Baltikumi küsimus külma sõja ajal

Olaf Mertelsmann

Kuigi lääne suurvõimud uhkeldasid oma retoorikas õiguse ja moraaliga, ajasid nad külmaverelist reaalpoliitikat. John Hiden, Vahur Made, David Smith (toim), The Baltic Question during the Cold War, London – New York 2008 (Cold War history series, 20). 212 lk.

Praegu vaid ingliskeelse raamatu puhul jääb üle vaid loota, et kunagi ilmub ka eestikeelne versioon. Kogumikus on 13 artiklit, mis katavad ajavahemiku alates ilmasõdadevahelisest perioodist kuni lähiminevikuni. Asjast huvitatud lugeja avastab kindlasti palju uut, kuna suuremas osas on tegemist vaid mõne aasta eest kättesaadavaks muutunud arhiividokumentide alusel tehtud uurimustega. Baltikumi küsimus oli külma sõja ajal kindlasti kõrvalise tähtsusega, kuid sellele vaatamata tegelesid suurvõimud selle teemaga mingil määral. Senises ajalookirjutuses domineerib juriidiline lähenemisviis selliste autorite sulest nagu Boris Meissner oma klassikalise rahvusvahelisele õigusele tugineva uurimusega aastast 1956 või Lauri Mälksoo. Kõnealuses kogumikus on aga kesksed diplomaatia ajalugu ja rahvusvahelised suhted, kusjuures on läbi viidud laiaulatuslik arhiivitöö. Üheteistkümne autori seas on mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud eksperte. Projekti on toetanud Eesti Teadusfond ning tulemus on tõepoolest vägagi lugemist väärt. Siiski tuleb teha üks väike vahemärkus: raamatus pole käsitletud üldse külma sõja aegset salaluure tegevust, nagu näiteks metsavendade toetusaktsioonid, ning meedia osakaalu (mõeldagu vaid Ameerika Hääle ja Raadio Vaba Euroopa rollile), kuigi pealkirja järgi võiks seda eeldada.

Autorid on pärit Suurbritanniast, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Venemaalt, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Soomest ja Eestist – teos on tõesti väga rahvusvaheline. Kahjuks ei ole töödes osalenud Läti ja Leedu ajaloolased, mistõttu nende riikide perspektiiv jääb pigem tagaplaanile. Nagu enamasti kogumike puhul ei ole kõik artiklid ühtemoodi kõrge tasemega ning nagu näitab pilguheit viidetele, on osa autoreid kirjutamisel veidi vähem vaeva näinud kui teised. Näiteks Paul Goble on loobunud peaaegu täielikult igasugustest viidetest oma väidete tõestamiseks. Kristina Spohr Readman on aga vastavalt saksa põhjalikkusele varustanud oma mõlemad artiklid viidetega seitsmel leheküljel. Veidi häirivad väikesed ebatäpsused ja kirjavead. Vene keele translitereerimine on näiteks ebaühtlane, arhiivid on osaliselt valede nimede all kirja pandud ja mõningad kasutatud kirjanduse nimetused vigased. Tavapärase „Baltic German” (baltisakslane) asemel kasutatakse mõistet „German Balt” (saksa baltlane). Esineb ka väikesi sisulisi vigu: näiteks väidetakse, et Prantsusmaa ei „repatrieerinud” ühtegi baltlast nende tahte vastaselt Nõukogude Liitu (lk 86). Siin oleks vaja olnud veidi põhjalikumat toimetajatööd. Raamat on aga ladus lugemine ning seda vaatamata asjaolule, et tegemist on siiski tõsise teadusega. Meeldivalt jääb silma valitud tasakaalukas ja kaine suhtumine, mis vastandub mõningate sensatsioonihimuliste  ajaloolaste ajaloodraamade instseneeringutele.

Kogumiku teemade ring on väga lai ning kahjuks ei saa siinkohal kõigil teemadel eraldi peatuda. Seetõttu tutvustan lühidalt vaid tähtsamaid. Vahur Made uurib Balti riikide suhteid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaaga maailmasõdade-vahelisel perioodil ning Eero Medijainen on ette võtnud Ameerika Ühendriikide, Nõukogude Liidu ja Baltimaade suhted kuni külma sõja puhkemiseni. Mõlemad artiklid on pigem deskriptiivse ja referatiivse iseloomuga. Ameerika Ühendriikide hoiaku kohta ei saa Jonathan L’hommedieu ja Paul Goble’i artiklist just eriti palju uut teada, kuigi Goble’i kaastööd on kindlasti huvitav lugeda, kuna tegemist on tolle aja sündmustesse aktiivselt kaasatud tunnistajaga. Põnevamad on kirjutised, kus käsitletud Nõukogude, Briti ja Prantsuse vaatenurki, sealt on tõepoolest võimalik palju uut juurde õppida.

Kogumiku tippude hulka kuuluvad vaieldamatult Kristina Spohr Readmani mõlemad artiklid Lääne-Saksamaa suhtumisest „Baltikumi küsimusse” ning lääne diplomaatia kohta külma sõja lõpufaasis, eelkõige diplomaatia suhtumisest Baltikumi vabanemisse. Eesti lugejale tundub Spohr Readmani teine kirjutis arvatavasti teaduslikule põhjendatusele vaatamata põnevamana kui mõni kriminull. Kuigi lääne suurvõimud uhkeldasid oma retoorikas õiguse ja moraaliga, ajasid nad tegelikult külmaverelist reaalpoliitikat. Kuni Venemaa ei olnud eesotsas Boriss Jeltsiniga tunnustanud Baltikumi iseseisvust, olid Balti riikide tõelised sõbrad ja toetajad NATO riikide seast vaid Taani ja Island. Kõigi teiste jaoks olid reaalpoliitika ja edukas koostöö ebademokraatliku Nõukogude Liiduga olulisemad rahvaste enesemääramisõigusest või demokraatiast Baltimaadel. Retsensent ei taha mõelda selle peale, millal võiks reaalpoliitika taas nende riikide saatuses otsustavaks osutuda. Kaks kirjutist kogumikus on pühendatud Balti eksiilile ja Eesti eksiilvalitsusele. Viimaseks väikeseks maiuspalaks on David Smithi intelligentne essee: „„Balti küsimuse” lõpp? Balti riigid, Venemaa ja Lääs pärast külma sõda” raamatu lõpus.

Kogumikku võib igati soovitada, ning seda vaatamata asjaolule, et mitte kõik artiklid ei ole väga kõrge tasemega. Loodetavasti tõlgitakse see millalgi ka eesti keelde või ilmub see vähemalt ka pehmes köites: raamat maksab praegu nimelt nii palju, et lugeja loeb seda pigem raamatukogus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming