Ballaad inimestest ja majadest

Kaarel Tarand

 

Eile nägin ma Eestimaad.

   Juhan Liiv

 

Käisin palju mööda väiksemaid teid ja radasid. Üldjuhul lõpevad need suubumisega mõnele teisele teele või siis majaga. Majad, olgu era- või avalikud, jagunevad Eesti pinda mööda ebaühtlaselt, on paiku, kus neid kunagi meile teadaoleva aja jooksul pole olnud, neid, kuhu nad alles viimastel aastatel esmakordselt ajaloos ja risti vastu loodusseadusi on kerkinud, ja neid, kust nad pärast aastasadade või isegi -tuhandete pikkust olemasolu ära on kadunud.

Vanasti oli lihtne. Mees läks metsa. Ehitas maja. Pani katuse peale. Tõrvas katuse ära. Lind lendas katusele ja – nokk kinni, saba lahti! Rõhutan üle, et lihtne, sest rahvapärimus on ju, teadagi, ühiskondlike olude peegel. Kui majaehitus, endale ja perele peavarju rajamine oleks olnud midagi keerukat, siis pühendaks ka pärimus sellele rohkem tähelepanu kui need lakoonilised laused. Toidutootmise töö, see oli raske, maja tehti muu hulgas. Meie kaasaja standardite järgi pole need mõistagi mingid majad, kuid omas ajas ja oludes nutikad, energeetiliselt aina ökonoomsemad ning mida aeg edasi, seda enam ka uhkust ja edevust rahuldavad rajatised.

Või olgu, mitte päris muu hulgas, aga see-eest korralikult. Kuuekümnendal laiuskraadil on peavari toidu kõrval eksistentsi põhitagaja, majaehitusega ei saanud niisama naljatada ja tõenäoliselt on kõik tänapäeva eestlased majaehituses osavate esivanemate järeltulijad, oskamatute geneetilised liinid on ammu katkenud.

Kui rahvapärimus pole usutav, siis võtkem abiks klassikud, näiteks Anton Hansen Tammsaare. Realistlikul Tammsaarel on “Tões ja õiguses” majaehitusest õige vähe öelda, sest ilmselt polnud see tema kangelaste elumurede hulgas üldse suure tähtsusega probleem. Sõnnikuvedu ja sõnniku kasvamist laudas kirjeldab Tammsaare hoopis korduvamalt ja lüürilisemalt kui majaehitust. Aga nagu me koolipõlve kirjandustunnist hästi teame, seisid “uued kambrid” Andrese ja Krõõda soovisedelil siiski üsna kõrgel kohal. Kuni nad ära tehti. See käis järgmiselt.

“Kõige muu hariliku töö kõrval oli tänavu talvel ehitusmaterjali vedu, sest maksku mis maksab, aga tuleval kevadel pidi uued kambrid üles lööma. Aasta polnud saagi poolest küll kuigi kuldne, aga mine tea paremat oodata. Andres mõtles tuttavailt laenata. Aaseme ja Hundipalu olid raha lubanud, Ämmasoo Villem pakkus katuseõlgi. Palgiveosse lubasid kõik ümberkaudsed peremehed oma hobused saata, aga välimaa poole ei ulatunud see lubadus kaugemale kui Aiuni ja kõrve poole kaugemale kui Ravani.” (lk 91, Tõde ja õigus I, Kogutud teosed 6, 1981)

“Andresel endal polnud paremad päevad kui sulasel, ka tema ei teadnud kogu kevade, mis on puhkus pärast sööki. Seni, kui kambriraiujad söögitundi pidasid, vehkis peremees ise väljal külvata, et pärast uuesti ühes meestega kirves kätte võtta ja seinale asuda, sest tema ise tahtis olla meister ja kõik.” (Lk 93.)

“Kogu tänavune kevade ja suvi kulus kambrite ehitamise tähe all, sest see töö polnud ju tänaseks ega homseks, vaid terveks eluajaks, nagu peremees arvas. Sellekohaselt ehitatigi eluhooned: palju suuremad kui endised ja suurte valgete akendega, nii et kõik arvasid, et Vargamäe Eesperes saavad külmad kambrid – liig suurte akende pärast. Aga peremees jäi oma tahtmises kindlaks, ainult vundamendi tegi madala, ladus palgid peaaegu maa peale, et tuul ei pääseks alt läbi vuhisema, nagu ta ütles. Oli lahendada veel põrandate küsimus: kas teha nad savist või laudadest? Mitmed arvasid, et hea kui tahakambrigi laudpõranda saab. Aga Andres otsustas teha üleni laudpõrandad.” (Lk 94.)

Ja lõpuks: “Nähti vaeva mis nähti, aga sügiseks olid uued kambrid aegsasti valmis, nii et võis sisse kolida. Helevalged laudpõrandadki olid all. Külma tulekul taheti õled ümber panna, vähemalt tagakambrile, et ei pääseks liiga tegema pakane ega mingisugused tuisud ja tormid, mis vinguvad talvel Vargamäel.” (Lk 99.)

Edasise seisukohalt on oluline tähele panna, et uue maja ehitus finantseeriti peamiselt omavahenditest, ainult keskmisest kehvem saak sundis pisut laenu võtma (arvatavasti, kuigi Tammsaare ei täpsusta laenulepingu üksikasju, üheks aastaks ehk järgmise põllusaagi müügini). Teiseks, arvestades Andrese iseloomu ja suhteid naabrimehega, oli ehitatud maja oma aja standardite järgi moodne ja mugavustelt üle keskmise. Kolmandaks, Andres ei kuulunud “rikkurite” hulka. Küla ja kihelkonna piires elas temast hulga jõukamaid mehi, Andres venitas heal juhul keskmiseni välja. Üle ühiskonna mõõtes aga võiks Vargamäe Andrese koos üha kasvava perega paigutada tänapäevases terminoloogias leibkondade kaheksandasse, ülalt ehk jõukuselt kolmandasse tuludetsiili, ühiskonna jõukama veerandi piirimaile.

Statistikaameti andmetel oli 2006. aastal kaheksanda tuludetsiili netosissetulek leibkonnaliikme kohta kuus 5384,6 krooni, mis tähendaks kahe lapsega ja kahe töötava vanemaga perekonda aastase netosissetulekuga pisut üle 250 tuhande krooni. Liidame siia pisut laenu üheks aastaks ja saame 300–350 tuhat. Kas selle raha eest saaks praegu jõukamat sorti rahvale seisusekohase, Andrese valgete akende ja suurte kambritega võrreldava maja? Mitte mingil juhul. Ei saa pisikest korteritki.

Niisiis, kaheksanda tuludetsiili leibkonna võimalused soetada laenuvabalt eluase on pisut enam kui saja aasta jooksul katastroofiliselt vähenenud. Täpsemalt, selle tuluklassi inimesed peavad maja soetamiseks kulutama ühe aasta sissetuleku asemel kümne aasta sissetuleku.

See on vähemasti imelik, kui mitte täiesti mõistusevastane. Kogu õhtumaine ühiskond ja kõik selle progressiusksed liikmed ju töötavad, mõtlevad ja leiutavad selle nimel, et saavutada suuremat vabadust, pürgida eneseteostuse poole. Majanduslikku vabadust näitab vältimatute või sundkulude osakaalu kahanemine leibkonna eelarves. Kui Kariibi mere saartel ei pea eluaset ehk toidu kõrval esmatähtsaks sundkuluks pidama, siis meie laiuskraadil küll. Eestis on inimene seda vabam, mida väiksem osa tema eelarvest kulub toidule ja eluasemele.

Aastal 1920 tegeles toidu tootmisega ligikaudu 70% elanikkonnast, nüüdseks suudab kogu ühiskonna toiduvajaduse rahuldada 3-4% tööjõust ning ekspordiks jääb veel kaupa ülegi. Ülejäänud on toidutootmisest priid ja vabaduse suurenemist näitab ka leibkondade kulustatistika. 1996. aastal moodustasid kulud toidule keskmiselt 41% kõigist kuludest, nüüdseks on toidukulu osakaal langenud alla veerandi.

Sama reegel peaks kehtima ka elamumajanduses. Kõigile ühiskonnaliikmetele vajalike katusealuste rajamisega hõivatud inimeste hulk on tõepoolest kahanenud ja aina vähemaks jääb ka neid mehi, kes läheksid kirvega metsa ja ise maja üles raiuksid. Kuid neile, kes ise ei ehita, pole maja, erinevalt toidust, muutunud kättesaadavamaks, vaid kättesaamatumaks.

Maslow’ püramiidis võiks peavari hõlmata kaht alumist astet inimese vajadustest, olles osalt vältimatu füsioloogiliste, osalt turvavajaduste rahuldamiseks. Kuni eluasemevajadus pole rahuldatud, Abraham Maslow meid kõrgematele astmetele ehk armastus-, tunnustus- ja eneseteostusvajadusi rahuldama ei luba. Õige pisut liialdatult öeldes saavad praegu neljakümneks aastaks eluasemelaenu võtnud noored armastuse ja eneseteostusega tegelema hakata alles pensionipõlves, seni kulub aeg ja elu laenuorjusest väljarabelemiseks.

Olgu lisatud, et eluaseme rajamiskulu on ju vaid osa kõigist kuludest, teda tuleb hakata ka ülal pidama. Statistika kajastab kurba tõde, et erinevalt toidukuludest ei kipu eluasemekulud leibkondade eelarvetes kahanema. 1996. aastal olid need keskmiselt 17,8%, 2006 – 15,3%.

Kuid tagasi Tammsaare juurde. Andres hakkas talvel ehitusmaterjali varuma ja sügiseks olid kambritel põrandad all, aktiivset majaehitust seega ühe suve jagu ja, kui talgukorras tehtud palgivedu välja arvata, siis ligikaudu kolme mehe tööjõuga, kusjuures Andres ise osales majaehitusel nii, et ükski muu töö ei jäänud talus tegemata ega seega ka sissetulek saamata. Elamispinna ruutmeetri kohta ei kulu tööjõudu ilmselt praegugi rohkem, aga ka mitte oluliselt vähem. Aga vähe on maju, mis sellises tempos ka üles pandaks. Miks küll? Kas see tõesti on sedavõrd palju keerukamaks muutunud? Ei ole, aga ehitused venivad ikka rahapuuduse tõttu.

Esiteks ei suuda ka kaheksanda tuludetsiili sissetulekuga inimene palgata tööjõudu. Ehituses oli selle aasta esimeses kvartalis keskmine brutokuupalk 11 002 krooni, seega peaks tänapäevane Andres töölisele ära andma kogu oma sissetuleku. Ja et töölisi oleks vaja kaks, siis Krõõda oma ka. Millest siis ise ehituse ajal elada? Toiduvaru ju kellelgi aitades-sahvrites ei seisa.

Teiseks on kogu elamumajandust reguleeriv õigus üles ehitatud hinna maksimeerimisele. Kahtlemata on turvalisus oluline väärtus ja järelevalve mingi piirini vajalik. Aga ühekordse, XX sajandi standardite ja ruumimõistmise järgi üles pandud näiteks puust elamu rajamine (sealhulgas vee-, kanalisatsiooni-, elektri- ja küttesüsteemidega) ei peaks olema piiratud arvukate litsentside, lubade ja muu taolisega, mis piirab turuosaliste hulka, ajab materjali ja teenuste hinna kõrgeks ning, mis kõige olulisem, kulutab tohutult aega.

Kui põhikooli lõputunnistus on inimesele antud õppekava nõudeid täie rangusega arvestavalt, katab see kõik lihtsama elamu ehitamiseks vajalikud teadmised ning oskused. Puuduvad detailid võib õpikutest töö käigus juurde lugeda. Sest nii majasisesed elektri- kui torustikusüsteemid on lihtsustatud laste konstruktorimängude tasemele: vali õige osa ja vajuta või keera õigesse kohta kinni. Tõsi, sedasorti konstruktoreid, mille juppidest saaks vooluringe või veesüsteeme ehitama õppida, mänguasjapoodidest naljalt ei leia. Aga ruumilise mõtlemise arendamiseks ja ehituspõhimõtete omandamiseks on legoklotsidestki abi. Poiste tööõpetuse tundide raames peaks igaühel olema tekkinud kokkupuuted põhiliste puu- ja metallitööriistadega. Vähemasti selles ulatuses, et suurde ehituspoodi minnes vajaliku riista ära tunned ja ta endale osta suudad. Ja ega neid ehitusel küll rohkem kui mõnekümne tuhande eest ei kulu, kui ka suuremat sorti mootorsaed, puurid-lõikurid ja segumasin sisse arvata. Osa tööriistu on aga mõistlikum tööriistarendist võtta selleks paariks päevaks, mil neid vaja läheb.

Eelöeldust saab tuletada rusikareegli eluaseme õiglase hinna määramiseks (ja õiglast hinda võiksime me siin omavahelises asjaajamiseski taotleda, mitte ainult kauge Aafrika põllumeestega suheldes). See kõlaks nii: elumaja hind võrdub ühe inimese ühe tööaasta tuluga rahas ja ühe inimese aastase töötundide arvuga. Parema sissetulekuga inimene saab selle valemi järgi suurema, kehvem väiksema maja. Väiksema maja ehitamiseks kulub muidugi ka pisut vähem töötunde. Eestlane rabab tööd teha aastas ca 2000 tundi. Need tunnid ja 300–400 tuhat krooni olekski heal tasemel maja õiglane hind. Kõik ülejäänu on ahnus, ebaratsionaalsus, juriidilised tõkked ja paljude suudega sooja õhu tootmine ning naftapõletamine. Teisisõnu: kinnisvaramull. Sest kui kunagi on sellise valemi järgi saadud, siis miks ei peaks nüüdki saama. Tulevikumajad, mida me veel maastikul ei näe, need nõuavad muidugi teadmisi, meistri kätt ja kalleid seadmeid. Aga XX sajandi maja mitte. Siiski, et oleks asjad selged enamvähem, ma mõtlen, nii võiks lõppeda ballaad: on seda, mida annad, siiski vähem, kui võrdled sellega, mis ise saad. Juhan Viiding

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming