiis mõistame seaduserikkumised, vägivalla, repressioonid hukka. Aitame ja toetame neid väheseid, kes on siiski söandanud astla vastu üles lüüa. Võtame mõnelt eriti odioosselt tegelaselt viisa. Ja ongi kõik. Ah et võiks rakenda majanduslikke sanktsioone, äraspidist režiimi poliitiliselt isoleerida? Ei, mis te nüüd – see teeb asja veel hullemaks. Ja pahandab suurt idanaabrit, kes on Lääne strateegiline partner ja kellesse tuleb eriti mõistvalt suhtuda, et seal ei võtaks võimust kurjad jõud ja viimane lugu ei läheks pahemaks kui esimene.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming