Balti eksootika

Tiit Hennoste

See kiri tuleb kaugelt Euroopa provintsist nimega Poola. Ma käisin konverentsil. Teemaks oli avangard ja modernism, täpsemalt kõrge ja madala suhted avangardiga. Aga ma ei taha konverentsist kirjutada, vaid sellest, et juba mitmendal kirjanduskonverentsil põrkun ma mõne üha korduva asja otsa.        Näide üks. Sektsiooni juht tutvustab futurismiplokki ja teatab siis vahemärkusena, et meil on siin professor Jaapanist, kes tegeleb jaapani futurismiga. Vaadake, milline eksootika. Kõik vaatavad professor Eksootikat. Teises sektsioonis teisel päeval kuulutab juhataja välja minu esinemise, mille juurde käib pisike saatesõna koos fraasiga. „Ja nüüd midagi natuke eksootilisemat”. Niisiis, ka meie oleme eksootilised, aga olulise nüansiga: veidi. Põhjus on selge, me oleme ikkagi eurooplased. Ja Euroopa perifeeria kultuuripilt XX sajandi alguses on ülimalt sarnane. Erinevused on vaid nüanssides ja detailides. Uurijale on just need alati huvitavad. Aga detailidest kõneldakse suurte kultuuride ja suurte nimede puhul. Pisikultuuride vastu  tuntakse huvi vaid piisavalt üldisel tasandil. Ja suuri nimesid pole eesti kirjandusel pakkuda. Veel enam, keegi ei kanna ka tagantjärele katset välja. Põhjus on üpris lihtne: eestlased pole piisavalt radikaalsed. Nad on sellised keskpõranda mehed (ja naised). Aga need ei lähe tihti igaks juhuks kodust väljagi, sest võib juhtuda, et satud esimeseks või tagumiseks. Ja siis juhtub teadagi mis.      

Näide kaks. Kultuuri ümber on ikka olnud oma välimine ring, mille tööks korüfeede ümber kiibitsemine. Need on sinisukad või rullkampsunid, kelle jaoks kanda rõivaid X ja istuda kohvikus Y tähendab olla juba peaaegu  kunstnik. (Muuseas, see pole midagi originaalset, vaid juba XIX sajandi Pariisi boheemluses tuntud nähtus.)       

Sellise kiibitsemise alla lähevad mu arust ka nn kirjanduskatsetajad, kes kirjutavad teoseid suurtest nimedest, sest siis võib uskuda, et korüfee paistusest langeb midagi ka kirjutaja pähe. Aga sama asi käib ka kultuuris laiemalt. Ühesõnaga, eesti kirjanik pääseks  löögile mõne suure nime kiiluvees. Konverentsil oli juttu ühest ungari daamist, kes oli Marinetti armuke. Või ei olnud? Jäi natuke segaseks. Igatahes ta suhtles Marinettiga ja üpris lähedalt. See oli piisav. Ja siin tuleme olulise probleemi juurde.       

XX sajandi Euroopa kirjandus on rahvusvaheline, internatsionaalne, kosmopoliitne. Põhimõtteliselt. Ja seetõttu on suhted üle piiri olulised ja tavalised. Konverentsil võis kuulda, kuidas Balkani avangard suhtles otse Pariisi või Roomaga, gruusia ja ukraina futuristid vene omadega. Eesti avangard ei suhelnud peaaegu kellegagi, isegi mitte Pariisis  olles.       

Näide kolm. Esitlesin ennast ühele futurismiuurimise gurule, kelle teemaks muu hulgas Ida-Euroopa. Ta teadis mõndagi, muu hulgas ka etnofuturismi. Aga kui ma ütlesin, et teil seal oma kogumikes pole eesti materjale üldse, et me oleme nagu auk, siis oli vastus kiire: „Mul on siin üks lätlane, kes Baltikumi esindab”.       

See polnud esimene kord midagi sellist kuulda. Me oleme Baltikum. Osa Baltikumist. Ma ei hakka uuesti rääkima lugusid stiilis „Baltikumi pealinn Riia”. Asja iva on mujal. Me siin Baltikumis oleme pisikesed. Kolme peale kokku saab umbes Soome mõõtkavas kultuuri. Ja kuna Baltikumi võetakse kui ühte tervikut, siis valitakse üks esindaja ühest riigist ja eeldatakse tõsimeeli, et see on relevantne. Et see räägibki midagi Baltikumi kultuurist. Kui siis öelda neile, et mingit ühist Balti kultuuri pole XX sajandil olemas, et me siin Eestis ei saa sõnagi aru läti või leedu keelest, et meie  kultuuride vahel on sidemedki minimaalsed, siis vahitakse mind suuri silmi. Kas see polegi nagu Skandinaavia või Balkan?       

Jah, meil on palju ühist ajalugu ja ajaloolist baltisaksa kultuuri lätlastega. Isegi rahvusromantismi saab siduda. Aga meil pole ühist moodsat kultuuri. Muidugi olid mõned sidemed ja seosed. Muidugi oli Gailit poollätlane. Aga see ei tee veel Balti kultuurist midagi ühtset. See pole midagi sellist nagu  Balkani või Skandinaavia kultuuride põimumine.     

Muidugi, me võime näha vaeva selle nimelt et just Eesti esindaks Baltikumi kultuuri oma mudeliga. Ja võime näidata Balti sidemeid tihedamana kui need on. See oleks lihtsalt ebaaus. Ma kutsun üles täpselt vastupidisele: meil tuleb teha kõik, et saada lahti Baltikumist kui XX sajandi kultuuriareaalist ja seista ise mäe peal. Oma isikliku elu ja oma saatuse eest tuleb võidelda.       

PS Konverents, muide, oli huvitav ja kasulik. Juba võimalus kuulda vana Peter Bürgeri säravat vaimukust või Bojana Pejići vihast teksti on midagi väärt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming