Baudelaire’i apokriiva

Tõnu Õnnepalu

„Mõtisklused” on ajakirjandus, mitte kirjandus.        Charles Baudelaire, Mõtisklusi minu kaasaegsetest. Tõlkinud Katre Talviste, kujundanud Jüri Kaarma. Ilmamaa, 2010.  616 lk.        Charles Baudelaire on eesti kirjanduses juba igivana tegija. Selleks sai ta küll alles viiskümmend aastat pärast oma surma, aga just nii pikk paistab olevatki olnud aeg, millega maailmaliteratuuri moodsused on eesti kirjanduse moodsusteks saanud. Under, Talvik, Alver, Alliksaar, kuni Kaalepi, Hirve, Krulli ja siinkirjutajani välja – kes kõik pole Baudelaire’i kui mitte lausa tõlkinud, siis vähemalt ümberluulendanud,  mis ongi ehk kõige sündsam viis luulet tõlkida. Võõrkeelne luule oleks sel juhul nagu rohi, mida luuletaja-lehm sööb, et see siis oma loomingu emakeelse piimana kaasmaalastele omastatavaks teha.   

Bauderaire’i peateosest „Les fleurs du Mal” valitud palade tõlkimine sai üksvahe justkui rahvuslikuks võistlusspordiks ja ühtlasi erinevate tõlkefilosoofiate tallermaaks. Nüüd paistab see hoog hakkavat vaibuma. Või on aeg lihtsalt teiseks saanud. Viimase sajandivahetuse roiskuv optimism ja dekadentlik ülesehitustöö (siin kodumaal) olid milleski väga baudelaire’likud ehk siis oli selles „uues” ja alles  käärivas ühiskonnas midagi sarnast Napoléon III aegse lammutamise ja ehitamisega. Sest Bauderaire oli kahtlemata, nagu tegelikult iga hea poeet, ka ajalaulik, täielikult oma aja laps, kõigest uuest tohutult huvitatud ja kõige vana hea kadumisest lakkamatult haavatud. Luuletaja kuulub – mitte ainult ühiskondlikult, vaid ka ajastuliselt! – korraga kõikjale ja eikuhugi. Nii pole ka ime, et selle meie kümnenditaguse väikese Baudelaire’i-buumi järellainena  ilmus nüüd ka seni tüsedaim Baudelaire eesti keeles: tema nii-öelda apokrüüfid, tema artiklid ja kirjutised. Oh seda suurte minevikuautorite kummardamist küll! See on tõeliselt prantslaslik. Väikesele eesti kirjandusloole, kus ühe suurmehe jaoks ei jätku sadat uurijat ja kümmet biograafi, on see veidi võõras, aga Prantsusmaal, sa mu meie! On minulgi omast ajast olemas see Baudelaire’i kirjutiste kaunis volüüm, Pléiade’i sarja nahka kängitsetud, tõelise  kullaga ehitud ja sigareti- ehk piiblipaberile trükitud köide. Nii väike, et mahub tasku, aga ligi tuhat lehekülge paks, peenes kirjas, äärest ääreni. Ja rohkem kui poole sellest vägevusest moodustavad mõistagi kommentaarid, mustandivariandid, märkused … Värske eesti väljaanne sellisele eksegeetilisele põhjalikkusele muidugi ligi ei saa, aga tõlkija, peamiselt pedagoogilist laadi märkustega (võõrkeelsete sententside tõlge lehekülje all jms) ning veelgi  õpetlikuma ja üsna põhjaliku järelsõnaga on varustatud seegi. Igati korralik töö. 

Niisiis saame nüüd päris oma keeles lugeda mitte ainult luuletajat-prosaisti Baudelaire’i, kelle intensiivse erilaadi me juba lausa emapiimaga vanema eesti luule kaudu oleme sisse imenud, vaid ka ajakirjanikku Baudelaire’i. Eks ole, miks mitte. Samuti on meil ju näiteks luuletajaproosakirjanik Jaan Kaplinski või Viivi Luik (ja nii paljud teised!), kelle lehetükkegi me ikka (ma küll ikka) huviga loeme (loen) ja  seda mitte ainult nende elegantse sõnastuse ja värske mõtte pärast, vaid ka sellepärast, et need on meile armsad autorid. Ma kaldun küll sinnapoole, et kui mõni autor on mulle kord lähedaseks saanud, siis loen huviga tema kõiki kirjatöid, ka neid, mis lõppude lõpuks tunduvad mulle magedamad või ka vahel lausa ärritavalt magedad. Ikkagi. Ka selle mageduse sees on ometi olemas see genius, selle nii tuttava, nii äravahetamatu vaimu, isiksuse välgatus!  Selles on lausa midagi liturgilist, selles oma armsate kaasaegsete banaalsuste lugemises. Mis siis, et juba kümme korda tuttav, on see ometi tema ja meie ammuaegse vaimse kooselu läbi ka minu mõte: mis siis, et vana, ikka ja jälle ka värske. Nii nagu kirikuteenistuse või igituttava vana laulu äraleierdatud sõnadest võib (ja just nimelt neist võib!) su ette pudeneda värske ja särav tõekild …       

Nii on just armsate kaasaegsete ja -maalastega. Sest nendega ma jagan ühist kogemust, nendega me mõistatame kuidagi koos oma aja saladusi. Aga tuleb tunnistada, et ma pole iial  tundnud säärast kõikehõlmavat huvi minevikuautorite, eriti veel välismaiste vastu. Suhe nendega on teine. Nende tarkuse kontsentraadi ma saan kätte ka nende peateostest või siis ongi nad mu jaoks olemas vaid ühe-kahe lemmikraamatuna. Elu pole küllalt pikk, et tuhnida kõikvõimalikes apokriivades, kirjavahetustes, lehesabalugudes, päevikutes. Las nad olla, las uurijad uurivad ja minu pärast võivad nad kas või jäädagi sinna, kuhu nad kuuluvad:  omasse aega.   

Kui selge, kuigi samas kui seletamatu on ikkagi see vahe ajaliku ja ajatu (hea küll, vähem  ajaliku) vahel. Ja kui paratamatu. Ja lapselegi selge, ära nimetatud nagu kaalikas ja kartul: on ajakirjandus ja on kirjandus. Sinna pole midagi parata, see ongi genre’i ja meediumi paratamatus. Ajalehele kirjutades teeb ka geenius ajakirjandust, ja peabki tegema, sest ta poleks mingi geenius, kui ta seda vahet oma kõhunahaga ära ei tajuks. Ajalehes ei saa ega tohigi teha kirjandust. See ei sobi sinna. Isegi liiga tõsine luuletus luulenurgas võib muutuda veidi naeruväärseks.  Paneb õlgu kehitama. Ajalehest sobib korduvkasutamiseks vaid paber. Kas olete märganud, kui „loetamatud” on tegelikult juba kümne aasta tagused ajalehed? Mis imelikud teemad, mis veidrad vaimukused! Nende läbiuurimine on juba arhiivitöö, mitte enam meelelahutus ja huvikustutus, milleks nad kord meile enestele, mäletame veel ähmaselt, nii kenasti sobisid. 

150 aastat vanad prantsuse ajalehed-ajakirjadalmanahhid ei ole just palju arusaadavamad,  isegi kui nende tekst pärineb vana hea „Kurja õite” autori sulest. Tõsi, see on ikka seesama Baudelaire (nii nagu Kaplinski ka ajalehes on ikka seesama tuttav Kaplinski-luuletaja), sest igast kirjatööst, lausa igalt leheküljelt vaatavad vastu tema lemmik-, et mitte öelda sundteemad: ebaõnn, rahvahulk, mööduja, ilu, uus, dändi, igavus! Ja veel nii paljud, kõik. Aga vist mitte ühtegi sellist, mida me juba ei tunneks tema loomingust: luulest ja proosast (või  poeemidest proosas, nagu „Pariisi spliinid” ka Marie Underi tõlkes on pealkirjastatud). Ei, nendes kirjutistes, olgu need siis mõne Baudelaire’i iidoli (Poe!) biograafiad, kunstinäituse ülevaated või ka filosoofilisemad esseed, jätkub sädelust ja vaimukust küll. Teravmeelsust. Ja ometi on nende lugemine tühi töö, kui te just ei ole uurija: aja- või kirjandus- või kunstiloolane. Ja isegi siis … Hea küll, Delacroix, Poe, Hugo, need tema suured kaasaegsed ja  mõjutajad, need veel. Aga miks peaks lugema mõne omaaegse prantsuse moeautori pildi lühikirjeldust, kui me iial ei saa näha seda pilti ennast ega loe ka kunagi enam seda õigusega unustatud nime?     

Seda on samas muidugi natuke kahju öelda ja ma tunnen ennast ülekohtusena, sest Katre Talviste on teinud ära siiski aukartustäratava töö, tõlge on kena, ladus ja teksti hoog täiesti äratuntavalt baudelaire’lik. Kujuteldavatel kirjandusüliõpilastel, kes tulevikus peaksid saama esmainnustust vägeva prantslase loomingust, on nüüd omas keeles võimalik lugeda ka tema ajakirjanduslikke vaimukusi. Võib-olla  mõnda innustavad just hoopis need pöörduma Baudelaire’i luule poole, või süvenema sellesse nii põnevasse ja kirevasse aega kui XIX sajandi keskpaik Euroopas. Kust mina tean! Ja Katre Talvistel oli kindlasti mingi sisim motiiv selle suure töö ettevõtmiseks ja ärategemiseks. Selles on tõelist ja imetlusväärset õpetlasealandlikkust! Ometi on mul tuleviku tarvis selletaoliste kogumike koostajatele-tõlkijatele üks tagasihoidlik nõuanne, mis võib küll olla vaid mu  enda kärsitu loomuse eksitus: kõiksugu kirjanduslikud apokriivad on toredad asjad, aga kui asi läheb nende tõlkimise ja trükkimiseni, siis tasub, oh, ma ei tea, olla veidi ökonoomsem. Ehk oleks vähem parem … Tegelikult on „Mõtisklustes” täitsa loetavaid ja põnevaid palu, nagu näiteks Poe’ biograafia kohe alguses, essee „Modernse elu maalija” lõpupoole. 

Mina leian need hõlpsasti üles, sest tunnen Baudelaire’i mõnevõrra paremini kui ettevalmistamata lugeja, kelle kohati ebahuvitav tekstimassiiv võib lihtsalt ära hirmutada. Aga eestikeelse raamatuga on paraku nii, et ta on ikka tavalise lugeja jaoks, isegi kui see tavaline lugeja on statistilises mõttes pigem ebatavaline,  nagu antud juhul oleks üks kirjandushuviline, luulearmastaja, kellele Baudelaire’i nimi ütleb rohkem kui lihtsalt midagi. Spetsialistidele lihtsalt ei ole mõtet raamatut trükkida! Neid on liiga vähe: heal juhul kümme. Ja need kümme, kui me räägime Charles Baudelaire’ist, peaksid juba ka oskama prantsuse keelt, sest mis spetsialistid nad muidu ikka oleksid. Nõnda saan ma siiski vaid julgustada huvilist lugejat: ärge laske end kohutada raamatu  paksusest ja teksti kohatisest sõnarohkusest, igavusest. Otsige, lapake, lugege siit ja sealt! Selleks see raamat sobib küll. See on ajakirjandus, mitte kirjandus. Aga geeniuse kirjutatud ajakirjandus. Kuldseid teri pudeneb sealt küll. Kas või see koht „Modernse elu maalijast”, kus Baudelaire võrdleb kunstniku lapselikku huvi elu vastu haigusest paraneja õndsaliku huviga oma ümbruse, taasleitud elu vastu: „Paranemine on nagu tagasipöördumine lapsepõlve.  Paraneja tunneb samuti nagu lapski ülimat naudingut tunda asjade, isegi pealtnäha kõige triviaalsemate asjade vastu elavat huvi. [—] Laps näeb kõike uudsena, ta on alati joobunud. M iski ei sarnane rohkem nähtusega, mida nimetatakse inspiratsiooniks, kui rõõm, millega laps neelab endasse värvi ja vormi. Julgeksin kaugemalegi minna: ma väidan, et inspiratsioonil on sarnasust verepaisuga ning et iga üleva mõttega käib kaasas tugevam või  nõrgem närvivapustus, mis kajab vastu väikeajuski. [—] geniaalsus pole muud, kui tahte abil taas leitud lapsepõlv, enese väljendamiseks nüüd mehelikud võimed …” (lk 455) Milline võluv (XIX sajandi) geeniuse enesemääratlus (kuigi kirjutatud teise kohta)! Olgugi et mõni võib mõelda (ja mina sinnapoole kaldungi), et selleks määratluseks piisab ka loomingust, ilma kommentaarideta. Aga me pole ainult loovad, vaid ka suhtlevad olendid, ja ka  kirjandusvestlust, isegi kui see läheb juba igavaks, on ikka veidi kahju katkestada, sest juttu puhuda on ju lõpuks tore.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming