Baltisaksa naine XX sajandi algul

Liina Lukas

Theophile von Wistinghausen (abielus von Bodisco). Foto aastast 1890.

Baltisaksa naine emantsipeerus, kuid ei märganud enda kõrval eesti naist.

?Eestlusel ei ole ju oma füsiognoomiat, /—/ kogu kultuuri, mis neil on, on nad võtnud üle meilt, sakslastelt.? Nii kirjutas eestimaalanna Theophile von Bodisco oma mälestusteraamatus, mõeldes sajandi alguse Eesti ja selle rahvuslike ja sotsiaalsete suhete peale.

Praegu tundub meile selle põlisest Eestimaa aadliperekonnast (sündinud von Wistinghausen) pärit kirjaniku väide põhjendamatult arrogantsena, kuid tuletagu ta meile meelde: eesti naise kõrval elas XX sajandi alguses Eestis teinegi, saksa keelt kõnelev naine, kes, moodustades küll rahvaarvu silmas pidades pisikese vähemuse (1897. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestimaal 3,9 protsenti sakslasi), polnud esimese jaoks mingi tundmatu suurus. Ta oli varjatud kadedus- ja imetlusobjekt, ta oli eeskuju, vahest rohkemgi eeskuju kui saksa keelt kõnelev mees eesti keelt kõneleva mehe jaoks.

Ta võis olla aadli- või literaadisoost ? need kaks seisust moodustasid Läänemere provintside kõrgema kultuurikihi. Olgugi et XIX sajandi lõpuni oli seisuslik kuuluvus oluline, ei paistnud see ehk saksa naise eluviisi ja harjumusi silmas pidades eriti välja. Ja eestlane oli harjunud neid mõlemaid kõnetama ?armuline proua?.

Kindlad soorollid olid XX sajandi alguseks jäänud kitsaks ka baltisaksa naisele, kes tundis, et tema ettevalmistus ei vastanud moderniseeruva ühiskonna nõudmistele. Ka tema ei jäänud emantsipatsioonituultest puutumata, ehkki need jõudsid Baltimaile muu Euroopaga võrreldes märksa mõõdukamatena. XIX sajandi viimastel kümnenditel rajatakse siinmailgi naisseltse ja naisteajakirju, kus peatähelepanu pälvivad naisharidusega seotud küsimused, mille on toonud päevakorrale ajale jalgu jäänud koolikorraldus. 1887. aastal alustas saksakeelne Rigasche Hausfrauenzeitung, kus tutvustati naise uusi rakendusvõimalusi. (Samal aastal asutati esimene eesti naisteajakiri Linda.)

1890ndatel teravneb küsimuseasetus saksakeelses pressis: seoses kiire linnastumise ja naise heidetusega tööturule asendub küsimus, kas naine peaks töötama, küsimusega, millised elukutsed vastavad tema loomusele. Nõutakse praktilist haridust, koolireformi, kõrgharidusvõimalusi, erialaharidust, julgemad sõnavõtjad taotlevad August Bebeli ja Clara Zetkini vaimus võrdõiguslikkust, valimisõigust, vabadust. Rõngu mõisaproua Fanny von Anrepi kirjavahetusest nähtub, et siinmail ollakse kursis saksa naisliikumisega, loetakse küllaltki radikaalset ajakirja Frauenbewegung, samuti ajakirja Die Hilfe. Saksamaal viibides külastab Fanny von Anrep sotsiaaldemokraat Karl Liebknechti ja Helene Lange naisküsimust käsitlevaid loenguid.

Algav sajand konsolideeris baltisaksa naised rahvusluse lipu alla. 1905. aastast rajati naisühinguid, mis seavad endale eesmärgiks kaitsta Baltimaade sakslust ning ?tõsta rahvustunnet?. Esimene naisühing asutati Tallinnas 1905. aastal (Deutscher Frauenverband in Estland), kohe seejärel ka Tartus, Pärnus ja Riias.

1906. aastal rajati ajakiri Baltische Frauenzeitschrift (toimetaja Elsbet Schütze), mis soovib käia ajaga kaasas: ?Uus aeg… sunnib naist teojõulisele tegutsemisele, sageli ka välja astuma koduste kohustuste ringist?, ?me elame ajal, kus haritud naine ei saa ega tohi enam luulelise koolibrina meie kodudes ringi lennelda ? ta peab saama mehe kaastöötajaks peaaegu kõigis töövaldkondades?. Ajakiri näeb oma lugejatena ?sotsiaalselt tundvaid ja mingil määral sotsiaalselt koolitatud naisi?,  kutsub neid üles kohanduma elu uute nõudmistega, ärgitab naisi praktilisele tegevusele, majanduslikule sõltumatusele (?parim tee abielunaise sõltumatusele on kõikide elanikkonna klasside jaoks naise elukutseline teenistus?), tutvustab uusi rakendusvõimalusi, uusi elukutseid, nõuab hääleõigust, osavõttu valitsusorganite tööst ning tahab naist kursis hoida naisliikumisega eri maadel jne. Tähelepanu pööratakse lastekasvatamisele, eeskätt seksuaalkasvatusele, mis on seni tugevasti suunatud soolisele eristumisele. Tütarlapse kasvatusnormid sisendavat temasse maast madalast liialdatud häbelikkust, hirmu, edevust, poisi omad aga üleolekutunnet. Iseloom olevat palju enam individuaalselt kui sooliselt diferentseeritud, leiab ajakiri ning soovitab kasvatuses rõhutada pigem kamraadlikkust, sõprussuhet eri sugupoolte vahel. Juhitakse tähelepanu abielunaise õigusetule olukorrale: olevat ebamoodne, ebaintelligentne piirata naist vaid mehaaniliste, sooliste ja kitsalt koduste kohustustega. Naine peab ka abielus jääma seotuks ümbritseva eluga. Kolleegiumi hulgas on tallinlannad Theophile von Bodisco ja Elisabeth von Rosen, tuntud saksa naisõiguslased Minna Cauer ja Dr. Käthe Schirmacher. Kaastööd ajakirjale teevad ka Ellen Key, Helene Stöcker, Helen Keller jt.

Theophile von Bodisco alustab kohalikes ajalehtedes kirjutamist 1890ndatel Magda Kaarseni nime all. XX sajandi alguses, kui kirjutavast naisest ? olgu ta siis või aadlidaam ? on saanud üha igapäevasem nähtus, ei karda ka tema oma nime kirjutamisega määrida ja avaldab oma esimese ja ülieduka romaani ?Vana vabahärra majas? õige nime all Saksamaa kõige kuulsamas Samuel Fischeri kirjastuses. Theophile von Bodisco unistust õppida ülikoolis ja elada ainuüksi oma vaimsetele huvidele pidasid paljud tema seisusest sookaaslased ekstravagantsuseks, millest ajaga vabanetakse. Ta andiski järele ühiskondlikule survele ja abiellus, jäädes kirjanikuna siiski endiselt viljakaks, osaledes endiselt kohalikus kultuurielus: tema juhatas Eestimaa Kirjanduse Seltsi kunsti ja kirjanduse sektsiooni ja kuulus seltsi juhatusse, ta toimetas Baltimaade keskse ajalehe Düna-Zeitung kirjandusrubriiki, avaldas filosoofilisi ettekandeid kohalikus ajakirjanduses jne. Oma teostes kujutas ta vana, ?soikuvat? baltisaksa maailma dekadentlik-impressionistlikult, mis teeb tema teosed lähedaseks Eduard von Keyserlingi, Guy de Maupassant?i või Hermann Bangi looduga. Von Bodisco romaan ?Soikuvast maailmast? (?Aus einer verklingenden Welt?, 1921) on baltisaksa kirjanduse üks mõistvamaid Eesti Vabariigi sünnihetkede refleksioone.

Kuivõrd kuulus sellesse soikuvasse Balti maailma eestlanna? Ega kuulunudki. Vahest ainult ?tumehalli taustana?, mis pidi tagama mõisamaailma eksistentsi. Pruunseelikud, Noor-Eesti, Siuru ? see oli uus ja võõras maailm, mis teemana ei sobinud kuidagi baltisaksa kirjanduse jutustusstruktuuri.

Bodisco romaanitegelane Barbara teeb Tallinna linnapilti vaadeldes tähelepaneku: inimesed jagunevat linnas kaheks, liikuvamad ja emotsionaalsemad, need on venelased ja juudid, järelemõtlikumad ja tasakaalukamad olevat eestlased ja sakslased. Väliselt ei erinevat viimased millegi poolest. Sattudes eesti teatrisse on Barbara imestunud, et eesti daamid näevad välja palju moodsamad kui saksa daamid. Neis olevat midagi põhjamaist ja nad olevat vormitud euroopa eeskujude järgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming