Avatus, avalikkus ja mõtlemise tase

Ülle Madise

Keel on mõtlemise ja suhtlemise tööriist. Sestap peaks uute kultuuri- ja teadussaavutuste ja üldse progressiga kaasnema keele laienemine, kasvamine ja täpsustumine. Võiks ju eeldada, et inimesed soovivad mõtteid vahetada ning teavet edastada võimalikult täpselt. Paraku näib – vähemalt mitte-keeleteadlasele – areng otse vastupidine: maailm on järjest keerulisem, inimeste keeleline väljendusoskus  aga algelisem.  

Kas pole, eesti keele üks eeliseid on ja on olnud täpse väljendumise ja üksteise täpse mõistmise võimalus. Selle kindlustab sõnade, vormide, käänete ja pöörete rohkus. Nii on eesti keel näiteks teaduse, õpetamise ja suhtluse keelena märksa väärtuslikum mõnestki maailmas levinumast keelest. Eesti keele kõnelejate arv kasvab, ent tundub, et keele nüanssideni täpse kasutamise oskus ja sellega ka omavahelise suhtluse ning teabe edastamise kvaliteet on allakäiguteel. Sõnavara aheneb, sihitud ja kaalutud sõnum on  asendunud hälvikväljenditega nagu näiteks „olen väga avatud” (nii on kombeks vastata küsimusele, milliseid häid jooni enda juures esile tõstaksid).       

Mida inimene silmas peab, kui ütleb, et on avatud? Ilmselt mitte seda, et lebab kirurginoa all, vaevalt sedagi, et on nõrgamõistuslik, kel kõik, mis südamel, otsejoones keelel. Tahab ehk inimene sellega öelda, et ta pole kidakeelne ja talle meeldib suhelda? Või on asi hoopis nii, et see „avatud inimene” räägib endast ja oma tõekspidamistest hea meelega?  Või mõtleb hea meelega uute asjade üle ja on valmis oma hoiakuid muutma? Vaat kui palju võimalusi! Rohkem veel kui ingliskeelse „open-minded” mõistmiseks. Paari inimese vestluse segasus pole loomulikult kogu ühiskonna mure. Kui aga umbmäärasus ja lohakus saavad üldiseks pruugiks, iseäranis ametlikus suhtluses (näiteks seadustes, kohtuotsustes, asjatundja arvamustes) ja üldsusele mõeldud avaldatud kirjalikes  seisukohavõttudes, on küll kuri karjas. Muidugi pole põhjust pahandada mitmetähenduslike sõnade nagu „avalik” või „avatud” laialdase kasutamise üle. Näiteks „avatud ühiskond” ongi oskussõnana täpne vaste Karl Popperi ja paljude teiste teadlaste kirjeldatud ühiskonnatüübile, kus austatakse inimõigusi, kus võim ei ole koondatud ühtedesse kätesse ja kus poliitikute ning ametnike tegevus on kontrollitav. Avatud ühiskonna  tunnuseks on seejuures ühiskonnateemade üle arutamine nii, et võimalikult paljud saavad kaasa rääkida, s.o teiste öeldust aru saada ja oma mõtted lisada. Seega ei tule täpsus, lihtsus ja tabavus mitte üksnes kasuks, vaid on avatud ühiskonnas suisa nõue.   

Huvitav, mida peetakse silmas, kui öeldakse, et Eesti pole avatud? Kas seda, et Eesti ühiskond ei ole avatud? Või pole riik avatud? Kas absoluutse ideaalseisundiga võrreldes või kõikide demokraatlike õigusriikide skaalal? Ja milles see seisneb? Kas peetakse silmas  tahtmatust mõnda uut nähtust omaks võtta? Või vastuseisu sisserändele? Seda, et ei osata vene keelt emakeelena kõnelevate kaasmaalaste rõõme-muresid jagada? Ühiskonna killustumist? Võimalik, et Eesti kohta öeldakse „mitteavatud” (mitte ka „suletud” ega „kinnine”), tahtes osutada inimestevahelisele sallimatusele, rivaalitsemisele terve konkurentsi asemel ja pimedale vihale. Kui nii, siis miks mitte öeldagi just nõnda? Nendesamade  sõnadega, mis lubaksid öeldust täpselt aru saada, vajadusel vastu vaielda või hoopis fakte ja arvamusi arutellu lisada. 

Või võtkem seadusetekstist sõnapaar „avalik teave” ehk riigi või kohaliku omavalitsuse poolt maksumaksja raha eest kogutud või loodud teave, mis võib seaduse kohaselt olla avalik, piiratud juurdepääsuga või suisa päris salajane. „Salajane avalik teave” kõlab ju haiglaselt või mis? Seepärast tuleks kasuks eesti keele uhkusega kasutamine oma parimate oskuste ja loogikatundmise kohaselt.  Kui saab tabavamalt öelda, siis tulekski tabavamalt öelda. Sõnade mitmetähenduslikkus pole halb just selle piirini, milleni ulatub võimalus konteksti kaudu tähendus edastada. 

Öeldakse, et kuni kaasvestleja aru saab, on kõik hästi. Öeldust arusaamine tähendab paraku enamat kui pelgalt ritta pandud sõnade ükshaaval mõistmist. Sestap tuleks kõikide lahendustega, mis loogilise ja selge väljendumise oskust kahjustada võivad, äärmiselt ettevaatlik olla. Näiteks pole kindel, et tahvelarvuti raamatute-vihikute asemel ainult head toob. Ühelt poolt saaks kindlasti  õpetust paremini illustreerida ja koolikoti kergemaks, teiselt poolt võib süveneda pealiskaudsus ja kirjaoskamatus. Arvuti või telefoni ekraanile umbmääraselt kopsata pole paraku sama mis haritud inimese kirjaoskus.