Avatud disainiga tehnoloogilise sõltumatuse poole

Madis Org

OSE-sarnaste ettevõtmiste edendamine võimaldaks meil suurendada rahva tehnoloogiateadlikkust, mis omakorda aitaks kaasa parematele valikutele nii tarbija kui ka ettevõtjana. Kas ei aja vahel närvi, kui avastad, et näiteks mingi nõudepesumasina lihtsa vidina katkiminekul tuleb selle vahetamise eest välja anda naeruväärselt suur summa? Või kui aasta eest soetatud tuttuuel telefonil mingil põhjusel uuemad programmid ei käivitu. Paraku on paljude tehnoloogiaettevõtete ärimudel just sellele üles ehitatud, et põhimõttelt lihtsad komponendid on disainitud keerukaks, et neid saaks asendada vaid sama firma toodanguga ja/või need komponendid on disainitud suhteliselt lühikese elueaga – tihti napilt pikema elueaga, kui on toote garantiiaeg –, et vastavaid tooteid piisavalt tihti asendataks. Tegu on erinevate ärivõtetega (nt toodete kavandatud iganemine), mis üksiku ettevõtte seisukohast võib küll tähendada suuremat kasumit, kuid ühiskonnas laiemalt põhjustab ebaefektiivsust, suuremat keskkonnakoormust ja põhjendamatuid kulutusi lõpptarbijale. Kas tänapäeva lääne ühiskonnas on üldse eluvõimalust alternatiivsetel mudelitel, sellistel toodetel, mis on mõeldud kaua kestma ja on kergelt parandatavad? Üks selline mudel, millel on kindlasti potentsiaali aidata kaasa säärasele arengule, on avatud disain (ingl open source hardware design), kus teatud teemade ümber moodustatakse kogukond, mis koosneb abivajajatest ja abipakkujatest, ning kes toodavad kõigile vabalt kasutatavat teavet mitmesuguste masinate ülesehituse kohta. Tarkvaramaailmas on avatud lähtekoodi (ingl open source) liikumine levinud juba alates 1998. aastast, kui Netscape tegi oma otsingumootori Navigator lähtekoodi avalikult kättesaadavaks. Nüüd on vabavaraline liikumine hakanud tarkvaralt laienema muudele tehnoloogia valdkondadele, nt riistvara ja masinaehitus. Selle valdkonna pioneerid juba tegutsevad ja käesolev kirjatükk keskendubki ühele – avatud disainiga ökoloogia liikumisele (Open Source Ecology, OSE), mis viimase kahe aastaga on suutnud ära teha üllatavalt palju.

Noa laeva varustamine

OSE kutsus mõni aasta tagasi USAs ellu Marcim Jakubowski, kellel on ettekujutus sellest, kuidas inimesed, nii arenenud kui ka arenevas ühiskonnas, võiksid tehnoloogiat praegusest teisiti ära kasutada. Tema arvates võiksid inimesed paljude tänapäeva tehnoloogiatel põhinevate masinate ehitamise ja parandamisega ise hakkama saada kas kodus või oma kogukonnas. Nii oleks ühelt poolt võimalik suurendada ühiskonna osade – olgu see perekond, küla, asum või kogu vald – sõltumatust maailmamajanduse negatiivsetest arengunähtustest ja teiselt poolt aidata kaasa kohalikku inim- ja tööressurssi väärtustava majandusmudeli tekkimisele.

Kavandatud eesmärk kannab nimetust globaalse küla masinapark (ingl global village construction set), mille järgi plaanitakse lähemate aastate jooksul kavandada ja ehitada 50 moodsaks eluks vajalikku masinat ning avaldada kogu sellealane informatsioon avalikus veebis. Avatud disainiga ökoloogia liikumise entusiastide arvates peaks sellise infokogumiga olema näiteks ka pärast suurt veeuputust võimalik taasluua olulisimad tsivilisatsiooni käigus hoidvad masinad.

Peale vabavaralisuse eesmärgi järgivad OSE liikumisega ühinenud kümned insenerid, mehaanikud, projektijuhid jt huvilised selle masinapargi arendamisel veel muid põhimõtteid, nt modulaarsus, kasutajasõbralikkus, ehitamislihtsus, odavus, suletud elutsükli printsiip, võimalikult pikk kasulik eluiga jne, et pakkuda alternatiivi praegusele keskkonna ja ühiskonna vaatenurgast ebaefektiivsele majandamismudelile.

Sõnadest tegudeni

Peale tulevikupiltide loomise ja eesmärkide seadmise on OSE liikumine Marcim Jakubowski eestvedamisel jõudnud korda saata nii mõndagi. Tööd on alustatud 18 masinaga, millest pooltel on valmis ka esimesed prototüübid ning neli masinat – traktor, tellisepress, jõuallikas (ingl power cube) ja mullakobestaja – on arendatud niikaugele, et esialgsete skeemide järgi on juba mõned eksemplarid ehitatud ning käib parimate lahenduste dokumenteerimine ja avaldamine. OSE on ennast sisse seadnud Kansase osariigis16hektarilisel maalapil, kus on võimalik kõikide masinate prototüübid valmis ehitada ja testida ning majutusvõimalust pakutakse mitmekümnele inimesele, kes tegelevad OSE kontseptsiooni ja masinapargi arendamisega.

Esimesed arendatavad tehnoloogiad on seotud hoonete ehitamise ja põlluharimisega. Pooltööstuslik tellisepress surub hüdrauliliste silindrite abil suure jõuga kokku maast korjatava pinnase tellisteks kiirusega 16 tellist minutis. Olenevalt pinnasest on valmivate telliste tugevus üllatavalt suur ja vastab USAs kehtivatele ehitusnormidele.

Tellisepressi laadimiseks ja ka kõikvõimalike muude tööde tarbeks (eelkõige põlluharimise juures) on asendamatuks abimeheks traktor. Esimene nn vabavaraline traktor kannab nime Lifetrac, millest on jõutud teha kolm väljalaset. Iga uue versiooni juures on parandatud masina turvalisust, funktsionaalsust, hinda, iseehitamise lihtsust ja muid OSE kriteeriume. Nii saavutatakse tulemus, kus iseehitatava traktori, nagu enamiku OSE masinate, hind (tööjõud ja materjalid) on vaid kümnendik tööstuslikult toodetud traktori omast.

OSEga on koostööd alustanud ka teine vabavaraline liikumine nimega Wikispeed, kes arendab üliväikese kütusekuluga odavat sõiduvahendit. Ollakse väga lähedal eesmärgile disainida auto, mis suudab läbida sada kilomeetrit 1,5 liitri kütusega. OSE põhimõtete järgi on ka kõik Wikispeedi auto osad kergesti vahetatavad ja ärimudel on peidetud pigem koostude müümise ja konsultatsioonide pakkumise kui tehnoloogiate patenteerimise taha.

Friikide pärusmaa või midagi rohkemat?

Kindlasti tekitab ülal kirjeldatu paljudes kahtlusi, seda eriti tarbimisele üles ehitatud majandusmudeli kontekstis. Ja seda ta peabki tegema, sest tegu on liikumisega, mille eesmärkide saavutamisel muutuksid tähtsusetuks nii iseenesestmõistetavad kontseptsioonid nagu näiteks patenteerimine, kavandatud iganemine või globaalne turustamine.

Arendatavate masinate omadusi kritiseerida on praegu liiga vara – enamikku OSE ja Wikispeedi loodavaid masinaid on eelkõige kommertseesmärkidel tegutsevad ettevõtted arendanud juba aastakümneid (nt esimene Mercedes Benz on üle saja aasta vana). Kui võimaldada vabavaralistel tehnoloogiatel läbi teha samasugune tootearendusprotsess, võib tulemuse kohta vaid oletusi teha.

Nii OSE kui Wikispeedi arengu olulisimaks teguriks on ressursside olemasolu. Vaatamata vabatahtlike suurele panusele ei ole võimalik antud tehnoloogiaid ilma palgarahata, prototüüpide jaoks materjale soetamata või kõikvõimalike katseid läbi viimata edasi arendada. Ilmselt sõltubki nende liikumiste tulevik paljuski sellest, kas eesrindlikel riikidel, organisatsioonidel või üksikisikutel jagub tahet annetada raha ja aega üldise hüvangu huvides või jõutakse ülemaailmsele kokkuleppele, kus kõik kasu saavad riigid on nõus panustama (suhteliselt tagasihoidlik edu rahvusvaheliste keskkonnaalaste kokkulepete puhul, nagu Kyōto protokoll, paneb mind uskuma pigem esimest kui teist varianti).

Eestis on olemas võimas iseehitamiskultuur. Erinevalt pikaajalise tarbimiskultuuriga ühiskondadest kohtab meil harva meest, kes ei tea, mis asi on karburaator või kes ei ole vähemalt korra kodus remonti teinud. Väiketuulikute iseehitamiskursusi korraldades olen kohanud inimesi üle Eesti väga erinevatelt elualadelt, kelle eeskujulikud puu- ja metallitööoskused meid naftahindade plahvatuse korral kindlasti hätta ei jäta. Iseasi, kas need oskused siis veel olemas on, kui säärane oht tegelikult realiseerub. OSE-sarnaste ettevõtmiste edendamine võimaldaks meil peale sääraste teadmiste ja kogemuste alalhoidmise ja arendamise suurendada ka rahva tehnoloogiateadlikkust, mis omakorda aitaks kaasa parematele valikutele nii tarbija kui ka ettevõtjana.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming