Bourdieu – omaenda elu sotsioloog

Kaia Sisask

„Visandustes...” kohtab palju tuntud ja vähem tuntud filosoofide nimesid ja ning mõningaid huvitavaid elulisi fakte nende iseloomustamiseks. Pierre Bourdieu, Visandusi eneseanalüüsiks. Tõlkinud Marri Amon. Tänapäev, 2008. 112 lk.

Kirjastuses Tänapäev välja antud Pierre Bourdieu’ „Visandusi eneseanalüüsiks” võib esmapilgul tunduda autori loomingu terviku seisukohalt veidi marginaalse teosena ja lühiduse põhimõttest lähtuva tõlkevalikuna, asetudes niimoodi ühte ritta oma eestindatud eelkäijatega „Meeste domineerimine” (Varrak, 2005) ja „Televisioonist” (Perioodika, 1999). Kui „Praktilised põhjused” (Tänapäev, 2003) välja arvata, on selle väidetavalt maailma enim tsiteeritud sotsioloogi toekamad teosed seni ju tõlkimata. Teiselt poolt on aga „Visandusi…” suurepärane teos tutvumaks traditsiooniga, millesse Bourdieu ning üldse prantsuse postmodernistlik mõte õieti paigutub. Bourdieu’ enese sõnul: „Mõistmine algab eelkõige selle välja mõistmisest, mille sees ja millega vastandudes me oleme välja kujunenud”.

Just vastandumine on Bourdieu’ enesemõistmisel olulisem positiivsetest mõjudest, mis omakorda eeldab distantsi oma traditsiooni ja iseenese suhtes. Selles mõttes on kujukas ka fakt, et raamat ilmus esmalt Saksamaal aastal 2002, samal aastal, mil Bourdieu suri, ning polevatki olnud mõeldud prantsuse publikule. Vaidlusi on tekitanud ka see, kas tegu on tõepoolest visandiga, milles öeldut ei maksa võtta Bourdieu’ lõplike veendumuste pähe, või igati lõpetatud tekstiga – kuigi Bourdieu pani selle kirja vahetult enne surma, olevat see siiski pikemaajalise mõttetöö vili. Sama segased on lood žanrimääratlusega. Raamatu tutvustuseks valivad toimetajad ikka ja jälle Bourdieu’ väite, et tegu ei ole autobiograafiaga. Selles näeb Bourdieu’ kauaaegne mõttekaaslane filosoof Didier Eribon soovi suunata teksti retseptsiooni ja küsib, mida muud see siis ikka on kui mitte autobiograafia. Tõsi küll, palju Bourdieu’ jaoks pöördelise tähtsusega sündmusi ja isikuid olevat teoses maha vaikitud ning autori lähenemine püüab vältida igasugust psühhologiseerimist – enda sõnul tahab Bourdieu vaid objektiveerida objektiveerivat subjekti ehk siis analüüsida ennast lähtuvalt sellest samast metoodikast, millega ta on ise lähenenud oma uurimisobjektidele. Kuid teaduslikust keelekasutusest hoolimata pole teos sugugi ainult kuiv sotsioloogiline analüüs, vastupidi, see on üks neid väheseid, kus seni rangelt teadlasena tuntud isik avab end inimesena. Ja olgu öeldud, et mulje Bourdieu’st kui inimesest on loetu põhjal ülimalt positiivne, mõjuv oma inimlikkuses.

See, mida Bourdieu ilmselgelt ei salli, on elitaarsus, ja sellises varjamatult iroonilises võtmes avab ta lugejale prantsuse intellektuaalse maailma telgitaguseid. Analüüsides, kuidas temast sai sellise „vulgaarse” distsipliini nagu sotsioloogia esindaja, kirjeldab ta prantsuse eliitkõrgkooli École normale supérieure’i rituaale, masinavärki, millega ränga konkursi läbinud „ilmikud” pühitsetakse eliidi sekka kuuluvaks ja kellelt omakorda oodatakse filosoofi staatuse auväärsuse põlistamist. „Totaalset intellektuaali, kelle kuju Sartre oli välja mõelnud ja maksma pannud, ahvatles õpetus, mis pakkus mitmesuguseid aineid, nagu filosoofia, kirjandus, ajalugu, antiikkeeled ja tänapäeva keeled, ning mis toitis /…/ enesekindlust, mis sageli polnud kaugel võidukas-süüdimatust rumalusest.” Iroonia objektiks nende filosoofide puhul langeb muu hulgas ka nende „usk retoorika kõikvõimsusse” – nending, mis küllap pakub rahuldust paljudele lugejatele, kes püüdnud end läbi murda tänapäeva prantsuse filosoofilise mõtte ülekuhjatud ornamentikast. Või siis muudessegi eluvaldkondadesse hästi rakenduv analüüs collusio illusio’st ehk kokkumängust kollektiivses illusioonis, „mis annab igale rühma liikmele minakultuse kogemuse, mis on rühma kujutluspildi kui enese võlutud kujutluspildiga samastumises tekkinud solidaarsuse aluseks”.

 

Sartre’i kriitika

Lisaks aitab Bourdieu’ eneseanalüüs paigutada traditsiooni sisse mitmesuguseid aktuaalseid moeteemasid, nagu näiteks võimuküsimus, millest rääkimist võimaldanud alles 1968. aasta üliõpilasrahutuste šokk, ning heita harjumuspärasest erineva pilgu näiteks Sartre’i isikule ja tegevusele. Langeb ju Bourdieu’ aktiivse teadustegevuse algus ühte eksistentsialismiperioodiga, ajaga, mil kogu prantsuse intellektuaalne elu keerles ümber Sartre’i, keda võidi küll kritiseerida, kuid kes kedagi ükskõikseks ei jätnud. Ka mitte Bourdieu’d, kes on oma antipaatias selgesõnaline. Kõige rohkem häirib teda see, et Sartre püüdis teha sotsioloogiast avaliku intellektuaali tõukeplatvormi, kasutada sotsioloogiat ära poliitilise võitluse huvides, suruda peale mingit üleüldise intellektuaali ideed, milles samas puudus kriitiline enesevaatlus. Vastuoluliseks teeb selle Sartre’i-kriitika muidugi tõsiasi, et oli ju Bourdieu ise tänapäeva mõjukamaid avalikke intellektuaale ja sellisena Foucault’ mantlipärija, kellega neil oli küll väike vanusevahe, kuid kellest tal õnnestus elada kaheksateist aastat kauem.

Niisiis rõhutab Bourdieu igati enda erinemist tüüpilisest prantsuse intellektuaalist. Erinevus algab juba tema tagasihoidlikust päritolust, jätkub, nagu öeldud, tema valikuga ebapopulaarse ainevaldkonna kasuks, kollektiivse töö soosimisega erinevalt üldiselt au sees üksikindiviidi loova töö glorifitseerimisest, huviga ühiskonna põletavate küsimuste vastu, suurema empiirilisusega teadustöös, sümpaatiaga nende filosoofide vastu, kes kunagi laval särada pole tahtnud; ühesõnaga, maalähedusega, mis vastaste leeris ka „vulgaarsuse” ja „robustsuse” nime võis kanda. Siit ka mingi aimatav märtri hoiak, teadlikkus sellest, millega ta riskib, asetades end rünnakute märklauaks, „mille eesmärgiks on hävitada põhimõtteliselt, see tähendab isikuna tema terviklikkuses, tema vooruses, keegi, kes oma seisukohtadega paistab elava etteheitena, kuid kellele pole midagi ette heita”.

Soodsa keskkonna ülikooliaristokraatiale vastandumiseks loob Bourdieu’le tema sotsioloogitöö Alžeerias ning kuna käimas on Alžeeria sõda, on tegu olukorraga, kus igasugune intellektuaalse huvi rahuldamine tähendab ühtlasi riskimist eluga ning kohtumist ebaõigluse ja kohaliku rahva kannatustega. Sotsioloogilise uurimuse läbiviimine sõjaolukorras nõuab psühholoogilist andekust, kiiret reaktsiooni, paindlikkust ja paljusid muid isiksuseomadusi, mida kabinetiteadlasel või turvalisest kodanlikust miljööst pärit eliitkoolikasvandikul olla ei pruugi.

Bourdieu’l on seega piisavalt ainet huvitavaks autobiograafiaks, väitku ta selle žanri või oma range objektiivsuse kohta autorina, mida tahes. Lapsepõlve juurde jõuab ta küll alles teose lõpus ning sealne internaadipäevade masendav kirjeldus ei erine kuigivõrd näiteks sajanditagusest eesti itkust hallide, maad ligi suruvate olude üle – ainult et mida ei ole, on itk, on hoopis mulje, et säravaks isiksuseks saab ehk tõesti vastandudes sellele „väljale”, mis meid on kujundanud. Lapsepõlves mässaja, hilisemas elus oma eetilistes valikutes lõpuni järjekindel vastumõtleja – selline on mulje, mille Bourdieu endast loob ja mille analüüs ei rõhu sugugi ainult keskkonna poolt determineeritusele, vaid samavõrd indiviidi valikuvabadusele.

 

Mõni autor on ka elus

Raymond Aron olevat öelnud Bourdieu’le juba tolle nooruses: „Te olete nagu Sartre, teil on liiga varakult oma mõistete süsteem”. Lugeja, kes ei otsi teadlase tagant inimest, nagu siinses kirjutises valdavalt tehtud on, vaid huvitub eelkõige süsteemist, kohtab „Visandustes…” tuttavate mõistete nagu habitus, sümboolne kapital, väli jne igati metoodilist rakendust, olgugi et sellises heitlikus keskkonnas, milleks autorile on tema enese elu. Praegu, mil Barthes’i idee autori surmast ei ole veel oma atraktiivsust kaotanud, on siiski hea tõdeda, et mõni autor on oma teoses vägagi elus ning mitte ainult selles teoses. Bourdieu ei analüüsi kaugeltki ainult „välju”, vaid ikka ka inimesi nendel väljadel, põhjusi, miks nad toimivad nii, nagu toimivad. Sellist tähelepanu subjektile ja tema tegutsemismotiividele ei leia prantsuse postmodernistlikust mõttest just eriti sageli, kui just Lacani psühhoanalüüs välja arvata. Viimast aga nimetab Bourdieu kõige peenemaks, puhtamaks vaimseks tegevuseks, omamoodi spiritualismiks, mis on seega sotsioloogia täpne vastand.

Ei pääsenud Bourdieu’gi igasuguse autobiograafia puhul tekkivast üldinimlikust probleemist, milline kirjatükis puudutatud isik millegi peale solvuda võib, mida võib kirjutada ja mida mitte. Foucault’d olnuvat ta valmis sedavõrd kurjalt kritiseerima, et Eribonil tulnud teda tagasi hoida ja veenda rõhutama pigem sarnasusi Foucault’ga kui vastuolusid. Mida Bourdieu siis ka tegi, ainult et lõpuks jõudis ikka vastuolude ja kriitika juurde. Nii kohtab „Visandustes…” palju tuntud ja vähem tuntud filosoofide nimesid ning mõningaid huvitavaid elulisi fakte nende iseloomustamiseks. Niisiis, lugemismõnu oleks garanteeritud, kui vaid lõputute kiil- ja kõrvallausete rägastikus ära ei eksiks ja vahel üle mitme lehekülje ulatuvate lausete mõte ikka esimese korraga kohale jõuaks. Ei mingit kõrgelennulist ilukõnet, küll aga panustamist prantsuse keele selgele struktuurile, mis sellise katsumuse ikka kuidagi ära kannatab, kuid eesti keelele tõsise väljakutse esitab.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming