Baltisaksa kirjakultuuri poliitiline pale

Jaan Undusk

Sissejuhatuseks 19. – 21. septembrini Tartus toimuvale viiendale rahvusvahelisele baltisaksa kirjakultuuri sümpoosionile Sakslased ei vallutanud Liivimaad mitte üksnes mõõgaga. Sulge tarvitati vähemasti sama ohtliku relvana kohalike rahvaste vastu … Hermann Samson von Himmelstiern (1878) Kirjakultuur tänase Eesti ja Läti alal sai alguse enam-vähem sõjaseisukorras ning kandis algusest peale ideoloogilise võitluse märke. Siinne esimene kirjanduslik mälestis, Henriku Liivimaa kroonika, ei ole mitte ainult sündinud asjade kirjapanek, vaid ka poliitiline dokument, mille siht on õigustada kohalike rahvaste maailmavaate sunniviisilist muutmist – nende ristiusustamist. Poliitiline angažeeritus ei jäänud tunnuslikuks  mitte ainult ordukroonikaile, vaid kogu Balti kroonikatraditsioonile ning seda jätkavale historiograafiale ja publitsistikale.

Poliitiline hoiak avaldub usuliste, seisuslike, rahvuslike jne eelistuste kaudu. XVI-XVII sajandi luteri pastoreist kroonikud (Balthasar Russow, Christian Kelch) sõdivad ägedalt katoliku kiriku ideoloogia ja ilmaliku poliitika vastu, seesama joon torkab silma vastureformatsiooni-aegsetes jutlustes (Georg Müller). Ordukroonikate aadliuhkusele vastandub Russowi aadlikriitika. Sagedane on terav Vene-vaenulisus (Johannes Renner), kuid ka  siin esineb muutlikkust isegi ühe autori piires. Kelchi Liivimaa kroonika põhiosas ollakse venelaste suhtes salliv, selle käsikirja jäänud järjes aga venevaenulik – otsustavaks sai vahepealne Põhjasõja-kogemus. XVIII sajandi lõpu ajalookirjutuses (Garlieb Merkel) toimub täispööre kogu senise saksa Baltikumi-poliitika mõtestamises: kristliku õilistumise asemel tuuakse ajaloo taustakujundina sisse selle vastand – ühiskonna täielik allakäik kristlike vallutajate võimu all. Dekadents oli poliitiline valik. Poliitiline mõõde polnud iseloomulik mitte ainult publitsistlikele žanridele, vaid ka ilukirjandusele. Baltikumi saksakeelne  belletristika jäi lõpuni põhiliselt identsuskirjanduseks.

Selle peaülesanne oli seisusliku (ühiskonna ülemkiht), rahvusliku (ideeline ühtekuuluvus Saksamaaga), territoriaalse (riiklik autonoomia Venemaa piires) identsuse pidev kehtestamine ja taaskehtestamine. Selle kõrval ei olnud jõudu lahendada suuri kunstilisi ülesandeid. Seda möönab tagasivaates 1925. aastal ka baltisaksa kirjandusloolane Arthur Behrsing: „Meie maa sakslusel on juba 700 aastat meeles mõlkunud eeskätt enesealalhoiumõtted. Neist mõtteist lähtuvalt oleme enestele sepistanud oma moraali, oma poliitika, oma elulaadi, ning  selle vähese, mis meil kunstist ja teadusest tarvis. Siit saab ka selgeks, miks meil kunst enamasti varjuelu on elanud.”

Kas kehtib see ka eestlaste ja lätlaste kohta? Eesti- ja lätikeelne jutukirjandus baltisaksa kirjakultuuri rüpes paljundas esialgu Balti ühiskonna poliitiliselt korrektseid inimtüüpe (kuulekas talupoeg, isalik härra jne) ja situatsioone, mil pidi olema seisusi kasvatav mõju. Eesti rahvuskangelane Kalevipoeg – ja selles seisneb tema suurus – paistab selle taustal silma just poliitilise ebakorrektsusega nii isiklikus (magab oma õega) kui ka avalikus elus (kingib võõrale isaisade seaduste kogu). Seda on põhjendatud folkloristliku materjali sunniga, kuid kahtlemata mängib siin kaasa rahvuseepose looja, vana vingumehe F. R. Kreutzwaldi teadlikult baltisaksa trafarette trotsiv valik. Kalevipoeg oli esimene vaba inimene Balti kirjaruumis, esimene artist ja anarhist, kes inimliku innuga osales nii heas kui ka kurjas. Sealtpeale võis hakata rääkima kunstilisest mõtlemisest. Poliitilises mõttes on huvitavad situatsioonid, kus ühiskond seisab mitme vastanduva ja ühtviisi tõenäolise valiku ees. Ajaloos teostub neist vaid üks, mis tundub tagantjärele ainuvõimalik. 

Kogu XIX sajandi jooksul jäi Baltikumis päevakorrale keelepoliitika. 1813. aastal alustas pastor J. H. Rosenplänter oma ajakirja Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache väljaandmist, pannes aluse eesti rahvuskeele ideoloogiale. Samal ajal korraldas Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Selts aastatel 1817–1819 avaliku germaniseerimise-alase arutelu, kus isegi mitmed teenekad rahvavalgustajad (nii näiteks Saaremaal esimese eesti keeleseltsi asutanud J. W. L. von Luce) möönsid eestlaste ja lätlaste saksastamise eeliseid – nii jõutakse kiiremini kõrge hariduse juurde. Vaidlus ei käinud mitte  niivõrd „heade” ja „kurjade”, vaid pigem valgustusliku (parim keel on harituim keel) ja romantilise (parim keel on emakeel) keelefilosoofia vahel, mis aga omandas poliitilise iseloomu. Piiskop Ferdinand Walteri 1864. aasta maapäevajutlus diskrediteeris germaniseerimisidee siiski poliitilises mõttes lõplikult. 1869. aastal ilmus Carl Schirreni „Liivimaa vastus”, kus astutakse jõuliselt välja nn Balti erikorra kaitseks ehk Baltikumi ajaloolise saksakeelse ja -meelse autonoomia eest Vene riigi koosseisus.

See rahvusprintsiibi poliitilise tähtsustamise vastu sõdiv teos kujunes tegelikult baltisaksluse rahvuspoliitiliseks  manifestiks. 1870. aastal ilmus selle eesti paralleelina C. R. Jakobsoni „Kolm isamaa kõnet”, tõusva eestluse manifest, mis oli omakorda suunatud Balti erikorra vastu ja millega taotleti poliitilisi õigusi eestlastele ja eestikeelsele kultuurile – ikka sellesama Vene kotka tiiva all. Tegu oli niisiis kahe üheaegse ja teineteisele vastanduva rahvusliku apellatsiooniga Vene keskvõimu suunas, kes vastas neile saalomonlikult kolmanda tee valimisega – venestusaktsioonide tugevdamisega. 1878. aastal hakkas Jakobson välja andma Sakalat, esimest eestikeelset poliitilist ajalehte. „Kõik, mida Jakobson puudutas,  muutus poliitiliseks. Tema jaoks ei olnud puht-majanduslikke probleeme, ka viljavaheldussüsteem või veise- ja hobusetõud olid poliitilised küsimused” (Ea Jansen). Täpselt selsamal aastal kirjutas Tartus baltisaksa liberaal Hermann Samson von Himmelstiern – kes oli muide Eesti Aleksandrikooli mõtte innukas vastane – oma suurt poleemikat tekitanud „Liivimaa tagasivaateis”, et Balti maaküsimus laheneb vaid siis, kui „tunnustatakse kõigi selle maa elanike võrdset poliitilist õigust osaleda tema valitsemises. Kes ütleb poliitika, ütleb kompromiss”.

See oli baltisakslase suust vaat et ennekuulmatu. Ehkki mõiste „poliitika” võeti Baltimail tarvitusele juba vähemasti XVIII sajandi lõpul (selle mõiste ajaloo täpsem uurimine Balti kasutustraditsioonis oleks tänuväärne ettevõtmine!), märkame just 1870. aastail selle spetsiifilise tähenduse tekkimist nii saksa kui ka eesti poolel: poliitika hakkab üha enam tähendama avalikkust ja osalust, publiiksust ja partitsipatsiooni, kõigi seisuste avalikku osalemist riigi valitsemises. Eesti rahvuslaste ja baltisaksa liberaalide seas liigutakse põhimõtteliselt samas suunas, kuid ollakse siiski vastastikku teravas opositsioonis. Mõlemad püüavad poliitilise võrdõiguslikkuse poliitikas kindlustada endale teisest „võrdsemat”  staatust. Siit algab tee Baltikumi tänapäeva. Need hajamõtted kirjutamise ja poliitika vahekordade kohta Liivimaal said paberile pandud aasta algul kui üleskutse konverentsiks. Üleskutsele vastas veerandsada teadlast Eestist, Saksamaalt ja Lätist. 19. – 21. septembrini toimub Tartus viies rahvusvaheline baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion, mille korraldavad Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Tartu ülikooli raamatukogu koostöös Eesti Goethe-Seltsiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming